Välkõppused vajavad õig(l)usselgust

Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee
Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee

Uue õppusteformaadi kasutuselevõtuga on ka vajalik üle vaadata, kas proportsionaalselt on õigustatud riigipoolselt samasugused karistus- ning sunnimehhanismid, mida on seniselt kasutatud pikema etteteatamistähtajaga õppusteks.

Möödunud neljapäevaks kutsus Kaitsevägi Jõhvi linnakusse lisaõppekogunemiseks Okas kohale ligi 700 reservväelast. Sedalaadse õppuse väärtus on iseenesest ilmselge – võrreldes näiteks Kevadtormi või Siiliga toimub kogu asja korraldamine spontaansemalt ning seetõttu annab tunduvalt realistlikuma pildi sellest, milliseid nii logistilisi kui ka kommunikatiivseid raskusi toob endaga kaasa äkilisem olukord. See, et paberil toimib miski õnnestunult, ei tähenda, et reaalsus ka peegeldab seda.

Erakordsusest tingitult on ka inimese jaoks väga suur vahe, kas on teada, et nelja kuu pärast pean olema valmis minema baastõdesid meenutama või see, kui keset päeva saabub SMS, et hiljemalt 19 tunni oodatakse sind mundrisse. See iseenesest peaks muutma ka juba reservistide mõttemaailma, et äkki tuleb ka mul mingi hetk minna ning kuidas peaksin sellisel juhul talitlema.

Esmakordselt aasta tagasi kasutusele võetud formaadi käivitamisel on aga jäetud tähelepanuta reaalsuse teine külg – argipäeva funktsioneerimine. Täpselt samamoodi nagu nõuab ootamatu õppus suuremat pingutust Kaitseväe poolt, vajavad ka reservistid suuremat koordineerimisoskust oma igapäevaelu ümbermängimisel. Seetõttu tekib ka küsimus, kas proportsionaalselt on õigustatud samasugused printsiibid mitteilmumise karistamisele (kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot praeguste normide järgi). Ja mis on ehk veel olulisem, kas võimalikud lahendused on piisavalt läbipaistvad ning arusaadavad – isegi kui Kaitseväe poolne mõistmine on lühema etteteatamise korral inimlikum, siis see peab ka olema nähtav, mis alustel.

Probleem tekib juba alustuseks sellest, et ükski inimene ei ela vaakumis, nii tema kui ka temast sõltub teiste inimeste elu, nii era kui tööalane. Nelja kuu etteteavitamisega saab enamasti sedasi planeerida, et argielu saab rahulikus tempos omasoodu edasi kulgeda, kuid kui arvestus käib tundides, siis sa tahad või ei taha tuleb erandjuhtumeid nii nende arvult kui omaduselt märkimisväärselt rohkem. Need pole võrdelised olukorrad.

Illustratsiooniks võib näite tuua, mida teha siis, kui laps on sel ajal haige, vajab hoolitsust ning ükski alternatiiv lihtsalt ei sobi lahenduseks. Kuidas peaks talitlema eriarst, kelle patsiendid ootavad järgmisel hommikul diagnoosi; rekkamees, kes on poolel teel Poola; kas projektijuht suudab delegeerida piisavalt kiiresti lähipäevade ülesandeid; kas külmetushaigus on piisav, et mitte tulla; kes kompenseerib lennupiletid puhkusele? Neid retoorilisi näiteid võib tuua lõputult, kuna vahe ning mõju lühi- ning pikaajalisel etteteatamisel pole just väike.

Kodanikelt ei saa oodata seda, et planeerimine toimub ühepäevases raamistikus. Uskumus, et kogu elukorralduse ümbermängimine on võimalik vähem kui päeva jooksul on ühiskondlike toimimismehhanismide komplekssust naeruvääristav. Eesti on võrdlemisi väike riik ning efektiivseks majandamiseks pole meil enamasti varuks teist spetsialisti varnast võtta. Inimene ei pea olema ametilt spetsialist, et tema pere- või tööelu lööks kiirõppusele minek kardinaalselt pea peale ning mille mõju ulatuks kaugemale kui õppusel käik. Mõni majanduslikult mitte nii kindlustatud isik võib kartuses trahvi ees ohverdada oma lähedaste heaolu ning igapäevased kohustused. Täpselt nagu õppuse korraldamise puhul, on reservisti jaoks üks asi see, mis paberil kirjas mõistmine lähedastelt, teine asi reaalsuses elu ümberkorraldamine.

Ebaselge õigustatuse protsess teeb ka seetõttu karuteenet riigikaitse mõttele. Isegi kui inimesed soovivad panustada riigikaitsesse väga hea meelega, siis ebaselgus selle osas, kas mul on nii moraalne kui legaalne õigus keelduda tulemast põhjustab frustratsiooni, süütunnet ning pettumust süsteemis. Eriti veel, kui sa pole kindel, kas mitteilmumine põhjusel, mis riigile pole sobiv, aga on endale väljapääsmatu võib tuua kaasa kuni 1200 eurose trahvi. Kui riik nõuab kodanikelt vastutust, siis riigil on samaväärselt kodaniku ees vastutus, et tehtav hinnang on läbipaistev ja arusaadav.

Vaadates aga uuesti õppuse perspektiivist, siis on ilmselge, et kui erand on erandi otsas kinni, siis võib ka kaduda õppuse mõte – kui kohale ei tule piisav arv inimesi, siis pole see ka õppuse nime väärt. Pole inimesi, on probleem. Kui mõne jaoks võib ühel nädalal olla võimatu argipäevast põgeneda, siis teisel nädalal on metsas müttamine õnnistust väärt.

Ühe võimaliku lahendina võib rakendada reservistidele reservüksust, kelle seast vabatahtlikud asendavad neid, kes ei saa tulla. See tähendab, et näiteks sama väeliigi kolm reservüksust saavad kõik koos teavituse, et üks osa on neist need, kes peavad tulema, ja kaks üksust on varus vajaduspõhiselt ning eelkõige just vabatahtlikkuse alusel annavad koheselt märku, et tahe on tulla. Selle üks kõrvalefekt on see, et tekib nõudlus õppusele minekul ehk suurendab tahet reservistide seas. Olin peaaegu et väljavalitu, aga kahjuks seekord ei jäänudki kohti vabaks.

Ilmselgelt nõuaks see lähenemine ka teatud koherentsust ning süsteemset lähenemist – ainult autojuhid või ainult allohvitserid ei anna seda efekti, et kutsutud üksus oleks tervik ning tunneks ennast pädevalt oma rollis.

Vähene aeg muutuks siinkohal täpselt samamoodi uuesti kitsaskohaks, seetõttu peab kahepoolne teavitussüsteem olema võimalikult efektiivne. Nii valmisolek kui mittetulemine peaks olema esmavõimalusel registreeritav. Siin tulevad küll juba mängu riigikaitse turvaelemendid kommunikatsioonis, millega teised elualad ei pea arvestama ning seega ei tea, kas pakutud variandil oleks mingit seost reaalsusega või mitte.

Igal juhul peab olema reservisti jaoks elementaarselt mõistetav, kas karistamise proportsioonid on õigustatult samad; millised on kaalutlusmehhanismid, mille alusel riik otsustab, kas reservistil on moraalne õigus säilitada argielu koos püsimine ning see, kuidas see kõik kahepoolselt kommunikatiivselt välja näeb.

Näiteks võib ka ühe lahenduse osana olla kodanikel sedalaadsetel kogunemistel õigus maksta solidaarsustrahv selleks, et ei peaks kulutama oma aega arutlusele, kas ühemehefirma suudab vahepealse aja koos püsida või mitte.

Reservist on partner riigile ning veelgi täpsemalt riik ise ja see peaks olema ka lähtepunkt omavahelises suhtluses riigi ametlike institutsioonide poolt. Kui tahad, et kodanikud võtaksid vastutust, anna see võimalus.

Algselt ilmunud portaalis ERR uudised.

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 10

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kümnenda töönädala kohta.

Enne kolmapäevast Haigekassa seaduse muutmise eelnõu kolmandat ehk viimast lugemist andis töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski aru, milliste erialaarstide ravijärjekordade vähendamine on prioriteetsed, kas haiglad oleksid koheselt võimelised tööle rakendama täiendavalt eriarste ning mis võiks alternatiivselt veel aidata järjekordade vähendamisele lisaks raha ja arstide arvu suurendamisele.

Ossinovski vastas, et eriarstide järjekordade vähendamisel lähtutakse Haigekassa juhatuse analüüsist ehk vaadatakse, kus vajab olukord kõige teravamalt sekkumist. Detsembri keskel peaksid need täpsemad valikud jõudma ka laiema avalikkuse kõrvu. Eriarstide koheselt tööle võtmise osas minister muret ei tundnud, kuid märkis, et see teema on tunduvalt laiem.

Ühe probleemse näitena tõi ta välja psühhiaatrite puuduse ning märkis, et isegi kui haigla finantsiline seis lubaks erialast lepingukohustust vastu võtta, siis pole lihtsalt arste, keda võtta. Teise probleemse näitena märkis Ossinovski õdede puuduse, millele on ka oodata lähiaastatel suuremat koolitustellimust. Ta lisas, et isegi kui praegused palgad on meil võrreldes OECD keskmistega samal tasemel (arstid 2 keskmist palka, õed keskmine palk ning hooldajad 60% õdede palgast), siis Soome mõju moonutab selles osas turgu ning seetõttu peab ka tervishoiutöötajate palku tõstma ennaktempos.

Moonika Haukanõmm sõnas, et finantsilise poole pealt pakub küsitavusi haiglate võrdlemisi kiire amortiseerumise arvestus. Haukanõmm lisas, et teenuste hinnas on võimalik kokku hoida niinimetatud võidurelvastumise arvelt. Samuti märkis ta, et jääb lootma, et ministri sõnad selle kohta, et ravijuhtude arv suureneb kümnetes tuhandes suudavad ka järgmisel aastal vastata reaalsusele.

Täna andsid eesistumise senistest tulemustest ning vajakajäämistest aru peaminister Jüri Ratas ning Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Toomas Vitsut.

Kui peaminister lausus, et võib rahuliku südamega juhthoovad peagi Bulgaariale üle anda, siis tõsisema proovikivina oleks võinud suuremat edasiminekut loota ELi ühise varjupaigasüsteemi reformimisel. Eesistumise lõpusirge üks olulisemaid kohtumisi saab olema järgmise nädala lõpus Brüsselis toimuv Ülemkogu, kus loodetakse selgust saada Brexiti asjus kodanike õiguste, tuleviku finantskohustuste ning Iirimaa küsimustes ehk liikuda läbirääkimistel järgmisesse faasi. Ratas nentis, et esmaspäeval May-Junckeri kohtumiselt saadud sõnumid polnud just väga julgustavad edasiminekuks.

Tänastes aruteludes ei tunnistanud koalitsiooni-opositsiooni rindepiiri ametnike rollile hinnangute andmine ehk poliitikud saali eri otstes jagasid hulgaliselt kiidusõnu 1300 eesistumist vedava ametniku suunas.

Tänane päev tähistas lõppu koguni 11 eelnõule. Seaduse jõustumist jäävad nüüd ootama muudatused näiteks Haigekassa (eri teenuste Haigekassa alla viimine, samuti riigipoolse eraldise lisamine eelarvesse pensionärite eest), sotsiaalhoolekande (laste suvine töötamine ei mõjuta toimetulekutoetuse saamist, matusetoetuse andmine KOVidele 250 eurot surmajuhtumi kohta), perehüvitise (pikem isapuhkus) ning ravikindlustuse (soodusravimite eest hüvitiste maksmise piirmäärade langetamine 200 euro võrra) seadustes.

Samuti leidis toetust Tsernobõli veterane puudutav seadusepügala muutmine – kui seni saavad tuumakatastroofi likvideerima läinud inimesed toetust 192 euro ulatuses, siis uuest aastast küündib see 230 euroni aastas. Lisaks laiendatakse toetuse saajate arvu neile Eesti kodanikele, keda saadeti sinna sunniviisiliselt Eestist, kuid kes on seni jäänud ilma sellest seetõttu, et nende vanemad polnud ei Eesti riigi kodanikud ega õiguspärased mittekodanikud Eestis 1940. aasta 16. juuni seisuga.

Ajal, mil kombainid varuvad talveunes energiat uuteks väljakutseteks koguneti möödunud neljapäeval Toompeale, et arutleda, mida peaks tegema juhul kui loodus jääb saagi ohverdamisel kadedaks või naftahinnad otsustavad kõrgustesse ronida. Põllumajanduse riske käsitlev päevakorrapunkt kandis uhkemas kõneviisis nimetust “Olulise tähtsusega riiklik küsimus – Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?”.

Meenutuseks – olulise tähtsusega riiklik küsimus on Riigikogu töö formaat, kus komisjonid või fraktsioonid saavad aega kasutada selleks, et pöörata ühele või teisele teemale laiemat tähelepanu. Sügisistungjärgul on toimunud seni neli OTRK-i: „Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed“ (algatajaks SDE), „Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsiooni rakendamine“, „Ida-Virumaa tulevikuperspektiivid“ (algatajaks Keskerakond) ning nüüd „Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?“ (algatajaks EKRE).

Riskide maandamiseks nähti erinevate lahendustena toodete kohapealset väärindamist (eelkõige juttu piimast), suuremat ühistegevust, riskide teadvustamist, põllumeeste koolitamist ning vastavalt kas siis investeerimist riskifondidesse või saagikindlustusse.

Viimase osas sõnas Jaanus Marrandi, et kuna Eesti turg on niivõrd väikene, siis selleks, et kindlustusmaksed ei muutuks üleliia suureks eeldaks see koostööd mitte lihtsalt Eesti tasandil, vaid Baltikumis. Ta lisas, et teada on, et sellisel juhul on kindlustamisest huvi tundnud üks Saksa ühistulise taustaga kindlustusettevõtte.

Monika Haukanõmm lausus, et riigi ja põllumeeste koostöös tuleb otsustada, kas tulevikus jäävadki riskid suuremalt jaolt põllumajandustootjate enda kanda või suudetakse kokku leppida, et headel aegadel paigutada osa raha riskifondidesse selleks, et oleks suurem kindlustunne probleemide ilmnemisel.

Tänavu aastal jäi kehvade ilmaolude tõttu koristamata 15% põllukultuuride kogupinnast. Kõige enam kannatasid põlduba (69% saagist koristamata) ja hernes (55%). Teravilja kaod olid 8%, rapsil 5%, kartulil 21% ning köögiviljadel 27%.

Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik märkis, et lisaks tootmisriskidele (põud, üleujutused, sademete rohkus, kahjurite ja haiguste puhangud) tuleb arvestada ka turu riskidega (müügihindade volatiilsus, sisendi hindade muutumine, valuutakursi muudatused) ning ärikeskkonnast tulenevate riskidega (regulatsioonid, infrastruktuuriga seonduv ning poliitiline keskkond). Kõige aluseks on aga riskide teadlikkus ehk selleks, et riske hallata peab olema aimdust, mida nad ennast kätkevad, mida saab teha, et neid maandada ning koguda võimalikult laiapindselt informatsiooni, et oleks võimalik valmistuda tulevasteks kriisideks.

Urmas Kruuse rõhutas, et see saal ei saa lubada seda, et nii tahtlikult kui tahtmatult poleks informatsioon võrdselt kättesaadav, näiteks toetuste taotlemiseks. Poliitikute poole vaadati samuti selles osas, et riik peab tagama võimalikult stabiilse keskkonna selleks, et poliitilised mängud ei lisaks riskide sekka täiendavat ootamatust. “Põllumajanduses on paraku nii, et kui me teeme ühe vea kevadel, siis seda viga me parandada saame alles järgmisel kevadel, seetõttu on ka stabiilsus meile väga vajalik,” lausus Saaremaa Tootjate liidu juht Tõnu Post. Teema algataja ehk EKRE esindajana rõhutas Mart Helme just sedasama ehk need otsused, mida tehakse täna võivad mõjutada vähemalt minimaalselt mõne aasta perspektiivi, kuid mõjud võivad ulatuda ka kaugemasse tulevikku.

Valgamaa põllumeese liidu juhataja Kalle Kits sõnas, et kogu riskidega toimetulek algab põllumehe enda peast ehk mentaalse maailma muutmisest – põllumees peab aru saama, et riskide eest vastutab eelkõige ikkagi tema ise. Ta lisas, et riskide juhtimiseks on vaja eri instrumente, sh nõustamissüsteemi arendamist ehk terviklike lahendusi riskide ennetamiseks, reageerimiseks ja planeerimiseks.

Peaaegu kõik esinejad laususid ühest suust, et toetustest sõltumine pole põllumeeste jaoks kindlasti eesmärk omaette, vaid paratamatus, mis tuleneb Euroopa Liidu turutingimustest – kui kõik teised saavad toetusi, siis pole võimalik konkureerida ilma nendeta. Jaanus Marrandi sõnas, et samas võimaldab Euroopa Liit põllumajanduses avada vabakaubanduslepete kaudu uksi turgudele, mis muidu jääksid kättepääsmatuks.

Tõnu Post avaldas lootust, et piimasektoris kasutatakse hetke olukord ära ning suudetakse lõpuks ennast koondada ühe ühistu katuse alla. See võimaldaks oma toodet nii paremini müüa kui ka lisandväärtust toota. Nagu maaeluminister Tarmo Tamm sõnas, siis igapäevaselt kingime Lätti ja Leetu 600 tonni toorpiima. Urmas Kruuse lisas, et kui see pole mitte päris kuritegelik, siis vähemalt midagi sarnast.

 

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 9

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu üheksanda töönädala kohta.

Tänastel arupärimistel vastasid küsimustele peaminister Jüri Ratas, riigihalduse minister Jaak Aab, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ning keskkonnaminister Siim Kiisler.

Jüri Ratas pidi Riigikogu kõnepuldis aru andma selle kohta, kas Eesti riigil on ikkagi ambitsiooni püüelda avalikus sektoris teadus- ja arendustegevuse rahastuses 1%-ni SKP-st 2020. aastaks, kuna järgmise aasta riigieelarve eelnõus oli jäetud see lahtiseks märkides, et rahastus peab tõusma vähemalt paralleelselt SKP-ga. Jüri Ratas selgitas, et see polnud valitsuse enda otsus, vaid teadus- ja arengunõukogu soovitus ning ambitsioonid pole kuhugi kadunud, vaid see on miinimumprogramm.

Ratas peatus veel ühe teemapunktina erasektoril ehk kuidas muuta ettevõtete jaoks teadusesse investeeringuid atraktiivsemaks, kuna need otsused võivad olla tihti kallid, riskantsed ja pikaajalise tasuvusega; samuti sellel, kuidas motiveerida ettevõtteid ka statistikas kajastama oma sellealaseid kulutusi, kuna see nõuab ettevõtetelt eraldi pingutust.

Ratas lausus, et kui viimase 17 aasta jooksul pole Eesti maksupoliitikas kasutatud erisusi, siis tulevikus võib oodata, et nii ei pruugi see jääda. Seda siis selleks, et motiveerida just ettevõtteid panustama teadus- ja arendustegevusse. Peaminister mainis siiski, et konkreetset terviklahendust veel ei ole. Urmas Kruuse maksuerisuste tegemise osas niivõrd optimistlik polnud ning sõnas, et kui ettevõtjad on tabanud, millist kasu need investeeringud kaasa toovad, siis tasub see niivõrdki ära ning erisuste tegemine pole mõistlik ega vajalik.

Krista Aru peatus aga ühel teisel probleemil – nimelt sellel, kas on vajadust ikkagi kontrollida igat 10 senti või eurot, kas on kasutatud seda õigesti või mitte. “Me oleme teaduse peale lasknud ehitada tohutu bürokraatiaarmee. Üks kontrollib ühte asja, teine kontrollib teist, kolmas kontrollib eelmisi kontrollijaid. See on rumal raiskamine ja see sööb tegelikult teaduses jõudu. Rääkimata seda, et ta võtab teadlaselt aega. Ja aega teaduses pole mitte kunagi,” sõnas ta.

Igor Gräzin tundis aga muret selle üle, kui teadusharud koonduvad Eestis ühe koolkonna alla, kuna see piirab edasimineku jõudlust ning domineerima hakkab vaid ühe doktriini õpetus. “Kui me tahame, et Eestis oleksid keeleteadus, etnograafia, ajalugu, majandusteadus, õigusteadus, siis peab kõiki neid aineid õpetama vähemalt kahes kohas, parem oleks kolmes. Ja mida halvemini nad omavahel läbi saaksid, seda parem. Sellepärast, et teaduse viib edasi mitte alandlik nõusolek, vaid teaduse viib edasi see väike tattnina, kes pärast selgub, et on geenius ja kes julgebki öelda.”

Eurostati andmete kohaselt oli 2016. aastal teadus- ja arendustegevuse rahastus Eestis 1,28% SKP-st (seda nii era- kui avalik sektor kokku), Euroopa Liidus keskmiselt 2,03%.

Tänasel istungil haarasid erandkorras suuremas mahus tähelepanu enda peale saared. Tähelepanu jagunes kahe eelnõu vahel – üks väikesaarte, teine suursaarte jaoks. Mandriinimeste sekka oli peitunud ka mõned poliitikud, kes on esindatud volikogudes nii Saaremaal (Enn Eesmaa, Hannes Hanso, Kalle Laanet, Urve Tiidus) kui ka Muhus (Igor Gräzin).

Suurte saarte ehk Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu nimel oli Reformierakond koos kunagise Kuressaare linnapea Urve Tiiduse eestvedamisel algatanud eelnõu, millega saaksid need saared hakata ise korraldama parvlaevade- ning lennuliiklust võttes sellega tulevikus kohustuse üle maanteeametilt.

Korraldamise all mõisteti graafikute tiheduse määramist, sealhulgas kohaldada ise paindlikumat poliitikat, kui on teada, et tulemas on mingisugune rahvarohke sündmus või reisimise tipptund. Urve Tiidus põhjendas, et kõige paremini ja kiiremini suudab vajadusi tunnetada ikkagi olukorrale võimalikult lähedal olevad inimesed. Eelnõus jäeti rahastamise kohustus endiselt riigi kanda, kuid samas kommenteeris Tiidus, et kohustustega koos võib ka kaasa pakkida rahakoti.

Eelnõu pälvis kriitikat selles osas, et see oli algatatud liigselt kiirustatult, mistõttu ei pruugi see täita oma eesmärki. Jaanus Marrandi lausus, et arvestades, et vahetasand maanteeameti ja kohalike omavalitsuste vahel ehk maavalitsus kaob uuest aastast ära, siis on elementaarne, et tuleb leida uus lahendus, kuidas peaks hakkama välja nägema koostöö ühenduste planeerimisel. Samas ei soostunud ta toetama ettepanekut tuues ühe põhjusena välja tehnilise nüansi – eelnõu fraas “võib korraldada” võib põhjustada vastutuse hajumist. Sellega toetuti ka näitel, et hankeid teeks edaspidi siiski ministeerium ning seega sellealane vastutus jääks sinna.

Eelnõu menetlusest väljalangemise poolt hääletas 36 saadikut, vastu 26 ehk sellega leidis ka see oma lõpu.

Menetlusprotseduurika mõistes kulges edukamalt väiksemate saarte eelnõu – teise lugemise läbis seaduseparandus, millega saaks Vabariigi valitsus endale õiguse määrata iga aasta veebruaris, kes kvalifitseerub kirjeldatud parameetrite alusel püsiasustustega väikesaarte sekka, kes mitte. Hetkel peaks nimistu muutmiseks muutma seadust, edaspidi piisab valitsuse määrusest. Uuest aastast on teada, et senisele 11 saarele lisanduvad nimistusse Aegna, Naissaar ja Väike-Pakri.

Peamiste mõõdikutena mõistetaks elanike arvu (minimaalselt viis) ning saare suurust (maksimaalselt 100 ruutkilomeetrit). Põhiseaduskomisjonis arutleti esimese punkti osas, kas need viis inimest peaksid ka elama vähemalt kahel aadressil või mitte, kuid lõpuks jõuti järelduseni, et piisab ühest.

Novembrikuisel komisjoni istungil ei nõustunud Eesti Saarte Kogu esimees Leo Filippov sellega, et aluskriteerium peaks olema viis elanikku, vaid argumenteeris, et saarte taasasustamise protsess algab juba ühest elanikust ning lähtepunktina peaks olema ka garanteeritud usaldus riigi ja kohaliku omavalitsuse vastu.

Marko Pomerants sõnas, et kohalike elanike eest peab KOV vastutama igal juhul hoolimata sellest, kas saar kuulub väikesaare nimistusse või mitte ning kuskile peab siiski selle kriteeriumi paika panema. Kohalikele omavalitsustele, kuhu kuuluvad väikesaared, peaks uue mudeli alusel olema baasrahastusena tagatud 11 000 eurot aastas viieliikmelise grupi kohta, riigihalduse ministri Jaak Aabi hinnangul peaks see kokku moodustama umbes 416 000 eurot.

Kui väikesaarte nimistu peaks tulevikus täienema, siis peaks suurenema ka selle arvelt kogusumma ehk selle arvelt ei peaks hakkama summat jagama rohkema arvu osaliste vahel. Nimistusse lisamise-kustutamise ning rahastamise teostuse vahel hakkaks kehtima aga aastane lõtk – kui saar lisatakse näiteks nimistusse aastal 2019, siis raha hakkaks sealne KOV kätte saama 2020. aastast ning ka vastupidi kustutamise puhul.

Kihnu vallavanem Ingvar Saare tõstatas komisjoni istungil küsimuse, kas kohalikud omavalitsused peaksid eelarves eraldi välja tooma kulud ja tulud, mis väikesaartega seonduvad. Saare pakkus välja, et vastav säte tuleks lisada eelnõusse, kuid mõte toetust ei leidnud.

Täiendavalt annab eelnõu veel õiguse vedada püsiasustustega väikesaartel veoauto kastis või veoseruumis inimesi kiirusega kuni 40km/h, kuid mitte haagistes.

Väikesaarte temaatika leiab ka kajastust kolmapäevases (22.11) Reporteritunnis (kl 14.05 Vikerraadios).

Tänasel täiskogu istungil otsustati kõrgete riigiametnike palkade, vanemahüvitise paindlikuse ning Haigekassa rahastamise saatuse üle. Kui seni on kõrgemate riigiteenijate palgamäär olnud sõltuvuses iga-aastasest indekseerimisest (palgamäära korrigeerimine vastavalt muutujatele), mille väärtus on 50% tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumise aastase muutuse aritmeetilisest keskmisest, siis uue eelnõu kohaselt sõltuks palgamäär indeksist, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust.

Viimasel kolmel aastal on vastav indeks püsinud sarnasel tasemel – selle aasta aprillis oli selleks 1,017, möödunud aasta sama ning 2015. aastal kõrgemgi (1,019). Indeks on seotud kõrgeima palgamääraga, mis on 5200 eurot ehk võrreldes kahe aasta tagusega on palgad ka seetõttu mõnevõrra väiksemad.

Muudatusettepanekuna soovisid kolm Reformierakonna saadikut (Arto Aas, Kalle Laanet ja Lauri Luik) kõrgeimat palgamäära tõsta 6500 euroni, kuid see ei leidnud piisavat toetust. Samuti ei leidnud toetust nende teine ettepanek, millega tõsta Riigikogu lihtliikmete palgakoefitsienti 0,65-lt 0,75-le ning kahe aseesimehe (fraktsiooni ja komisjoni) tegurit 0,75-lt 0,8-le.

Enim vastukaja tekitas saalis aga esinduskulude loomine peaprokurörile, riigikontrolörile, riigisekretärile ning õiguskantslerile. Esinduskuludeks saab olema 20% palgast, mille võimalus on juba loodud riigikohtu esimehele. Jüri Adams sõnas, et esinduskulude näol on tegemist nõukogudeliiduliku nähtusega ning see mõjub võltsnime all palga tõstmisena, kuna ta ei näinud, et sellel oleks mingisugust sihipärast kasutust.

