Helir-Valdor Seeder: Eesti elu korraldamine on läinud juba aastaid üha enam valitsuse keskseks

DSC_0032 (2)

  • “Me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima.”
  • “Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest ning läbi viivatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana?”
  • “Haldusreformi lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.”
  • “Meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika.”

Kui IRLi värske esimehe Helir-Valdor Seederi sõnul ei minda ainult EKREle kaotatud valijaid tagasi otsima, siis sellest hoolimata pöördus vestlus paljuski just nende peale. Rõhutatud olid eelkõige sõnad alalhoidlikus ning terviklik rahvuslus.

Pärast Tsahkna ja Mihkelsoni lahkumist olevat IRL sättinud oma poliitilise kompassi taas kaugemale oma koalitsioonipartneritest. Reitingute päästmiseks koalitsioonist lahkumise peale ei mõelda, aga samas otsitakse sirgemat selga, et tugevamalt kehtestada oma poliitikat ning sõnumeid. Oodatavalt just maksupoliitikas, kuid ka ehk haldusreformi järellainete osas.

Kohalikel valimistel Seeder osaleb ning vastupidiselt paljudelele ei oponeeri ta kahel toolil istumist, vaid näeb silmakirjalikkust selle terminoloogia kasutamisel.


Te olete juba mõned kuud olnud erakonna juht, kuid enamus sellest ajast on jäänud suveperioodile. Kui nüüd hakkab Riigikogu tööperiood uuesti pihta, kas on oodata mingisuguseid suuremaid suunamuutusi fraktsiooni vaadetes, tööpraktikas või milleski kolmandas?

Revolutsioonilisi suunamuudatusi ei tule ega ka pole ka vajadust. Laias laastus võib meie tööd liigitada kaheks – tehniline pool ning poliitika kujundamine. Korraldusliku poole pealt eks kindlasti ühtteist muutub – kuidas ehitame üles oma koosolekuid, kuidas me jagame tööülesandeid fraktsioonis ja nii edasi. See võiks olla täpsemini korraldatud. Vastutus võiks olla selgemini määratletud, et oleks teada, kes mida teeb, kuidas ja mis ajaks; koosolekud paremini ette valmistatud ja palju muid pisiasju. See aga ei torka silma ega peegeldu otseselt kuidagi väljaspoole.

Teine pool riigikogu tööst on reaalse poliitika kujundamine läbi fraktsiooni ja fraktsiooni töö. Paljud olulisemad teemad on juba ette teada: kindlasti riigieelarve ja maksuseaduste pakett. Maksupaketi arutelu jäi koalitsioonis pärast minu esimeheks valimisi teatud mõttes pooleli, president lükkas samuti magustatud jookide maksu eelnõu parlamendile tagasi. Veel kerkib ilmselt esile immigratsiooni teema, mille kohta on siseminister Anveltil omad ettepanekud ja eelnõugi valmis, kus tõenäoliselt koalitsiooni sees on eri arvamusi ja erinevad seisukohad. EKRE on esitanud taas kooselu tühistamise seaduse eelnõu, mis vastavalt seadusele peab Riigikogu suurde saali tulema ning mis kindlasti kütab kirgi ja leiab hästi palju tähelepanu. Need on teada, et tulevad ning need on suured poliitilised teemad.

Mis aga puudutab IRLi poliitika kujundamist, siis paar asja muutub kindlasti. Kõigepealt peame olema konkreetsemad ja väljendama ennast selgemalt. Me oleme olnud natuke hägusad, mida ütlesin ka esimeheks kandideerides. Teine asi on see, et me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima. EKRE on ise väga lihtsalt, löövalt, sirgjooneliselt, aga kõvahäälselt kuulutanud asju, mida IRL on varem teinud tunduvalt tasakaalukamalt ja pikema perioodi jooksul. Meedia on ka sellele hästi palju tähelepanu pööranud ja seetõttu jääb mulje justkui, et meil on ainult üks siuke alalhoidlik erakond EKRE näol. See pole nii ning me peame ka ennast seetõttu selgemalt väljendama.

Teine asi on veel minu arvates see, et Eesti poliitilisel maastikul on jäänud unarusse tõeline rahvuslus ehk eestluse kandmine läbi erinevate eelnõude ja poliitikate. EKRE on ka sellele järjest vähem tähelepanu pööranud, kogu aur on läinud siin niisugustele loosungitele.

Mille poolest eristub IRLi rahvuslus siis EKRE rahvuslusest?

See on hea küsimus selles mõttes, et meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika. Väga raske on anda hinnangut nende tegelikule poliitikale, kuna nad on erakond, kes pole päevagi Eestis võimu teostanud. See ei ole isegi etteheide neile, vaid konstateering. Hinnangut saab anda ikkagi siis, kui üks või teine erakond võimu teostab. Seetõttu ma ei tea, mis on EKRE tegelik poliitika, ma tean ainult neid loosungeid.

Kui aga laias laastus vaadata, on meie poliitika esiteks realistlikum, sest me peame koalitsiooni osapoolena tegelikult otsuseid langetama, tegelikult eelnõusid vastu võtma ning ka ellu viima. Sealjuures peame arvestama tegeliku reaalsusega. Teiseks on meie poliitika kindlasti terviklikum kui on EKRE poliitika käsitledes erinevaid valdkondi. Alates hariduspoliitikast lõpetades majanduspoliitikaga või alates sotsiaalteemadest lõpetades riigikaitse teemadega. Meie poliitika on palju sügavuti minevam, sealhulgas võttes arvesse loomulikult inimesi, kes kannavad kompetentsi.

Täna on IRLis need inimesed olemas, eriti kui rääkida rahvusluse või riiklusega seotud teemadel nagu välispoliitika, diplomaatia, rahvusvahelised suhted, riigikaitse, hariduspoliitika. Need inimesed on teada ning on teada, mida nad mõtlevad-teevad. EKRE puhul ma ei tea. Ma ei oska neid inimesi nimetada. Võib-olla on nad kuskil olemas.

Nii et eelneva jutu põhjal võib oletada, et poliitika vormilises kujus üritate suurt rõhku panna EKRE käest valijate tagasi saamisele?

Ei, kindlasti mitte. See on väga kitsas ambitsioon meile, et seaksime eesmärgiks EKRE valijate tagasi võitmise. Kindlasti on olnud meie toetajaid ja valijaid, kes on meie tagant läinud EKRE taha. Laiemalt vaadates arvan, et rahvusliku alalhoidliku erakonna toetuskond on tavaolukorras Eestis umbes 20-25%. See aga ei tähenda ainult EKRE valijaskonna tagasi võitmist. IRLi potentsiaalsete valijate hulka kuuluvad nii osa praeguseid Vabaerakonna valijaid, Reformierakonna valijaid, kuid ka julgen öelda, et need, kes on valinud varem Isamaaliitu või Isamaad, võib-olla ka IRLi, kuid mingil hetkel on jäänud passiivselt kõrvale ja täna üldse valimistele ei lähe. Nende valimiskastide juurde toomine on meie üks soov ja eesmärk. EKRE valijate peale keskendumine on liiga tagasihoidlik väljakutse.

