Kersti Sarapuu: maavalitsused on oma missiooni ära täitnud

DSC_0107 (2)

  • “Eks maavalitsuste kaotamine tekita omajagu segadust, kuna ta on ikkagi teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu. Samas peab nentima, et nad oma missiooni ära täitnud.”
  • “Siin on ka haldusreformi kohta meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning nullist alustamine oleks tekitanud väga palju meelepaha.”
  • “Meie fraktsioonis on kõik seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele saame oma eesmärke täita.”
  • “Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult.”

Sarnaselt haridusministriga jagab riigikogus peaministrifraktsiooni juhtiv Kersti Sarapuu muret selles osas, et kutsekoolidesse ei jätku piisavalt õpilasi ning koolidest väljakukkumise arv on liiga suur.

Võrreldes teiste esimeestega kirjeldab Sarapuu detailsemalt just konkreetsete seadusloome praktikate sisu ehk konkreetseid eelnõusid ning konkreetseid numbreid eelarvereal. Peaministriparteina on samas eelis rääkida täpselt nendest asjadest, mida saab ka teha. Kesksete märksõnadena kipuvad korduma “arutlus” ning “selgeks rääkima”.

Nii sai Sarapuu sõnul ka pärast möödunud aastast rindepoole vahetust fraktsioonis selgeks see, et koalitsioonis tuleb paratamatult riiulile panna teatud teemapunktid, mis enne võisid armsad olla. Selleks, et lõppude lõpuks saaks ikkagi midagi omamoodi tehtud.


Nagu aru saan, oli Teil hiljuti erakonnas suurem kokkusaamine, kus arutleti Keskerakonna tegevuskava väljatöötamist kuni aasta lõpuni. Mis päevakorral oli?

Meil oli juttu nii päevakajalistest teemadest ehk näiteks ID-kaardi turvariskist, kuid peamise asjana tutvustasid kõik meie ministrid edaspidist tegevusplaani – kui palju kellelgi eelnõusid tuleb, mis arengud ministeeriumites toimuvad.

Nii kirjeldas maaeluminister Tarmo Tamm seda, kuidas põllumajandus on hoolimata hilistest saakidest taas liikumas väga suures tõusujoones. Teada on ju, et kui viimastel aastatel maaelule toetusi nii väga ei jagunud, siis esimest aastat said nii põllumehed kui ka piima- ja seafarmid kokku 19,9 miljonit eurot üleminekutoetust.

Kui lähitulevikku vaadata, siis maaeluministeeriumist tullakse välja eelnõuga, mille kohaselt väärtuslikku põllumaad mitte anda nii palju ära kinnisvaratehinguteks, kuhu rajataks elamukvartaleid, vaid vastupidiselt on oluline, et rakendada meetmeid, et see maa läheks eelkõige põllumajandustootjate kätte.

Kõige põhjalikum arutelu puudutas haridus- ja teadusministeeriumi tegemisi. Digipöördega seoses peaks oktoobris välja kuulutatama eri konkursid IT-võimaluste arendamiseks haridusasutustes. Täna on veel erivajaduste laste küsimuses meil omavalitsuste ja riigi vahel tihti vaidlused, kes peaksid nendega tegelema. Nüüd pakutakse välja, et antakse ikkagi raha omavalitsustele, kuna nemad näevad kõige paremini lähemalt.

Siis soovitakse teha, et kutsehariduskeskused saaksid baasraha kommunaalteenusteks, õpetajate palkadeks ja õppevahenditeks ning täiendavalt oleks võimalik boonust saada, kui on näiteks hakatud mingit eriala välja töötama. Mulle endale meeldib näiteks väga Väimela kompetentsikeskus, kus tehakse niivõrd palju sisulist tööd ning kaasatakse õpilasi erinevate niisuguste kaasaegsete uute toodete väljatöötamisel. Kõikide nende teemade puhul muidugi hakkavad arutelud veel toimuma ning need lähevad komisjonidesse.

Komisjonides hakatakse ka arutama seda, kuidasmoodi haridussüsteemis korraldada põhikooli lõpetamist võttes ka vastu erinevaid ettepanekuid. Näiteks, kas need õpilased, kes ei taha gümnaasiumisse minna, peaksid lõpueksameid tegema. Samuti saab olema arutlusel see, milline keskmine hinne peaks olema gümnaasiumi pääsemisel – kokkulepetest oleneb, et kas on kõige otstarbekam seda piiri sättida siis näiteks 3,75 või 3,5 keskmise hinde peale. See oleneb nüüd sellest, kuidas arvamusgrupid omavahel läbi räägivad.

Aga printsipiaalselt on ikkagi mõte selles, et kehtestada seda mingil hetkel või mingil moel.

Jah, nii see peaks olema. Eriti arvestades veel seda, et kutsehariduskoolid on täna küllaltki alatäituvusega ning sellega jäävad mitmed kutsehariduskeskused küllaltki nõrgale tasemele. Pole lihtsalt õpilasi, kuna tahetakse gümnaasiumidesse minna. Meil läheb gümnaasiumidesse ja kõrgkoolidesse väga palju õpilasi, aga kuidas nende õppetegevus seal toimub ja kui palju nendest lõpetab või kui palju tuleb häid spetsialiste, kes oma tööl hakkama saavad, see on omaette küsimus.