Jürgen Ligi lausus, et temal ei oleks midagi selle vastu, kui senised esinduskulud presidendil ja valitsuse liikmetel kui sellised kaotataks üldse ära ning see summa liidetaks lihtsalt palgaga. Sarnases foonis kommenteeris ka Artur Talvik. “Kui inimesed saavad palka, siis nad saavad palka selle eest ja mingisuguseid ümbernurgahüvesid ei peaks olema. Olgu see palk siis veidi suurem, aga sellised igasugused esinduskulud ja kuluhüvitused ja kogu see muu värk võiks olemata jääda või siis on kompenseeritud väga selgelt ja klaarilt,” lausus Talvik.

Ligi täiendas veel, et konkreetse ettepaneku puhul ei näe ta loogikat kulude juurdekirjutamisel, kuna seda tüüpi kulutused on neil juba niigi kaetud. Samuti tegi ta ettepaneku, et vähendada Riigikogu liikmete kuluhüvitisi 30%-lt 20%-le, aga selle arvelt kaotada ära kõiksugune tšekimajandus.

Esinduskulude muudatusettepanek leidis siiski koalitsiooni toel saadikute piisava toetuse.

Täna arutlusel olnud sotsiaalhoolekandeseaduse muutmise eelnõu kohaselt tunnistatakse uuest aastast kehtetuks riikliku matusetoetuse seadus. Selle asemel hakatakse riigieelarvest eraldama iga surmajuhtumi kohta 250 eurot kohalikele omavalitsustele, kes hakkavad selle raha jagamise üle otsustama. Seniselt maksavad juba niigi umbes pooled omavalitsused omastele matusetoetust.

Universaalne riiklik matusetoetus kaotati 2009. aastal majandussurutise tõttu, riiklikult maksti järgnevatel aastatel kinni vaid tundmatute või omasteta isikute matused. Seetõttu jäi matuste korraldamiseks mõeldud igasugune majanduslik abi kohalike omavalitsuste kanda. 2015. aastast hakkas kehtima süsteem, kus riigi poolset toetust hakkasid saama ka majanduslikult vähekindlustatud inimesed.

Möödunud aastal maksti riiklike matusetoetusi kokku 391 korral, neist 184 korral oli toetus mõeldud tundmatute või omasteta isikute matmiseks ning 207 korral majanduslikult vähekindlustatud inimestele abiks.

Uue süsteemi kohaselt antakse toetuste suuruse ja printsiipide üle otsustusõigus kohalikele omavalitsustele, kes kaalutluskohana saavad valida, kas maksta universaalset toetust ehk kõigile võrdselt või siis võtavad arvesse ka muid asjaolusid, eeldatavasti eelkõige perekonna majandusliku olukorda.

Raha eraldatakse omavalitsustele aasta alguses, summad arvutatakse lähtudes demograafiast ehk kalkuleerides umbes kui palju surmajuhtumeid võiks vastavas omavalitsuses järgmise aasta jooksul oodata. Järgmine aasta on toetussumma kokku 4 miljonit eurot ehk 16 000 toetuseeraldist.

Veerand riigikogulastest jäi volikogudest välja

  • KOV volikogudesse pääses täna öiste tulemuste alusel 64 Riigikogu liiget.
  • Ükski saadik ei osalenud Hiiu- ega Raplamaal.
  • Riigikogu liikmetest kogus kõige rohkem hääli Taavi Rõivas (4130) ning kõige vähem Meelis Mälberg (22). Protsentuaalselt kogus oma piirkonna häältest kõige enam Arto Aas (17,3% Pirital hääletajatest) ning kõige vähem Jüri Jaanson (0,4% pärnakatest). Kõik neli on reformierakondlased.
  • Kõikide RK liikmete häälesaakidega ning e-häälte osakaaludega on võimalik tutvuda SIIN.

Eile lõppenud kohalike omavalitsuste volikogude valimisel võttis osa 88 Riigikogu liiget 101st. Lisaks Vabaerakonna saadikute kollektiivsele paastule jäid eemale mõlemad fraktsioonitud saadikud (Marko Mihkelson ja Margus Tsahkna), SDE fraktsiooni esimees Kalvi Kõva, endine teleajakirjanik Maire Aunaste (IRL) ning reformierakondlane Terje Trei.

TOP
Riigikogu liikmetest teenis kõige rohkem hääli protsentuaalselt oma ringkonnas Arto Aas (Pirital). Järgnesid Taavi Rõivas (Kesklinn), Rainer Vakra (Nõmme), Viktor Vassiljev (Haabersti) ning Helmen Kütt (Viljandi). Võrdluseks – Lasnamäel omistas Mihhail Kõlvart 50,54% häältest.

Kui volikogudesse ei õnnestunud pääseda 24 Riigikogu saadikul, siis väljajäänute seast võib leida teatud erandeid. Mustamäel ei pääsenud Erki Savisaar ning Igor Kravtšenko volikogusse seetõttu, et nende selja taga olnud ning vähem hääli saanud kaks keskerakondlast olid üldnimekirjades märgitud ettepoole. Kristiines sai värskeim riigikogulane Tarmo Kruusimäe häälesaagiks 6,55% ringkonna hääletajate toetusest ehk 974 valimissedelit, kuid sellest ei piisanud, et omistada ühte kaheksast Kristiine linnaosa mandaadist.

Kõige populaarsem kants kandideerimiseks oli selgelt Tallinn (36 saadikut) ning ringkonnana Mustamäe (8). Mustamäega sama palju riigikogulasi osales Harjumaal, kus jäi mandaadita vaid Valdo Randpere ja Liisa Oviir. Kõige enam väljendas Toompea saadikute vastu pessimismi Kagu-Eesti, kus nii Võru linnas kui ka Põlva ja Räpina vallas jäid alternatiivse tööpostita kokku kuus saadikut seitsmest. Ainukesena õnnestus lävend ületada keskerakondlasel Anneli Ottil.

Vastupidist tendentsi võis täheldada Eesti läänepoolsemas maailmas ehk Lääne-, Pärnu-, Viljandi- ning Saaremaal, kus summa summarum jäi 15 kandidaadist kohata vaid Jüri Jaanson, kelle tulemus päädis 65 häälega, millest seekordselt ei piisanud. Laiendatud Pärnu linna tihedas konkurentsis, kus viis erakonda/valimisliitu said peaaegu et võrdse mandaatide arvu (6-9), väljus riigikogulastest võitjana Mart Helme, kelle 2105 häält oli üksiti seitsmendik kogu oma valimisringkonna häältest (13,14%).

Viljandi linnas suutis Helmen Kütt üksi alistada oma kolm ülejäänud Riigikogu konkurenti ehk Jaak Madisoni, Helir-Valdor Seederi ning Helmut Hallemaa. Kui Kütt teenis valijatelt 1140 usaldavat sedelit, siis kolm vastassoo esindajat suutsid kokku veenda 1081 viljandlast ennast tulevikku kujundama.

Riigikogu liikmete häälesaak 2017. a. KOV valimistel
Riigikogu liikmete häälesaak 2017. a. KOV valimistel (täistabel lingile vajutades)

Kersti Sarapuu: maavalitsused on oma missiooni ära täitnud

DSC_0107 (2)

  • “Eks maavalitsuste kaotamine tekita omajagu segadust, kuna ta on ikkagi teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu. Samas peab nentima, et nad oma missiooni ära täitnud.”
  • “Siin on ka haldusreformi kohta meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning nullist alustamine oleks tekitanud väga palju meelepaha.”
  • “Meie fraktsioonis on kõik seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele saame oma eesmärke täita.”
  • “Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult.”

Sarnaselt haridusministriga jagab riigikogus peaministrifraktsiooni juhtiv Kersti Sarapuu muret selles osas, et kutsekoolidesse ei jätku piisavalt õpilasi ning koolidest väljakukkumise arv on liiga suur.

Võrreldes teiste esimeestega kirjeldab Sarapuu detailsemalt just konkreetsete seadusloome praktikate sisu ehk konkreetseid eelnõusid ning konkreetseid numbreid eelarvereal. Peaministriparteina on samas eelis rääkida täpselt nendest asjadest, mida saab ka teha. Kesksete märksõnadena kipuvad korduma “arutlus” ning “selgeks rääkima”.

Nii sai Sarapuu sõnul ka pärast möödunud aastast rindepoole vahetust fraktsioonis selgeks see, et koalitsioonis tuleb paratamatult riiulile panna teatud teemapunktid, mis enne võisid armsad olla. Selleks, et lõppude lõpuks saaks ikkagi midagi omamoodi tehtud.


Nagu aru saan, oli Teil hiljuti erakonnas suurem kokkusaamine, kus arutleti Keskerakonna tegevuskava väljatöötamist kuni aasta lõpuni. Mis päevakorral oli?

Meil oli juttu nii päevakajalistest teemadest ehk näiteks ID-kaardi turvariskist, kuid peamise asjana tutvustasid kõik meie ministrid edaspidist tegevusplaani – kui palju kellelgi eelnõusid tuleb, mis arengud ministeeriumites toimuvad.

Nii kirjeldas maaeluminister Tarmo Tamm seda, kuidas põllumajandus on hoolimata hilistest saakidest taas liikumas väga suures tõusujoones. Teada on ju, et kui viimastel aastatel maaelule toetusi nii väga ei jagunud, siis esimest aastat said nii põllumehed kui ka piima- ja seafarmid kokku 19,9 miljonit eurot üleminekutoetust.

Kui lähitulevikku vaadata, siis maaeluministeeriumist tullakse välja eelnõuga, mille kohaselt väärtuslikku põllumaad mitte anda nii palju ära kinnisvaratehinguteks, kuhu rajataks elamukvartaleid, vaid vastupidiselt on oluline, et rakendada meetmeid, et see maa läheks eelkõige põllumajandustootjate kätte.

Kõige põhjalikum arutelu puudutas haridus- ja teadusministeeriumi tegemisi. Digipöördega seoses peaks oktoobris välja kuulutatama eri konkursid IT-võimaluste arendamiseks haridusasutustes. Täna on veel erivajaduste laste küsimuses meil omavalitsuste ja riigi vahel tihti vaidlused, kes peaksid nendega tegelema. Nüüd pakutakse välja, et antakse ikkagi raha omavalitsustele, kuna nemad näevad kõige paremini lähemalt.

Siis soovitakse teha, et kutsehariduskeskused saaksid baasraha kommunaalteenusteks, õpetajate palkadeks ja õppevahenditeks ning täiendavalt oleks võimalik boonust saada, kui on näiteks hakatud mingit eriala välja töötama. Mulle endale meeldib näiteks väga Väimela kompetentsikeskus, kus tehakse niivõrd palju sisulist tööd ning kaasatakse õpilasi erinevate niisuguste kaasaegsete uute toodete väljatöötamisel. Kõikide nende teemade puhul muidugi hakkavad arutelud veel toimuma ning need lähevad komisjonidesse.

Komisjonides hakatakse ka arutama seda, kuidasmoodi haridussüsteemis korraldada põhikooli lõpetamist võttes ka vastu erinevaid ettepanekuid. Näiteks, kas need õpilased, kes ei taha gümnaasiumisse minna, peaksid lõpueksameid tegema. Samuti saab olema arutlusel see, milline keskmine hinne peaks olema gümnaasiumi pääsemisel – kokkulepetest oleneb, et kas on kõige otstarbekam seda piiri sättida siis näiteks 3,75 või 3,5 keskmise hinde peale. See oleneb nüüd sellest, kuidas arvamusgrupid omavahel läbi räägivad.

Aga printsipiaalselt on ikkagi mõte selles, et kehtestada seda mingil hetkel või mingil moel.

Jah, nii see peaks olema. Eriti arvestades veel seda, et kutsehariduskoolid on täna küllaltki alatäituvusega ning sellega jäävad mitmed kutsehariduskeskused küllaltki nõrgale tasemele. Pole lihtsalt õpilasi, kuna tahetakse gümnaasiumidesse minna. Meil läheb gümnaasiumidesse ja kõrgkoolidesse väga palju õpilasi, aga kuidas nende õppetegevus seal toimub ja kui palju nendest lõpetab või kui palju tuleb häid spetsialiste, kes oma tööl hakkama saavad, see on omaette küsimus.

Siin on juba viimasel ajal korduvalt näiteks stereotüüpselt välja toodud seda, et poiste seas on väga palju hiliseid tärkajaid, kes näiteks on kolmede peal, kuid hiljem ülikoolis on juba potentsiaalselt tipptasemel teadlased. Kas need kriteeriumid ei hakka välistama ligipääsu?

Ei, ei välista. Kui sa õpid kutsehariduskeskuses, siis see ei välista seda, et sa võiksid sealt kuskile kõrgkooli minna edasi õppima, kui sa leiad endale huvipakkuva eriala. Täna on kõige suurem probleem selles, kui palju langeb koolidest õpilasi välja, kuna see ei paku neile midagi.

Palju on tegelikult selliseid niinimetatud keskmike, kellel mingis aines lööb silma särama. Enamasti teatakse sel puhul juba varakult, et soovitakse hakata inseneriks, õpetajaks või teede ehitajaks. Mõnel tuleb see teadmine alles gümnaasiumiastmes, aga enam-vähem kujunevad need vaated juba enne välja. Kui kutsehariduskeskuses paljud ei tea, mida kohe õppida tahaksid, oleks ühe variandina võimalik esimene aasta pakkuda niisugust laiapõhjalist õpet, kuskohas saaksid mõtelda seda, mis sulle kõige rohkem huvi pakub.


Kui rääkida nüüd sügise põhiteemast ehk eelarvest, siis mille üle selles osas diskussioon keerles?

Diskussioon põhifookus oli, kuidas kõik tulud ja kulud tasakaalu saaksid. Meil on päris mitmeid uusi kulusid. Näiteks on igasugused vajalikud toetused – puuetega inimestele, matusetoetused ning ka ravimitoetused.

Tervishoiusüsteemi läheb tegelikult suur raha järgnevatel aastatel juurde ehk 215 miljonit eurot. Loomulikult tulevad ka õpetajate palgatõusud, kuid ka üks oluline teema puudutas kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kui 2009. aastal kärbiti seda päris korralikult, siis nüüd soovitakse omavalitsusi taas tulumaksumäära tõstmise ning tasandusfondide kaudu aidata.

Need kõik punktid lähevad maksma kokku mitmekümneid miljoneid eurosid ehk need on päris suured summad.

Kas piisavalt katet on?

Praegu pigem paistab, et on. Sellepärast sai ka neid aktsiisimuudatusi tehtud. Päris suure summa raha võtab ka see rahvakeeli niinimetatud põhimõte, et üks pensioniaasta võrdub ühe tööaastaga. Praeguste arvutuste järgi peaks see võtma järgmisest aastast juba kuskil 10 miljonit eurot.

Kõige suurem kulu on muidugi seesama maksuvaba miinimumi tõstmine 500 eurole. Praegu käivad ka vaidlused alampalga osas ning seda, kuidas ametiühingud väga ei taha seda tõsta, kuna sisuliselt hakkavad madalapalgalised saama iga kuu juba umbes 65 eurot rohkem kätte. Sellega soovitakse, et me ei paneks ettevõtjatele suuremat survet peale. Kui me oleks endise graafiku järgselt läinud, oleksime pidanud ootama kuskil 10-15 aastat jõudmaks sinnamaani, et oleks maksuvaba miinimum 500 eurot.

Hanno Pevkur on jätkuvalt väga printsipiaalselt tundnud muret selles osas, kas eelarve läheb defitsiiti või mitte. Kas seda ohtu näete?

Kevadel vastu võetud riigieelarve strateegia arutlusel kõneldi 0,5%-st, kuid ma isegi arvaks, et seda ei tule. Tuletan ka meelde, et vaatame eelarvestrateegiat nelja-aastase perioodina ning eelarve on igal juhul tasakaalus. Täna oleme näinud, et maksutulu on kasvanud, ka isegi õlleaktsiiside arvelt paistab, et käibed on päris jõudsalt kasvanud. Keskmised palgad on kasvanud, inflatsioon on olnud suurem kui arvestasime ehk hakkab jõudma juba sinna kolme protsendini. Selle võrra peaks ka laekuma rohkem käibemaksu. Tundub, et võib ka juhtuda, et seda 0,5%-i puudust ei tekigi ning eelarve jääb tasakaalu.

Kui te mainisite ka juba KOV tulubaaside suurendamist, siis nüüd saab valimistega haldusreformi näol üks riigireformi osadest läbi. Kas on ka selles osas räägitud edasiulatuvalt erinevaid samme, mis suunas liikuda riigireformiga edasi?

Kui rääkida haldusreformist, siis me tegelikult ju hääletasime tookord selle vastu, kuna sellele polnud sisu antud ning seal olid ka teatud kriteeriumid, mida arvan ka täna, et polnud õiged. Siin nii mõnedki vallad polnud seetõttu just väga otstarbekalt moodustunud ning seadust oleks võinud teha natuke paindlikumalt.

Siin on ka sellega seoses meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning kui arvestada seda, et neid rahulolematuid on umbes paarikümnes-kolmekümnes endises omavalitsuses, siis oleks see nullist alustamine tekitanud väga palju meelepaha kõikides, kes juba olid selle tarvis pingutanud. Alati saab paremini teha ning seda saab ka tulevikus paremaks muuta. Näiteks soovisid nii mõnedki külad liikuda kuskile loomupärasemasse uute valda, kuid seda ei võimaldatud alati.

Kui aga vaadata, mis siis edasi saab, siis 1. jaanuarist kaovad ära maavalitsused. Eks ta esialgu võib tekitada palju segadust, kuna ollakse harjunud sellega, et maavalitsus on teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu ning olnud riigi käepikendus. 1. jaanuarist hakatakse selle asemel tegema neid niinimetatud riigimajasid, kus inimesed saaksid oma vajalikud toiminguid tehtud, teenused kätte ning seda võimalikult kodu lähedalt. Maavalitsused on oma missiooni ära täitnud. Kui 90ndatel oli neil oluline roll, kus nad täitsid palju rohkem funktsioone, siis täna neid enam pole.

Nagu mainisite külade ebaloomulike asukohtasid, siis kas võib oodata, et neile antakse edaspidi vastavalt mingi võimalus korraldada näiteks rahvahääletust mingi hetk?

Jah, nüüd peaks see uuest aastast võimalik olema, et valitsusel endal on õigus otsustada, kas need külad saaksid võimaluse minna teise piirkonda.


Opositsioonis oli Keskerakond nagu ka juba mainisite vastu haldusreformile ning ka paljudele muudele küsimustele, mille vastu olete valitsusse minnes pidanud tooni maha tõmbama. Kuidas see protsess teil fraktsioonis läbi käis?

Fraktsioonis me väga palju oma suhtumist muutma ei pidanud, kuna oli selge tunnetus, et mille nimel me tööd tegema peame. Alati on neid otsuseid, mis võivad olla ebapopulaarsed, kui sa oled koalitsioonis. Sul on kolm osapoolt ning sa pead ka arvestama sellega, mida ütlevad sulle su kaks partnerit lisaks. Kui näiteks koalitsiooninõukogus tekib kellelgi selline tunne, et me ei saa sellega mingil juhul nõustuda, eks see läheb siis paratamatult lihtsalt laua pealt maha. Teeme neid asju, kus on ühisosa ja mis sobib kõigile.

Meie fraktsiooniliikmed on saanud aru, et opositsioonis ei saanud ju me ühtegi eesmärki ellu viia. Kõik on seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele me saame oma eesmärke täita. Mitte küll kõiki, aga vähemalt osaliselt.

Nii et Teie silmis ei olnud teie fraktsiooniliikmete jaoks niivõrd keeruline hüljata seda, et nad said opositsioonis teravalt kritiseerida teatud teemasid nagu Rail Baltica, e-valimised jne?

Jah, Rail Balticaga oli ka neid, kes ütlesid, et meile see ei sobi. Samas kui sai selgeks tehtud see, et selle eesmärk ei ole rajada seda tohutult suure kasumliku ettevõtmisena, vaid ta on ka sisuliselt teatud määral sotsiaalne objekt, siis inimesed said aru. Tuleb lihtsalt rääkida, arutada ning selgitada, siis tulevad ka lahendused.

Meil on ka sarnaselt teised transpordiühendused dotatsioonidega. See oli tee Euroopasse ning maailma, et inimestel oleksid paremad liikumisvõimalused ning lihtsam kaubavedu. Ka e-valimiste puhul ütleme jätkuvalt, et tuleb tähelepanu pöörata turvalisusele, valimiste ühetaolisusele ning kontrollivõimalusele, et olla kindel, et hääled pole manipuleeritud.

Mis on vastutusega kaasnenud õppetunnid, mida opositsioonis olles ei suutnud tajuda?

Neid õppetunde saame iga päev, et kuidas oleks võinud ühte või teist asja teha. Natukene on hakanud rohkem silma võib-olla see, kui käitutakse väga halvasti. Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult. Seda oli ka küll juba siis kui me opositsioonis olime. Inimestel ei oleks nagu lastetuba. Ma tean aga seda, et me oleme ise alati tuletanud meelde ning sõnu peale lugenud, et igaüks peab kontrollima, kuidas teistega käitutakse. Tuleb käituda kõikide inimestega nii nagu me tahaks, et käitutaks meiega.

Kedagi ei tohi alandada ega sõimata, mis muutus juba vahepeal valdavaks. Käitumiskultuur on hästi oluline ning inimesed peaksid jääma väärikaks. Ma palun ka fraktsiooni liikmeid, et nad tuleksid esmaspäevastele arupärimistele ikkagi kohale ning kui näeme, et asi läheb käest ära ning käitutakse inetult, siis meie fraktsiooni liikmed võtaksid sõna ning kutsuks inimesi väärikalt käituma.

Nii et selles osas on arenemisruumi.

Jah, väga palju. Vahel mõtled, et kas issand küll, et see on kõige kõrgem tasand Riigikogus, kes niimoodi räägib.

Umbes nädal tagasi otsustas Keskerakonna volikogu, et need visatakse välja, kes kandideerivad teistes nimekirjades. Kas Olga Ivanovat peate veel praegu endiselt Keskerakonna fraktsiooni liikmeks või mitte? (toim. – intervjuu leidis aset eelmisel nädalal ehk enne kui Ivanova visati erakonnast välja)

Jah, meil on olukord, kus piirkonnad peavad vastu võtma oma liikmete osas otsused, kas välja arvata need liikmed, kes kandideerivad valimisliitudes, mitte erakonna nimekirjas vastavalt volikogu ettepanekule. Meie põhikirjas on juba sees, et erakonna liikmed, kes lähevad valimisliitudesse kandideerima, siis nad oleksid justkui juba iseennast välja arvanud ning teinud sellega oma valiku. Olga Ivanova osas ootaks ära seisukoha, mida Lasnamäe piirkond otsustab.

Meil on iga inimene väga oluline, kes meiega koos töötavad ning erakonna põhimõtete eest seisab. Ka Ivanova on väga palju tööd teinud korteriühistute ja kaugkütte teemade osas. Vaatame, mida elu näitab, kuid nagu ma ütlesin, et eks need inimesed ole ise otsustanud, kuhu nad ennast arvavad paigutavat.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Ikka selleks, et toetada oma nimekirja ning tänu sellele olen ka rohkem selle eluga kursis, mis kohapeal toimub ning missuguseid samme tuleks astuda, et kohaliku elu arendada. Kuigi ütlen kohe ära, et ma olin kahe tooli seaduse vastu ning kahele toolile istuma ei lähe. Vähemalt senikaua, kuni ma olen siin toimetav. Kui ma näiteks 2019. aastal Riigikogu valimistele ei tule, võib-olla siis läheksin pärast seda volikokku.

Nii et kahe tooli peal istuma ei hakka? – Ei hakka. Mulle ei meeldi kui volikogudesse viiakse riigi poliitikat. Kui ma olin volinik 2002. aastast, siis nägin, et riigikogu liikmed võtsid riiklikud tülid kaasa kohalikule tasandile. Kohalikul tasandil see vastandumine ei toimi, kuna meid on niigi vähe ning kõikide arvamustega tuleb arvestada.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Ma ütleks, et me saame EKREga väga kenasti hakkama. Mulle ausalt öeldes meeldib perekond Helme suur kõneosavus. Ma naudin nende sõnavõttusid, need on kuidagi väga loogiliselt üles ehitatud ehk nad oskavad sõnu seada. Neil on lai silmaring ning nad teevad teemasid omale väga hästi selgeks. Selles mõttes on nad väga asjalikud, neil on palju eluterveid mõtteid. Mulle aga ei meeldi nende juures see liigne ekstreemsus, ühest äärmusest teise minek ning teravad väljaütlemised.

IRL – Kohalikul tasandil oleme väga pikalt ühiselt koos valitsenud ning hindasin neid siis väga kõrgelt. Riigi tasandil meeldib mulle see, et kui me istume koalitsiooninõukogus, siis on meil võimalus teemade üle korralikult arutleda ning asjad saavad selgeks räägitud. Nad on selles suhtes hästi tasakaalukad, vähemalt nende liikmete tasandil, kellega ma kokku olen puutunud. Eraldi tooks välja Aivar Koka, kes püüdis majanduskomisjonis alati leida neid õigeid lahendusi isegi siis kui samu asju tuli arutada kasvõi kaks-kolm korda uuesti läbi. Selline avatus ning lahendame ning teeme ära suhtumine on nende puhul hea.

Reformierakond – Nad on väga pikalt võimul olnud ning sellega omale suutnud kogu selle valitsemise väga põhjalikult selgeks teha kuni detailideni välja. Nad on hästi kaua riigitüüri juures olnud ning seetõttu on neil see kompetentsus kindlasti väga suur. Mäletan, et kui ma olin veel Paide linnapea, siis saime alati riigi tasandil omavahel rääkida ning sain ka neilt maakonda raha ehk nad polnud sellised, et vaataksid, et sa oled riigis opositsioonis ning me ei tee sinust välja ega räägi sinuga seetõttu.

SDE – Personaalselt tooks välja Helmen Kütti, kes tohutult südamega oma tööd teeb. Ta on niisugune inimene, kes ei karda käia ka enne arutlemas, kui mingi ülesande või probleemi püstitab, vaid ta tuleb ikka ka siia fraktsiooni ning arutleme need asjad läbi enne kui kuskile on vaja nendega minna.

Vabaerakond – Ma väga hindan Jüri Adamsit – tema kõnedes on alati oma terakene sees. Ta ei lähe lahmima, ta mõistab opositsiooni ja koalitsiooni ning pakub kõikvõimalike paremaid lahendusi välja. Ta on selline intelligentne inimene, kes teab, mida räägib. Mulle meeldib ka Andres Ammas, kes töötab kõik eelnõud enne läbi ning alati on tal kõikide teemade kohta küsimusi ning teeb rahanduskomisjonis ise väga põhjalikult arvutusi. Samuti on Krista Arul alati kõnepulti minnes olemas oma sõnum.

Enda fraktsiooni kriitika – Võib-olla see, et oleme kaua olnud opositsioonis, kuid koalitsioonis tuleb veelgi avaramalt ning ühtsemana näha teemasid. Ma ei leia ka, et see niivõrd puudus on, kuna kõiki teemasid tulebki arutleda väga põhjalikult ning on väga tore, et kui igaüks näeb lahendusi oma vaatenurgast. Ühest küljest on see puudus, teisalt ka positiivne omadus.

Keskerakond saab 2019. aasta Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et vähemalt sama palju kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Mulle ei meeldi väga õhuke riik, pigem paks.

Seadusi on vähe või palju? – Teatud mõttes on palju.

Hanno Pevkur: tänased eelarvepoliitilised otsused mõjutavad meid veel aastakümneid

DSC_0101 (3)

  • “Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.”
  • “Praegu on näha, et majanduskasv on päris kenasti kasvanud, kuid sellistes tingimustes hakata kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks.”
  • “Meie opositsiooni minekust ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. “
  • “Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on.”

Sarnaselt sellele, kuidas Reformierakond on opositsioonis oma häälepaelu paljuski kulutanud ehk valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikat kritiseerides, tõdes erakonna esimees Hanno Pevkur, et nende fookus on taas liikumas majandus- ning ettevõtlusküsimuste peale. Suurem osa vestlusest jäi peatuma just nendele teemadele, kuid tõele au andes olid ka intervjuu küsimused juba eelnevalt sinnapoole kaldu.

Opositsioonipingis pakutavate võimaluste üle Pevkur ei kurda, vaid näeb, et ka sealt on võimalik tahte korral poliitikat suunata. Seda nii meediapildis kui õiguslikus ruumis.