Kui mainisite, et EKRE saab opositsioonis tema rollile kohaselt ilma vastutuseta lubadusi ja seisukohti esitada, siis kas vaadates IRLi reitingut pole sellist mõtet läbi käinud, et strateegilises plaanis peaks ka mingi hetk opositsioonipinki üle kolima? Riigikogu valimisteni on jäänud küll veel üksjagu aega, kuid juhul kui reiting jääb nii madalaks nagu ta praegu on.

Ei, kindlasti mitte. Erakonna eesmärk minna opositsiooni ei tundu mulle väga mõistlikuna. Opositsiooni jäädakse, mitte ei minda. Kui on tegelik soov poliitikat kujundada, siis on poliitilisel erakonnal soov olla eelkõige koalitsioonis, et saada asjades kaasa rääkida. See on juhul kui on soov poliitikas osaleda, mitte lihtsalt võimu teostada. Sel juhul oleks see loogiline, kuna vastandumise kaudu saab alati leida neid hääli, mis on ühe või teise valitsuskoalitsiooni suhtes kriitilised ja neid inimesi jätkub demokraatlikus riigis alati.

Eesmärki teadlikult opositsiooni minna meil kindlasti ei ole, mis ei tähenda, et me iga hinna eest hoiame võimust kinni ja oleme valmis tegema ükskõik mida, et olla koalitsioonis. Eesmärk on viia ellu oma poliitikat nii palju kui see on võimalik, andes väga hästi aru, et praeguses koalitsioonis on olnud vaja teha kompromisse, mida on tehtud minu arvates lubamatult palju. Oleme kaugenenud oma poliitikast.

Mis täpsemalt?

Üks on see, et me oleme kaldunud oma poliitika tegemisel liiga vasakule, näiteks terve rea uute maksude kehtestamisel, mis olid koalitsioonilepingus kokku lepitud.

See on siis pakendiaktsiisi maks, panditulumaks…

Jah, seal on veel magustatud jookide maks, kokku kolm uut maksu. Lisaks nagu alalhoidlikule konservatiivsele erakonnale kohaselt on oluline pereväärtused ning seega abikaasade ühisdeklaratsiooni ära kaotamine polnud õige. Tänaseks me olemegi püüdnud uues olukorras seda enam-vähem endises mahus taastada, võttes arvesse, et vahepeal on tulumaksuseadus muutunud. Kõrvale on kaldutud lubamatult palju.

Võrreldes EKREga oleme löönud ebaproportsionaalselt vähe lärmi selle taga ja pole seda kõvahäälselt reklaaminud, aga need sammud on koalitsiooni sees järjest astutud. Teine asi on veel kodakondsusseaduse muutmine, mille aluspõhimõtteid me muuta ei saa. Koalitsioonilepingusse on pehmelt sisse kirjutatud teatud võimalused seda teha, aga me ei lähe kindlasti sellega kaasa ega tee järelandmisi.

Kolmas tundlik teema on eesti keele õppimises gümnaasiumitele erandi tegemine, mida kehtiv seadus võimaldab. Tallinna linnas on linnavolikogu kolmele koolile taotlenud 60/40 eesti- ja venekeelse õppe printsiibile erandi tegemist, kuid sellist erandit meie silmis teha ei saa. Pärast seda kui endine esimees Tsahkna ja aseesimees Mihkelson lahkusid, oleme oma poliitilist kompassi kohandanud ja ma arvan, et sättinud rahvuslik-alalhoidlikule poliitikale omaselt õigemas suunas.

Kui Mihkelson ja Tsahkna juba jutuks tuli, oli see üllatus, et nad lahkusid?

Nii ja naa. Selles mõttes oli üllatus, et nad ise mulle seda ei avaldanud ja teatanud. Ei kirjalikult ega suusõnaliselt, kuigi ma nende endiga vahetult enne ju kohtusin. Rääkisime nii erakonna tulevikust kui nende poliitilisest tulevikust ja võimalikust koostööst. Nad olid valmis aruteludeks ja rääkisid erakonna muredest ja probleemidest. Sõnagi polnud sellest, et nad lahkuvad. Selles mõttes oli ta küll üllatus nagu välk selgest taevast, et nad nii käitusid pärast seda kui üks ei saanud ministriks ja teine enam ei olnud minister.

Samas tundes mõlemat inimest juba aastaid ja teades nende ambitsioone poliitikas ja erakonnas, siis ma olin tegelikult selliseks käiguks valmis. Seda, et selline samm tuleb, võis oodata.

Saan aru, et saite meedia vahendusel teada lahkumistest?

Mina sain formaalselt nende otsusest teada meedia vahendusel.

Seoses Savisaare nimekirjaga on päevakorda tekkinud ka küsimus, kas fraktsioonil jätkub edaspidi hääli või mitte. Peeter Ernits on viidanud aga seda, et tema nii väga Keskerakonna häälte pärast ei muretseks, vaid tunduvalt tõenäolisem on, et IRList võiks ka veel mõned liikmed lahkuda. Ise Te ei tunne seda ohtu, et kedagi võiks veel minna?

Ei, meie fraktsioonist küll ma ei näe, et oleks lahkujaid. Teiste erakondade nimel ma ei julgeks rääkida, kuna ma ei tea, mis neis toimub. Meie fraktsioonis on 12 liiget ja 12 liiget ka edasi tegutsevad.

Haldusreform on olnud teema, mida ajalooliselt on vedanud juba Isamaaliit. Te olete aga olnud ise kriitiline kogu protsessi suhtes, sealhulgas selles osas, kuidas seadus välja kujunes. Kas nüüd on oodata ka seda, et pärast KOV valimisi tõstatate selle kuidagi jõulisemalt lauale?

Mina olen selle haldusreformi suhtes mitte kriitiline, vaid väga kriitiline. Seda olnud nii seaduse ideoloogia kui tehnilises mõttes välja töötamise vastu. Ma arvan, et see sunniviisiline-vabatahtlik ühinemine on olnud süsteemitu ja soovitud tulemust kokkuvõttes ei anna. Ta tekitab terve rea uusi probleeme ja uusi pingeid Eesti ühiskonnas, mis võivad jääda aastakümneteks. Ma olen seda lahanud enne seaduse võtmist, olen olnud kogu selle perioodi jooksul kriitiline, seega pole see selles mõttes tagantjärgi tarkus. Kui uued omavalitsused tulevad, siis saame näha, et paljuski on mul õigus.

Kui rääkida riigi ümber korraldamist, siis seda ju õieti tehtud pole. Tõsise riigireformini jõutud pole ega see koalitsioon ka selleni jõua. Määramatust ja segadust on juurde külvanud maavalitsuste ära kaotamine. Selle lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.