Küll aga näeb Pevkur, et õigusruumis peaks olema ametnikkonnal rohkem vabadust kaalutlusõiguseks ning seda, et riik ei peaks rida rida haaval ette ütlema, kuidas peaks käituma. Ühe lahendusena näeb ta karmilt punast linti lõigata ning seadusi hulgikorras vähendada.


Reformierakond on nüüdseks olnud peaaegu et aasta opositsioonis. Nii kriitikud, meedia kui ka teie pooldajad on avaldanud lootust, et see annab ehk Reformierakonnale aega sisekaemuseks. Kas on siis seni sellest kasu ka olnud?

Ma usun, et Reformierakond on seda aega kasutanud väga hästi. Meil on tõesti olnud võimalus tegeleda nii sisekaemusega ning meie erakonna esimees pidas tollal õigeks võtta ka vastutust ning panna amet maha. Erakond valis uue esimehe ja juhatuse ning oleme ka põhikirja muutnud.

Nii et ma usun, et meil on olnud nende kuude jooksul hea võimalus enda ridu korrastada ning saada tugevamaks. Seetõttu on meil ka väga hea minna vastu kohalikele valimistele, kuna meeskonnad on tugevad üle Eesti ning meil on selge arusaam, mida me tahame.

Mis see sisekaemus peegeldanud on? Kui vaadata enesekriitiliselt tagasi, mis viis selle positsioonini.

Eks sellest on väga palju viimase kaheksa kuu jooksul kirjutatud ka ning siin on palju erinevaid faktoreid. Loomulikult peame võtma ka ise teatud vastutuse ja möönma, et võib-olla kõik asjad koalitsioonipartneritega kõige paremini ei läinud. Teisest küljest oli ka koalitsioonipartnerite arusaamatu tung lihtsalt muutusteks ning meie opositsiooni saatmiseks nii suur, teadmata ise, mis ees ootab.

Tänaseks teame, et ees ootasid maksutõusud, astmeline tulumaks ja samamoodi ka põhimõtete muutumine näiteks vene keele ja kodakondsuse küsimustes. Nii et sellest muutusest ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. Nad on pidanud aktsepteerima ja heaks kiitma needsamad kodakondsus- ja keelepoliitika muudatused. Samamoodi on nende poolt varasemalt toetatud ühetaoline tulumaks muutunud tänaseks astmeliseks.

Te olete opositsioonis kõige rohkem lärmi teinud eelkõige maksuküsimustes ning ettevõtluskeskonda puudutavas. Kas see on viide sellele, et Reformierakond on liikumas tagasi eelkõige majandusküsimuste fookuse peale?

Jah. Me kõik mõistame, et ilma majanduskasvuta ja maksutulu suurenemiseta ei ole võimalik rääkida ka sellest, et oleks võimalik rohkem maksta pensione või sotsiaaltoetusi. See tsükkel peab olema ikkagi niipidi, et kõigepealt on majanduskasv ja suuremad sissetulekud ning seejärel saab rääkida ka suurematest toetustest, mida välja maksta. Nii et jah, meie fookus majandusteemadele on väga tugev.

Ma isegi ei ütleks, et põhiprobleem on maksutõusud, vaid põhiprobleem on ikkagi eelarvedistsipliin ja eelarvereeglite oluline nõrgemaks muutmine. Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.

Praegu on näha, et majanduskasv on ekspordinõudlusest ja sisetarbimisest tulenevalt päris kenasti kasvanud ning sellistes tingimustes hakata veel kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks. Kui me olime buumiaastatel kogunud reservidesse 6-7 miljardit krooni, siis isegi kriisiaastatel õnnestus meil need reservid säilitada. Seda seetõttu, et meil olid mõistlikud rahanduspoliitilised otsused, kus pigem võeti Euroopa Investeerimispangast madala intressiga laenu ning oma reservid paigutati Põhjala riikide võlakirjadesse, kus intressi tulu oli oluliselt suurem. Majanduslikult ja rahanduslikult tehti sellega mõistlike otsuseid.

Tänasel päeval tundub, et enam ei vaadata absoluutselt seda, kuidas rahanduslikult mõistlike otsuseid teha, vaid kulutatakse kõik need reservid ära, mis on kogutud. Lisaks reservide kulutamisele võetakse pealekauba ka laenu. Nii ei ole võimalik pikaajaliselt toimida. See on väga lühiajaline mõtlemine, mis viib tuleviku kohustused väga kõrgele ning mille tulemused peavad kõik maksumaksjad ühiselt lõpuks kinni maksma.

Nii et valitsuse kriitika puudutab eelkõige eelarvedistsipliini.

Eelarvedistsipliini lõhkumine on kõige suurem majandus- ja rahanduspoliitiline viga, mille tänane valitsus on teinud. Ka Isamaa ja Res Publica liit, kes rääkis veel mõned aastad tagasi sellest, et eelarve tasakaal tuleks kirjutada põhiseadusesse, on tänaseks ise selle heaks kiitnud, et eelarvega minnakse defitsiiti.

Valitsus on seni näidanud, et nad on valmis ka sammu tagasi astuma, kui see on piisavalt põhjendatud. Kuidas te selle enda positsiooni riigikogu töös suudate kehtestada? Kas olete juba opositsiooni nipid selgeks saanud?

Eks me teeme oma tööd ning räägime samu asju, mida peame õigeks sõltumata sellest, kas oleme koalitsioonis või opositsioonis. Ma kordan veel kord üle – eelarvedistsipliini küsimus on äärmiselt oluline. Samamoodi on ka oluline, et tööjõumaksud oleksid madalad ning see, et ettevõtjatel oleks võimalik oma elu võimalikult bürokraatiavabalt ajada. Kui ettevõtjal on piisavalt vabadust, ollakse ka valmis investeerima – see tähendab ka uusi töökohti ning seega ka kõrgemat maksutulu. Nende põhimõtete eest me seisame.

Opositsioonis olles on ühest küljest hea meel, et valitsus on ühtteist õppinud, kuid teisest küljest on ikkagi näha, et kõik need sammud on olnud kiired ja läbimõtlematud. See on päädinud ka vaidlustega kohtus ning president on öelnud, et mõned seadused jäävad välja kuulutamata. Selline läbimõtlematu ja rapsiv käitumine valitsuse poolt on viinud tulemuseni, kus ettevõtjad tänast valitsust absoluutselt ei usalda.

Magustatud jookide maksu puhul oli nagu aru sain presidendi etteheide eelkõige selles, et laevadel ja lennukitel peaks olema magustatud joogid sarnastel alustel maksustatud. See peaks iseenesest menetlusse tagasi tulema.

Eks aeg näitab seda. Igal juhul on seda korduvalt räägitud, tõestatud ja tõendatud, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. See eesmärk ei ole kindlasti mitte sellises mahus rahva tervisega seotud, mida koalitsioon püüab väita, vaid on ikkagi puhtalt seotud riigieelarve tulude saamisega selleks, et katta ebamõistlike kulutusi. Selles mõttes andis president ikkagi väga selge sõnumi, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. Eks siin sügishooaeg näitab, kas ja kuidas koalitsioon kavatseb sellega uuesti parlamendisaali tulla.

Te mainiste ka seda, et oluline on ettevõtete jaoks bürokraatiat vähendada. Mis lahendusi selles osas näete, mida ei ole juba valitsuses laual?

Ma käisin juba kevadel parlamendi majandusarutelul välja seda, et selliste pehmete ja väikeste sammudega asja paremaks ei muuda. Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on. Seda nii kohalikul tasandil kui riigitasandil kokku ning kõikide õigusaktide lõikes.

Kui võtta lihtsa näite – 25 aastat tagasi, kui võeti vastu uus tsiviilkohtumenetluse seadustik oli selles natuke üle saja paragrahvi. Tänaseks on neid paragrahve ligi 800. Kas selle võrra on tsiviilkohtumenetlus läinud paremaks või kiiremaks? Sellises mahus kindlasti mitte, et oleks seitse korda suurendatud õigusruumi mahtu.

Nii et tegelikult kui me suudame bürokraatiat vähendada ja panna endale julged eesmärgid, et meil oleks poole vähem õigusakte, siis see kindlasti annab ettevõtjatele käitumisvabadust juurde ning samamoodi ka ametnikkonnale otsustusvabadust juurde. Kõik asjad ei pea seaduses kirjas olema täpselt punkti järgi, vaid kaalutlusõigus on midagi sellist, mis on igati loomupärane ja mida võiks olla rohkem.

Milline on Reformierakonna positsioon kolmandatest riikidest tööjõu sissetoomisel? Suve keskel räägiti juba sellest, et tänavu on kvoot täis saanud hoolimata eranditest. Mis lahendust Te näete?

Siin peaks kõigepealt ära klaarima selle, mida Eesti avalikkuses nii EKRE ning veel mõned poliitilised jõud siduda üritanud on ehk sisserändepiirarv oleks justkui kuidagi seotud pagulastega ja ebaseaduslikult Eestisse tulijatega. Ei, ei ole. Sisserändepiirav puudutab puhtalt siia õiguslikult soovida tulijaid, eelkõige tööle tulijaid. Sellist rännet, kus inimesed, soovivad seaduslikult Eestisse tulla ei peaks me kindlasti nii piirama nagu me täna olema teinud. Ükskõik, kas ta soovib siia tulla töötama tööandja kutsel või õppima.

Me peaksime kehtestama selle asemel punktisüsteemi, kus me võtame aluseks palgakriteeriumid, töötukassa nõusoleku, et selles piirkonnas neid töötajaid tõesti ei ole võimalik leida ning loomulikult ka selle, et on olemas tööandja, kes selle inimese siia kutsub. Siis on võimalik sellise punktisüsteemi kaudu lõpetada selline kvoodimajandus ja lähtuda ikkagi tööturu tegelikest vajadustest. Kui töötukassa ütleb, et meil on omal Eesti tööturul olemas inimesed, kes ühte või teist tööd suudavad teha, siis tuleb loomulikult esmajärjekorras enda inimestele ümberõpet ja töökohta pakkuda.

See teema tuleb lahutada pagulasteemast ning siin on mul hästi lihtne sõnum – meie kodu ja meie reeglid. See tähendab, et kõik, kes on siin ebaseaduslikult, peavad Eestist lahkuma ning need, kes siin on, peavad austama Eesti seadusi.

Uus valitsus võttis tagasi ka koheselt mitmed teie maksupoliitilised otsused, näiteks majutusasutuste käibemaksu. Kas nende osas olete vahepeal ümber mõelnud või valitsusse minnes rakendaksite uuesti need põhimõtted?

Oluline on see, et kui Reformierakond peaks uuesti saama võimaluse valitsust moodustada, siis eelkõige vaadatakse tõesti need rahalised võimalused üle, mis riigikassal juba täna olemas on ning siis saab hakata vaatama kulutusi. Kui kellelgi on soovi mingeid uusi kulutusi teha, siis tuleb hakata vaatama seda, kas ja kuidas on võimalik selleks katet leida. Täna ei pea ma aga kindlasti mõistlikuks arutada seda, milline on ühe või teise konkreetse maksu osas meie teoreetiline positsioon.

Koalitsioonikõneluste ajal leitakse partneritega võimalike kulutuste ja tulude vahel alati kompromiss. Nagu ma ka juba korduvalt olen öelnud, meie esmane positsioon on loomulikult see, et eelarve peab olema tasakaalus. Me ei saa teha kulutusi üle oma jõu. Täpselt samamoodi ei tee me ka oma kodus kulutusi üle oma jõu või vähemalt ei tohiks teha. Me ei saa võtta SMS laenu kui me ei suuda seda tagasi maksta. Me ei saa ka üldiselt võtta laenu, kui me ei suuda seda tagasi maksta. Eestlastele on ju omane, et võlg on võõra oma ning iga ülekulutus, mida sa üle oma võimete teed tähendab seda, et sa paned kas siis ennast või oma lapsi tulevikuks väga raskesse seisu.

Teie fraktsioonist osaleb peaaegu kõik liikmed KOV valimistel.

Jah, peaaegu kõik.

Selle kõrvalt jääb mahti ka üle riigikogu tööle?

Loomulikult. Riigikogu liikmete põhitöö on ikkagi riigikogus ja kandideerimine on üks osa poliitilisest tegevusest, et olla poliitiliselt aktiivne ja oma valijatele ka tegelikult enda vaateid tutvustada. Mina olen alati toetanud seda, et riigikogu liikmetel peab säilima side oma kogukonnaga.

Ma ei kujuta ette seda, kui inimene on valitud riigikokku, siis ta peaks sulguma Toompea lossi seinte vahele ning jumala eest ei tohiks ta oma valijatega enam suhelda. Vastupidi. Ta peab teadma, mis on kohaliku elu probleemid ning mis kohalike valijaid puudutab. Päeva lõpuks on valdav enamus riigikogu liikmetest valitud mingist piirkonnast just sellepärast, et neil ongi regionaalne printsiip riigikogu mandaatide jaotusel selleks, et ei oleks ainult Tallinnast valitud riigikogu liikmeid, kes paratamatult saavad meedias rohkem sõna. Väiksematest maakondadest valitud saadikutel on samasugune sõnaõigus riigikogu liikmena ning nad peavad selle sama sõna viima ka oma kodukohta tagasi ja sealt kodukohast siis tooma selle teadmise riigikokku.

Kui rääkida konkreetsemalt mis teil sügisel riigikogus plaan on, kas on teil veel mingeid prioriteete lisaks sellele, et rõhutate eelarvedistsipliini küsimust?

Sügisperioodi kõige olulisem teema on paratamatult eelarve. Septembri lõpuks peab olema valitsusel juba ju eelnõu koos ning valmis parlamenti saatmiseks. Nii et eks aeg näitab, kuidas valitsus oma ettepanekuid teeb. Valitsusel on kindlasti tänase seisuga natuke lihtsam, kuna majandusnäitajad on paranenud, aga igal juhul saab see olema meie kõige-kõige olulisem teema.

Te olete riigikogus olnud teoreetiliselt kolm koosseisu, praktikas sisuliselt kaks-kolm aastat (toim. – ülejäänud aja on Pevkur olnud erinevates ministrite ametites), sealhulgas nüüd ka opositsioonis. Nähes teist perspektiivi, kas tunnetate ise seda, et Eesti parlamendis on opositsioonihoovad piisavad?

Opositsioonil on Eesti parlamendis kindlasti võimalik oma nägu näidata. Esiteks on näiteks meil endil väga avatud meediasuhtlus ning oleme alati kättesaadavad nii meediale kui ka meedia ma usun parlamendi liikmetele ehk kui sul on ka midagi öelda, siis küll ka Eesti meedia sellest ka kirjutab. Teiseks on ka juriidiliselt ja õiguslikult piisavalt võimalusi, et oma sõna maksma panna. Seda kuni äärmuslike meetmeteni ehk siis võimalike venitamistaktikate ning ööistungiteni välja.

Eks ta on igal pool riikides nii, et kui koalitsioon püsib ja koalitsioon on tugev, siis on neil võimalik ka oma hääletused läbi viia. Kui koalitsioon on nõrk, nagu ta tänasel päeval on, siis ei õnnestu ka kõiki hääletusi läbi viia. Nagu ka me nägime siin näiteks ju ühe karistusseadustiku muudatuste puhul, kus koalitsioonil polnud piisavalt hääli kohtunike kaalutlusõiguse piiramiseks. Selles mõttes on koalitsioon täna nõrk, kui neil on tänaseks alles jäänud 53 häält ning eks nad seetõttu on veel nõrgemaks muutunud. Sügishooaeg saab kindlasti olema neile piisav väljakutse.

Kui üks konkurent sõnas sedasi, et kui Reformierakonda sai varem kiita sellega, et sisedistsipliin on väga korralik, siis praegu lausus ta, et enam ei saaks seda päris öelda. Kuidas kirjeldaksite erakonna siseelu?

Ma arvan, et kõik mis puudutab riigikogu hääletusi, siis me lepima alati kokku, milline on Reformierakonna positsioon. Kui kellelgi on mingisugune erijuhtum, siis me ei ole ka seda välistanud, et nad saaksid oma südametunnistuse järgi hääletada. Erakonna siseelu on korras ning meil on tugev meeskond. Ma usun, et kui vaadata täna parlamendi koosseisu, siis Reformierakond on fraktsioonina kindlasti üks tugevamaid ja ühtsemaid fraktsioone.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Nagu ma ka juba vastasin, on minu hinnangul äärmiselt oluline, et riigikogu liikmed oleksid kohaliku eluga kursis ja elades Tallinnas on loomulik, et ma Tallinna teemadel sõna võtan. Samamoodi on mul erakonna esimehena moraalne kohustus olla toeks kogu erakonnale ja meie erakonna kandidaatidele üle Eesti. Seetõttu olen ma ka viimased kuu aega tiirutanud mööda Eestimaad, siitki Teiega kohtumiselt sõidan kohe Lääne-Virumaale ja sealt edasi Ida-Virumaale.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Ma olen ausalt välja öelnud, et ma praegu pole plaaninud Tallinna volikokku minemist. Ma toetan meeskonda ja kandideerin meeskonna toetuseks. Samas arvestan ka seda, et riigikogu ja volikogu tsüklid ei ole ühes perioodis ning ega päeva lõpuks lõpuni välistada ei saa, et ma ühel päeval ka selle nelja aasta jooksul olen Tallinna volikogus.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Sarnaselt Reformierakonnaga on nad tugev ja ühtne fraktsioon ning nende hääled peavad.

IRL – Väga raske on midagi positiivset tuua, kuna nad järjest lagunevad. Nende kohta saab positiivset öelda taas siis, kui nad oma maailmavaate jälle üles leiavad. Eks neil täna ole kindlasti raske Keskerakonna venemeelsust, kodakondsuspoliitikat, keelepoliitikat ning maksupoliitikat heaks kiita, kuid neil on veel võimalus paremaks saada.

Keskerakond – Tänane peaministrierakond ning eks nad seetõttu vastutavad kogu selle jama eest, mis nad on kokku keeranud.

SDE – Ma ütleks, et nad on minu arvates neutraalselt vait olnud ja sotsidele paistabki niimoodi, et kui nad on vait, siis nende populaarsus on ka tõusnud. Kui Ossinovski on hakanud rääkima uutest maksudest või uutest piirangutest, mida ta on ka päris palju teinud, siis on ka reiting kohe allapoole kiskunud. Nii et kui sotsid oma päris poliitika letti laovad, siis nad peavad arvestama, et nende reiting langeb ja kui nad on vait, siis nende reiting on pigem tõusu teel.

Vabaerakond – Mulle tundubki, et nad ongi nii vabad, et nende nägu vajab veel kujundamist. Selles mõttes on neil samasugune väljakutse nagu IRLill.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on mõnes küsimuses fraktsioonina kindlasti võimalik veel ühtsemaks saada. Samas liberaalidena ehk vaba eneseteostuse ja mõtte austajatena tuleb seda teinekord arvestada, et erinevatel inimestel on erinevad positsioonid.

Reformierakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Reformierakond on 2019. aasta valimiste võitja ning selle nimel me täna tööd teeme. Kui me suudame säilitada oma tänase kohtade arvu, siis ma oleksin sellega väga rahul.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Palju.

Millal on Reformierakond tagasi valitsuses? – Hiljemalt 2019. aasta märts.

Kalvi Kõva: julgust eksida on poliitikas enam

DSC_0019 (2)

  • “Ütleme nii, et seaduseid on arvuliselt parasjagu, aga tihti aetakse seda seaduse joont liigselt ning inimlik käitumine jäetakse kõrvale. Näiteks kui seadus ütleb, et tuleb teha ühtemoodi, siis kuidagi omavahel silma vaadates teistmoodi teha nagu ei julgeta.”
  • “Muudame riiki paksemaks ning korjame maksudega rohkem raha kokku, et meil oleks päästjad ja politseid igal pool. Näiteks Võrumaalt tuleb seda raha ju vähem kokku, aga päästjaid ja politseinikud on sinna samamoodi tarvis.”
  • “Paljud on küll ütelnud, et mida te teete, olete nagu tuulelipud vehite siia-sinna, aga mina nimetaks seda tugevuseks.”
  • “See ajutrust, kes neid poliitilisi ideid välja mõtleb, välja pakub ning töösse paneb on koalitsioonis sedavõrd suurem ja jõulisem.”

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Kalvi Kõva pole võrreldes ametivendadega laiema avalikkuse silmis just kõige tuntum nägu, kuid viimased kolm riigikogu koosseisu on ta sellest hoolimata esindanud Toompea saalides Kagu-Eestit.

Riigikogu tööd kirjeldades on Kõva paljuski konstateeriv – see, et opositsioon on populistlikum, on loomulik nähtus ning täpselt samamoodi on loomulik, et koalitsioon võtab arvesse opositsiooni poolt neid ideid, mis ei lähe maailmavaateliselt vastuollu valitsuse suunaga. “Tööd on tehtud.”

Kui vaadata tulevat sügist, ootab poliitmaastikul ees üksjagu sündmusi: eelkõige eesistumine ning kohalike omavalitsuste valimised. Eesistumine riigikogu tööd otseselt nii väga ei puuduta, kuid valimised paljuski küll, kuna mitmed saadikud kandideerivad. Ohtu pole, et muud asjad viivad liigselt riigikogu töölt tähelepanu ära?

Ma arvan, et kindlasti mitte. Valimised käivad ju pidevalt. Olgu nendeks kohalikud valimised, Europarlamendi või Riigikogu omad. Riigikogul tuleb oma tööd teha ning loomulikult on tulemas palju tähtsaid ja vajalike eelnõusid ning mina ei näe, et need kaks asja hakkavad üksteist segama. Saadikutel on ju selleks ka ette nähtud ajad, kus nad saavad valijatega kohtuda ja arvan, et need kaks asja suudetakse väga hästi ära teha.

Kui vaadata mitte just kaugele tulevikku ette, siis praegu on veel ehk viimane võimalus selliseks produktiivseks perioodiks, enne kui uued Riigikogu valimised pihta hakkavad. Kas jõuab kõik tahetud asjad ära teha?

Loomulikult on veel ridamisi tähtsaid otsuseid, mida on veel vaja ära teha, kuid see valitsus on teinud väga palju hästi põhimõttelisi samme juba ära. Me räägime tervishoiureformist, pensioni kõikidest reformidest, madalapalgalistele rohkem raha kättesaamisest, lastetoetustest ja nii edasi. Kõik need asjad on ikkagi juba siin majas kas menetluses või menetluse läbinud. Poolteist aastat on veel tihedat tööd ees.

Kui eelkõige tuleva sügise peale vaadata, mis ootab ees? Magusamaks lükati tagasi, tuleb uuesti menetleda…

See on selline väikene nüanss. Kindlasti on sügise ja aastalõpu põhiteema alati olnud eelarve. Väga suured eelarvelised otsused on küll juba ära tehtud enne jaanipäeva. Veel nimetaks eelmainitud pensioni erinevaid reforme ja muudatusi.

Kui suure löögi magusamaksu õigeaegsesse toimesse mitteminek paneb?

Teada on, et magusamaks ei rakendu 1. jaanuarist ning seetõttu eelarvesse tekib hinnanguliselt 4-5 miljoni euro suurune auk. Seda siis, kui me jõuame nüüd selle menetlusse võtta septembri kuu jooksul lähtudes presidendi soovidest-ettepanekutest.

Mis iseenesest pole väga suur summa.

Ei ole suur, aga loomulikult peame selle kohe septembri-oktoobri kuu jooksul vastu võtma.

Mida muutusteta näete selle juhtumi puhul?

Muudatus seisneb eeldatavasti vaid selles, mida president ütles – põhiseadusega polnud kooskõlas, et magustatud jookide maksude jaoks oli erandina toodud teatud transpordivahenditel müüdav kaup. See oli sellise rahvusvahelise kaubanduse üks tavadest. See erand tuleb seega välja võtta ehk lennukites ja laevadel müüdav magustatud joogid hakkavad olema samamoodi maksustatud.

Kui IRLis läks suve alguses kaks liiget fraktsioonist ära ning Keskerakonna puhul on räägitud eri võimalustest, kas sotsidel ei ole seda ohtu, et mõni liige oleks kadumas?

Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonist minu mälu järgi on varasemalt sarnaselt enne valimisperioodi fraktsioonist ning ka siis hiljem laiemast poliitikast lahkunud üks poliitik – Jüri Tamm. See pole meil olnud üldse tavapärane ja täna pole näha mitte mingisuguseidki märke, et keegi liige oma tahet niimoodi sooviks väljendada. Mina küll seda ei ole täheldanud. Meil on väga tubli ja tegus meeskond ning ka üks kõige kokkuhoidvam seltskond siin majas. Me saame omavahel väga hästi läbi ja töömeeleolu on väga-väga töine nii olnud ja kui ka on tänasel päeval.

Kui vaadata oma koalitsioonipartnereid, siis sealt ei tunneta, et oleks oodata, et koalitsioon langeb?

Eks ikka on aegade jooksul valimisperioodi viimastel aastatel erinevatest parteidest inimesi akna alla liikunud, kuid praegusel juhul ma loodan küll, et koalitsiooni fraktsioonid hoiavad kokku ning hoiavad oma liikmeid. Kahe IRLi fraktsiooniliikme lahkumine oli meile loomulikult suur-suur üllatus, eriti arvestades, et üks neist on olnud väga pikalt erakonna esimees. Selles hoolimata ei näe küll, et üldiselt see rahulolematus võiks nii suureks minna.

Kui eristada tinglikult sotside fraktsiooni tööd ning sotside kui valitsuse osa tööd, mida on küll omaette keeruline lahutada, kuid ikkagi mida võib selles riigikogu koosseisus pidada just fraktsiooni töö võiduks?

Eks neid asju ei saa päris lahku vaadata, et mis on valitsuse või mis riigikogu fraktsiooni töö. Valitsusse antakse ka ju sisendit siit fraktsiooni poolt. Võib-olla tooks ehk välja need eelnõud, mida hakatakse eeskätt siin riigikogus väga palju muutma ning mille kallal on valitsuses vähem tööd tehtud. Meie suurimad suunitlused on olnud perede toimetulek, eriti lastega perede ja üksikvanemate toimetulek, sealhulgas elatisraha väljanõudmised. Kõik need asjad, mida on siin viimastel aastatel tehtud, on ju ka ikkagi väga paljus ka olnud meie riigikogu fraktsiooni liikmete suur töö, võitlus ja panus. Vastupidiselt võib väita, et eeskätt valitsuse ja Jevgeni Ossinovski töövõit on olnud Haigekassa ja tervishoiu rahastamist puudutav.

Samuti on sotsiaaldemokraadid pidanud kogu aeg tähtsaks avatust ning kaasatust. Illustreerimaks seda on nüüd viimane aasta olnud kõikidel eelnõudel kohustus kaasata huvigruppe kogu protsessis ja seda siis mitte ainult kooskõlastusringil. See on olnud paljuski riigikogu esimehe Eiki Nestori üks suur idee ja võitlus läbi aastate olnud, ka siis kui ta polnud riigikogu esimees.

Eelmisele valitsusele heideti ühe asjaoluna ette, et ei julgetud eksida. Nagu ka parafraseerides endist peaministrit Taavi Rõivast – öelge üks asi, mida me tegime valesti. Kas nüüd on ka siis tunda rohkem sedalaadset vaimu, et julgetaksegi rohkem õppida läbi eksimuste?

Absoluutselt. Võtame näiteks tänase koalitsioonileppegi, mis pole kivisse raiutud, vaid on avatud ning leppesse kirjutatu võib aja jooksul muutuda. Näiteks võetakse huvigruppidega kohtumisel vajadusel mõnest lubadusest või eesmärgist samm tagasi. Paljud on küll ütelnud selle kohta, et mida te teete, olete nagu tuulelipud vehite siia-sinna, siis mina nimetaks seda tugevuseks. Julgetakse teha otsuseid ning kui otsus on saanud vale, siis julgetakse samamoodi öelda, et jah, see oligi vale, kuna oleme vahepeal suheldes eri sektoritega saanud targemaks.

Kui kõneleda ühest vastuolulisemast punktist ehk kooseluseadusest. Te ise ei hääletanud ei poolt ega vastu, vaid jäite erapooletuks. Samas, kas Teie fraktsioon kui seaduse ühe eestvedajana ei tunne vastutust, et seadus on sedamoodi õhku jäänud? Pole suudetud ühtepidi piisavalt veenda ning leida toetust, et rakendusaktid suudetaks vastu võtta ega astuda samm tagasi ning leida alternatiivlahendust.