Samas on IRL olnud mõlemas valitsuses, kus haldusreform on läbi viidud. Kas siis erakonna sees ei ole Teie nii-öelda kriitikameel piisavalt kajama hakanud?

Ei, erakonna sees on päris hästi kajanud.

Miks see pole siis edasi jõudnud?

IRLi seisukoht on olnud läbi erinevate koalitsioonide suhteliselt muutumatu. Me oleme valmis kompromissideks, kuid meie seisukoht on olnud juba varasemast, et omavalitsused kasvaksid välja ja kujundataks maakondadest. See on see mudel. See ei tähenda, et tuleks päris 15 omavalitsust, sest siin on teatud nüansid, kuna mõned piirkonnad on veidi keerulisemad. Kompaktselt ei saa öelda, et Ida-Virumaa ongi üks omavalitsus tänastes piirides kõigi oma linnadega. Siin on mõned piirkonnad, mis on spetsiifilised ja keerulised.

Teiseks oleks see pidanud toimima keskvõimu initsiatiivil ja vastutusel, et ta oleks süsteemne ja terviklik. See tagaks ka enam-vähem ühtlase teovõimega omavalitsuste tekke Eestis.

Suurim kompromiss, mida me ise omal nimel tegime oli nii-öelda Kiisleri reformipakett või seaduse eelnõu, mis oli tõmbekeskuste Eesti. Selle kohaselt oli neid tõmbekeskusi rohkem kui 15 maakonda. See oli kompromiss, kuna maakondlike omavalitsuste tekke toetamiseks toetust Riigikogus polnud. See aga paratamatult koalitsioonipartnerite heakskiitu ei leidnud – ei reformierakondlaste, sotsiaaldemokraatide ega keskerakondlaste. See on põhjus, miks me pole suutnud oma suunda realiseerida. Pean möönma, et ka erakonna sees on olnud erinevaid arvamusi, kuid eks see ole kõigil nii.

Kui minna natuke IRList kaugemale, siis möödunud sügisel vahetasid kaks suurt erakonda kohad. Kui vaadata nende fraktsiooni poliitikute käitumist, kas toimus ka selline niiöelda vahetumine, et see kuidas Keskerakonna poliitikud olid opositsioonis, nüüd käituvad Reformierakonna omad samamoodi. Kuidas märkasite nende käitumismallide muutust kõrvalt vaadates?

Eks ta ikka on muutunud, aga see on teatud mõttes oodatav seaduspära. Ühtepidi võime seda ju hinnata kui populistliku käitumist kui erakond räägib opositsioonis üht ja võimu teostades tegutseb teistmoodi. See oleks justkui valijate petmine. Vastupidiselt on erakond, kes võimu teostades on rääkinud üht ja sattudes opositsiooni leiab, et kui valesti kõik riigis on ja mida kõike peab riigis teistmoodi tegema. Seal on iseenesest omajagu tõde, kuna objektiivselt ongi nii, et kui sa oled opositsioonis, siis sa saad kuulutada ainult oma sõnumit ja sa ei pea arvestama teiste erakondadega. Sa saad rääkida seda, mida sa terviklikult ise mõtled, ka erakonnana. Saad esitada eelnõusid, mis on kooskõlas ainult sinu enda erakonna arusaamaga riigi korraldamisest ja programmiliste seisukohtadega. Sa ei pea arvestama teiste erakondadega.

Kui sa lähed koalitsiooni, siis sa ei saa enam kuulutada oma programmilist tõde ja olukord muutubki objektiivselt. See ongi asjade loomulik käik. Koalitsioonis peab arvestama teiste erakondade seisukohtadega ja tuleb teha kompromisse, mitmetest asjadest loobuma. Mõne asjaga juhtub välja nii nagu haldusreformiga juhtus, mis tegelikult pole ühegi Eesti parlamendis esindatud erakonna nägu. Keegi ei soovinud sellist seadust nagu vastu võeti.

Kas olete kõrvalt vaadates näinud, et Keskerakonna Riigikogu liikmed on õppinud rohkem arvestama sellega, mis on realistlik, mis mitte?

Ma arvan, et siin ei tasuks üldistada. Me ei saa rääkida 27-st Keskerakonna liikmest kui ühtsest tervikust. Mõni on pärast koalitsiooni minemist olnud oma väljaütlemistega ettevaatlikum, väljapeetum ja tasakaalukam. Mõni on pikemalt jätkanud sama plaati, mida ta on opositsioonis kedranud. Samas võib välja tuua, et Kesknädala ja Tallinna Televisiooni hoiak on valitsuse kajastamisel muutunud oluliselt positiivsemaks pärast seda kui Keskerakond sai võimule.

Kui rääkida üldisemalt poliitilisest kultuurist, siis üks osa sellest on vormiline pool ehk kuidas väljendatakse oma sõnumeid. Teine osa on aga seadusloomeprotsesside kulg. Te olete näinud Riigikogu tööd lähemalt nelja koosseisu jooksul. Kuidas on selles suhtes just viimane osa aja jooksul muutunud?

Ma olen kahes koosseisus olnud poolitatult, kuna olin valitud küll Riigikogu liikmeks, kuid parlamendis ma tegelikult ei olnud (toim. – Seeder oli põllumajandusminister 2007-2014). Eks ma samas olen ikkagi seda parlamendi tööd nii seestpoolt kui valitsusliikmena kõrvalt näinud.

Üldiselt võib öelda, et ajapikku on samm-sammult parlamendi roll vähenenud ning Eesti elu korraldamine muutunud järjest rohkem täitevvõimu ehk valitsuse keskseks. See on olnud paratamatus mingis ulatuses, kuna elu nõuab järjest kiiremat tegutsemist, kiiremat otsustamist, kuid sellega kaasnevad omad ohud. Tugev parlament ja tugev valitsus peavad üksteist tasakaalustama.

Eks väike riik ilmselt peabki maksma lõivu selle arvelt, et me ei suuda üles ehitada sellist klassikalist parlamentaarset demokraatiat, kus erakondadel oleks teovõimeline, pädev ja kompetentne aparaat ja poliitikad. See eeldab, et parlamendis oleks kõikidel fraktsioonidel ja komisjonides piisav ressurss ja inimesed, et teostada järelvalvet valitsuse ja ministeeriumite üle. Meil ei ole neid inimesi, seda raha ega ressurssi.

Parlament ja erakonnad on paratamatult nõrgemad ja see on tasakaalust väljas. Me teame, et riik ei saa toimida ilma täitevvõimuta. Meie peamine ressurss ongi aga kogunenud valitsusse ja ministeeriumitesse, kus on ametkonnad, kus on informatsioon ja pädevus. See protsess on koosseisust koosseisu kaldunud järjest üha rohkem täitevvõimu kasuks.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah

Miks? – See on igati mõistlik, kuna ma olen Viljandi linna põline elanik, seal sündinud ja kasvanud. Mu pere elab seal, mu sõbrad elavad seal, kogu minu elu ja tegevus on Viljandi linnas. Ma olen pidanud olema praktiliselt aastast 2003 selle linna juhtimisest kõrval, kuna ma olen töötanud sellistel ametikohtadel, kust ma ei saa kaasa rääkida. Ma võin kõrvalt kiibitseda ja avaldada arvamust, aga ma ei saa võtta vastutust ja ma ei saa otsustamisprotsessides legaalselt osaleda. Mina toetan seda, et inimene saaks kohalikus poliitikas kaasa rääkida seal, kus ta elab ja see on ka nii enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma tahan oma kodukandi omavalitsuse elus kaasa rääkida ja ka selle kaasa rääkimise eest vastutada ning ma lähen ka kohalikku volikokku kui osutun valituks.

Seega hakkate kahe tooli peal istuma? – Ma ei nimetaks seda kahe tooli peale minekuks, vaid ikkagi ühe tooli peal olekuks. Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest läbiviidavatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana? Ja mina parlamendi liikmena istun kahel toolil. Ei ole. Minu arvates on see juba kujundlikult täiesti vale. Minu arvates on see täiesti eksitav ja väga kitsarinnaline lähenemine. Nii vaadates istuvad enamus kohalike volikogude inimesi kahel toolil või lausa kolmel või neljal toolil.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Ütleme nii, et nende puhul on positiivne otsekohesus, julgus ja selgus.

Keskerakond – Võime kohaneda ja muutuda ja seda mitte irooniliselt mõelduna. Elu eeldab seda, et peame suutma kohaneda, mida nende fraktsioon on teatud ulatuses kindlasti suutnud teha. Seda tunnustan.

Reformierakond – Nende puhul tuleb välja tuua sama asja, mis EKRE puhulgi ehk nende jõulisus väärib tunnustamist. Nad on veel lisaks väga head oma poliitika turustajad, sõnumi kohaleviijad ja väga head meediaga suhtlejad.

SDE – Ideoloogiliselt on nad kõige kaugem erakond meile maailmavaateliselt, aga ma ütleks, et nad on fraktsiooni sees suutnud tasakaalukalt säilitada kodurahu ja üksmeelt. Nad on ühtne meeskond, mis paistab ka väljapoole ja kindlasti lihtsustab nende poliitika tegemist.

Vabaerakond – Vaba inimene, vaba poliitika. Nad on tõepoolest jätnud ja andnud vabaduse kõikidele fraktsiooniliikmetele olla nemad ise kuni lõpuni välja, mis on sellise vaba inimese mentaliteedina kindlasti omaette väärtus. See samas võib teha organisatsioonina toimimise ülimalt keeruliseks.

Enda fraktsiooni kriitika – Üks meie suuremaid probleeme on olnud liiga suur ebamäärasus oma poliitika kujundamisel ja sõnumite väljastamisel. Me oleme jätnud oma püsivalija tähelepanuta ning arvanud, et nad on meie taga nii kui nii. Me oleme kaldunud kõrvale sellisest niisugusest rahvusliku alalhoidliku maailmavaate elluviimisest, muutunud natuke liiga liberaalseks. Ma arvan, et see on meie kõige suurem probleem ja sellega peame lähitulevikus kõige rohkem tegelema.

IRL saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Kindlasti ei hakka ma prognoosima, aga me oleme esindatud ja meie fraktsiooni suurus ma loodan on suurem kui praegune.

Õhuke või paks riik? – Kui me mõistame riigiaparaati, siis kindlasti peaks see olema õhem. Kui me mõistame riiki laiemalt ehk mis puudutab tervishoidu, regionaalpoliitikat, riigi kohalolekut mitmete poliitikate tegemisel, siis ütleks, et oleks vaja rohkem riiki. Mitte ainult läbi raha ja keeldude ja käskude, vaid läbi seadusandliku ruumi ja regulatsiooni. Nii et nii ja naa.

Seaduseid on vähe või palju? – Seaduseid on kindlasti liiga palju.

Kas järgmise aasta riigieelarve saab olema tasakaalus? – Vara on veel vastata, eks seda näitab riigieelarve menetlus. IRL soovib kindlasti, et ta oleks tasakaalus ning me oleme selle eest seisnud pikki aastaid. Täna on koalitsioonis küll kokku lepitud, et on ka võimalus, et riigi eelarve pole tasakaalus. Nii et sõltub majandusprognoosist ning sellest, milles me suudame koalitsioonis kokku leppida.

Kas järgmistel Riigikogu valimistel tuleb Marko Mihkelson ja/või Margus Tsahkna välja uue erakonnaga? – Seda peaks nende käest küsima.

Advertisements

Martin Helme: kui poliitikas on madala kvaliteediga inimesed, teeb see kahju kõigile

DSC_0072 (4)

  • “Ilma piirikontrolli taastamiseta ei lähe me ühtegi valitsusse.”
  • “Sa ei saa rääkida, kuidas sa oled õudne pereväärtuste kaitsja ja samal ajal kooseluseaduse tühistamist ei toeta.”
  • “Aur on kogu aeg üleval, väga palju on ajude ja suude liigutamist.”
  • “Poliitik peab kõikidel valimistel kaasa tegema, need karastavad. Pead astuma valijatele tänaval ligi ja saama sõimata kui vaja.”

EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme pole just tuntud oma seisukohtade ambivalentsuse poolest ning antud usutlus polnud selles osas sugugi erinev. Kaevikujooned on paljudes küsimustes selgelt välja joonistunud, vaenlasi otsida EKRE ei karda. Nii pole näiteks EKRE saadiku sõnul islami näol tegemist religiooniga, vaid parimal juhul kultusega ning seetõttu ei peaks usuvabadus umbes kuuendikule maailmale laienema.

Samuti ratsutatakse endiselt teema otsas, mis neid ka Riigikokku tõi – Helme usub, et seekord läheb kõik teistmoodi ehk lõpuks õnnestub neil kooseluseadus tühistada. Optimismi toovat valimiste tulek, erakondade esimeeste ning samuti mitmete Riigikogu liikmete vahetus. Viimatine Eesti Ekspressi poolt tehtud küsitlus sarnaseid lootusi otseselt ei jaganud, kuid absoluudis pole seal veel midagi selget. Uute liitlastena selles küsimuses näeb Helme reformierakondlasi ning uusi keskerakondlasi.

Kui teisi fraktsioone kiitma sundides (vt lõpuküsimusi) tuli paratamatult paralleelselt paitustega sekka ikkagi kaasa laitused, siis vähemalt ühe hea sõna suutis ta välja pigistada igat konkurenti kirjeldades, sealhulgas ka ideoloogilist vastandit SDE fraktsiooni mõtestades.

Esimest koosseisu Riigikogus olev Helme ennast vähemalt sõnades igipõlise parlamentäärina ei näe, kuid samas eristab, et poliitikute tagasivalimisel on oma point olemas.