Tänane kooseluseadus rakendub väga hästi. Seda mulli ja juttu on olnud väga palju, et pole rakendusakte, aga tänasel päeval need inimesed, kes on otsustanud oma kooselu registreerida, on saanud seda seaduse raames teha. Õigusruum on selles valguses paika loksunud.

Kui seadust vastu võeti arvati, et Eesti ühiskond muutub sellega totaalselt, miskit moodi tulevad kuskilt teistsugused paradigmad välja ning tavaline peremudel muutub. Kui me vaatame tänast Eesti ühiskonda, siis mis muutunud on? Minu kui tavalise pereinimese, pereisa ning Rõuge koguduse liikme elu ei ole muutunud sellega mitte üks sentimeeter. Seda teemat kipuvad debateerima eeskätt need inimesed, keda see seadus mitte grammivõrdki ei puuduta. Seadusloome toimib ja elu läheb normaalses rajas edasi.


Kuidas kirjeldaksite tänasel päeval riigikogu debatikultuuri?

Kui vaadata maailma laiemalt, siis ma ei ütleks meie parlamendi sõnakasutuse ja töökultuuri kohta üldplaanis ühtegi halba sõna. Samas eks loomulikult ole riigikogu töökultuuris selliseid asju, mida me oma lapsi kasvatades rõhutame – ärge segage teistele vahele, olge üksteise suhtes aupaklikud, suhtuge teistesse nagu tahate, et teisse suhtutakse -, mida omavahelistes debattides poliitikud aeg-ajalt unustavad.

Viimastes Riigikogu Toimetistes toodi ühes vestlusringis välja, et me ei ole ühtepidi ei Põhjamaa debateeriv kultuur ega pole samuti nii teravalt vastanduv nagu võib leida Suurbritanniast. Kui esimese poole kaldu minna, kas pole ohtu, et liigselt kõikide arvamusi arvesse võttes võivad protsessid muutuda väga-väga pikaajaliseks?

Põhimõte on selles, et kui me kõik surume väga raami, siis seda debatti ongi vähem ning järjest vähem tahavad inimesed sinna kõnepulti minna. Oluline on siiski samas, et teiste halvustamistel tuleks ehk natukene tooni maha tõmmata. Nagu ka tõin enne paralleeli sellest, kuidas me lapsi kasvatame, siis me kõik ju õpetame neile, et teiste vastu peaks olema viisakas.

Loomulikult on siin majas 101 inimest, kes kõik on suured isiksused – nad kõik on erinevad, nende lapsetuba on erinev, nende ettekujutus Eesti parlamendist on erinev ja mõnel rohkemal, mõnel vähemal määral need ettekujutused ühtivad. Eks parlament olegi läbilõige Eesti ühiskonnast ja kui mõni parlamendi liige siin kõnepruuki ka natuke teravamalt kasutab, siis tuleb ikkagi arvestada, et ka tema on üks parlamendi liikmetest.

Kas tänasel päeval võib öelda, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni? Näiteks kui EKRE või Vabaerakonna poolt tuleb mõni hea idee, kas võtate hea meelega vastu?

Ma võin küll statistikaga eksida, aga kui õigesti mäletan, siis tänasel päeval võetakse 70% eelnõudest vastu ühehäälselt. Loomulikult võetakse vastu häid ideid, aga samas on ju teada, et kui need head ideed maailmavaateliselt valitsuskoalitsiooniga ei ühti, siis ei leia need paratamatult toetust. Samas kui on küsimus maailmavaadet mitte puudutavates ühes või teises punktis, siis neid muudatusettepanekuid ning eelnõusid on valitsus küllalt arvestanud.

Te olete olnud selles osas olnud mõlemal pool rinnet ehk nii opositsioonis kui koalitsioonis. Mis need erinevused on?

Erinevus on üpriski suur. Kui sa oled koalitsioonis, siis sinu fraktsiooni suurus pole ainult mitte need saadikud, kes riigikogu saalis istuvad, vaid sinna hulka tulevad automaatselt juurde ka ministrid. Seega see ajutrust, kes neid poliitilisi ideid välja mõtleb, välja pakub ning töösse paneb on sedavõrd suurem ja jõulisem.

Opositsioonis olles on sul inimesi sedavõrd vähem ning seetõttu ei suuda sa ka võib-olla nii jõuliselt ideid läbi suruda. Seetõttu tehakse ka rohkem populistlike teemasid. Selle puhul on tihti teisejärguline see, kuidas see rakenduma peaks, kuidas sellele katteks raha leitakse, mida see maksab ning kas see eelnõu keerab pea peale mingi teise süsteemi.

Ehk puudub vastutus.

Täpselt. Näiteks kui sa panustad hästi palju põhiharidusse võib see panustatav rahahulk keerata hoopis pea peale kutseharidussüsteemi.

See on Teil kolmas riigikogu koosseis. Mille poolest on nende töökultuurid olnud erinevad?

Viimased kolm koosseisu on olnud suhteliselt sarnased. Kui võrrelda taasiseseisvumise alguse aegadega, siis sel ajal töötatigi siin majas väga palju täiesti uusi eelnõusid, uusi põhimõtteid välja. Ministeeriumite aparaadid olid väikesed, elu polnud paika loksunud, elu siin majas oli suurem. Mina nendes koosseisudes polnud, aga nüüd kõigis nendes kolmes viimases koosseisus, kus ma olen olnud, on töörütm ja tööpraktika olnud suhteliselt sarnane.

Erandina tooks võib-olla välja viimase aasta, kui tuli uus koalitsioon ning avatud koalitsioonilepe. Kui varem Reformierakonna fraktsiooni poolt juhitud koalitsioonide ajal oli sedaviisi, et kui miskit koalitsioonileppes polnud, siis ka fraktsioonis polnud mõtet sellest rääkida, siis nüüd on see debatt läinud ka fraktsioonide sees suuremaks ning on võimalik rohkem välja pakkuda uusi ideid.

Kõrvalt vaadates kas märkasite ka kuidas Keskerakonna fraktsiooni suhtumine muutus, kui nad vahetasid poolt?

Eks ikka on Keskerakonna tööstiil ja suhtumine muutunud ning seda on ka mitmed nende liikmed eraldi välja toonud. Midagi teha pole, opositsioonist koalitsiooni minnes seisukoht muutub. See ongi tavapärane, kuna koalitsioonis tuleb otsuste eest vastutada, tuleb rakendada ning vaadata, kuidas nad mahuvad eelarve raamidesse. Iga hea otsuse juures tuleb tihti teha ka mingi negatiivsem otsus. Need ongi need koalitsioonis olemise võlud ja valud.

Kui konkreetsemalt Teist endist rääkida, siis olete Kagu-Eesti (Võru-, Valga- ja Põlvamaa) valimisringkonna saadik. Kui riigikogu üldiselt spetsiifiliste ringkondade otsustega ei tegele, siis sellest hoolimata küsiks, kas olete midagi suutnud nende inimeste heaks ära teha, keda esindate?

See on selles suhtes meeletult huvitav küsimus, et neid eelnõusid, mis on otseselt puudutanud Võrumaad või Kagu-Eestit ja mitte mingit ühtegi muud Eesti territooriumi, siis minu teada neid eelnõusid on olnud siin riigikogus neli või viis. Ühele sellisele eelnõule olin üksinda riigikogu saalis vastu, mis puudutas kaitseväe harjutusväljakute temaatikat ühes Võrumaa piirkonnas.

Teiseks, kuna Võrumaa mullad on hästi happelised, siis üks mullakaitseseaduse punkt on Võrumaaga otseselt seotud. Mõned üksikud asjad on veel olnud, näiteks keeleseaduses võru keele seadustamist puudutav ning veel piirikaubandust puudutav ehk Euroopa Liitu väljastpoolt sisseveetava alkoholikoguse arutelu. Need on neli, mis meelde tuleb ning mis on otseselt Võrumaaga on seotud.

Samas kui vaadata teisi punkte, mis puudutab kogu Eestit, näiteks madalapalgaliste inimestele tulumaksu suurema osa kätte jätmist – raudselt Võrumaaga seotud. Lastetoetused – raudselt Võrumaaga seotud. Kogu sotsiaaldemokraatlik mõtteviis on sellega seotud ehk muudame riiki paksemaks ning korjame maksudega rohkem raha kokku, et meil oleks päästjad ja politseid igal pool. Võrumaalt tuleb seda raha ju vähem kokku, aga päästjaid ja politseinikud on sinna samamoodi tarvis.

Ise olete rahul enda panusega.

Tööd on tehtud.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ma veel vaatan, aga tõenäoliselt mitte (toim. – intervjuu leidis aset enne valimisnimekirjade kinnitamist).

Miks? – Ma olen olnud pikka aega omavalitsuse juht ning olen tänasel päeval mitmes Rõuge valla komisjonis, juhin Rõuges mitut MTÜd. Mul on seda panust, millega Rõugesse panustan väga palju, kuid meil on Rõuges väga tublid noored inimesed, kes väga hästi valda juhivad. Nad saavad sellega väga hästi hakkama, miks ma peaksin? Eks ma vaatan. Kui Rõuge inimesed ikkagi paluvad, et ma tuleksin ja kandideeriksin, siis ma võib-olla, aga ma ei taha seda päris kindlalt veel öelda.

Kui saate valituks, kahe tooli peal hakkate istuma? – Eks ta raske oleks. Ma ei taha mitte mingil juhul, et Rõuge vallavolikogu oma elurütmi hakkaks minu järgi seadma, aga Rõugest Tallinnasse on umbes 350 kilomeetrit. See tähendab nelja tundi autosõitu ehk kokku kaheksat tundi, et minna volikogu istungile. Eks ma pean kaaluma seda.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Neil on väga karismaatiline juht, nende suurus peitubki nende juhis.

IRL – Jah, ei oskagi päris siiralt nende kohta midagi ütelda. Ütleme nii, et eks nad parajad vigurvändad ole, humoristid.

Keskerakond – Hästi inimlikud inimesed.

Reformierakond – Mõned nende head omadused on viimasel ajal põrmustunud – enam ei saa ütelda, et oleksid hea distsipliiniga. Samas eks neil seda kogemust ole.

Vabaerakond – Nad on hästi koostööaltid ning hästi kõrge riigikogu kultuuriga ja inimliku kultuuriga seltskond.

Enda fraktsiooni kriitika – Me oleme võrreldes teistega natuke liiga aeglased reageerima. See on see meie miinus.

SDE saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et eesmärk võiks olla püüelda ikka sinna paarikümne poole.

Õhuke või paks riik? – Paks ikka.

Eestis on vähe või palju seaduseid? – Ütleme nii, et neid seadusi on parasjagu, aga tihti aetakse seda seaduse joont liigselt ning inimlik käitumine jäetakse kõrvale. Näiteks kui seadus ütleb, et tuleb teha ühtemoodi, siis kuidagi omavahel silma vaadates teistmoodi teha nagu ei julgeta. Kõige tavalisem näide on, kui liikluses on ühel õigus sõita, aga ta kasvõi viipabki käega, et ole hea sõida ära, siis on mul siit parem keerata. Või annab keegi märku, et oota, et sul on küll õigus, aga lase mind enne ära. Seda võiks rohkem olla, et inimesed ise reguleerivad oma elu.

Külakogukonnas ning rohujuuretasandis pole näiteks alati vaja ette öelda mitu korda nädalas peaks prügi ära viima. Las küla ise otsustab, mitu korda prügiauto kohale sõidab, mitte et seadusega on pandud, et üks kord kolme kuu jooksul peab viima. Omavahelisi kokkuleppeid ja paindlikust võiks rohkem olla.

Artur Talvik: loota, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on naiivne

DSC_0083 (3)

  • “Me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.”
  • “Minu lemmikmõte kohaliku tasandi jaoks on majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.”
  • “Riigikogus toimuvad protsessid on palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline.”
  • “Vabaühenduste rahastamine on liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada.”

Kuigi Artur Talvik ennast päris õige poliitikuna ikkagi veel ei tunne, on ta oma uues rollis Vabaerakonna juhina märkamatult omaks võtnud nii mõnedki poliitikule omased tunnusjooned. Näiteks satub poliitikapositsioonidele viidates üsnagi palju kasutusele erakondlik seisukoht ehk meie-, mitte mina-vorm. Erakonna ja enda positsiooni lahknemisel jäävad need eristused ka märgistatuks.

Nii on ka omaks saanud erakondlik sõnumidistsipliin. Kõneldes Vabaerakonna värskeimaist ideepaketist (riiklike vabaühenduste rahastamise ülevaatamine) kattusid Talviku põhisõnumid erakonnakaaslase Kaul Nurme teisipäeval Kuku raadiole antud intervjuus antud seletustega.

Peamise erakondliku suundumisena loodab Talvik, et veelgi enam tuleks tema juhtimise all rõhku panna kodanikuühiskonna edendamisele ning sellega anda kodanikele suuremat vastutust.


Vabaerakond on teatavasti ainuke Riigikogu erakond, kes kohalike omavalitsuste valimistel oma nimekirjaga välja ei lähe. Kahetsust ei ole?

Ei. Me oleme võtnud kursi, et me tegutseme oma sõnade järgi. Teiste puhul on tihtipeale märgata, et kobisevad küll ühte, aga teevad teistmoodi.

Esiteks oleme kriitilised kahe tooli seaduse suhtes. Me leiame, et see pole õige, et tuntute poliitnägudega meelitatakse kohalikesse omavalitsustesse valimiste ajal hääli juurde ühele seltskonnale. Need tuntud näod tõmbavad sisse vähem tuntud või ka tihtipeale vähem olulisi inimesi. Sellega langeb ka volikogu kvaliteet. See on poliittrikk ning ilmselge on, et enamus neist tipp-poliitikutest kohalikku ellu süvenema ei hakka. Seda mängu ühesõnaga Vabaerakonna saadikud kaasa tegema ei hakka.

Me oleme ka rääkinud väga palju sellest, et kohalik võim peab olema kohalike poolt teostatav ja kritiseerinud seda, et väga tihti lähtuvad sellised kohalikud tülid parteide keskkontoritest tulevate tülidega, mis segab kohaliku elu juhtimist. Kohalik elu pole seotud ideoloogiaga, need on praktilised asjad, haldusjuhtimine – kas park tuleb siia, kas see puu istutatakse siia või sinna, kas teed ning sotsiaalhaldus on korras ja nii edasi. Me toetame valimisliite, seda küll vaid kahjuks moraalselt. Eesti seaduse järgi füüsiliselt või rahadega neid toetada ei saa. Meie seisukoht on ikkagi see, et õige kohalik võim on valimisliitude võim.

Nüüd on küll siin olnud ka neid valimisliite, mis on valimisliitude nime parasjagu ära solkinud, aga see ei tähenda, et me printsiibist enam kinni ei peaks. Eesti poliitikat tervendaks see, mida rohkem valimisliite kohalikul tasandil võimule saaks.

Te olete küll olnud Vabaerakonna juht juba neli kuud, kuid enamus sellest ajast on olnud suvel, kus Riigikogu kontekstis on…

Hapukurgi hooaeg.

Jah. Mis nüüd siis Vabaerakonnas muutub, kui fraktsiooni esimees on Artur Talvik, mitte Andres Herkel?

No ilmselt, kuna ma olen ise sellise kodanikuaktivisti taustaga, siis sellest lähtuvalt pöörame suuremat tähelepanu kodanikuühiskonna peale.

Mis see endast kätkeb?

Kui on harjumuspärane, et ühiskonda jaotatakse kolmeks – on ettevõtjad, avalik võim ja kodanikuühiskond, siis me käsitleme tervet ühiskonda just viimase ehk kodanikuühiskonnana. See tähendab seda, et see võim oleks rohkem detsentraliseeritud ja inimesed kohapeal saaksid rohkem oma asjade üle otsustada. Üldiselt võiks rahvas rohkem poliitikas kaasa rääkida.

Me just tulime välja ka kodanikuühiskonna edendamise ettepanekutega, kuna väga palju avalikku võimu on praegu peidetud MTÜde alla ära. Kui statistikat vaadata, on üle poole nendest sisuliselt avaliku võimu teostajad. See on selline varjatud riigipiruka paisumine. Me leiame, et riiklikud MTÜd tuleks vabaühendustest märgistuse poolest eraldada.

Sellega on vabaühenduste rahastamine samuti liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada. Me leiame, et rahastamise aluseks peaks võtma teised printsiibid. Selge on see, et mingid rahad vabaühendustele tulevad ka riigieelarvest, aga näiteks me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.

Kas see on mingisugune alternatiivversioon kaasavast eelarvest?

Jah, aga see on oluliselt suuremate summadega. Seda on ka päris mitmes Euroopa riigis kasutatud. Meie seisukohalt tõstaks ja arendaks see väga palju sellist iseseisvat mõtlemist ning nendest vabaühendustest tekiksid riigiaparaadile partnerid, mitte et nad ei oleks kintsukraapijad.

Ehk siis süsteem oleks rohkem detsentraliseeritud.

Me muudaksime ta selles mõttes vajaduspõhiseks ehk inimesed ise tunnetavad, missugust ühendust on vaja, millist mitte. Umbluu-ühendused, mis on mõeldud selleks, et poliitiku sõbrad saaksid endale hea äraolemise. Selliseid poleks meil põhimõtteliselt vaja.

Samuti on Eestis täiesti käest ära annetuste süsteem, mis pole seetõttu väga laialt levinud, eriti ettevõtete seas. See tuleneb sellest, et maksusüsteem koormab annetajaid ning ühel hetkel hakkad väga palju makse maksma selle eest ehk sind karistatakse kõva maksukoormusega, kui sa mõnele vabaühendusele tahad annetada.

Me saatsime needsamad värsked ettepanekud avatud dokumendina väga paljudele vabaühendustele laiali ning alustame sellega loodetavasti laiemat diskussiooni.

Teise asjana loodame suuremat tähelepanu pöörata laiapindsele riigikaitsele, kus on meie ideoloogia alus isehakkamasaav Eesti, isehakkamasaav kodanik, isehakkamasaav kogukond. Lootma jääda, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on suhteliselt naiivne. Igasugusteks keerulisteks olukordadeks tuleb ise ette valmistuda ning trenni teha. Ettehooldatud ühiskond on läinud liiga kaugele ning see teeb inimesed mugavaks. Inimesed arvavad tihti, et kõik asjad on lahendatavad, kui võtad kätte oma telefoni ja vajutad nuppu, aga ei mõtle selle peale, kui äkki telefoniühendust pole.

Ehk siis rohkem kodaniku vastutust.

Nii kodaniku vastutus kui ka otsustusõigus peaks olema oluliselt suurem ning kohapealse tegutsemise läbimõeldust hädaolukordade puhul. Meil on küll NATO siin, kuid NATO ei sekku igasugustesse vahepealsetesse asjadesse. NATO tuleb mängu alles siis kui on sõda, päris sõda. Kui vaadata, mis Euroopas toimub, on tänasel päeval näha, et on väga palju erinevaid võimalike hädaolukordi.

Ehk siis peaks hakkama soola ja suhkrut keldrisse varuma.

Tasuks selle peale mõelda. Ma ei ütle, et sa peaks kõik oma keldrid asju täis varuma, vaid olulisem on pigem ikkagi see, et tegevused oleks läbimõeldud, kui mingi asi juhtubki. Selleks on vaja inimesi õpetada. See pole nii, et vastused tulevad kuskilt taevast või nagu on meil paljuski harjutud, et kuskil mingis staabis istuvad mingid inimesed ja joonistavad mingisuguseid plaane. Sul pole selle plaaniga midagi teha, kui inimene ise ei tea oma rolli.

Kui minna veel valimiste jutu peale tagasi, siis üks asi, mida endiselt loodame veel ära teha on see, et oleks vaja põhjalikult reformida erakonnasüsteem ära. Täna me näeme, et väga palju kriitikat poliitikute suunal tuleneb sellest, et Eestis võetakse poliitikat kui isikliku kasusaamise kohta. Poliitika ja poliitikud on inimeste jaoks suhteliselt ebameeldivaks muutunud. Poliittehnoloogia saab tihti tähtsamaks kui sisu või ideoloogia, mille pärast võideldakse.

Seda tuleb printsipiaalselt muuta selleks, et Eesti poliitika muutukski. See algab sellest samast asjast näiteks, kus üks tuntud tüüp tõmbab teised sisse, kelle hulgas on väga palju selliseid lihtsalt usinaid käetõstjaid, kes oma peaga tihtipeale ei mõtle. Rahvast peaksid esindama ikkagi need, keda rahvas valib.

Kui minna Riigikogu sügisese istungjärgu juurde, siis te mainisite üksjagu teemapunkte. Üks asi on nendest rääkimine, teine asi realiseerimine. Mis Te nende asjade nimel Riigikogus tegema hakkate?

Arvestades, et me oleme opositsioonierakond, siis on üsna vähetõenäoline, et mõni meie eelnõudest läbi läheb. Samas on hea, kui on riiulil valmis eelnõud käepärast, kui peaks kunagi võimule pääsema. Ühe konkreetsema asjana tahaks tulla välja ettepanekutega, kuidas muuta katuserahade süsteemi.

Detsembri lõpus peaks välja tulema elanikkonnakaitse rakkerühma töö lõppraport, mida ootame huviga ning siis vaatame, mis selles sees on. Kui reaalselt poliitikat ellu viia ei saa, siis saame vähemalt ühiskonnale selgitada, miks üks või teine ettepanek vajalik on.

Palju on räägitud sellest, kuidas pärast valitsuse vahetumist möödunud sügisel on valitsuse töökultuur muutunud ning seda, et nad on vastuvõtlikumad teiste ideedele. Te olete olnud mõlema valitsuse ajal opositsioonis, kas on ka olnud tunda siis seda või mitte?

Tegelikult on see retoorika. Nendega on küll lihtsam rääkida ja ülbust on natuke vähem, aga praktikas nad ikka ei võta ideid küll sisse.

Aga kuulavad rohkem?

Vähemalt teevad näo, et kuulavad.


Te olete olnud kriitiline ka haldusreformi suhtes.

Jah, me leiame, et ühest küljest on positiivne, kui vallad lähevad suuremaks ning selle tulemusena tekib uusi tugevaid kogukondi juurde, kuid samas näeme kohe siin väga suurt probleemi selles, et hakkab toimuma ääremaastumine ning seda, et kogukondadel pole sõnaõigust.

Kas see ei ole selles mõttes nüüd lahendamise küsimus. Üks etapp riigireformist on tehtud, nüüd tuleb hakata järgmisi samme ette võtma.

Seda oleme kogu aeg öelnud, et ideaalis võiks olla nii, et selleks, et kogukonnad sõna saaks, peaks vallavolikogu koosnema kogukondade liidritest. Praktikas see päris nii ei ole.

Mida see tähendab liidritest?

Lihtsustatult öeldes on minu lemmikmõte majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.

Nagu Ühendkuningriikides.

Jah, aga seda ainult kohalikul tasandil. Riigi tasandil mitte.

Kas seda ohtu ei näe, et see annab proportsionaalselt suurema hääleõiguse väiksematele kohtadele?

See tasakaal tuleb sealt nagunii välja. Praegu on just vastupidi, et keskuste inimesed on tuntumad ning seetõttu valitakse neid, kuna suurem osa tähelepanu läheb keskustesse. Igal juhul tuleks seda tasandada.

See võiks siis olla riigireformi järgmine diskussioonipunkt.

Seda kindlasti. Teine osa riigireformist on ka seesama kodanikuühiskonna pakett. Peamine probleem on see, et riigimasina suurusest puudub tegelik ülevaade, kuna riik on salamisi liigselt laienenud MTÜdesse. Liiga palju inimesi on sõltuvuses riigiaparaadist ning bürokraatia ja ametkonna osakaal võiks olla oluliselt väiksem.

Oskate ehk tuua maailmast mingisugust mudelit, mis on Teie jaoks ideaalne?

Kaks näidet on Šveits ja Island, kellest võiks eeskuju võtta ning kelle mudeleid võiks kombineerida. Šveitsil on selles mõttes tohutu pikk demokraatia kogemus, kuid eks ka nemad on mõne asjaga seal liiale läinud. Praktiliselt iga seaduse puhul pole ka vaja otsedemokraatiat ning rahvahääletust, aga iseenesest Šveitsi mudel mulle väga meeldib.

Te olete nagu aru saan otsedemokraatia suur toetaja.

Mina isiklikult olen, kuigi meil on ka erakonnas otsedemokraatia suhtes kriitilisemaid tüüpe.

Kas seda ohtu ei näe, et paljuski taandub rahvahääletuste küsimus sellele, kes paremini reklaami teeb?

Vabandust väga, aga parteide puhul on ju samamoodi. Siin küsimuses taandume taas parteide rahastamise juurde ehk see, kellel on vastav raha, see pääseb võimule paremini ligi.

2011. aastal Te roheliste ridades Riigikokku ei pääsenud, küll aga saite sisse 2015. aastal. Nüüd olete kõigele lisaks ka erakonna ja fraktsiooni juht. Kas nüüd on siis Artur Talvikust saanud karjääripoliitik?

Ma ei tea, kas ma tavamõistes poliitik olen. Ütleme niimoodi, et mind huvitavad ikkagi ühiskond ise palju rohkem, kui minu enda isiklik karjäär. Kogu mu karjäär on ka täiesti ebastandardne olnud, et hakkad plakatikleepijast pihta ja siis poed õigetele inimestele ja jõuad kuhugi. Ei, aga poliitikas on huvitav ja Eesti on selline kihvt maa, kus võiks asju palju kihvtimalt teha. Kogu seda riiki võiks palju kihvtimalt juhtida.

Kui võrrelda seda pilti, mis avanes väljaspoolt Riigikogu ning võrrelda sellega, kui töötate nüüd juba üksjagu aega Riigikogus, mis on selles pildis teistmoodi?

Kindlasti on protsessid palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline. Selleks peab häid lahendusi olema.

Demokraatia võtab aega.

Demokraatia juba iseenesest on sihuke närvesööv asi ning asjade saavutamiseks on aega vaja. Õnneks on mul taust filmitegijana ning filmid ei sünni ka kiiresti, eriti mängufilmid. Sul võib aastaid minna selleni, kuni sa tulemuseni jõuad. Iseenesest sellist pikka vaadet mul on, see mind ei heiduta.

Seega plaanite kandideerida ka edasi Riigikogusse? Praegu on küll veel vara rääkida.

Seda on võib-olla jah vara rääkida, aga ütleme niimoodi, et ma arvan, et meie missioon Vabaerakonnaga laiemalt pole veel täidetud. Samas ma väga ei taha, et Vabaerakonnast tuleks selline tavaline kartellierakond. Tuleb loota, et me suudame oma nägu hoida ega lase ennast tõmmata sinna samasse potti, kus teised on ning seeläbi tuua Eesti poliitilisse kultuuri muutusi. See on päris raske vägikaikavedu, aga kui oleme sihikindlad, äkki siis õnnestub.

Nagu aru saan, siis on poliitilise kultuuri juures eelkõige probleem kuulamiskultuuris.

Ma ei tea. Ma ütleks ikkagi, et peamine jama on see, et selline teerulli poliitika on nii tavaliseks asjaajamise osaks saanud.

Kas see ei taandu ka inimeste ja valijate ootuste peale? Rahva ootus on see, et kui sinu valitud esindajad on sinna saanud, siis nad viivad ellu oma poliitikat, mida nad on lubanud teha, sealhulgas paratamatult ei võta seetõttu niivõrd opositsiooni arvesse. Kas see pole meie endi ja meie ootuste poolt kujundada?

See on muidugi oluline, et kes võimu teostab teostaks ka seda omamoodi, aga sinu tarkus ei pruugi alati olla lõplik tarkus. Tasub nüanside ja detailide peale mõelda ja võttes näiteks sellesama haldusreformi – oleks võinud juba kohe sisse mõelda, mismoodi need samad kogukonnad sõnaõigust saaksid. Seda poleks üldse keeruline olnud sisse panna. Näiteks võiks olla süsteem kahetasandiline ehk lisaks vallavalitsustele oleksid mingid kogukondade kogud, kellel oleks ka mingi õigus otsustada oma piirkonna asju.