Kevadel algatas Teie fraktsioon eelnõu, millega muutuks välismaalaste jaoks metsa- ja põllumaa ostmine keerulisemaks. Nagu aru saan, siis võib seda pidada EKRE üheks lähituleviku prioriteediks.

Jah, see on üks meie programmilistest lubadustest. Majanduslikus mõttes on see Eestile väga oluline teema, kuna see surub välja kodumaist ettevõtmist ning seega on selgelt praktiline probleem. Eestis ostavad metsa ja maad kokku suured Lääne-Euroopa firmad või rahvusvahelised fondid, mis pikas plaanis tähendab, et eestlased ei saa enam olla oma maa peremehed.

Maa on see, mis seob rahvast riigiga ning omanik või peremees on ikkagi see, kes asjadest hoolib. Tulu on see, mida omanik võtab. Kui räägime eurorahadest, siis need antakse ka ju sisuliselt maa järgi omanikule, mitte rentnikule.

Need piirangud on siis mõeldud nii juriidilistele kehadele kui eraisikutele?

Jah, mõlemaile. Iva on selles, et Euroopa Liidu tingimustes ei saa ütelda otse, et me keelame mittekodanikel maad omada, sest ülejäänud EL liikmesriikide kodanikud kui ka ettevõtted peavad olema võrdselt koheldud Eesti omadega. Me saame aga teha kõigile põhimõtteliselt samasugused tingimused, mis tegelikult kaitseks Eesti inimesi – keelepiirang, paiksustsensus, haridusteemaline piirang. Näiteks peab Taanis maa ostmisel olema ees kas varasem tegevus selles valdkonnas või vastava eriala haridus. Sedasi ei oleks niimoodi võimalik, et mingisugune välismaa fond, kellel on lihtsalt vaja raha kuhugi paigutada tuleb ja ostab maad kokku ning tambib kõik välja sellelt turult.

Kas see ei või tuua kaasa just skeemitamist, otsitakse mõni variisik ja lihtsalt…

Skeemitamise vastu tuleb võidelda ning karistada, täpselt samamoodi nagu maksude puhulgi. Majandusloogika on väga lihtne – nii kui sa tekitad mingeid barjääre või tõkkeid, muudad sa äritehingu ebaatraktviisemaks. Mida rohkem tõkkeid on, seda vähem atraktiivsem ta on. Kui on piisavad karistused või sanktsioonid, siis peab sel juhul olema juba nii suur kasu taga, et need riskid üle kaalutleks, nagu on näiteks narko või inimkaubanduse puhul. Maa ja metsa kokkuostmine puhul ei saa aga need riskid kunagi olema üle kaalutletud, et oleks sellel mõtet.

Kui vaadata laiemat pilti, kas see on asi omaette või võtate kõigepealt ette põllumaad-metsad, seejärel midagi teist või kolmandat?

Iseenesest ei meeldi meile kinnisvara müük välja üleüldse. Näeme, kuidas Ida-Virumaal kui ka Tallinnas ostetakse Vene kapitali poolt lihtsalt trepikodade kaupa kortereid kokku. See on julgeolekurisk meile.

Siin ei ole targem teha eristusi Euroopa Liidu ja Venemaa vahel?

Printsiibis ei ole ju vahet. Meie eesmärk ei ole ühte või teist kuidagi karistada või välja tõrjuda, vaid hoolitseda selle eest, et Eestis oleks eestlasel võimalik olla peremees. Sakslased on näiteks eestlastest laias laastus neli korda rikkamad või samamoodi soomlased. Nende jaoks pole mingi probleem Eesti kinnisvarasse raha parkida olukorras, kus meil on null- või miinusintressid. Selle tulemus on see, et noored pered ei saa Eestis kinnisvara osta, sest hinnad on üles aetud.

Seda ei näe, et see võiks peletada eemale väliskapitali, investoreid.

Aga see ei ole investeering ju, see pole investor. Investor on see, kes tuleb siia, paneb raha ja hakkab selle raha pealt tulu teenima, mitte ei lähe ta siit võimalikult kiiresti välja. Iga investor ei ole meile vajalik investor. Me ju räägime sellest, et meie majandus peaks targaks muutuma, mingisugused prioriteedid seadma. Hakkame siis sihtima. Eesti majandus on nii väike, meile piisab viiest või kümnest hästi sihitust korralikust investeeringust mingisse prioriteetsesse valdkonda, kuhu on loodud tuhanded või sajad kõrgepalgalised töökohad.

Kõigele lisaks on umbes viimased viis aastat investeeringud Eestisse olnud negatiivsed, mis on eriti lõbus lugu arvestades seda, et meile reklaamiti ning lubati, et eurot on vaja, et investeeringuid tuleksid. Euro tuli ja pärast euro tulekut on investeeringud hakkanud minema rohkem välja, mitte sisse. Investeeringute väljavoolamise põhjus on tegelikult see, et pangad viivad välja laenutulu. Laenasid raha, saavad intressid ja viivad siit välja. Mahud on suured, päris investeeringuid pole tehtud pikka aega.


Eelnõude menetlusi vaadates torkas ka silma juba midagi väga tuttavat ning nähtud stsenaariumi – kooseluseaduse tühistamise ettepanek. Kas selle mõte on taas näidata oma valijale, et huvitute endiselt teemast ning pakute lihtsalt mänguilu või siiralt usute, et seekord on midagi teistmoodi?

Jah, seekord usun, et on teistmoodi. Me ei pea oma valijatele midagi tõestama, vaid peame näitama teiste erakondade valijatele seda, mida nemad siin teevad. Pärast seda kui Reformierakonnal vahetus esimees hakkasid nad rääkima, kuidas nemad on ka vaata et konservatiivid ja vaata et rahvuslased. Seda retoorikat tuleb häältega katta. Sa ei saa rääkida, kuidas sa oled õudne pereväärtuste kaitsja ja samal ajal kooseluseaduse tühistamist ei toeta. Täpselt sama asi on Vabaerakonna puhul. Nende jutt vabakonservatismist või avatud konservatismist – see on sisuliselt liberalism.

Kooseluseadus ehk kogu see homosuhete temaatika on veelahkme küsimus ühiskonna jaoks. See, kuidas selles küsimuses hääletatakse, kuidas selles küsimuses seistakse defineerib ära inimese väga paljus. Igasugune mula ja retoorika sinna juurde kaotab igasuguse tähenduse, kui sa selle eelnõu puhul ei vajuta nuppu õigesti. Kõike muud on täiesti mõttetu rääkida. Kui ei poolda kooseluseaduse tühistamist, siis lisaks sellele, et sa oled halva õigusloome elushoidja, oled sa näidanud, et sa oled progressivist vasakpoolne liberaal. Las siis vabaerakondlased, reformierakondlased, keskerakondlased näitavad seda, valimised on tulemas.

Meil on põhimõtteliselt propagandamaterjalil kujundus valmis, et enne kohalike valimisi meelde tuletada, kuidas teised erakonnad selles küsimuses ennast positsioneerivad. Hääletusel, mitte sõnavõttudes. See on meie jaoks nii sügavuti minev filosoofiline küsimus õigest ja valest, heast ja halvast ning me lihtsalt ei jäta seda. Mõned inimesed arvavad, et me teeme tsirkust, see ei ole see. Mitte ühtegi valitsust pole võimalik meiega teha, et me valitsuses kogu aeg pressingut peal ei hoiaks, et see teema oleks lahendatud.

Kuidas suhtute Vabaerakonna ideesse paarkonnaseaduse eelnõusse?

Negatiivselt, aga ses mõttes on see nii palju parem seadus, et ta on aus, aga ta on sama asi. Kooseluseadusega valetati, et see ei ole homotsiviilpartnerlus, aga ta on. Paarkonna seadus on kõige ehedam tsiviilpartnerlus, aga me ei pea vajalikuks ega õigeks samasooliste suhete riikliku reguleerimist.

Loodate siis seetõttu, et seekord on teistmoodi see, et tulemas on valimised ning see avaldab survet.

Siin on mitu asja. Kõikidel teistel erakondadel on esimehed vahetanud, välja arvatud sotsidel. Keskerakonnal on ka saadikuid vahetunud terve ports, peaaegu 10 saadikut. Seal läksid põhiliberaalid valitsusse – Reps, Ratas ja Simson. Ratas neist kõige vähem, aga Reps ja Simson olid ikkagi kooseluseaduse pooldajad ja nad ei teinud fraktsioonis mitte midagi selle jaoks, et fraktsioon toetaks seaduse tühistamist. Nüüd on asemele tulnud terve hulk saadikuid, kellest osad on venelased, osad maapiirkondadest. Venelased on selles küsimuses väga kompromissitud ning sealt tuleb osa hääli juurde. Samuti on IRLis esimees vahetunud, kelle jaoks on see samamoodi põhimõtteline küsimus. Tsahkna jaoks see ei olnud nii. Käis ja hädaldas, et me sellega pilli lõhki ei ajaks. IRLi jaoks on praegu see parim asi, millega pilli lõhki ajada üldse, see oleks pääsemine valitsusest ja ses mõttes IRLi hääled läheksid jalutama.

Pääsemine valitsusest tähendaks sisuliselt ju kas uusi valimisi või Keskerakonna ja Reformierakonna valitsust.

Ei tähenda. Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse juttu ei võta ma ausalt öeldes tõsiselt. Ei ühes ega teises pole erakonna sees sellist toetust, et sellist valitsust kokku panna. Kummaltki poolelt läheks liiga palju hääli jalutama.

Nii et siis pill lõhki ja uued valimised.

Üks variant on uued valimised, mida IRL kindlasti ei taha. Teise variandina on laias laastus Eestis võimalik teha kahte sorti koalitsioone. Üks on see, kus koondutakse Keskerakonna ümber; teine, kus on keskne Reformierakond. Keskerakond lasi ajaloolise võimaluse käest, kui ta tegi koalitsiooni sotsidega. Neile küll õudselt meeldib omavahel, nad on väga sarnased. Venemeelsed ja vasakpoolsed, aga kummalegi pole sellest kasu olnud. Sotside asemel oleks tulnud võtta meid ja Vabaerakonda. Me poleks lasknud Keskerakonnal teha selliseid kannapöördeid nagu nad tegid. Me olime varem sarnastel seisukohtadel, kuid valitsusse minnes hakkasid nad ajama sisuliselt sama poliitikat, mis Reformierakond, kuid käpardlikumalt ning nad on venemeelsemad.

Teine variant on, et koondutakse Reformierakonna ümber. Kui me nendega mingisugustki valitsuse plaani hakkaksime heietama, oleks kooseluseadus esimene asi, millega kaklema hakkaksime. Seetõttu usun ka praegu, et kui nad opositsioonis istumise ajal ei vastuta millegi eest, siis lastakse see hingusele. Polegi vaja, et nad kõik vastu hääletaks, vaid piisab kui mitte ajada kõiki oma saadikuid selleks ajaks saali. Kui mänguruumi tahavad avardada, siis tuleb sel seadusel lasta ära surra.

Kui juba sellest juttu tuli, kas seda ei karda, et üks hetk kui EKRE peaks vastutust hakkamagi võtma, siis vanad sõnumid tulevad kummitama? Seni olete paljuski tänu väga resoluutsetele sõnavõttudele suutnud meediapildis ennast kehtestada ning olla proportsionaalselt tunduvalt suurem kui seitsmeliikmelisest fraktsioonist arvata. Näiteks on ju Reformierakond rohkem kui neli korda suuremalt esindatud.

Iga päev võimleme selle nimel, et olla pildis. Aga ei karda, kuna me ei lähe valitsusse, kui me ei saa oma poliitikat ellu viia. Saame aru küll, et on koalitsioonivalitsused ning kõige väiksem fraktsioon ei saa kõike oma tahtmisi, aga meie jaoks on olemas mingisugused põhimõttelised teemad, kus me kompromisse ei näe.

Nii et sisuliselt tähendab seda, et senikaua kuni Keskerakond ja Reformierakond domineerivad ning toetatakse kooseluseadust, siis EKRE on igati pidi opositsioonis.

Ma arvan, et nende jaoks ei ole see seadus nii väärtuslik kui meie jaoks. Ma ei näe ühtegi teist erakonda peale meie ja SDE, kelle jaoks on see maailmavaateliselt nii tähtis. See pole samas ainus teema. Meie jaoks on tänasel päeval täiesti vältimatu, et kõikidel piiridel tuleb Eestis taastada piirikontroll, nii sadamates kui lennujaamades. See pole sama, mis on piiride sulgemine, Eesti müüri taha panemine. Turvalisus, mida selle arvelt saame on kordumatu ning hindamatu. Ilma selleta ei lähe me ühtegi valitsusse.

Julgeolekuteemad on olnud üsnagi palju üheks EKRE lemmikteemaks, kuid seni on jäänud vähemalt minu jaoks vastamata üks küsimus teie poliitika positsioneerimisel. Nimelt, kas näete, et julgeolekuküsimustes on vajadusel õigustatud inimeste vabaduste ja privaatsuse piiramine?

Vastupidi. Üks põhilisi asju, mis häirib mind kogu selle terrorismijura juures on, et Suur Vend kasvab kogu aeg selle asemel, et teha neid elementaarseid asju, mis hoiaksid ära terrorismi. Illegaalid välja, islamistid välja ning tagasi sinna põrguauku, kust nad tulid. Kui me ei lase sisse ja meil on piir olemas, siis on ära hoitav sõnavabaduse, usuvabaduse piiramine. Küll ei tohi enam jõulunäidendeid teha pooltes Euroopa riikides, küll ei tohi lihavõtte mune enam koksida, sest häirib moslemeid, lõpetage ära. See, kuidas immigratsioonikriis kiirmarsil jooksutab kokku vaba ühiskonda on selle asja kõige õudsemaid külgi, mida veel inimesed ei taju ega märka. Kuula ükskõik mis poliitikut, kui on terrorirünnak, mis on nende lahendus – rohkem Suurt Venda, rohkem vahetada infot, rohkem jälgida ja pealt kuulata, rohkem andmebaase. Sisuliselt ehitatakse meile Suure Venna ühiskonda. Suur Vend on väga suur Ühendkuningriikides, Prantsusmaal, Saksamaal, aga ikka toimusid asjad.