Kas sisulist kaklemist on Riigikogu tasandil piisavalt?

Meil on Riigikogu tasandil hästi palju formaalsust. Ei teagi, kuidas nüüd öelda selle kohta – debati teesklemine. Sa võid tarkade mõtetega välja tulla, aga kahetsusväärselt neid ei arvestata ja sellise väikse riigi puhul on selline opositsiooni-koalitsiooni jäik vastandumine suhteliselt lühinägelik.

Vabaerakonna puhul on ka palju olnud juttu maailmavaatest. Algul heideti ette, et teil pole seda. Viimasel ajal olete kasutanud fraasi vaba konservatism. Kui palju reflekteerib see erakonna siseelu? Kas on ka olemas mingid eri suunad, näiteks nii-öelda vaba liberalism? See on küll juba iseenesest teatud mõttes sõnakordus.

See on selge, et meil on konservatiivsemaid inimesi ja liberaalsemaid inimesi. Tegelikult iseloomustab see vaba konservatism väga palju eestilikku mõtlemist, Eesti on kogu aeg olnud nagu kaks Eestit – on sisemaa-Eesti ja rannamaa-Eesti. Sisemaa-Eesti on paiksem, rohkem juurtes kinni ja ranna-Eesti võtab ette hullemaid asju, julgeb horisondi taha minna.

Iseenesest on see justkui meie ürgloomuses. Ma tajun üsna tihti, et sisemaa inimesed on kuidagi palju alalhoidlikumad, ei julge nii palju riske võtta. See pole iseenesest halb ning seetõttu võikski sellise tasakaalu hoidmine olla kogu Eesti poliitika eesmärk, mitte lihtsalt võtta mingeid võõraid ideoloogiaid sisse ja ratsutada nende najal.

Ehk siis pidev tasakaalu otsimine.

Jah, aga tasakaal tähendab ka seda, et on vaja testida ära ka ääred. See pendel ei peaks väga väikse amplituudiga liikuma, vaid tegema ikkagi suuri amplituute.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ei

Miks? – Põhjus on see, et me oleme kahe tooli seaduse vastu ja me leiame, et inimesi ei peaks petma sellega, et tuntud poliitnäod veavad vähemtuntuid poliitinägusid volikogudesse tehes sellega kohalikele omavalitsustele liiga.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – See on keeruline küsimus. Eks nad oskavad müristada. Kas müristamisega nõus olla või kas see müristamine on õige, see on teine küsimus. Aga müristada nad oskavad.

IRL – See on nüüd küll pähkel, paned mind ikka kahvlisse. Tänast IRLi on võib-olla kõige raskem iseloomustada. Väga positiivne on ehk see, et nad hääbuvad rahulikult.

Keskerakond – Raske on ühist sõnumit leida, kuna seal on erinevaid gruppe ja mõni grupp on üsnagi sümpaatne. Positiivne on see, et nad ei oska ülbed olla.

Reformierakond – Ülbus ise, aga kutsun neid spordierakonnaks. Väga palju on suuri spordihuvilised, kes ise jooksevad või ujuvad või teevad ma ei tea midagi kolmandat.

SDE – Ma ei tea, ehk käivad hästi riides ning oskavad ka veiniklaasi hästi käes hoida.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on väga erineva taustaga inimesi, mis on ühtepidi nagu pluss, aga ka teisiti miinus. Teinekord võtab mingite asjade kohaleviimine palju rohkem aega, kui võiks, kuna selle ühise keele leidmine on väga erineva tausta tõttu keeruline.

Vabaerakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Seda ma ei oska öelda, aga loodan, et rohkem kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Seadusi on palju. Neid peaks olema vähem ja isikliku vastutust oluliselt rohkem.

Helir-Valdor Seeder: Eesti elu korraldamine on läinud juba aastaid üha enam valitsuse keskseks

DSC_0032 (2)

  • “Me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima.”
  • “Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest ning läbi viivatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana?”
  • “Haldusreformi lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.”
  • “Meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika.”

Kui IRLi värske esimehe Helir-Valdor Seederi sõnul ei minda ainult EKREle kaotatud valijaid tagasi otsima, siis sellest hoolimata pöördus vestlus paljuski just nende peale. Rõhutatud olid eelkõige sõnad alalhoidlikus ning terviklik rahvuslus.

Pärast Tsahkna ja Mihkelsoni lahkumist olevat IRL sättinud oma poliitilise kompassi taas kaugemale oma koalitsioonipartneritest. Reitingute päästmiseks koalitsioonist lahkumise peale ei mõelda, aga samas otsitakse sirgemat selga, et tugevamalt kehtestada oma poliitikat ning sõnumeid. Oodatavalt just maksupoliitikas, kuid ka ehk haldusreformi järellainete osas.

Kohalikel valimistel Seeder osaleb ning vastupidiselt paljudelele ei oponeeri ta kahel toolil istumist, vaid näeb silmakirjalikkust selle terminoloogia kasutamisel.


Te olete juba mõned kuud olnud erakonna juht, kuid enamus sellest ajast on jäänud suveperioodile. Kui nüüd hakkab Riigikogu tööperiood uuesti pihta, kas on oodata mingisuguseid suuremaid suunamuutusi fraktsiooni vaadetes, tööpraktikas või milleski kolmandas?

Revolutsioonilisi suunamuudatusi ei tule ega ka pole ka vajadust. Laias laastus võib meie tööd liigitada kaheks – tehniline pool ning poliitika kujundamine. Korraldusliku poole pealt eks kindlasti ühtteist muutub – kuidas ehitame üles oma koosolekuid, kuidas me jagame tööülesandeid fraktsioonis ja nii edasi. See võiks olla täpsemini korraldatud. Vastutus võiks olla selgemini määratletud, et oleks teada, kes mida teeb, kuidas ja mis ajaks; koosolekud paremini ette valmistatud ja palju muid pisiasju. See aga ei torka silma ega peegeldu otseselt kuidagi väljaspoole.

Teine pool riigikogu tööst on reaalse poliitika kujundamine läbi fraktsiooni ja fraktsiooni töö. Paljud olulisemad teemad on juba ette teada: kindlasti riigieelarve ja maksuseaduste pakett. Maksupaketi arutelu jäi koalitsioonis pärast minu esimeheks valimisi teatud mõttes pooleli, president lükkas samuti magustatud jookide maksu eelnõu parlamendile tagasi. Veel kerkib ilmselt esile immigratsiooni teema, mille kohta on siseminister Anveltil omad ettepanekud ja eelnõugi valmis, kus tõenäoliselt koalitsiooni sees on eri arvamusi ja erinevad seisukohad. EKRE on esitanud taas kooselu tühistamise seaduse eelnõu, mis vastavalt seadusele peab Riigikogu suurde saali tulema ning mis kindlasti kütab kirgi ja leiab hästi palju tähelepanu. Need on teada, et tulevad ning need on suured poliitilised teemad.

Mis aga puudutab IRLi poliitika kujundamist, siis paar asja muutub kindlasti. Kõigepealt peame olema konkreetsemad ja väljendama ennast selgemalt. Me oleme olnud natuke hägusad, mida ütlesin ka esimeheks kandideerides. Teine asi on see, et me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima. EKRE on ise väga lihtsalt, löövalt, sirgjooneliselt, aga kõvahäälselt kuulutanud asju, mida IRL on varem teinud tunduvalt tasakaalukamalt ja pikema perioodi jooksul. Meedia on ka sellele hästi palju tähelepanu pööranud ja seetõttu jääb mulje justkui, et meil on ainult üks siuke alalhoidlik erakond EKRE näol. See pole nii ning me peame ka ennast seetõttu selgemalt väljendama.

Teine asi on veel minu arvates see, et Eesti poliitilisel maastikul on jäänud unarusse tõeline rahvuslus ehk eestluse kandmine läbi erinevate eelnõude ja poliitikate. EKRE on ka sellele järjest vähem tähelepanu pööranud, kogu aur on läinud siin niisugustele loosungitele.

Mille poolest eristub IRLi rahvuslus siis EKRE rahvuslusest?

See on hea küsimus selles mõttes, et meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika. Väga raske on anda hinnangut nende tegelikule poliitikale, kuna nad on erakond, kes pole päevagi Eestis võimu teostanud. See ei ole isegi etteheide neile, vaid konstateering. Hinnangut saab anda ikkagi siis, kui üks või teine erakond võimu teostab. Seetõttu ma ei tea, mis on EKRE tegelik poliitika, ma tean ainult neid loosungeid.

Kui aga laias laastus vaadata, on meie poliitika esiteks realistlikum, sest me peame koalitsiooni osapoolena tegelikult otsuseid langetama, tegelikult eelnõusid vastu võtma ning ka ellu viima. Sealjuures peame arvestama tegeliku reaalsusega. Teiseks on meie poliitika kindlasti terviklikum kui on EKRE poliitika käsitledes erinevaid valdkondi. Alates hariduspoliitikast lõpetades majanduspoliitikaga või alates sotsiaalteemadest lõpetades riigikaitse teemadega. Meie poliitika on palju sügavuti minevam, sealhulgas võttes arvesse loomulikult inimesi, kes kannavad kompetentsi.

Täna on IRLis need inimesed olemas, eriti kui rääkida rahvusluse või riiklusega seotud teemadel nagu välispoliitika, diplomaatia, rahvusvahelised suhted, riigikaitse, hariduspoliitika. Need inimesed on teada ning on teada, mida nad mõtlevad-teevad. EKRE puhul ma ei tea. Ma ei oska neid inimesi nimetada. Võib-olla on nad kuskil olemas.

Nii et eelneva jutu põhjal võib oletada, et poliitika vormilises kujus üritate suurt rõhku panna EKRE käest valijate tagasi saamisele?

Ei, kindlasti mitte. See on väga kitsas ambitsioon meile, et seaksime eesmärgiks EKRE valijate tagasi võitmise. Kindlasti on olnud meie toetajaid ja valijaid, kes on meie tagant läinud EKRE taha. Laiemalt vaadates arvan, et rahvusliku alalhoidliku erakonna toetuskond on tavaolukorras Eestis umbes 20-25%. See aga ei tähenda ainult EKRE valijaskonna tagasi võitmist. IRLi potentsiaalsete valijate hulka kuuluvad nii osa praeguseid Vabaerakonna valijaid, Reformierakonna valijaid, kuid ka julgen öelda, et need, kes on valinud varem Isamaaliitu või Isamaad, võib-olla ka IRLi, kuid mingil hetkel on jäänud passiivselt kõrvale ja täna üldse valimistele ei lähe. Nende valimiskastide juurde toomine on meie üks soov ja eesmärk. EKRE valijate peale keskendumine on liiga tagasihoidlik väljakutse.

Kui mainisite, et EKRE saab opositsioonis tema rollile kohaselt ilma vastutuseta lubadusi ja seisukohti esitada, siis kas vaadates IRLi reitingut pole sellist mõtet läbi käinud, et strateegilises plaanis peaks ka mingi hetk opositsioonipinki üle kolima? Riigikogu valimisteni on jäänud küll veel üksjagu aega, kuid juhul kui reiting jääb nii madalaks nagu ta praegu on.

Ei, kindlasti mitte. Erakonna eesmärk minna opositsiooni ei tundu mulle väga mõistlikuna. Opositsiooni jäädakse, mitte ei minda. Kui on tegelik soov poliitikat kujundada, siis on poliitilisel erakonnal soov olla eelkõige koalitsioonis, et saada asjades kaasa rääkida. See on juhul kui on soov poliitikas osaleda, mitte lihtsalt võimu teostada. Sel juhul oleks see loogiline, kuna vastandumise kaudu saab alati leida neid hääli, mis on ühe või teise valitsuskoalitsiooni suhtes kriitilised ja neid inimesi jätkub demokraatlikus riigis alati.

Eesmärki teadlikult opositsiooni minna meil kindlasti ei ole, mis ei tähenda, et me iga hinna eest hoiame võimust kinni ja oleme valmis tegema ükskõik mida, et olla koalitsioonis. Eesmärk on viia ellu oma poliitikat nii palju kui see on võimalik, andes väga hästi aru, et praeguses koalitsioonis on olnud vaja teha kompromisse, mida on tehtud minu arvates lubamatult palju. Oleme kaugenenud oma poliitikast.

Mis täpsemalt?

Üks on see, et me oleme kaldunud oma poliitika tegemisel liiga vasakule, näiteks terve rea uute maksude kehtestamisel, mis olid koalitsioonilepingus kokku lepitud.

See on siis pakendiaktsiisi maks, panditulumaks…

Jah, seal on veel magustatud jookide maks, kokku kolm uut maksu. Lisaks nagu alalhoidlikule konservatiivsele erakonnale kohaselt on oluline pereväärtused ning seega abikaasade ühisdeklaratsiooni ära kaotamine polnud õige. Tänaseks me olemegi püüdnud uues olukorras seda enam-vähem endises mahus taastada, võttes arvesse, et vahepeal on tulumaksuseadus muutunud. Kõrvale on kaldutud lubamatult palju.

Võrreldes EKREga oleme löönud ebaproportsionaalselt vähe lärmi selle taga ja pole seda kõvahäälselt reklaaminud, aga need sammud on koalitsiooni sees järjest astutud. Teine asi on veel kodakondsusseaduse muutmine, mille aluspõhimõtteid me muuta ei saa. Koalitsioonilepingusse on pehmelt sisse kirjutatud teatud võimalused seda teha, aga me ei lähe kindlasti sellega kaasa ega tee järelandmisi.

Kolmas tundlik teema on eesti keele õppimises gümnaasiumitele erandi tegemine, mida kehtiv seadus võimaldab. Tallinna linnas on linnavolikogu kolmele koolile taotlenud 60/40 eesti- ja venekeelse õppe printsiibile erandi tegemist, kuid sellist erandit meie silmis teha ei saa. Pärast seda kui endine esimees Tsahkna ja aseesimees Mihkelson lahkusid, oleme oma poliitilist kompassi kohandanud ja ma arvan, et sättinud rahvuslik-alalhoidlikule poliitikale omaselt õigemas suunas.

Kui Mihkelson ja Tsahkna juba jutuks tuli, oli see üllatus, et nad lahkusid?

Nii ja naa. Selles mõttes oli üllatus, et nad ise mulle seda ei avaldanud ja teatanud. Ei kirjalikult ega suusõnaliselt, kuigi ma nende endiga vahetult enne ju kohtusin. Rääkisime nii erakonna tulevikust kui nende poliitilisest tulevikust ja võimalikust koostööst. Nad olid valmis aruteludeks ja rääkisid erakonna muredest ja probleemidest. Sõnagi polnud sellest, et nad lahkuvad. Selles mõttes oli ta küll üllatus nagu välk selgest taevast, et nad nii käitusid pärast seda kui üks ei saanud ministriks ja teine enam ei olnud minister.

Samas tundes mõlemat inimest juba aastaid ja teades nende ambitsioone poliitikas ja erakonnas, siis ma olin tegelikult selliseks käiguks valmis. Seda, et selline samm tuleb, võis oodata.

Saan aru, et saite meedia vahendusel teada lahkumistest?

Mina sain formaalselt nende otsusest teada meedia vahendusel.

Seoses Savisaare nimekirjaga on päevakorda tekkinud ka küsimus, kas fraktsioonil jätkub edaspidi hääli või mitte. Peeter Ernits on viidanud aga seda, et tema nii väga Keskerakonna häälte pärast ei muretseks, vaid tunduvalt tõenäolisem on, et IRList võiks ka veel mõned liikmed lahkuda. Ise Te ei tunne seda ohtu, et kedagi võiks veel minna?

Ei, meie fraktsioonist küll ma ei näe, et oleks lahkujaid. Teiste erakondade nimel ma ei julgeks rääkida, kuna ma ei tea, mis neis toimub. Meie fraktsioonis on 12 liiget ja 12 liiget ka edasi tegutsevad.

Haldusreform on olnud teema, mida ajalooliselt on vedanud juba Isamaaliit. Te olete aga olnud ise kriitiline kogu protsessi suhtes, sealhulgas selles osas, kuidas seadus välja kujunes. Kas nüüd on oodata ka seda, et pärast KOV valimisi tõstatate selle kuidagi jõulisemalt lauale?

Mina olen selle haldusreformi suhtes mitte kriitiline, vaid väga kriitiline. Seda olnud nii seaduse ideoloogia kui tehnilises mõttes välja töötamise vastu. Ma arvan, et see sunniviisiline-vabatahtlik ühinemine on olnud süsteemitu ja soovitud tulemust kokkuvõttes ei anna. Ta tekitab terve rea uusi probleeme ja uusi pingeid Eesti ühiskonnas, mis võivad jääda aastakümneteks. Ma olen seda lahanud enne seaduse võtmist, olen olnud kogu selle perioodi jooksul kriitiline, seega pole see selles mõttes tagantjärgi tarkus. Kui uued omavalitsused tulevad, siis saame näha, et paljuski on mul õigus.

Kui rääkida riigi ümber korraldamist, siis seda ju õieti tehtud pole. Tõsise riigireformini jõutud pole ega see koalitsioon ka selleni jõua. Määramatust ja segadust on juurde külvanud maavalitsuste ära kaotamine. Selle lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.

Samas on IRL olnud mõlemas valitsuses, kus haldusreform on läbi viidud. Kas siis erakonna sees ei ole Teie nii-öelda kriitikameel piisavalt kajama hakanud?

Ei, erakonna sees on päris hästi kajanud.

Miks see pole siis edasi jõudnud?

IRLi seisukoht on olnud läbi erinevate koalitsioonide suhteliselt muutumatu. Me oleme valmis kompromissideks, kuid meie seisukoht on olnud juba varasemast, et omavalitsused kasvaksid välja ja kujundataks maakondadest. See on see mudel. See ei tähenda, et tuleks päris 15 omavalitsust, sest siin on teatud nüansid, kuna mõned piirkonnad on veidi keerulisemad. Kompaktselt ei saa öelda, et Ida-Virumaa ongi üks omavalitsus tänastes piirides kõigi oma linnadega. Siin on mõned piirkonnad, mis on spetsiifilised ja keerulised.

Teiseks oleks see pidanud toimima keskvõimu initsiatiivil ja vastutusel, et ta oleks süsteemne ja terviklik. See tagaks ka enam-vähem ühtlase teovõimega omavalitsuste tekke Eestis.

Suurim kompromiss, mida me ise omal nimel tegime oli nii-öelda Kiisleri reformipakett või seaduse eelnõu, mis oli tõmbekeskuste Eesti. Selle kohaselt oli neid tõmbekeskusi rohkem kui 15 maakonda. See oli kompromiss, kuna maakondlike omavalitsuste tekke toetamiseks toetust Riigikogus polnud. See aga paratamatult koalitsioonipartnerite heakskiitu ei leidnud – ei reformierakondlaste, sotsiaaldemokraatide ega keskerakondlaste. See on põhjus, miks me pole suutnud oma suunda realiseerida. Pean möönma, et ka erakonna sees on olnud erinevaid arvamusi, kuid eks see ole kõigil nii.

Kui minna natuke IRList kaugemale, siis möödunud sügisel vahetasid kaks suurt erakonda kohad. Kui vaadata nende fraktsiooni poliitikute käitumist, kas toimus ka selline niiöelda vahetumine, et see kuidas Keskerakonna poliitikud olid opositsioonis, nüüd käituvad Reformierakonna omad samamoodi. Kuidas märkasite nende käitumismallide muutust kõrvalt vaadates?

Eks ta ikka on muutunud, aga see on teatud mõttes oodatav seaduspära. Ühtepidi võime seda ju hinnata kui populistliku käitumist kui erakond räägib opositsioonis üht ja võimu teostades tegutseb teistmoodi. See oleks justkui valijate petmine. Vastupidiselt on erakond, kes võimu teostades on rääkinud üht ja sattudes opositsiooni leiab, et kui valesti kõik riigis on ja mida kõike peab riigis teistmoodi tegema. Seal on iseenesest omajagu tõde, kuna objektiivselt ongi nii, et kui sa oled opositsioonis, siis sa saad kuulutada ainult oma sõnumit ja sa ei pea arvestama teiste erakondadega. Sa saad rääkida seda, mida sa terviklikult ise mõtled, ka erakonnana. Saad esitada eelnõusid, mis on kooskõlas ainult sinu enda erakonna arusaamaga riigi korraldamisest ja programmiliste seisukohtadega. Sa ei pea arvestama teiste erakondadega.

Kui sa lähed koalitsiooni, siis sa ei saa enam kuulutada oma programmilist tõde ja olukord muutubki objektiivselt. See ongi asjade loomulik käik. Koalitsioonis peab arvestama teiste erakondade seisukohtadega ja tuleb teha kompromisse, mitmetest asjadest loobuma. Mõne asjaga juhtub välja nii nagu haldusreformiga juhtus, mis tegelikult pole ühegi Eesti parlamendis esindatud erakonna nägu. Keegi ei soovinud sellist seadust nagu vastu võeti.

Kas olete kõrvalt vaadates näinud, et Keskerakonna Riigikogu liikmed on õppinud rohkem arvestama sellega, mis on realistlik, mis mitte?

Ma arvan, et siin ei tasuks üldistada. Me ei saa rääkida 27-st Keskerakonna liikmest kui ühtsest tervikust. Mõni on pärast koalitsiooni minemist olnud oma väljaütlemistega ettevaatlikum, väljapeetum ja tasakaalukam. Mõni on pikemalt jätkanud sama plaati, mida ta on opositsioonis kedranud. Samas võib välja tuua, et Kesknädala ja Tallinna Televisiooni hoiak on valitsuse kajastamisel muutunud oluliselt positiivsemaks pärast seda kui Keskerakond sai võimule.

Kui rääkida üldisemalt poliitilisest kultuurist, siis üks osa sellest on vormiline pool ehk kuidas väljendatakse oma sõnumeid. Teine osa on aga seadusloomeprotsesside kulg. Te olete näinud Riigikogu tööd lähemalt nelja koosseisu jooksul. Kuidas on selles suhtes just viimane osa aja jooksul muutunud?

Ma olen kahes koosseisus olnud poolitatult, kuna olin valitud küll Riigikogu liikmeks, kuid parlamendis ma tegelikult ei olnud (toim. – Seeder oli põllumajandusminister 2007-2014). Eks ma samas olen ikkagi seda parlamendi tööd nii seestpoolt kui valitsusliikmena kõrvalt näinud.

Üldiselt võib öelda, et ajapikku on samm-sammult parlamendi roll vähenenud ning Eesti elu korraldamine muutunud järjest rohkem täitevvõimu ehk valitsuse keskseks. See on olnud paratamatus mingis ulatuses, kuna elu nõuab järjest kiiremat tegutsemist, kiiremat otsustamist, kuid sellega kaasnevad omad ohud. Tugev parlament ja tugev valitsus peavad üksteist tasakaalustama.

Eks väike riik ilmselt peabki maksma lõivu selle arvelt, et me ei suuda üles ehitada sellist klassikalist parlamentaarset demokraatiat, kus erakondadel oleks teovõimeline, pädev ja kompetentne aparaat ja poliitikad. See eeldab, et parlamendis oleks kõikidel fraktsioonidel ja komisjonides piisav ressurss ja inimesed, et teostada järelvalvet valitsuse ja ministeeriumite üle. Meil ei ole neid inimesi, seda raha ega ressurssi.

Parlament ja erakonnad on paratamatult nõrgemad ja see on tasakaalust väljas. Me teame, et riik ei saa toimida ilma täitevvõimuta. Meie peamine ressurss ongi aga kogunenud valitsusse ja ministeeriumitesse, kus on ametkonnad, kus on informatsioon ja pädevus. See protsess on koosseisust koosseisu kaldunud järjest üha rohkem täitevvõimu kasuks.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah

Miks? – See on igati mõistlik, kuna ma olen Viljandi linna põline elanik, seal sündinud ja kasvanud. Mu pere elab seal, mu sõbrad elavad seal, kogu minu elu ja tegevus on Viljandi linnas. Ma olen pidanud olema praktiliselt aastast 2003 selle linna juhtimisest kõrval, kuna ma olen töötanud sellistel ametikohtadel, kust ma ei saa kaasa rääkida. Ma võin kõrvalt kiibitseda ja avaldada arvamust, aga ma ei saa võtta vastutust ja ma ei saa otsustamisprotsessides legaalselt osaleda. Mina toetan seda, et inimene saaks kohalikus poliitikas kaasa rääkida seal, kus ta elab ja see on ka nii enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma tahan oma kodukandi omavalitsuse elus kaasa rääkida ja ka selle kaasa rääkimise eest vastutada ning ma lähen ka kohalikku volikokku kui osutun valituks.

Seega hakkate kahe tooli peal istuma? – Ma ei nimetaks seda kahe tooli peale minekuks, vaid ikkagi ühe tooli peal olekuks. Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest läbiviidavatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana? Ja mina parlamendi liikmena istun kahel toolil. Ei ole. Minu arvates on see juba kujundlikult täiesti vale. Minu arvates on see täiesti eksitav ja väga kitsarinnaline lähenemine. Nii vaadates istuvad enamus kohalike volikogude inimesi kahel toolil või lausa kolmel või neljal toolil.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Ütleme nii, et nende puhul on positiivne otsekohesus, julgus ja selgus.

Keskerakond – Võime kohaneda ja muutuda ja seda mitte irooniliselt mõelduna. Elu eeldab seda, et peame suutma kohaneda, mida nende fraktsioon on teatud ulatuses kindlasti suutnud teha. Seda tunnustan.

Reformierakond – Nende puhul tuleb välja tuua sama asja, mis EKRE puhulgi ehk nende jõulisus väärib tunnustamist. Nad on veel lisaks väga head oma poliitika turustajad, sõnumi kohaleviijad ja väga head meediaga suhtlejad.

SDE – Ideoloogiliselt on nad kõige kaugem erakond meile maailmavaateliselt, aga ma ütleks, et nad on fraktsiooni sees suutnud tasakaalukalt säilitada kodurahu ja üksmeelt. Nad on ühtne meeskond, mis paistab ka väljapoole ja kindlasti lihtsustab nende poliitika tegemist.

Vabaerakond – Vaba inimene, vaba poliitika. Nad on tõepoolest jätnud ja andnud vabaduse kõikidele fraktsiooniliikmetele olla nemad ise kuni lõpuni välja, mis on sellise vaba inimese mentaliteedina kindlasti omaette väärtus. See samas võib teha organisatsioonina toimimise ülimalt keeruliseks.

Enda fraktsiooni kriitika – Üks meie suuremaid probleeme on olnud liiga suur ebamäärasus oma poliitika kujundamisel ja sõnumite väljastamisel. Me oleme jätnud oma püsivalija tähelepanuta ning arvanud, et nad on meie taga nii kui nii. Me oleme kaldunud kõrvale sellisest niisugusest rahvusliku alalhoidliku maailmavaate elluviimisest, muutunud natuke liiga liberaalseks. Ma arvan, et see on meie kõige suurem probleem ja sellega peame lähitulevikus kõige rohkem tegelema.

IRL saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Kindlasti ei hakka ma prognoosima, aga me oleme esindatud ja meie fraktsiooni suurus ma loodan on suurem kui praegune.

Õhuke või paks riik? – Kui me mõistame riigiaparaati, siis kindlasti peaks see olema õhem. Kui me mõistame riiki laiemalt ehk mis puudutab tervishoidu, regionaalpoliitikat, riigi kohalolekut mitmete poliitikate tegemisel, siis ütleks, et oleks vaja rohkem riiki. Mitte ainult läbi raha ja keeldude ja käskude, vaid läbi seadusandliku ruumi ja regulatsiooni. Nii et nii ja naa.

Seaduseid on vähe või palju? – Seaduseid on kindlasti liiga palju.

Kas järgmise aasta riigieelarve saab olema tasakaalus? – Vara on veel vastata, eks seda näitab riigieelarve menetlus. IRL soovib kindlasti, et ta oleks tasakaalus ning me oleme selle eest seisnud pikki aastaid. Täna on koalitsioonis küll kokku lepitud, et on ka võimalus, et riigi eelarve pole tasakaalus. Nii et sõltub majandusprognoosist ning sellest, milles me suudame koalitsioonis kokku leppida.

Kas järgmistel Riigikogu valimistel tuleb Marko Mihkelson ja/või Margus Tsahkna välja uue erakonnaga? – Seda peaks nende käest küsima.

Martin Helme: kui poliitikas on madala kvaliteediga inimesed, teeb see kahju kõigile

DSC_0072 (4)

  • “Ilma piirikontrolli taastamiseta ei lähe me ühtegi valitsusse.”
  • “Sa ei saa rääkida, kuidas sa oled õudne pereväärtuste kaitsja ja samal ajal kooseluseaduse tühistamist ei toeta.”
  • “Aur on kogu aeg üleval, väga palju on ajude ja suude liigutamist.”
  • “Poliitik peab kõikidel valimistel kaasa tegema, need karastavad. Pead astuma valijatele tänaval ligi ja saama sõimata kui vaja.”

EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme pole just tuntud oma seisukohtade ambivalentsuse poolest ning antud usutlus polnud selles osas sugugi erinev. Kaevikujooned on paljudes küsimustes selgelt välja joonistunud, vaenlasi otsida EKRE ei karda. Nii pole näiteks EKRE saadiku sõnul islami näol tegemist religiooniga, vaid parimal juhul kultusega ning seetõttu ei peaks usuvabadus umbes kuuendikule maailmale laienema.

Samuti ratsutatakse endiselt teema otsas, mis neid ka Riigikokku tõi – Helme usub, et seekord läheb kõik teistmoodi ehk lõpuks õnnestub neil kooseluseadus tühistada. Optimismi toovat valimiste tulek, erakondade esimeeste ning samuti mitmete Riigikogu liikmete vahetus. Viimatine Eesti Ekspressi poolt tehtud küsitlus sarnaseid lootusi otseselt ei jaganud, kuid absoluudis pole seal veel midagi selget. Uute liitlastena selles küsimuses näeb Helme reformierakondlasi ning uusi keskerakondlasi.

Kui teisi fraktsioone kiitma sundides (vt lõpuküsimusi) tuli paratamatult paralleelselt paitustega sekka ikkagi kaasa laitused, siis vähemalt ühe hea sõna suutis ta välja pigistada igat konkurenti kirjeldades, sealhulgas ka ideoloogilist vastandit SDE fraktsiooni mõtestades.

Esimest koosseisu Riigikogus olev Helme ennast vähemalt sõnades igipõlise parlamentäärina ei näe, kuid samas eristab, et poliitikute tagasivalimisel on oma point olemas.


Kevadel algatas Teie fraktsioon eelnõu, millega muutuks välismaalaste jaoks metsa- ja põllumaa ostmine keerulisemaks. Nagu aru saan, siis võib seda pidada EKRE üheks lähituleviku prioriteediks.

Jah, see on üks meie programmilistest lubadustest. Majanduslikus mõttes on see Eestile väga oluline teema, kuna see surub välja kodumaist ettevõtmist ning seega on selgelt praktiline probleem. Eestis ostavad metsa ja maad kokku suured Lääne-Euroopa firmad või rahvusvahelised fondid, mis pikas plaanis tähendab, et eestlased ei saa enam olla oma maa peremehed.

Maa on see, mis seob rahvast riigiga ning omanik või peremees on ikkagi see, kes asjadest hoolib. Tulu on see, mida omanik võtab. Kui räägime eurorahadest, siis need antakse ka ju sisuliselt maa järgi omanikule, mitte rentnikule.

Need piirangud on siis mõeldud nii juriidilistele kehadele kui eraisikutele?

Jah, mõlemaile. Iva on selles, et Euroopa Liidu tingimustes ei saa ütelda otse, et me keelame mittekodanikel maad omada, sest ülejäänud EL liikmesriikide kodanikud kui ka ettevõtted peavad olema võrdselt koheldud Eesti omadega. Me saame aga teha kõigile põhimõtteliselt samasugused tingimused, mis tegelikult kaitseks Eesti inimesi – keelepiirang, paiksustsensus, haridusteemaline piirang. Näiteks peab Taanis maa ostmisel olema ees kas varasem tegevus selles valdkonnas või vastava eriala haridus. Sedasi ei oleks niimoodi võimalik, et mingisugune välismaa fond, kellel on lihtsalt vaja raha kuhugi paigutada tuleb ja ostab maad kokku ning tambib kõik välja sellelt turult.

Kas see ei või tuua kaasa just skeemitamist, otsitakse mõni variisik ja lihtsalt…

Skeemitamise vastu tuleb võidelda ning karistada, täpselt samamoodi nagu maksude puhulgi. Majandusloogika on väga lihtne – nii kui sa tekitad mingeid barjääre või tõkkeid, muudad sa äritehingu ebaatraktviisemaks. Mida rohkem tõkkeid on, seda vähem atraktiivsem ta on. Kui on piisavad karistused või sanktsioonid, siis peab sel juhul olema juba nii suur kasu taga, et need riskid üle kaalutleks, nagu on näiteks narko või inimkaubanduse puhul. Maa ja metsa kokkuostmine puhul ei saa aga need riskid kunagi olema üle kaalutletud, et oleks sellel mõtet.

Kui vaadata laiemat pilti, kas see on asi omaette või võtate kõigepealt ette põllumaad-metsad, seejärel midagi teist või kolmandat?

Iseenesest ei meeldi meile kinnisvara müük välja üleüldse. Näeme, kuidas Ida-Virumaal kui ka Tallinnas ostetakse Vene kapitali poolt lihtsalt trepikodade kaupa kortereid kokku. See on julgeolekurisk meile.

Siin ei ole targem teha eristusi Euroopa Liidu ja Venemaa vahel?

Printsiibis ei ole ju vahet. Meie eesmärk ei ole ühte või teist kuidagi karistada või välja tõrjuda, vaid hoolitseda selle eest, et Eestis oleks eestlasel võimalik olla peremees. Sakslased on näiteks eestlastest laias laastus neli korda rikkamad või samamoodi soomlased. Nende jaoks pole mingi probleem Eesti kinnisvarasse raha parkida olukorras, kus meil on null- või miinusintressid. Selle tulemus on see, et noored pered ei saa Eestis kinnisvara osta, sest hinnad on üles aetud.

Seda ei näe, et see võiks peletada eemale väliskapitali, investoreid.

Aga see ei ole investeering ju, see pole investor. Investor on see, kes tuleb siia, paneb raha ja hakkab selle raha pealt tulu teenima, mitte ei lähe ta siit võimalikult kiiresti välja. Iga investor ei ole meile vajalik investor. Me ju räägime sellest, et meie majandus peaks targaks muutuma, mingisugused prioriteedid seadma. Hakkame siis sihtima. Eesti majandus on nii väike, meile piisab viiest või kümnest hästi sihitust korralikust investeeringust mingisse prioriteetsesse valdkonda, kuhu on loodud tuhanded või sajad kõrgepalgalised töökohad.

Kõigele lisaks on umbes viimased viis aastat investeeringud Eestisse olnud negatiivsed, mis on eriti lõbus lugu arvestades seda, et meile reklaamiti ning lubati, et eurot on vaja, et investeeringuid tuleksid. Euro tuli ja pärast euro tulekut on investeeringud hakkanud minema rohkem välja, mitte sisse. Investeeringute väljavoolamise põhjus on tegelikult see, et pangad viivad välja laenutulu. Laenasid raha, saavad intressid ja viivad siit välja. Mahud on suured, päris investeeringuid pole tehtud pikka aega.


Eelnõude menetlusi vaadates torkas ka silma juba midagi väga tuttavat ning nähtud stsenaariumi – kooseluseaduse tühistamise ettepanek. Kas selle mõte on taas näidata oma valijale, et huvitute endiselt teemast ning pakute lihtsalt mänguilu või siiralt usute, et seekord on midagi teistmoodi?

Jah, seekord usun, et on teistmoodi. Me ei pea oma valijatele midagi tõestama, vaid peame näitama teiste erakondade valijatele seda, mida nemad siin teevad. Pärast seda kui Reformierakonnal vahetus esimees hakkasid nad rääkima, kuidas nemad on ka vaata et konservatiivid ja vaata et rahvuslased. Seda retoorikat tuleb häältega katta. Sa ei saa rääkida, kuidas sa oled õudne pereväärtuste kaitsja ja samal ajal kooseluseaduse tühistamist ei toeta. Täpselt sama asi on Vabaerakonna puhul. Nende jutt vabakonservatismist või avatud konservatismist – see on sisuliselt liberalism.

Kooseluseadus ehk kogu see homosuhete temaatika on veelahkme küsimus ühiskonna jaoks. See, kuidas selles küsimuses hääletatakse, kuidas selles küsimuses seistakse defineerib ära inimese väga paljus. Igasugune mula ja retoorika sinna juurde kaotab igasuguse tähenduse, kui sa selle eelnõu puhul ei vajuta nuppu õigesti. Kõike muud on täiesti mõttetu rääkida. Kui ei poolda kooseluseaduse tühistamist, siis lisaks sellele, et sa oled halva õigusloome elushoidja, oled sa näidanud, et sa oled progressivist vasakpoolne liberaal. Las siis vabaerakondlased, reformierakondlased, keskerakondlased näitavad seda, valimised on tulemas.

Meil on põhimõtteliselt propagandamaterjalil kujundus valmis, et enne kohalike valimisi meelde tuletada, kuidas teised erakonnad selles küsimuses ennast positsioneerivad. Hääletusel, mitte sõnavõttudes. See on meie jaoks nii sügavuti minev filosoofiline küsimus õigest ja valest, heast ja halvast ning me lihtsalt ei jäta seda. Mõned inimesed arvavad, et me teeme tsirkust, see ei ole see. Mitte ühtegi valitsust pole võimalik meiega teha, et me valitsuses kogu aeg pressingut peal ei hoiaks, et see teema oleks lahendatud.

Kuidas suhtute Vabaerakonna ideesse paarkonnaseaduse eelnõusse?

Negatiivselt, aga ses mõttes on see nii palju parem seadus, et ta on aus, aga ta on sama asi. Kooseluseadusega valetati, et see ei ole homotsiviilpartnerlus, aga ta on. Paarkonna seadus on kõige ehedam tsiviilpartnerlus, aga me ei pea vajalikuks ega õigeks samasooliste suhete riikliku reguleerimist.

Loodate siis seetõttu, et seekord on teistmoodi see, et tulemas on valimised ning see avaldab survet.

Siin on mitu asja. Kõikidel teistel erakondadel on esimehed vahetanud, välja arvatud sotsidel. Keskerakonnal on ka saadikuid vahetunud terve ports, peaaegu 10 saadikut. Seal läksid põhiliberaalid valitsusse – Reps, Ratas ja Simson. Ratas neist kõige vähem, aga Reps ja Simson olid ikkagi kooseluseaduse pooldajad ja nad ei teinud fraktsioonis mitte midagi selle jaoks, et fraktsioon toetaks seaduse tühistamist. Nüüd on asemele tulnud terve hulk saadikuid, kellest osad on venelased, osad maapiirkondadest. Venelased on selles küsimuses väga kompromissitud ning sealt tuleb osa hääli juurde. Samuti on IRLis esimees vahetunud, kelle jaoks on see samamoodi põhimõtteline küsimus. Tsahkna jaoks see ei olnud nii. Käis ja hädaldas, et me sellega pilli lõhki ei ajaks. IRLi jaoks on praegu see parim asi, millega pilli lõhki ajada üldse, see oleks pääsemine valitsusest ja ses mõttes IRLi hääled läheksid jalutama.

Pääsemine valitsusest tähendaks sisuliselt ju kas uusi valimisi või Keskerakonna ja Reformierakonna valitsust.

Ei tähenda. Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse juttu ei võta ma ausalt öeldes tõsiselt. Ei ühes ega teises pole erakonna sees sellist toetust, et sellist valitsust kokku panna. Kummaltki poolelt läheks liiga palju hääli jalutama.

Nii et siis pill lõhki ja uued valimised.

Üks variant on uued valimised, mida IRL kindlasti ei taha. Teise variandina on laias laastus Eestis võimalik teha kahte sorti koalitsioone. Üks on see, kus koondutakse Keskerakonna ümber; teine, kus on keskne Reformierakond. Keskerakond lasi ajaloolise võimaluse käest, kui ta tegi koalitsiooni sotsidega. Neile küll õudselt meeldib omavahel, nad on väga sarnased. Venemeelsed ja vasakpoolsed, aga kummalegi pole sellest kasu olnud. Sotside asemel oleks tulnud võtta meid ja Vabaerakonda. Me poleks lasknud Keskerakonnal teha selliseid kannapöördeid nagu nad tegid. Me olime varem sarnastel seisukohtadel, kuid valitsusse minnes hakkasid nad ajama sisuliselt sama poliitikat, mis Reformierakond, kuid käpardlikumalt ning nad on venemeelsemad.

Teine variant on, et koondutakse Reformierakonna ümber. Kui me nendega mingisugustki valitsuse plaani hakkaksime heietama, oleks kooseluseadus esimene asi, millega kaklema hakkaksime. Seetõttu usun ka praegu, et kui nad opositsioonis istumise ajal ei vastuta millegi eest, siis lastakse see hingusele. Polegi vaja, et nad kõik vastu hääletaks, vaid piisab kui mitte ajada kõiki oma saadikuid selleks ajaks saali. Kui mänguruumi tahavad avardada, siis tuleb sel seadusel lasta ära surra.

Kui juba sellest juttu tuli, kas seda ei karda, et üks hetk kui EKRE peaks vastutust hakkamagi võtma, siis vanad sõnumid tulevad kummitama? Seni olete paljuski tänu väga resoluutsetele sõnavõttudele suutnud meediapildis ennast kehtestada ning olla proportsionaalselt tunduvalt suurem kui seitsmeliikmelisest fraktsioonist arvata. Näiteks on ju Reformierakond rohkem kui neli korda suuremalt esindatud.

Iga päev võimleme selle nimel, et olla pildis. Aga ei karda, kuna me ei lähe valitsusse, kui me ei saa oma poliitikat ellu viia. Saame aru küll, et on koalitsioonivalitsused ning kõige väiksem fraktsioon ei saa kõike oma tahtmisi, aga meie jaoks on olemas mingisugused põhimõttelised teemad, kus me kompromisse ei näe.

Nii et sisuliselt tähendab seda, et senikaua kuni Keskerakond ja Reformierakond domineerivad ning toetatakse kooseluseadust, siis EKRE on igati pidi opositsioonis.

Ma arvan, et nende jaoks ei ole see seadus nii väärtuslik kui meie jaoks. Ma ei näe ühtegi teist erakonda peale meie ja SDE, kelle jaoks on see maailmavaateliselt nii tähtis. See pole samas ainus teema. Meie jaoks on tänasel päeval täiesti vältimatu, et kõikidel piiridel tuleb Eestis taastada piirikontroll, nii sadamates kui lennujaamades. See pole sama, mis on piiride sulgemine, Eesti müüri taha panemine. Turvalisus, mida selle arvelt saame on kordumatu ning hindamatu. Ilma selleta ei lähe me ühtegi valitsusse.

Julgeolekuteemad on olnud üsnagi palju üheks EKRE lemmikteemaks, kuid seni on jäänud vähemalt minu jaoks vastamata üks küsimus teie poliitika positsioneerimisel. Nimelt, kas näete, et julgeolekuküsimustes on vajadusel õigustatud inimeste vabaduste ja privaatsuse piiramine?

Vastupidi. Üks põhilisi asju, mis häirib mind kogu selle terrorismijura juures on, et Suur Vend kasvab kogu aeg selle asemel, et teha neid elementaarseid asju, mis hoiaksid ära terrorismi. Illegaalid välja, islamistid välja ning tagasi sinna põrguauku, kust nad tulid. Kui me ei lase sisse ja meil on piir olemas, siis on ära hoitav sõnavabaduse, usuvabaduse piiramine. Küll ei tohi enam jõulunäidendeid teha pooltes Euroopa riikides, küll ei tohi lihavõtte mune enam koksida, sest häirib moslemeid, lõpetage ära. See, kuidas immigratsioonikriis kiirmarsil jooksutab kokku vaba ühiskonda on selle asja kõige õudsemaid külgi, mida veel inimesed ei taju ega märka. Kuula ükskõik mis poliitikut, kui on terrorirünnak, mis on nende lahendus – rohkem Suurt Venda, rohkem vahetada infot, rohkem jälgida ja pealt kuulata, rohkem andmebaase. Sisuliselt ehitatakse meile Suure Venna ühiskonda. Suur Vend on väga suur Ühendkuningriikides, Prantsusmaal, Saksamaal, aga ikka toimusid asjad.

Te mainisite usuvabadust, aga nagu aru saan, siis tärniga. Selles suhtes, et usuvabadus kristliku elu puhul, aga mitte usuvabadust islami.

Islam pole usk, islam on poliitiline ideoloogia. Agressiivne, vaenulik, Euroopat deklareerivalt hävitada sooviv ideoloogia, kes teeskleb, et ta on usk. Parimal juhul saab teda nimetada mingisuguseks kultuseks. Nii palju peab inimestel olema tervet mõistust, et tehakse vahet, et kui on üks seltskond, kellel on selge mõrvarlik ideoloogia, siis sellele ei saa anda samu vabadusi, kui teistele. See on sama, kui isoleerime kurjategijad.

Nii et kuuendik maailmast on teie arvates…

Mõrvarliku ideoloogia küüsis. Ja see on väga õudne, mitte ainult meie jaoks, vaid ka nende jaoks, kes neis ühiskondades elavad.


Minnes natuke kaugemale, olete Riigikogus esimest koosseisu ja kui võrrelda sellega, mis väljast paistis ja kuidas töö nüüd ise on, mis kardinaalselt erineb?

Jah, erinevus on väga selge. Seda maailma, mis siin toimub oli väga raske ette kujutada väljast poolt. Seesama Toompea maja – see on elevandiluutorn. Inimesed ei saa aru, mis toimub mujal maailmas, väljaspool seda poliitilist mulli. Siin pole väga suurt vahet, kas on tegu igipõliste parlamentääridega või inimestega, kes on kuu aega olnud asendusliikmena. Reaalsusest irdumine käib siin väga kiiresti. Sellest mullist tuleb ennast kogu aeg välja suruda.

Nii et võib oletada, et Te olete mingi x arv Riigikogu koosseise ja rohkem ei ole.

Iseenesest on õige mõte, et sa oleksid teatud arv koosseise Riigikogus sarnaselt sellega, mis on Ameerikas term limit. Ta ei peaks olema selline, et igal juhul lõppebki seejärel võimalus kandideerida ära, aga mingi vahe tuleb vahele teha. Eesti häda on selles, et igas eluvaldkonnas on kvaliteetseid inimesi raske leida, ükskõik kas räägime akadeemiast või tööstusest. Samamoodi on ka lihtsama töö puhul, näiteks kassapidajaid.

Poliitika selles osas ei erine, aga kui poliitikas on sul madala kvaliteediga inimesed, mõjutab see ning teeb kahju kõigile. Kui kassapidaja ei saa oma tööga hakkama, siis päeva lõpus kassa ei klapi. Kui Riigikogu või valitsus oma tööga hakkama ei saa, siis ei klapi enam riigieelarve. Mõõtkavad on nagu erinevad.

Sunnitud vahetumistega on küll omad riskid. Näiteks kui oled kaks koosseisu ära ning siis pead jalgu puhkama, võib tekkida olukord, kus siin Riigikogus on veel madalam kvaliteet. Võib ka juhtuda, et seda ei teki, vaid vastupidi annab see võimaluse tulla värsketel inimestel uutel talentidel peale ning see tekitaks suuremat vereringlust poliitikas. Üldiselt ma pooldan seda, aga ei näe poliitilist tahet, et see rakenduks.

Kui veel võrrelda, mille poolest erineb Riigikogu töö väljastpoolt ning seest vaadates – väljastpoolt tundus, et Riigikogus on jube lõdva elu. Iseenesest kui sa tööd teha ei viitsi, siis on see võimalik väga hästi. Näiteks antakse mõne suure kartellierakonna keskmise või tagumise otsa liikmel fraktsiooni koosolekul tabel ette, kuidas hääletada ja on korras. Piisab sellest, kui oled oma ringkonnas pildil ning kasutad oma vaba aega, et inimestega seal suhelda. Teed nii-öelda kohvi ja koogi õhtuid, kuid eks need ole ka vajalikud. See ei ole raske, kui vähegi viitsid.

Kui aga teed oma tööd pühendumuse ja võitlusega, siis on tööpäevad ikka jube pikad, nädalavahetuseti on veel alati midagi juures. Sa pead sõnavõtte tegema, eelnõud läbi lugema, komisjoni istungid on pikad ning lisame juurde veel partei töö. Samamoodi on pidevalt meediapilti pääsemisega – see on ainult töö ja töö. Iga päev pead punnitama ja ragistama ajusid selle tarvis. Kevadine istungjärk oli näiteks jõhker, kui peaaegu iga päev läks hilja õhtuni või ööni välja ja niimoodi nädalast nädalasse. Aur on kogu aeg üleval, väga palju on ajude ja suude liigutamist.

Samuti on iva selles olemas, kui minnakse oma ringkonda tagasi ning öeldakse, et valige mind tagasi, kuna ma tean, kuidas see töö käib. Kui me kõik valgete lehtedena Riigikogusse tulime üritati jõle jõhkralt meil mitmel korral mütsi pähe tõmmata mingi protseduurikaga. Seda tuli väga kiiresti käigu pealt õppida, osad kiiremini, osad aeglasemalt. Sellel tööl on omad knihvid.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah

Miks? – Sellepärast, et poliitik peab kõikidel valimistel kaasa tegema, need karastavad. Pead astuma valijatele tänaval ligi ja saama sõimata kui vaja. Siit kabinetist on jõle hea targutada, kuidas võib või kuidas ei või, aga kui lähen Nõmme turule või Magistrali kaubanduskeskusesse, siis saan vahetult teada, mida inimesed tahavad, et me teeks või ütleks. Valimistel saad tuleristsed.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Tallinna volikogu saal pole siit kaugel, mul pole seda probleemi. Aga selle vastu oleme endiselt. See on halb seadus, halb praktika.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

IRL – üleüldiselt on meil IRLi saadikutega maailmavaateliselt kõige kergem klappida, kuid mitte kõigiga. Raivo Aegiga ma ei oska millestki rääkida. Maire Aunastega on väga tore suhelda, kuna ta on hästi soe ja sümpaatne inimene, aga poliitikast pole temaga väga palju rääkida. Poliitiliselt saab näiteks rääkida Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka või Mart Nuttiga. Parteipoliitiliselt ei vala ma ühtegi pisarat, kui IRL peaks ära kaduma, aga häälte mõttes on see keeruline olukord. Ikkagi fraktsioon, mis koosneb küll peamiselt pehmodest, aga maailmavaateliselt oleme samal leheküljel.

Keskerakond – opositsioonis olles saime väga hästi läbi, meil oli väga palju kokkupuutepunkte nii valitsuse vastu kriitikas kui ka positiivse programmi osas. Olgu selleks presidendi otsevalimised, e-hääletus, Rail Baltica või haldusreformi kriitika. Ainult, et valitsusse minnes hülgasid nad need seisukohad. Seal on ka väga pulle tegelasi, keski venelastega on meil täiesti võimalik rääkida, kuna nad on väga konservatiivsed. Näiteks kooseluseaduse või immigratsiooni küsimuste osas on nad väga samameelsed nagu meie. Majanduspoliitikas ja rahvusküsimustes on meil suhteliselt suured erinevused.

Reformierakond – Nende kohta võib öelda, et neil on ikkagi olemas sellist sir-humphreylikku valitsemiskogemust. Iseküsimus on, et neil ei ole erilist maailmavaadet. Liberalism tähendab sisuliselt seda, et neil on kõigest poogen ja lähevad kõige lihtsamat vastupanu teed. Pean ka ütlema, et fraktsiooni kvaliteet kasvas kohe kui ministrid tulid Riigikogusse tagasi. Seal on inimesed, kes oskavad küsida küsimusi uutelt ministritelt, näha eelarves kahe rea vahele ja nii edasi ja edasi. Professionaalsus ning masinavärk on neil väga muljet avaldav.

SDE – üldiselt on sotsid kõige pöörasem seltskond, seal on põlevate silmadega hulle päris palju. Tegelikult on nad kõige radikaalsemad ja äärmuslikumad inimesed Eesti poliitikas. Põlevate silmade kohta ütleks küll, et mulle meeldivad fanaatikud ehk inimesed, kellel on mingid veendumused, mille nimel ollakse valmis võitlema selliselt, et tükid on taga. Sotside puhul imetlen, et neil on valmisolek võtta sisse poliitilist kahju, et ära teha omad asjad. Nad on valmis ohverdama viis protsendipunkti, et mingi asi läbi suruda, küll need punktid tagasi tulevad. Neil pole seda käte väristamist, mis mujal näen.

Vabaerakond – kõik toredad inimesed, aga poliitiliselt täiesti mõttetu seltskond.

Enda fraktsiooni kriitika – Mul ei ole väga suuri etteheiteid meie saadikutele, aga ütleme, et osad on ju sellised inimesed, kes sisuliselt pensionil olles said ju Riigikogusse ehk neil ei ole pikka plaani, et saada ministriks või istuda pikalt siin Riigikogus. See paneb asjale teise templi, kuna ei tehta sellise põlemisega tööd nagu mina või Jaak, kellel on väga selge ambitsioon silme ees.

EKRE saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Mart (Helme) on välja kuulutanud, et 51, aga realistlikult hinnates võiks olla seal 20 ringis.

Õhuke või paks riik – õhuke, aga tugev, sest ta on praegu paks ja nõrk, nagu paksud ikka.

Seaduseid on vähe või palju – pööraselt palju. 200 000 lehekülge seaduseid, millest me keegi ei tea, kui palju me igapäevaselt rikume. Suurem osa tuleb neist Brüsselist, mille puhul meie fraktsioon hääletab kõigele vastu. Liiga palju on seaduseid, liiga palju määruseid, liiga palju makse.

Parlamendi tuultes

Priit Pokk
Foto: Hendrik Osula/EPL

Sügistuuled toovad endaga kaasa nagu ikka uusi puhanguid poliitilisel maastikul. Kui mullu haaras kogu avalikkuse tähelepanu endale riigipea valimine ning hilissügisesed personalivahetused Stenbocki majas, siis tänavu võib oodata iile teistelt ilmakaartelt. Pärast augustikuist vaikusehetke tuleb taas olla valmis suuremaks laineharjaks edela suunalt – lennukite kaupa voorivad 1500 versta kauguselt Brüsselist ning mujaltki Euroopast kohale kõikvõimalikud eurotegelased. Eesistumine jõuab sellega taas nii inimeste teadvustesse kui ka Tallinna liiklussõlmedesse. Kui Eesti sai juba juulis oma esimesed tuleristsed Euroopa Liidu juhtimishoobade kontrollimises, siis suurem torm ootab ees.

Kui eesistumine jääb enamasti Tallinna keskseks (ulatudes samuti üle Euroopa laiali), siis vähemalt sama jõudsalt kerkib areenile meid vähekene lähemalt puudutavad asjaajamised. Piirid võivad esialgu tunduda võõrana, kuid aeg näitab, kas uus kogukond saab olema nii südamelähedane kui vana. Kui mitte, siis tuleb see teha koduseks. Enne valimisi saab igaüks meist ise tõestada, et tema valitsemise all vetruks kõrvaltänava teeaukudes asfalt kõige paremini. Enamus meist sellele rindepoole trügima ei kipu, kuid õigus kohut mõista jääb sombustel oktoobrikuu päevadel meil kõigil alles.

Nende kahe tasandi, Euroopa ja Alutaguse, vahel peitub institutsioon, mis oma suuremat tähesära peab ootama veel rohkem kui mitu aastaaega. Institutsioon, mis seab meile ette printsiibid, kuidas me ühiskondlikult koos peaksime eksisteerima. Printsiibid, mis määravad, mis on tabu, mis mitte. Institutsioon, mida võib pidada meie ühiskonnakorralduse üheks alustalaks.

Kahe eelmainitud sündmuse varjus tuleb eeldatavasti arvestada, et seadusandliku võimu tegemistesse avalikkusel nii palju tähelepanu ei jagu, kuna meil lihtsalt pole seda lõpmata hulgana varus. Igal inimesel on eri valulävend, kui palju poliitilist õhku nende kopsumaht suudab sisse hingata ning juba võib tunda, et lämbumisoht on olemas.