Te mainisite usuvabadust, aga nagu aru saan, siis tärniga. Selles suhtes, et usuvabadus kristliku elu puhul, aga mitte usuvabadust islami.

Islam pole usk, islam on poliitiline ideoloogia. Agressiivne, vaenulik, Euroopat deklareerivalt hävitada sooviv ideoloogia, kes teeskleb, et ta on usk. Parimal juhul saab teda nimetada mingisuguseks kultuseks. Nii palju peab inimestel olema tervet mõistust, et tehakse vahet, et kui on üks seltskond, kellel on selge mõrvarlik ideoloogia, siis sellele ei saa anda samu vabadusi, kui teistele. See on sama, kui isoleerime kurjategijad.

Nii et kuuendik maailmast on teie arvates…

Mõrvarliku ideoloogia küüsis. Ja see on väga õudne, mitte ainult meie jaoks, vaid ka nende jaoks, kes neis ühiskondades elavad.


Minnes natuke kaugemale, olete Riigikogus esimest koosseisu ja kui võrrelda sellega, mis väljast paistis ja kuidas töö nüüd ise on, mis kardinaalselt erineb?

Jah, erinevus on väga selge. Seda maailma, mis siin toimub oli väga raske ette kujutada väljast poolt. Seesama Toompea maja – see on elevandiluutorn. Inimesed ei saa aru, mis toimub mujal maailmas, väljaspool seda poliitilist mulli. Siin pole väga suurt vahet, kas on tegu igipõliste parlamentääridega või inimestega, kes on kuu aega olnud asendusliikmena. Reaalsusest irdumine käib siin väga kiiresti. Sellest mullist tuleb ennast kogu aeg välja suruda.

Nii et võib oletada, et Te olete mingi x arv Riigikogu koosseise ja rohkem ei ole.

Iseenesest on õige mõte, et sa oleksid teatud arv koosseise Riigikogus sarnaselt sellega, mis on Ameerikas term limit. Ta ei peaks olema selline, et igal juhul lõppebki seejärel võimalus kandideerida ära, aga mingi vahe tuleb vahele teha. Eesti häda on selles, et igas eluvaldkonnas on kvaliteetseid inimesi raske leida, ükskõik kas räägime akadeemiast või tööstusest. Samamoodi on ka lihtsama töö puhul, näiteks kassapidajaid.

Poliitika selles osas ei erine, aga kui poliitikas on sul madala kvaliteediga inimesed, mõjutab see ning teeb kahju kõigile. Kui kassapidaja ei saa oma tööga hakkama, siis päeva lõpus kassa ei klapi. Kui Riigikogu või valitsus oma tööga hakkama ei saa, siis ei klapi enam riigieelarve. Mõõtkavad on nagu erinevad.

Sunnitud vahetumistega on küll omad riskid. Näiteks kui oled kaks koosseisu ära ning siis pead jalgu puhkama, võib tekkida olukord, kus siin Riigikogus on veel madalam kvaliteet. Võib ka juhtuda, et seda ei teki, vaid vastupidi annab see võimaluse tulla värsketel inimestel uutel talentidel peale ning see tekitaks suuremat vereringlust poliitikas. Üldiselt ma pooldan seda, aga ei näe poliitilist tahet, et see rakenduks.

Kui veel võrrelda, mille poolest erineb Riigikogu töö väljastpoolt ning seest vaadates – väljastpoolt tundus, et Riigikogus on jube lõdva elu. Iseenesest kui sa tööd teha ei viitsi, siis on see võimalik väga hästi. Näiteks antakse mõne suure kartellierakonna keskmise või tagumise otsa liikmel fraktsiooni koosolekul tabel ette, kuidas hääletada ja on korras. Piisab sellest, kui oled oma ringkonnas pildil ning kasutad oma vaba aega, et inimestega seal suhelda. Teed nii-öelda kohvi ja koogi õhtuid, kuid eks need ole ka vajalikud. See ei ole raske, kui vähegi viitsid.

Kui aga teed oma tööd pühendumuse ja võitlusega, siis on tööpäevad ikka jube pikad, nädalavahetuseti on veel alati midagi juures. Sa pead sõnavõtte tegema, eelnõud läbi lugema, komisjoni istungid on pikad ning lisame juurde veel partei töö. Samamoodi on pidevalt meediapilti pääsemisega – see on ainult töö ja töö. Iga päev pead punnitama ja ragistama ajusid selle tarvis. Kevadine istungjärk oli näiteks jõhker, kui peaaegu iga päev läks hilja õhtuni või ööni välja ja niimoodi nädalast nädalasse. Aur on kogu aeg üleval, väga palju on ajude ja suude liigutamist.

Samuti on iva selles olemas, kui minnakse oma ringkonda tagasi ning öeldakse, et valige mind tagasi, kuna ma tean, kuidas see töö käib. Kui me kõik valgete lehtedena Riigikogusse tulime üritati jõle jõhkralt meil mitmel korral mütsi pähe tõmmata mingi protseduurikaga. Seda tuli väga kiiresti käigu pealt õppida, osad kiiremini, osad aeglasemalt. Sellel tööl on omad knihvid.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah

Miks? – Sellepärast, et poliitik peab kõikidel valimistel kaasa tegema, need karastavad. Pead astuma valijatele tänaval ligi ja saama sõimata kui vaja. Siit kabinetist on jõle hea targutada, kuidas võib või kuidas ei või, aga kui lähen Nõmme turule või Magistrali kaubanduskeskusesse, siis saan vahetult teada, mida inimesed tahavad, et me teeks või ütleks. Valimistel saad tuleristsed.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Tallinna volikogu saal pole siit kaugel, mul pole seda probleemi. Aga selle vastu oleme endiselt. See on halb seadus, halb praktika.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

IRL – üleüldiselt on meil IRLi saadikutega maailmavaateliselt kõige kergem klappida, kuid mitte kõigiga. Raivo Aegiga ma ei oska millestki rääkida. Maire Aunastega on väga tore suhelda, kuna ta on hästi soe ja sümpaatne inimene, aga poliitikast pole temaga väga palju rääkida. Poliitiliselt saab näiteks rääkida Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka või Mart Nuttiga. Parteipoliitiliselt ei vala ma ühtegi pisarat, kui IRL peaks ära kaduma, aga häälte mõttes on see keeruline olukord. Ikkagi fraktsioon, mis koosneb küll peamiselt pehmodest, aga maailmavaateliselt oleme samal leheküljel.