Sellest hoolimata on ellu ärganud portaal Riigikogu kroonikad, mis alates sügisesest istungjärgust hakkab talletama eri vormides kõikvõimalike eelnõude menetluste protsesside sisekaemust. Peamiselt ajakirjanduslikus kastmes, kuid paratamatult tuleb ka ilmselt sekka meediailminguid. Loodetavasti on mu võimuses teha ka kõige keerukamad juriidikanüansid seeditavaks nii mulle endale kui lugejatele-vaatajatele. Seda, kas see ka õnnestub, näitab vaid aeg. Informeerituna on meil võimalik olla nii paremad kodanikud kui ka teha adekvaatsemaid etteheiteid Riigikogu praktikatele ning poliitilistele valikutele.

Sügisese istungjärguni on jäänud veel üsnagi täpselt kaks nädalat, vaid mõned hetked vähem. Soojendusena ilmub järgneva kahe nädala jooksul antud portaalis usutlused fraktsiooni esimeestega, avalöögina ilmub juba täna lavale Riigikogu väikseima võimu esindajana Martin Helme. Etteruttavalt võib öelda, et tänast seitset häält loodab ta uutel valimistel umbkaudu kolmekordistada.

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 8

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kaheksanda töönädala kohta.

Täna sai tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski vastata peamiselt Vabaerakonna saadikute küsimustele, mis puudutasid Haigekassa juhtimist, seal mõeldavaid muudatusi ning ka sellest, kas tulevikus on plaanis võtta midagi ette selle osas, et riik kasutab Haigekassa reserve jooksvate kulude katteks. Viimase asjus kordas Ossinovski õiguskantsleri seisukohta, et praegune olukord pole õiguslikult piisavalt selge ning lisas, et seetõttu on sotsiaal- ja rahandusministeerium valmistamas seadusemuudatust, mis olukorda seaduslikult korrigeeriks. Selles osas, kui kaugel täpsemalt menetlus on, ei osanud minister vastata.

Artur Talvik uuris laiemalt, et kas minister ei näe vastuolu selles, et Haigekassale lisatakse järgnevatel aastatel külge erinevaid tegevusi ja ülesandeid (näiteks kiirabi läheb Haigekassa valitsuse alla) ning seetõttu poleks ta enam justkui tervishoiu kindlustuskeskus. Talvik täiendas, et koht, kus poliitikat kujundatakse ning teostatakse üheskoos võib tekitada tervishoius suurt segadust.

Ossinovski vastas, et selles osas üritataksegi just viia tervishoiupoliitilised otsused ministeeriumisse ning rakenduslikud otsused sinna, kus neid rakendatakse. Selle kohta tõi minister näite, et praegu on sotsiaalministeeriumi, täpsemalt ravimikomisjoni, haldusalas soodusravimite hindamine rahalise efektiivsuse ja meditsiinilise tõenduspõhisuse alusel. Ta sõnas, et see on puhtalt rakenduslik otsus, mis peaks olema Haigekassa halduse all. “Lepitakse kokku väljakirjutamise reeglid, et millistele patsientidele see välja kirjutatakse. Ja siis saadetakse kogu see kupatus tervise- ja tööministrile allkirjastamiseks. Ma kirjutan neid alla kvartalis üle saja. Ma ütlen päris siiralt, ma ei saa sellest mitte midagi aru,” lausus Ossinovski.

Pikemalt peatuti küsimusel, kas ja kuidas peaks Haigekassa nõukogu reformima – varasemalt oli planeeritud vähendada liikmete arvu 15-lt 7-le ning luua juurde nõustavad komisjonid. “Me ei taha teha jututubasid, vaid päriselt olulisi tööorganeid, mis annaksid sisulise sisendi haigekassa nõukogu liikmetele, juhatusele ja ka ministeeriumile,” selgitas plaani Ossinovski.

Vabaerakondlaste seas tekitasid küsimusi nii see, et miks valiti mudel 3 poliitikut, 2 tööandjate esindajat, 1 ametiühingute ja 1 kindlustatute esindaja kui ka see, kuidas peaksid need komisjonid suutma mõjutada reaalseid otsuseid. Seda siis arvestades, et praegugi võib vastavaid komisjone moodustada, ent neid pole loodud.

Tervise- ja tööminister lausus, et et kaheastmeline komisjoni-nõukogu mudel aitab paremini kasutada ära vastava ala kompetentsi seal, kus seda vaja on. “Me oleme olnud olukorras, kus meil on inimesi, kes väga hästi valdavad ühte poolt, aga absoluutselt ei valda teist poolt, kuid otsuseid peavad nad langetama korraga mõlemas ja vastutavad mõlemate vastuste eest ka tegelikult isiklikult ja täielikult vastavalt seadusele.”

Sellega jääks finantsküsimused nõukogu pädevuse alla ning komisjonid võtaksid üle erialaseid teadmisi nõudvad küsimused. “See, kas haigekassa hinnakirjas peaksid südamestendid olema ravimikaetud või ravimikatmata, eeldab hoopis teistsugust kompetentsust, kui eelarve tasakaalustamine,” lisas minister.

Ta tõi veel välja, et plaanis on luua kolm komisjoni – olulisima dokumendina menetleks üks komisjon koos juhatusega tervishoiuteenuste loetelu, teine langetaks otsuseid meditsiiniseadmete ja soodusravimite üle ning kolmas komisjon tegeleks pikema vaatega tervishoiukorralduste muudatuste ettevalmistamisega. “Näiteks hindaksid nad vaktsiinide tõhususe alusel seda, millised vaktsiinidest võtta riiklikule rahastamisele, millised mitte, millistele sihtrühmadele seda teha, millisel viisil laiendada näiteks sõeluuringuid ühele või teisele sihtrühmale.”

Monika Haukanõmm lausus, et peamine probleem puudutab seda, kuidas oleks tagatud nende komisjonide funktsionaalsus: “Enam teebki muret just see, et ei eelnõust ega seletuskirjast selgu täpsemalt, kuidas neid komisjone moodustatakse ja mis on nende komisjonide mõju või siis ka nn otsustuspädevus.”

Haukanõmm lisas, et on küll mõistetav, et praeguses nõukogus võib olla probleeme nii kvoorumi täis saamisega ja seega otsuste täideviimisega, kuid pakutud mudel ei taga Haigekassa nõukogu kompetentsi tõusu, mis võiks eesmärk olla. “Praegu jätab see küll sellise mulje, et kuna otsused venivad ega lähe sellisel moel, nagu on ministeeriumile või haigekassale vajalik, siis üks võimalus ongi öelda, et me ei suuda otsustada, meil puudub teadmine, kogu on liiga suur ja me vajame väiksemat,” sõnas ta.

Lisaks valimisseaduste (KOV, Riigikogu ja europarlamendi oma) muutmise eelnõule oli täna päevakorras õiguskantsler Ülle Madise ettepanek parandada sotsiaalhoolekandeseadust selliselt, et hooldekodudes olevad abivajajad saaksid samaväärselt abivahendite soetamiseks toetust nagu nad saaksid seda kodus elades, lõpetades sellega ära õiguskantsleri hinnangu kohaselt põhiseadusvastane diskrimineerimine.

Madise tõi olukorra illustreerimiseks näite, kuidas hooldekodus olles peaks audiolugeri ehk Daisy-pleieri (nägemispuudega inimeste abivahend) eest välja käima 450 eurot, siis kodus olles oleks õigus taotleda riigipoolset toetust ning saada seesama abivahend 90% soodustusega ehk 45 euro eest.

See olukord soosib aga õiguskantsleri hinnangul skeemitamist, kus inimesed kirjutavad ajutiselt ennast hooldekodust välja, et saada vajalik vahend soodsamalt kätte. “Inimesi pettusele suunata on ebaeetiline ning see ei paku probleemile sobivat lahendust,” märkis õiguskantsler kirjalikus ettepanekus.

Veel uuriti selle kohta, kui pikalt see olukord on kehtinud ning kui palju sedalaadne tingimus on riigile raha kokku hoidnud. Määrus, mis kehtestas mainitud sätte, jõustus 2000. aastal ning seadusesse kirjutati see möödunud aastal. Raha kokkuhoiu osas andmed puudusid.

Ettepanek leidis 78 Riigikogu liikme toetuse ning sellega sai sotsiaalkomisjon ülesandeks vastav eelnõu algatada.

—–

*Videos sai ekslikult märgitud justkui mahuks 16 ruutmeetrist plakatit ühele bussipaviljoni reklaampinnale, kui ilmselgelt nii see pole. Esitatud mõte jääb siiski üldjoontes samaks.

Täna läbis Riigikogus teise lugemise järgmise aasta riigieelarve eelnõu hoolimata opositsiooni püüdlustest teine lugemine katkestada ehk sellega anda valitsusele aega eelarve üle järele mõtlemiseks. Täpselt nii nagu rahanduskomisjon otsustas, siis ükski 50st opositsiooni poolt tehtud muudatusettepanekutest toetust ei leidnud.

Muudatusettepanekutes nägid opositsioonipoliitikud peamiste kärpekohtadena riigisektori töö- ja majandamiskulude vähendamist, üürikorterite rajamise programmi 37 miljonit eurot ning Rail Balticut. Viimase osas nägid EKRE saadikud vajalikuks peatada investeeringud täielikult (31 miljonit eurot), Vabaerakond aga pakkus välja osalist kärpimist (5,4 miljonit eurot). Nii EKRE kui Vabaerakond pakkusid samuti mõlemad välja vähendada erakondade riigieelarvelist toetust poole võrra ehk umbes 2,7 miljoni euro ulatuses.

Vabaerakond oleks sealt vabaneva raha suunanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile ning mesindusse, EKRE jättis selle lahtiseks. Kui Vabaerakond soovis veel osa vabanevast rahast suunata teadusesse (nii baasfinantseerimisse kui doktorantide toetuseks), siis EKRE ettepanek oli toetada PPA palgafondi ning anda ikalduse kriisiabiks. Liina Kersna nägi aga vajalikuks, et rohkem raha tuleks suunata alustatavatele õpetajatele.

Eelarve üle vaidlemine jäi korduvalt pidama küsimusele, milliseid eksperte usaldada. Rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin pidas seda usu küsimuseks ning märkis, et eelarve struktuurses tasakaalus hoidmine on muutunud liigselt kinnisideeks. Opositsiooni poliitikud väljendasid aga endiselt uskumatust, et valitsus ei taha kuulata Eesti Panga, Euroopa Nõukogu, eelarvenõukogu ja Riigikontrolli nõu. Stalnuhhin kui Kersti Sarapuu tõid kaitseks välja, et rahvusvaheline reitinguagentuur Fitch parandas hiljuti Eesti riigireitingut stabiilselt positiivseks.

Riigieelarve jääb nüüd uuesti ootama muudatusettepanekuid, mis peaksid laekuma hiljemalt 29. novembriks.

Täna läbis esimese lugemise Reformierakonna algatatud eelnõu, millega antaks kooli töötajaile rohkem õigusi keelatud (tubakas, alkohol, külmrelvad), turvalisust ohustavate (harpuunid, rakulkad, puhkpüssid) või vara rikkumiseks kohandatud (žiletiterad, saeketid) esemete eemaldamiseks ning hoiule võtmiseks. Kui seni on selle jaoks olnud vajalik politsei sekkumine, siis eelnõu kohaselt saaksid kooli töötajad õiguse ohtlikud esemed hoiule võtta.

Seda ka juhtudel, kui neid ei ole veel koolis kasutatud. Turvakontrolli käigus antakse õigus vaadelda ja kombata temaga kaasas olevaid (pinal, kott, taskud) või kasutuses olevaid (lauasahtel, kapp) esemeid. Seda aga mitte piiramatult, näiteks ei tohi kasutada metallidetektoreid ning selle tarvis koolitatud loomi. Samuti ei sisalda turvakontroll õigust teostada isiklikku läbivaatust ning tegevust tuleb protokollida. Täiendavat meedet ehk vahetut sundi (vähimail määral füüsilise jõu kasutamine, mis võimalik) võivad kasutada vaid need isikud, kes on koolitatud selleks, on samast soost kontrollitavaga ning samuti ei tohi riivata õpilase eneseväärikust.

Eelnõu algatajate seas oli kaks endist haridus- ja teadusministrit ehk Jürgen Ligi ning Maris Lauri. Mõlemad põhjendasid algatust sellega, et kui nende ministri oleku ajal oli juba eelnõu menetluses, siis aeg näitas, et sellega pole mindud edasi ehk nähti põhjust see ise lauale tuua. Niisiis, nagu vahepeal on selgunud, on ka valitsusel siiski plaanis analoogse eelnõuga peagi välja tulla. Seetõttu ka valitsus eelnõud ei toetanud.

Sellest hoolimata õnnestus eelnõul esimene lugemine läbida. Otsustavaks kaalukeeleks sai koalitsiooni poolt Viktoria Ladõnskaja, kes kultuurikomisjonis jäi erapoolikuks nii eelnõu tagasilükkamise kui esimese lugemise lõpetamise osas, mis tingis olukorra, et komisjon kumbagi otsust vastu ei võtnud (4 häält poolt ja 4 häält vastu mõlemal juhul). Lähtudes töö- ja kodukorraseadusest tähendas aga see seda, et automaatselt ilma hääletuseta sai sellega esimene lugemine lõpetatud.

Eelnõu osas väljendas pessimistliku tooni Eesti Õpilasesinduse Liit, kes pidas nii mõndagi punkti privaatsfääri tungimiseks ning samuti muretsesid selle üle, et kuidas tagatakse punktide teostamine. Jürgen Ligi argumenteeris vastu, et eelnõuga ei võeta ühtegi õpilaste õigust ära, vaid vastupidiselt kaitstakse neid turvalisuse tagamisel otsides tasakaalu õpilaste ja koolitöötajate õiguste vahel. Ligi lisas, et 2015. aastal oli liidu juhatuse arvamus temaga kohtudes rahulikum.

Eesti Haridustöötajate Liit pidas aga antud eelnõu vajalikuks selleks, et suurendada õpetajate ja kooli võimekust reageerida ohuolukordadeks väljendades sealjuures muret, et praegune situatsioon ei anna koolile praktiliselt piisavalt õiguseid tagada koolis turvalisus ilma korrakaitse organeid kasutamata. Siiski märkisid nad riskidena, et turvakontrollid ei tohiks muutuda õpetajate tööülesanneteks ehk seetõttu tuleks see anda kahe valitud töötaja halduse alla, kes oleksid eri soost. Samuti peeti väga oluliseks sealjuures väljaõppe tagamist.

Märt Sults baseerus oma sõnavõtus oma koolijuhtimise kogemusel ning nõustus Jürgen Ligi selle punktiga, et palkade tõstmine pole see, mis tagab õpetajate töö väärikust. Samas märkis ta, et ükski seadus ei pane paika seda, kuidas õpetaja oma klassiga hakkama saab, vaid see taandub ikkagi õpetaja autoriteedile. Sarnases toonis märkis Tarmo Kruusimäe, et seadusesse pole võimalik kirjutada Tamagotchit ega MP3-mängijaid ehk kaasas käia sellega, mis parasjagu õpilaste tähelepanuvõimega konkureerivad.

Pärast esimest lugemist jääb nüüd oodata valitsuse reaktsiooni, kas üritatakse üheskoos teisel lugemisel muudatusettepanekutega uuendatud nägu ette luua või plaanitakse siiski eraldi eelnõuga välja tulla ning see eelnõu põhja lasta. Urmas Reinsalu kommenteeris seda oktoobris, et eesmärk on siiski haridusministeeriumi ettepanekuga lagedale tulla, kuid kiitis algatust. Muudatusettepanekute tähtajaks on 30. november.

 

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 7

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu seitsmenda töönädala kohta.

Pärast nädalast pausi jätkus istungisaali töö arupärimistega – Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni kirjeldustega Eesti Panga seisukohtades riigieelarve kohta ning välisministri Sven Mikseri jätkuvate selgitustega Kataloonia kriisi valguses.

Hansson lausus küsimustele vastates, et riigipoolsed suuremad investeeringud olukorras, kus tööjõupõud on suur, pole küll katastroofiline, kuid pikemas perspektiivis pigem kasu ei too. Nii-öelda majanduse elavnemise pani Eesti Panga president eelkõige selle arvele, et meie partnermaades ning ka laiemalt Euroopas on samasugused arengud toimunud ning majanduskasv kiireneb üle Euroopa suuremas tempos kui prognoositud.

Erisusena tõi Hansson välja, et võrreldes muu euroalaga paistab Eesti silma märgatavalt suurema palgakasvuga – kui meil on see umbes 7%, siis üldiselt on selleks 1%-1,5%. Hansson meenutas siiski, et viimase 15-20 aasta jooksul on Eesti keskmine majanduskasv olnud natuke rohkem kui 4% aastas olukorras, kus kasvuruumi ning kasutamata potentsiaali oli vaesema ning areneva majanduse tõttu tunduvalt rohkem.

*Meeldetuletuseks, struktuurne eelarvetasakaal võtab arvesse riigieelarve ajutised kulud ja tulud ning majanduskeskkonnast tingitud mõjud.

Täna oli istungisaalis arutelul kaks eelnõu. Esimene neist puudutas olümpiavõitjatele riikliku toetuse fikseerimist keskmise palgaga. Kui opositsiooni poolt algselt pakutu asemel suudeti vahepeal kompromiss leida ehk võrdsustada tava- ja paraolümpiavõitjate tasud, siis täna ei leidnud toetust kaks täiendavat ettepanekut. Andres Ammas avaldas lootust, et kuigi malet ei klassifitseerida seaduse mõistes spordina, siis võiks ehk maleolümpiavõitjaid siiski samamoodi saada ka riigi poolt sätestatud kuutasu.

Jüri Jaanson oli muudatusettepanekuna soovitanud seaduses muuta terminit “paraolümpiamängud” ehk kaotada sealt täht “O”. See oli ajendatud sellest, et ilma o-ta paralümpiat kasutab alates selle aasta algusest nii Eestis olev vastav spordikomitee (Eesti Paralümpia Komitee ehk EPK) kui ka rahvusvaheliselt on võetud sedalaadne praktika kokku lepitud. Ettepanek toetust ei leidnud.

—————

Teine päevakorrapunkt ehk EKRE fraktsiooni eelnõu kitsendada välismaalastele kinnisasjade (eelkõige põllu- ja metsamaade) ostmist toetust ei leidnud. Eelnõu kohaselt oleks muutunud keelenõuded maa ostmisel keerulisemaks ehk oleks vajalik kas B1 tasemel eesti keele oskuse tõestus või isiklikult eesti keeles ametnikule maaostusoovi põhjendamine. Samuti oleks maaostul olnud vajalik omada ning tõestada põllumajandusalaseid oskusi või teadmisi. Toetuspunktina kasutati analoogseid seadusi Lätist ja Taanist.

Maaelukomisjoni ettekandja Igor Gräzin märkis, et ühe peamise põhjusena oli selleks mitmed vastuolud seletuskirja ning eelnõu enda vahel ehk need polnud omavahel päris kooskõlas. Samas märkis ta, et komisjon nõustus, et seda teemat võiks ka hiljem maaelukomisjonis arutleda.

Jaanus Marrandi meenutas, et ligi 20 aastat tagasi sajandivahetuse paiku oli ta ise samalaadset eelnõu ise ka kaitsnud ning ka 2002. aastal põllumajandusministrina analoogse seaduseparanduse vastu võtnud. Siiski märkis ta, et need varasemad eelnõud ei piiranud sisuliselt suurt midagi ning tänane pakutu veel vähemgi, kui just ei otsustataks piirata müüki juriidilistele isikutele. “Ma natuke kahtlen selles, et 2017. aastal võiks keegi tulla lagedale mõttega, et keelame ära juriidilistel isikutel maa ostmise üldse,” sõnas Marrandi.

Inara Luigas tuletas meelde, et ka juba praeguse seaduse järgi kehtivad ranged regulatsioonid välismaiste spekulantide vastu ehk kolmanda riigi kodanikud peavad maa ostmiseks esitama tegevuskava; tõestama, et tal on maaharimiseks olemas vajalikud vahendid ning finantsvõimekus.

Vaidluseks läks veel selle üle, kas Vabadussõtta mindi selleks, et endale maad ja talu kätte võidelda või võidelda punaste vastu. Samuti seadis Jürgen Ligi kahtluse alla, kas antud eelnõu põhjal peab EKRE ennast ikkagi parempoolseks või mitte, kuna üritatakse turgu regulatsioonide ja väravatega piirata. Martin Helme vastas, et jah, ollakse ikkagi parempoolsed, kuid mitte liberaalsed.

Jaanus Marrandi kiitis veel Mart Helme näitlemisoskust: “Eelnõu on tehtud populaarsetel kaalutlustel, selleks et näidata, kuidas me oleme sinimustvalged ja võitleme. See võitluse protsess on tähtis. Need paatoslikud kõned, need sõnavõtud siin on tähtsad, mida just eelkõneleja välja mängis tõelise näitlejameisterlikkusega.”

Mart Helme ise toetus oma fraktsiooni nimel ettekandes sellele, et välismaiste inimeste eest tuleks maaostu üha rohkem piirata, kuna haritav maa ning puhas vesi muutub maailmas üha enam defitsiitsemaks ning seetõttu muutub meie maa järjest väärtuslikumaks.

Maaeluministeeriumi andmete kohaselt kuulub välismaalastele Eestis kokku 213 835 ha maatulundusmaad ehk 5,6% kogu hallatavast alast. Viis aastat tagasi oli vastav protsent 4,7%. Eelnõu menetlusse jätmise poolt hääletas 9 saadikut.

Täna andis Alar Karis viimast korda riigikontrolörina aastase ülevaate riigi varade kasutamisest ja säilimisest. Tuleva aasta kevadel asub ta juba juhtima ERMi.

Peamiste teemadena peatus riigikontrolör näiteks riigieelarve arusaadavusel ja jätkusuutlikusel; ning sellel, mis saab riigieelarvest edasi pärast 2020. aastat ehk kui väheneb eurorahade panus. Karis pidas tagasivaatavalt aga üheks Riigikontrolli viimaste aastate peamiseks töövõiduks bürokraatia vähendamist – möödunud aastal jõustus riigieelarve seaduse muutus, mis vabastas ministeeriumid ja põhiseaduslikud institutsioonid raamatupidamisaruannete iga-aastasest eraldi koostamisest.

Suurim mure puudutas siiski eurorahade vähenemist, seda nii kontrolöri kui riigikogu liikmete sõnades. Karis tõi paralleeliks, et kui rahandusministeeriumi hinnangul võib meile eraldatava raha hulk väheneda umbes 150-200 miljonit eurot aastas, siis see läheb umbes sama kalliks riigile maksma kui tuleval aastal rakenduv tulumaksuvaba miinimumi tõus.

Karis märkis, et sealjuures paistab silma teatud lühinägelikkust: “Kui Riigikontroll küsis ministeeriumiametnikelt, kust ja kuidas seda kõike euroraha vähenemisel või puudumisel finantseerida, olid kaks põhilist vastust: “ei tea” või “riigieelarvest”. Kust ja kuidas raha riigieelarvesse peaks saama, Riigikontroll enam küsima ei hakanud.”

Samuti tõi ta välja, et üsnagi suur osa riigieelarvest on meil juba fikseeritud ning see vaikselt kasvab: möödunud aastal oli 78% kuludest fikseeritud, 2020. aastal peaks see ulatuma 80%-ni. Samuti on kasvamas sotsiaal- ja tervishoiukulude osakaal riigieelarvest ehk rahandusministeeriumi hinnangul peaks 2020. aastal jõudma see pooleni riigi rahakotist. “Arenguks jääb igal aastal raha proportsionaalselt üha vähemaks,” lausus selle peale Karis.

Tulevane ERMi kantseldaja sõnas veel, et eurorahade osas tuleb silmas pidada, et mitmed valdkonnad on tugevalt sõltuvuses just eurorahadest, näiteks ettevõtluse ja regionaalarengu rahaline toetamine toimub ca 85%-90% ulatuses Euroopa Liidu fondidest, riigi teedevõrgu arendamise finantseerimine on olnud sõltuvuses umbes kolmandiku osas.

Riigieelarve koostamise kohta tõdes ta, et see võib olla isegi Riigikogu liikmetele raskesti mõistetav ning vajab süvitsi raamatupidamise tundmist, rahandus- ja majandusterminitest aru saamist ning meeletult aega, et kogu materjali analüüsides selgeks saada. Aivar Sõerd täiendas, et riigieelarves pole mitte lihtsalt keeruline orienteeruda, vaid tihtipeale pole seal vajaliku informatsiooni, milles orienteeruda.

Sõerd tõi sellega näite detailsuste vastandlikkuse kohta: “Rahandusministeeriumi all on üksikasjalikult öeldud, et on vahendid kahe Töötukassa ja ühe Riigimetsa Majandamise Keskuse töötaja õppelaenu kustutamiseks, aga samas, kui hakata otsima informatsiooni sellest, kui palju näiteks järgmise aasta Tallinna Sadama IPO-ga (aktsiate esmane avalik pakkumine – toim.) seoses eelarvesse vahendeid juurde tuleb, sellest infot ei leia.”

Sama tendentsi oli täheldanud ka riigikontrolör. “On paraku juhtumeid, kus seletuskirjas on küll selgitatud marginaalseid tulusid summades 140 või 300 eurot, kuid näiteks ligi 33 miljoni euro kohta pole mingit selgitust, mis selle tehingu sisu on ja miks seda vaja on.”

Samas nentis ta, et võim olukorda parandada on just parlamendi enda kätes ning parlament saaks väga selgelt valitsusele öelda, missugusel viisil peab olema eelarve esitatud, et iga maksumaksja saaks seda kätte võttes aru, mida tema raha eest tehakse, kuhu raha kulub ja kust see raha tuleb.

———

Täna andis veel lisaks ametivande Rein Randver (SDE), kes pääses asendusliikmena Riigikokku seetõttu, et Marju Lauristin liigub Tartu volikokku ning Ivari Padar läheb tema asemikuna europarlamenti. Endisel keskkonnaministril Randveril pole see aga esimene taoline juhtum – pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi otsustas Ivari Padar mitte Riigikokku tulla ehk jääda europarlamendi saadikuks ning seetõttu pääses asendusliikmena sisse jällegi Randver. Randver on endine Valga maavanem ning Eesti Kepikõnni liidu president.

Tänane Riigikogu istung kestis kõigest 11 minutit, kui teise lugemise läbis eelnõu, mis peaks vähendama halduskohtude ülekoormust.

Seletuskirjas märgitakse, et üks ülekoormuse olulisemaid põhjuseid on vangidelt saadud suur hulk eri kaebuseid, keda samas mõistetakse kui ühiskonna riskigrupina, kelle õiguste kaitse vajab kõrgendatud tähelepanu. Ülemöödunud aastal esitasid vangid 1216 kaebust ehk 36% halduskohtu kaebuste koguarvust. Nende arvu tõstab märkimisväärselt nii-öelda sarikaebajad – näiteks sellel samal 2015. aastal esitasid kümme kõige aktiivsemat vangi, kes olid ka üleüldiselt aktiivseimad kaebajad, kokku 349 kaebust ehk seega juba iseenesest kümnendiku üldarvust.

Enamasti need kaebused aga rahuldatud ei saa. 2014. aastal õnnestus see kas täielikult või osaliselt vaid 6% juhtumitest. Samas kaebuste tagastamiseks või menetlusse võtmise keeldumiseks kulub juba iseenesest keskmiselt 74 päeva. Seetõttu on ka sellesama eelnõu eesmärk kasutada rohkem lihtmenetlust seal, kus vähegi võimalik. Tagajärgedena nähakse siiski, et see võib kaasa tuua mõningase kaebuste arvu kasvu, kus kinnipeetavad pöörduvad Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Seletuskirjas väidetakse, et senise kohtupraktika põhjal pole enamus kaebuste puhul õiguslik riive suur ning puudutasid näiteks selliseid teemasid nagu kambri- ja jalutusboksi tingimused (ebapiisav kambripind, õhuvahetus, valgustus jne), töö ja õppimine, kinnipeetava läbiotsimine.