Keskerakond – opositsioonis olles saime väga hästi läbi, meil oli väga palju kokkupuutepunkte nii valitsuse vastu kriitikas kui ka positiivse programmi osas. Olgu selleks presidendi otsevalimised, e-hääletus, Rail Baltica või haldusreformi kriitika. Ainult, et valitsusse minnes hülgasid nad need seisukohad. Seal on ka väga pulle tegelasi, keski venelastega on meil täiesti võimalik rääkida, kuna nad on väga konservatiivsed. Näiteks kooseluseaduse või immigratsiooni küsimuste osas on nad väga samameelsed nagu meie. Majanduspoliitikas ja rahvusküsimustes on meil suhteliselt suured erinevused.

Reformierakond – Nende kohta võib öelda, et neil on ikkagi olemas sellist sir-humphreylikku valitsemiskogemust. Iseküsimus on, et neil ei ole erilist maailmavaadet. Liberalism tähendab sisuliselt seda, et neil on kõigest poogen ja lähevad kõige lihtsamat vastupanu teed. Pean ka ütlema, et fraktsiooni kvaliteet kasvas kohe kui ministrid tulid Riigikogusse tagasi. Seal on inimesed, kes oskavad küsida küsimusi uutelt ministritelt, näha eelarves kahe rea vahele ja nii edasi ja edasi. Professionaalsus ning masinavärk on neil väga muljet avaldav.

SDE – üldiselt on sotsid kõige pöörasem seltskond, seal on põlevate silmadega hulle päris palju. Tegelikult on nad kõige radikaalsemad ja äärmuslikumad inimesed Eesti poliitikas. Põlevate silmade kohta ütleks küll, et mulle meeldivad fanaatikud ehk inimesed, kellel on mingid veendumused, mille nimel ollakse valmis võitlema selliselt, et tükid on taga. Sotside puhul imetlen, et neil on valmisolek võtta sisse poliitilist kahju, et ära teha omad asjad. Nad on valmis ohverdama viis protsendipunkti, et mingi asi läbi suruda, küll need punktid tagasi tulevad. Neil pole seda käte väristamist, mis mujal näen.

Vabaerakond – kõik toredad inimesed, aga poliitiliselt täiesti mõttetu seltskond.

Enda fraktsiooni kriitika – Mul ei ole väga suuri etteheiteid meie saadikutele, aga ütleme, et osad on ju sellised inimesed, kes sisuliselt pensionil olles said ju Riigikogusse ehk neil ei ole pikka plaani, et saada ministriks või istuda pikalt siin Riigikogus. See paneb asjale teise templi, kuna ei tehta sellise põlemisega tööd nagu mina või Jaak, kellel on väga selge ambitsioon silme ees.

EKRE saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Mart (Helme) on välja kuulutanud, et 51, aga realistlikult hinnates võiks olla seal 20 ringis.

Õhuke või paks riik – õhuke, aga tugev, sest ta on praegu paks ja nõrk, nagu paksud ikka.

Seaduseid on vähe või palju – pööraselt palju. 200 000 lehekülge seaduseid, millest me keegi ei tea, kui palju me igapäevaselt rikume. Suurem osa tuleb neist Brüsselist, mille puhul meie fraktsioon hääletab kõigele vastu. Liiga palju on seaduseid, liiga palju määruseid, liiga palju makse.

Parlamendi tuultes

Priit Pokk
Foto: Hendrik Osula/EPL

Sügistuuled toovad endaga kaasa nagu ikka uusi puhanguid poliitilisel maastikul. Kui mullu haaras kogu avalikkuse tähelepanu endale riigipea valimine ning hilissügisesed personalivahetused Stenbocki majas, siis tänavu võib oodata iile teistelt ilmakaartelt. Pärast augustikuist vaikusehetke tuleb taas olla valmis suuremaks laineharjaks edela suunalt – lennukite kaupa voorivad 1500 versta kauguselt Brüsselist ning mujaltki Euroopast kohale kõikvõimalikud eurotegelased. Eesistumine jõuab sellega taas nii inimeste teadvustesse kui ka Tallinna liiklussõlmedesse. Kui Eesti sai juba juulis oma esimesed tuleristsed Euroopa Liidu juhtimishoobade kontrollimises, siis suurem torm ootab ees.

Kui eesistumine jääb enamasti Tallinna keskseks (ulatudes samuti üle Euroopa laiali), siis vähemalt sama jõudsalt kerkib areenile meid vähekene lähemalt puudutavad asjaajamised. Piirid võivad esialgu tunduda võõrana, kuid aeg näitab, kas uus kogukond saab olema nii südamelähedane kui vana. Kui mitte, siis tuleb see teha koduseks. Enne valimisi saab igaüks meist ise tõestada, et tema valitsemise all vetruks kõrvaltänava teeaukudes asfalt kõige paremini. Enamus meist sellele rindepoole trügima ei kipu, kuid õigus kohut mõista jääb sombustel oktoobrikuu päevadel meil kõigil alles.

Nende kahe tasandi, Euroopa ja Alutaguse, vahel peitub institutsioon, mis oma suuremat tähesära peab ootama veel rohkem kui mitu aastaaega. Institutsioon, mis seab meile ette printsiibid, kuidas me ühiskondlikult koos peaksime eksisteerima. Printsiibid, mis määravad, mis on tabu, mis mitte. Institutsioon, mida võib pidada meie ühiskonnakorralduse üheks alustalaks.

Kahe eelmainitud sündmuse varjus tuleb eeldatavasti arvestada, et seadusandliku võimu tegemistesse avalikkusel nii palju tähelepanu ei jagu, kuna meil lihtsalt pole seda lõpmata hulgana varus. Igal inimesel on eri valulävend, kui palju poliitilist õhku nende kopsumaht suudab sisse hingata ning juba võib tunda, et lämbumisoht on olemas.

Sellest hoolimata on ellu ärganud portaal Riigikogu kroonikad, mis alates sügisesest istungjärgust hakkab talletama eri vormides kõikvõimalike eelnõude menetluste protsesside sisekaemust. Peamiselt ajakirjanduslikus kastmes, kuid paratamatult tuleb ka ilmselt sekka meediailminguid. Loodetavasti on mu võimuses teha ka kõige keerukamad juriidikanüansid seeditavaks nii mulle endale kui lugejatele-vaatajatele. Seda, kas see ka õnnestub, näitab vaid aeg. Informeerituna on meil võimalik olla nii paremad kodanikud kui ka teha adekvaatsemaid etteheiteid Riigikogu praktikatele ning poliitilistele valikutele.

Sügisese istungjärguni on jäänud veel üsnagi täpselt kaks nädalat, vaid mõned hetked vähem. Soojendusena ilmub järgneva kahe nädala jooksul antud portaalis usutlused fraktsiooni esimeestega, avalöögina ilmub juba täna lavale Riigikogu väikseima võimu esindajana Martin Helme. Etteruttavalt võib öelda, et tänast seitset häält loodab ta uutel valimistel umbkaudu kolmekordistada.