Lihtmenetlused on paindlikumad, kuna näiteks menetlusosalisi võib kohtunik ära kuulata telefoni teel, pole vajadust kohtuistungiteks ning dokumendi vorminõuded pole nii karmid. Lihtmenetluste soodustamiseks tõsteti ka rahalist piirmäära ehk seda, kui kalli vaidlusalase vara korral oleks sedalaadne menetlus võimalik. Kui varem oli selleks summaks 200 eurot, siis uuest aastast juba 1000 eurot. Tartu Ringkonnakohtu poolt esitatud arvamuse kohaselt on üldse küsitav, kas rahalise kahju kaudu saab üldse otsustada, kas miski õigusriivamine on olnud oluline või mitte.

Lisaks antakse kohtutele juurde täiendavaid õigusi kaebuste tagastamiseks ja trahvida neid, kes kirjalikes avaldustes ebasündsalt kellegi poole pöörduvad ning samuti seatakse piiranguid kui palju mingit kaebust võib esitada.

Teisalt parandatakse ka menetlusabi kättesaadavust. Hetkel saavad inimesed menetlusabi juhul, kui menetluskulud ületavad kahe kuu sissetulekut, sealjuures arvestatakse arvutusel maha maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustusest tingitud kulud ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Eelnõu kohaselt lisandub täiendava punktina mahaarvestusse juurde muud vältimatud kulud kuni 75% ulatuses miinimumpalgast. Uuel aastal võrdub see seega kuni 375 euroga.

Eelnõu initsiatiiv tuli halduskohtunikelt.

 

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 6

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kuuenda töönädala kohta.

Tänasel Riigikogu aseesimeeste valimistel tekitas elevust eelkõige kaks asjaolu. Kui varem oli teada Reformierakonna juhi Hanno Pevkuri kandideerimisest, siis täna esitasid oma kandidaadi ka Vabaerakond, kelleks oli Krista Aru.

Teiseks pidasid Eiki Nestor ning Enn Eesmaa vajalikuks kommenteerida valimiste järgsel pressikonverentsil Indrek Tarandi sotsiaalmeediapostitust, kus ta väljendas imestust, mispärast pidi kandideerima Rõivase tagasiastumisel ka uuesti Enn Eesmaa. Nestor lausus, et selle taga peitub loogika, et opositsioon ei jääks ilma positsioonita Riigikogu juhatuses. “Vastasel korral, kui me oleks täna ühe aseesimehe tagasi astumise korral saanud valida ühte aseesimeest, oleks võinud juhtuda nii, et Riigikogu enamus oleks võtnud kõik kolm kohta juhatuses, aga seda ei soovi ka meie Ennuga,” märkis spiiker.

Valituks osutusid 52 häälega Eesmaa ning 33 häälega Pevkur. Aru kogus 9 häält.

Hanno Pevkur lausus pressikonverentsil, et loodab eeskätt juhatuses olles aidata leida õiget tasakaalu parlamendi ja valitsuse vahel. “Ärgem siiski unustagem, et Eesti on parlamentaarne riik. Parlamendi käes on need juhtohjad, kuidas ka näiteks riigieelarve välja paistab ja kui on vajadust teha siin korrektuure valitsuse töös, siis seda on varasemalt tehtud ja kindlasti tehakse ka edaspidi,” sõnas ta.

Täna üritasid muuhulgas reformierakondlased veenda ülejäänud saadikuid selles, et tuleks taastada abikaasadele mõeldud ühine tuludeklaratsioon, mille uus valitsus otsustas tühistada. Põhiarutelu käis Aivar Sõerdi ja Mihhail Stalnuhhini vahel, kes ei suutnud omavahel nõustuda, kumma valitsuse rakendatud tulumaksusüsteem on inimestele parem, kas eelmise või tänase valitsuse oma. Just nimelt laieneski teema üsnagi koheselt ka laiemalt maksusüsteemi printsiipide peale.

Rahandusministeeriumi andmete kohaselt oleks ühisdeklaratsioonide taastamise mõju 2018. aasta riigieelarvele hinnanguliselt 18,6 miljonit eurot kulu. Eelnõu siiski läbi ei läinud, kui puudu jäi 5 häält – hääletustulemus 42 vs 37.

Täna toimus Riigikogus teatud mõttes refleksioon endasse kui ka ministeeriumitesse ehk justiitsminister Urmas Reinsalu tutvustas õiguspoliitika arengusuundasid. Peamise murekohana märgiti seda, et enamus eelnõudest ei kätke endas eelnevalt tehtud väljatöötamiskavatsusi (lühend VTK) – justiitsministeeriumi poolt tänavu läbi vaadatud 76st eelnõust hõlmas VTK-d umbes veerand (20). Peamiselt põhjendatakse VTK puudumist sellega, et tegemist on EL-i õiguse või välislepinguga; või sellega, et eelnõud on vaja kiireloomuliselt menetleda.

VTK etapis sõnastatakse probleem ja võimalikud lahendusteed ning selgub ka, kas vastavat õigusnormi on üldse vaja ehk sellega välistatakse ka üleliigset seadusloomet.

Üleliigsel seadusloomel peatus ka Hanno Pevkur, kes lausus, et võiks võtta eesmärgi, et mõne aja pärast võikski Eestis olla poole vähem õigusloomet kui praegu. Samuti märkis Pevkur, et rohkem vaeva tuleks näha seaduste selgusega: “Kui me loome õigust, mille keel on nii keeruline, et sellest tõesti saabki aru ainult jurist või lausa advokaat, siis tegelikult see ei peaks see tee olema, vaid ka tavalised inimesed peaksid ka aru saama seadustest.”

Külliki Kübarsepp kritiseeris seda korda, kuidas tihtipeale menetletakse Euroopa Liidust tulevaid direktiive. Nimelt heitis Kübarsepp ette, et sageli jõuavad neist lähtuvad eelnõud Riigikokku palju hiljem kui rakendamistähtaeg ette näeb ning seetõttu pannakse Riigikogu sundolukorda, kus tuleb neid menetleda kiiremas korras. “See tähendab seda, et meie õiguskvaliteet langeb, sest meil ei ole aega aru saada ega menetleda, millest üldse jutt on, kuna tähtaeg on kukkunud,” lausus ta.

Liisa Oviir lõpetas oma ettekande pilguheiduga tulevikku ehk sellel, et tuleva aasta mais jõustub Euroopa andmekaitse üldmäärus. Oviir lootis, et justiitsministeerium saadab kõikvõimalikud vastavat määrust puudutavad eelnõud aegsasti kooskõlastamistele ning ka Riigikokku selleks, et mahukad seadusemuudatused saaksid piisavalt tähelepanu. Määrus peaks tooma muutusi eelkõige isikuandmete kaitse seadusele, kuid ka teistele andmekaitset puudutavatele seadustele.

1. jaanuari seisuga oli Eestis 379 seadust ning sellest ajast peale on muudetud 237 seadust.

Tänane päev piirdus peamiselt vaid üksikute formaalsustega nagu rahapesu tõkestamise eelnõu viimase lugemisega ning Balti assamblee isikkoosseisu muudatuste vastuvõtmisega. Esimese lugemise läbis samuti eelnõu, mis põhines juba 2015. aastal õiguskantsleri poolt tehtud etteheitel, et on põhiseadusvastane, et äriühingute juhid ei saa pärast koondamist ennast töötuna arvele võtta.

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 5

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu viienda töönädala kohta.

Valimiste järgsel päeval said pärast peaaegu kuu pikkust pausi vastata arupärimistele ministrid: sedapuhku peaminister Jüri Ratas ning haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Nagu ka juba korduvalt on sügise jooksul teemat meelde tuletanud, uurisid Reformierakonna saadikud, milline on täpsemalt valitsuse poliitika 60-40 keeleprintsiibi tagamisel (ehk õpe peab olema vähemalt 60% ulatuses eesti keeles) ning kas erandeid lubatakse või mitte.

Andres Herkeli eesvedamisel oli samuti jätkuvalt päevakorras Eestit eriti teravalt puudutanud Aserbaidžaani üleeuroopaline rahapesu, kus raha käis läbi just Danske panga Eesti filiaali. Samal teemal jätkab Riigikogu juba kolmapäeval, kui teisel lugemisel on rahapesu tõkestamise eelnõu, mis puudutab peamiselt muudatusi äriregistris.

Lisaks kooseluseaduse tühistamise eelnõule oli täna korduva nähtusena Riigikogu istungisaalis samuti uuesti arutamisel presidendi poolt tagasi lükatud magustatud jookide maksu seadus. Marko Pomerants märkis, et septembris toimunud põhiseaduskomisjoni istungil leiti, et enamus pole nõus presidendi hinnanguga selles osas, et laevadel ja lennukitel tehtav erisus poleks põhiseaduspärane, kuid nagu valitsus riigieelarvet kokku pannes otsustas, siis siiski sel aastal seadus ei jõustu.

Hääletus lähtus ka sellest ning 62 vastuhäälega otsustati seadust mitte uuesti vastu võtta. Sellega aga ei lange eelnõu menetlusest välja, vaid jääb ootama oma edasist tulevikku.

“Paljudel Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole, kuid paljudel on. Aivar Sõerd, palun!”

Nii tutvustas Riigikogu aseesimees Enn Eesmaa sisse küsimustevooru, kus rahandusminister Toomas Tõniste pidi riigieelarve kohta parlamendiliikmete arupärimistele vastama. Seda ka Tõniste hulganisti teha sai. Kui kolm opositsioonipoliitikut kiitsid Tõnistet ausa tooni eest, siis enamasti pidi rahandusminister kriitikanooli tagasi tõrjuma. Seda eelkõige reformierakondlaste poolt selles osas, et elatakse üle jõu ajal, kui võiks majanduse hea seisu tõttu reserve koguda.

Tõniste nentis aktsiisipoliitikat kommenteerides, et võib-olla on tõusud läinud üle piiri või kohe jõudmas piiri lähedale ning vajadusel tuleks sellele mingi hetk ka reageerima hakata. “Täna jälgime seda olukorda ja kui me näeme, et tulu sellest aktsiisitõusust ei tule, siis on igal juhul aeg midagi ette võtta ja kindlasti me ka võtame,” lausus minister.

Andres Herkel kutsus rahandusministrit üles “enneolematule sammule Eesti poliitika ajaloos” pakkudes, et nad võiksid kõik koos leida need puuduvad 61 miljonit eurot üles ning viia eelarve tasakaalu. Tõniste vastas, et jääb ettepanekuid ootama.

Mitmed Riigikogu liikmed pöörasid tähelepanu sellele, et teadus ei paista eelarvest justkui prioriteetse valdkonna. Anne Sulling lausus, et teadmistepõhise Eesti strateegia näeb ette, et aastaks 2020 tõstetakse avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaalu 1%-ni SKT-st, kuid see põhimõte ei kattu riigieelarves välja tooduga. “Riigieelarve seaduse eelnõu sätestab, et aastani 2021 kavandatakse teadus- ja arendustegevuse rahastamise kasvu vähemalt SKT-ga samas tempos. See tähendab, et teadus- ja arendustegevuse kulutused jäävad järgmise nelja aasta jooksul suurusjärku 0,8% SKT-st.”

Samal teemal andis Reformierakond ka istungi algul üle arupärimise peaministrile. Sulling lisas veel hiljem, et samuti kaitsevaldkonna teadus- ja arendustegevuse kulutusteks on kavandatud rohkem kui kümme korda vähem kui Euroopa Kaitseagentuuris ühiselt olid liikmesriigid eesmärgiks seadnud.

Martin Helme kirjeldas pakutut kui jõuluvanaeelarvet: “Majandus kasvab, maksulaekumised on muinasjutuliselt head ja seda raha saab kõigile jagada. Ja hoolimata sellest, et seda raha saab kõigile jagada, jagatakse ikkagi rohkem, kui raha on, ehk lastakse eelarve miinusesse.”

Eelarve läbis siiski esimese lugemise ning jääb ootama teiseks lugemiseks muudatusettepanekuid kuni 1. novembrini.

Kui eile oli päeva keskmes rahandusteemad, siis täna oli selleks haridus. Esmalt tutvustas haridus- ja teadusminister Mailis Reps parlamendile eelnõud, millega muudetaks hariduslike erivajadustega õpilaste tugiteenuste (eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid) korraldamise vastutust seniselt KOV ja riigi vaheliselt jaotuselt omavalitsuse peale. Selleks eraldatakse ka järgmisel aastal 6 miljonit eurot tugispetsialistide jaoks, kellest küll paraku on üleriiklikult koolides puudus.

Veel kaitses Reps eelnõud, mille kohaselt saaksid eraüldhariduskoolid taotleda tegevuskulude jaoks toetust juhul kui koolil on tähtajatu tegevusluba; koolis pole õppemaksu või on õppemaks teatud piirmäärani; kasum investeeritakse õppetegevusse.

 

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 4

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu neljanda töönädala kohta.

“Tänane vaba mikrofon puudutas peaasjalikult Kataloonia sündmuseid ning Eesti reaktsiooni sellele. Lisaks sellele andis täna Reformierakond üle eelnõu, millega muudetaks valimisseaduseid sedasi, et varem oma ametipositsiooni kuritarvitanud inimesed ei saaks valimistel uuesti kandideerida omavalitsustesse, Riigikokku ega Europarlamenti.”

“Täna esitles riigihalduseminister Jaak Aab möödunud aasta põhjal tehtud avaliku teenistuse aastaaruannet. Aastaga on avalikus sektoris vähenenud töötajate arv 1519 inimese võrra, kuid siiski ulatudes 132 900 täistööajaga teenistujani. Endiselt on avalikus teenistuses rohkem naisi (56% vs 44%), seda eriti veel kohalike omavalitsuste ametiasutustes (74% vs 26%).”

“Täna oli Riigikogus nii infotunnis kui ka hiljem üheks teemaks Haigekassa ning selle eelarve. Nimelt kaitses täna tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski eelnõud, millega suurendataks Haigekassa eelarve tulubaasi ühtepidi eri teenuste ümber tõstmises riigieelarvest Haigekassa alla (nt kiirabi osutamine, hambaravi toetus) kui ka pensionäride eest riigi poolt panustades. Samuti kindlustataks eelnõu kohaselt nunnad-mungad riiklikult ravikindlustusega.”

“Tänase Keskerakonna poolt algatatud temaatika keskmeks oli Ida-Virumaa ning selle tulevik. Mööda ei pääsetud kõiksugustest energeetika ja majanduse küsimustest, sh näiteks keskkonnatasude tagasi suunamisest; sellest, milline ettevõtlusvorm peaks olema majandusarengu mootor ning kuidas soodustada üle Eesti laiemalt väikeettevõtetel maapiirkondades investeeringuteks laenude saamist. Sellega toodi ka paralleele Kagu-Eestiga.

Lisaks majandusele jõudis arutelu ka selleni, kas Ida- ja Lääne-Virumaa võiksid olla tulevikus taas koos ühe regioonina.”

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 3

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kolmanda töönädala kohta.

“Riigikogu istungisaali tegevus jäi täna väga põgusaks – valitsuse poolt esitati RK juhatusele viis eelnõud ning vabas mikrofonis võttis lühidalt sõna Märt Sults nii Linnahalli kui täna õiguskomisjonis toimunud teemal.”

“Lisaks komisjoni liikmete ümbermängimise formaalsustele võeti täna Riigikogu istungil vastu loomakaitseseaduse muudatus ning vastupidiselt lükati tagasi lasteaia kohatasude määra muutmise eelnõu.”

“Tänane istungipäev venis väheke pikemaks, kui viimane päevakorrapunkt leidis lõpu kella kaheksaks. Päeva tippsündmuseks võib loomulikult pidada riigieelarve eelnõu üle andmist, mille peal peatuti juba mõneti infotunnis. Infotunnis uuriti ka muuhulgas ettevaatavalt nädala lõpule, kui Tallinnasse tuleb digitaalvaldkonna tippkohtumist turvama täiendavalt 800 korravalvurit. Henn Põlluaas küsis seetõttu siseministrilt Andres Anveltilt, kas sellega jääb ikkagi tagatud turvalisus ka mujal kohapeal, kust need politseinikud tulevad. Siseminister vastas, et sellega on juba väga pikalt ette arvestatud ning seetõttu tulevad politseinikud näiteks kohale muidu vabadel päevadel.

Kui riigieelarve detailidest polnud veel niivõrd värske eelnõu puhul võimalik kõnelda, siis etteheiteid tuli mitmelt rindelt. Sarnaselt varasema retoorikaga rõhusid näiteks Reformierakonna saadikud sellele, et struktuurne defitsiit peaks olema lubamatu, eriti sellistes majandustingimustes.

Päeva jooksul peatuti veel pikemalt CETA (EL-Kanada) vabakaubanduslepingu peal, spordipoliitika põhialuste aruandel, mida esitas kultuuriminister Indrek Saar; ning relvaseaduse suuremal muutmisel. Viimase puhul tegi EKRE fraktsioon ettepaneku eelnõu tagasi lükata, kuid hääletus kukkus läbi ning seega läheb edasi teisele lugemisele.”

“Sarnaselt eelmisele neljapäevale oli täna Riigikogu päevakorras nn olulise tähtsusega riiklik küsimus. Kui eelmisel nädalal oli fookuseks demokraatia, siis täna kodanikuühiskond. Täpsemalt pealkirjaga “Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamine”, mille idee pärineb 2002. aastast ning mis käib regulaarselt Riigikogu saalist läbi.

Peamisteks esinejateks sedapuhku kodanikuaktivist Martin Noorkõiv, Riigikogu liige Marko Pomerants ning siseminister Andres Anvelt. Täiendavalt võtsid sõna ka kõikide fraktsioonide esindajad.

Mõnede teemapunktidena käisid läbi ühiskonna muutustega kohanemine, vastandus kahe ühiskondliku äärmusliku minapildi vahel (maailm on paratamatus või mina olen maailm); vabaühenduste rahastus ning riigi partnerlussuhtlus vabaühendustega.

Kõikide täpsete kõnede-küsimuste-vastustega on võimalik ennast kurssi viia istungi stenogrammiga: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201709281000#PKP-21496″

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 2

 

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu teise töönädala kohta.

“Tänastel arupärimistel said Jüri Ratas ning Urmas Reinsalu vastata küsimustele nii valitsuse kevadise visiidi kohta Brüsselisse kui prokuratuuri tegutsemise kohta Kaur Kenderi kohtuasjus.”

“Täna kulus Riigikogu istungi peamine tähelepanu õiguskantsler Ülle Madisele ning ülevaatele, mida nende büroo on viimase aasta jooksul teinud. Umbkaudu viiendik Riigikogu liikmetest ihkasid aga enamat ning uurisid Madise käest veel täiendavalt küsimuste vormis täpsustusi – nt kas teatud liiki kuritegude puhul oleks mõistlik piirata kandideerimisõigust; kas erivajaduste laste hariduse tagamine peaks olema riigi või omavalitsuse ülesanne; kas õiguskantsleri institutsioon jõuab õiglaselt kätte igasse Eesti nurka ning kuidas mõõta haldusreformi edukust.

Hiljem oli kõigepealt esimesel lugemisel arutelu ravimiseaduse muutmise kohta, mis annaks taas Ravimiametile õiguse müügilubade ära võtmist, kui pärast kolme järjestikust aastat ravim pole kättesaadav.

Samuti põhjustas vähe teravamat vastasseisu eelnõu, millega kaotataks kolmandatest riikidest pärit isikutel (sh ka siis nn halli passiga kodanikel) valimisõiguse KOV valimistel. Vastasseis peitus eelkõige Keskerakonna ja EKRE fraktsiooni vahel. Selle eelnõu lugemine jätkub juba homme.”

“Täna said Riigikogu liikmed oma päeva seniselt kõige pikemalt sisustada Riigikogu istungisaalis, mida sügisistungjärk on võimaldanud. Reformierakonna saadikud ei soovinud infotunnis Jevgeni Ossinovskit rahule jätta enne kui saades vastust küsimusele, milline on nii tema isiklik, sotsiaaldemokraatide kui ka valitsuse positsioon venekeelsetele koolidele erandite tegemisel eesti keele õppes. Ossinovski ei soostunud täpseid vastuseid andmast, kuna nagu ta kirjeldas, on tegemist kompleksse teemaga. Siiski märkis tervise- ja tööminister, et toetab süsteemset lahendust ning üksikutele koolidele erandite tegemine seda pole.

Samamoodi otsisid Reformierakonna saadikud teadmist, kas magusamaks sai nüüd siis igavaselt ajalukku jäetud või mitte. Ka sellele ei soovinud lõplikku vastust anda ei sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ega tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Põhjuseks see, et need otsused ootavad tulevikku – Ossinovski mainis, et hiljemalt aprilliks, kui pannakse kokku eelarvestrateegiat, võiks see selgeks saada.

Kolmandana kohale tulnud maaeluminister Tarmo Tamm vastas näiteks Arno Silla arupärimisele, et kas võimaliku põllumajanduskriisi korral, kus ikaldub paljupõlde, on lootust ka põllumeestel toetustele. Tamm lausus, et tuleb vaadata, kui palju kahjude ulatus on ning siis vastavalt vajadusele pöörduda Euroopa Komisjoni poole.

Päev jätkus kümne eelnõu menetlemisega, millest kõige enam on tänasel päeval laiemas meedias tähelepanu saanud Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine. Samas tuleb märkida, et nagu eelnõu ettekandja õiguskomisjoni liige Liisa Oviir täheldas, on kõik konventsiooni puudutavad õigusaktid meil juba jõustunud ning töötavad.”

“Tänasest Riigikogu päevast on juba kõige enam laiemasse meediapilti jõudnud Jaak Printsi kõne “Ma kardan.” Näitleja kõne oli kõigest osa pikemast diskussioonist demokraatia printsiipide üle.

Kui päeva alguses tõi opositsioon välja, et tänane demokraatia arutelu oleks kui osa SDE valimiskampaaniast, siis päeva lõpuks said pikemat aega kõnepuldis veeta poliitikud kõikidest fraktsioonidest. Võrreldes argipäevase eelnõude menetlustega oli keskmes poliitika kui alusväärtuste süsteemi selgeks tegemine.

Mõningad tsitaadid eri fraktsioonidest:

“Ent isegi juhul, kui presidendi pädevust ei muudeta, omandab otsevalitud president autoriteedi, mis annab talle suurema kaalu otsuste mõjutamisel. Populaarsed on ideed eksperimenteerida ulatusliku otsedemokraatiaga, ent siin ei osata näha probleeme, mis otsedemokratiaga kaasnevad. Kas otsedemokraatia on legitiimsem kui esindusdemokraatia?
/…/
Otsedemokraatia demokraatlikkus võib olla nii mõnigi kord näiline ja kujuneda hoopiski malakaks diktaatori käes. Riigikogu muutumine kummitempliks tähendab rahvakeeli, et täidesaatev võim on haaranud endale kogu otsustusõiguse ja Riigikogu üksnes legitimeerib valitsuse otsuseid. Tegelikult ei ole murettekitav võimu kontsentratsioon, mitte valitsuse, vaid valitsuse ametkondade käes. Ja tsentraliseerimise püüded aina tugevnevad.” (Mart Nutt, IRL)

“Sotsiaaldemokraatiaga on pigem küll minu arusaamist mööda nii, et dilemma “vabadus-võrdsus” puhul tähtsustate te rohkem võrdsust ja see mõnikord seab vabaduse ka ohtu. Ja see võib olla see maailmavaatelise telje küsimus. Aga ma arvan, et nii liberaalidel kui konservatiividel on tegelikult üks ühine ülesanne nad vabaduse mõiste ümber uuesti kokku põimida, sellepärast et minu sügavat arusaamist mööda need kaks lähenemist ei pea teineteisele vastanduma, nad on ühisest juurest pärit.

Edmund Burke oli vabaduse filosoof. Liberaalide aktsent on rohkem rõhutada isikuvabadusi, konservatiividel ühiskonna järjepidevuse ja alahoidlikkuse aspekt, aga mitte minna seda äärmuse kaudu lõhkuma. ” (Andres Herkel, Vabaerakond)

“Mul on raske mõista ükskõik milliseid äärmuslikke vaateid, nagu ka seda, kui keegi võtab endale õiguse absoluutsele tõe monopolile. Ärgem unustagem, me kõik oleme inimesed oma arusaamiste ja tunnetega! Ja inimestena on meil võimalus olla inimlik, ent samas vastutus austada ning aktsepteerida teisi meie ümber.

Valitsejatele tähendab demokraatia muu hulgas rahva tahtega arvestamist. Rahvas on andnud erakondadele mandaadi otsuste tegemiseks siin Riigikogus. Vaadates viimasel ajal sotside ja EKRE meeleheitlikku soovi üksteisele äärmuslikult vastanduda, ma meenutan, et ei sotsidel ega EKRE-l ei ole võimalust öelda, et kumbki neist siia saali ei kõlba. Seda, kes siia saali sobib või mitte, saab öelda vaid rahvas.” (Hanno Pevkur, Reformierakond)

“Lugupeetud kolleegid, eriti tänase diskussiooni algatajad! Ma arvan, et te ei taju, ma arvan, et ka ettekandjad ei taju, missuguse suure maailmavaatelise konflikti keskmes me oleme. See on liberaalse ja konservatiiv-rahvusliku maailma konflikt, see on konflikt globaliseerumise ja rahvusriikluse vahel, see on konflikt voluntaristliku inimõiguste tõlgendamise ja konservatiivsete pereväärtuste, rahvusväärtuste ja moraalsete väärtuste ja ka usuliste väärtuste vahel. See konflikt on põhjapanev ja sügav. Ning selles konfliktis on liberaalne pool selgelt kaotamas, kaotamas toetust rahva poolt.

Kui me räägime demokraatiast ja demokraatia ohtudest, siis me näemegi, kuidas just nimelt see liberaalne … praegu ohustab demokraatiat. Mida me tänagi kuulsime? Valesid siit kõnepuldist! Otseseid valesid siit kõnepuldist ühiskonna lugupeetud esindajate poolt, osundamist ja sildistamist, mis ei põhine tõele.” (Mart Helme, EKRE)

“Eestis on täiesti enesestmõistetavalt täna kasutusel mõisted mitte-eestlane ja muulane. Selle asemel et kasutada mõistet venekeelne eestlane. Uuringud on aastaid kinnitanud, et venelaste võimalused pole Eesti ühiskonnas võrdsed eestlaste võimalustega ka siis, kui haridus ja keeleoskus on enam-vähem hea ja olemas, ja olemas on ka kodakondsus. Sotsioloogid nimetavad seda klaaslae fenomeniks. Kõik eeldused eduks mingil erialal on olemas, aga mingid vaikivad kokkulepped tingivad selle, et edu jääb tulemata.

Tarkades terminites räägitakse venelaste vähesest sotsiaalsest mobiilsusest võrreldes eestlastega. Paljudes asutustes, näiteks teeninduses, töötab täna vene nimedega lausa veatut eesti keelt rääkivaid noori, aga oma töövälises elus eelistab igaüks oma sotsiaalseid võrgustikke. Ja ma ei mõtle siin virtuaalseid suhtluskeskkondi, vaid omasuguste seltskonda päris elus. Võimalik, et just tänu sellele jääb venelaste edenemine Eesti ühiskonnas tagasihoidlikuks. ” (Barbi Pilvre, SDE)

“Ja samas nišis rähklejate puhul on võitlus kõige teravam, kõige verisem, kõige halastamatum, hammas hamba vastu, kes keda. Ja ka tõepoolest, meie armsad koalitsioonipartnerid sotsid ja EKRE rähklevad ühes nišis kolmanda, neljanda koha pärast. Seejuures president Rüütli koduerakond on selges tõusutrendis.

Mida ma täna siin kõnetoolis kuulsin? Tegemist on ühiskonna ääremeelse osaga. Iseseisvuse taastamise võtmekuju president Arnold Rüütli koduerakond esindab seega Eesti ühiskonna ääremeelset marginaalset osa. Kas tõesti? Tuletan meelde, et tänu temale toetas 2/3 Eesti rahvast Euroopa Liiduga ühinemist. Kuid president Rüütel ja tema erakond muretseb täna kontinentaalsete ühendriikide tekkimise pärast. Mina muretsen ka.” (Peeter Ernits, Keskerakond)

Kogu stenogramm on saadaval: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201709211000#PKP-21433″