Siin on juba viimasel ajal korduvalt näiteks stereotüüpselt välja toodud seda, et poiste seas on väga palju hiliseid tärkajaid, kes näiteks on kolmede peal, kuid hiljem ülikoolis on juba potentsiaalselt tipptasemel teadlased. Kas need kriteeriumid ei hakka välistama ligipääsu?

Ei, ei välista. Kui sa õpid kutsehariduskeskuses, siis see ei välista seda, et sa võiksid sealt kuskile kõrgkooli minna edasi õppima, kui sa leiad endale huvipakkuva eriala. Täna on kõige suurem probleem selles, kui palju langeb koolidest õpilasi välja, kuna see ei paku neile midagi.

Palju on tegelikult selliseid niinimetatud keskmike, kellel mingis aines lööb silma särama. Enamasti teatakse sel puhul juba varakult, et soovitakse hakata inseneriks, õpetajaks või teede ehitajaks. Mõnel tuleb see teadmine alles gümnaasiumiastmes, aga enam-vähem kujunevad need vaated juba enne välja. Kui kutsehariduskeskuses paljud ei tea, mida kohe õppida tahaksid, oleks ühe variandina võimalik esimene aasta pakkuda niisugust laiapõhjalist õpet, kuskohas saaksid mõtelda seda, mis sulle kõige rohkem huvi pakub.


Kui rääkida nüüd sügise põhiteemast ehk eelarvest, siis mille üle selles osas diskussioon keerles?

Diskussioon põhifookus oli, kuidas kõik tulud ja kulud tasakaalu saaksid. Meil on päris mitmeid uusi kulusid. Näiteks on igasugused vajalikud toetused – puuetega inimestele, matusetoetused ning ka ravimitoetused.

Tervishoiusüsteemi läheb tegelikult suur raha järgnevatel aastatel juurde ehk 215 miljonit eurot. Loomulikult tulevad ka õpetajate palgatõusud, kuid ka üks oluline teema puudutas kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kui 2009. aastal kärbiti seda päris korralikult, siis nüüd soovitakse omavalitsusi taas tulumaksumäära tõstmise ning tasandusfondide kaudu aidata.

Need kõik punktid lähevad maksma kokku mitmekümneid miljoneid eurosid ehk need on päris suured summad.

Kas piisavalt katet on?

Praegu pigem paistab, et on. Sellepärast sai ka neid aktsiisimuudatusi tehtud. Päris suure summa raha võtab ka see rahvakeeli niinimetatud põhimõte, et üks pensioniaasta võrdub ühe tööaastaga. Praeguste arvutuste järgi peaks see võtma järgmisest aastast juba kuskil 10 miljonit eurot.

Kõige suurem kulu on muidugi seesama maksuvaba miinimumi tõstmine 500 eurole. Praegu käivad ka vaidlused alampalga osas ning seda, kuidas ametiühingud väga ei taha seda tõsta, kuna sisuliselt hakkavad madalapalgalised saama iga kuu juba umbes 65 eurot rohkem kätte. Sellega soovitakse, et me ei paneks ettevõtjatele suuremat survet peale. Kui me oleks endise graafiku järgselt läinud, oleksime pidanud ootama kuskil 10-15 aastat jõudmaks sinnamaani, et oleks maksuvaba miinimum 500 eurot.

Hanno Pevkur on jätkuvalt väga printsipiaalselt tundnud muret selles osas, kas eelarve läheb defitsiiti või mitte. Kas seda ohtu näete?

Kevadel vastu võetud riigieelarve strateegia arutlusel kõneldi 0,5%-st, kuid ma isegi arvaks, et seda ei tule. Tuletan ka meelde, et vaatame eelarvestrateegiat nelja-aastase perioodina ning eelarve on igal juhul tasakaalus. Täna oleme näinud, et maksutulu on kasvanud, ka isegi õlleaktsiiside arvelt paistab, et käibed on päris jõudsalt kasvanud. Keskmised palgad on kasvanud, inflatsioon on olnud suurem kui arvestasime ehk hakkab jõudma juba sinna kolme protsendini. Selle võrra peaks ka laekuma rohkem käibemaksu. Tundub, et võib ka juhtuda, et seda 0,5%-i puudust ei tekigi ning eelarve jääb tasakaalu.

Kui te mainisite ka juba KOV tulubaaside suurendamist, siis nüüd saab valimistega haldusreformi näol üks riigireformi osadest läbi. Kas on ka selles osas räägitud edasiulatuvalt erinevaid samme, mis suunas liikuda riigireformiga edasi?

Kui rääkida haldusreformist, siis me tegelikult ju hääletasime tookord selle vastu, kuna sellele polnud sisu antud ning seal olid ka teatud kriteeriumid, mida arvan ka täna, et polnud õiged. Siin nii mõnedki vallad polnud seetõttu just väga otstarbekalt moodustunud ning seadust oleks võinud teha natuke paindlikumalt.

Siin on ka sellega seoses meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning kui arvestada seda, et neid rahulolematuid on umbes paarikümnes-kolmekümnes endises omavalitsuses, siis oleks see nullist alustamine tekitanud väga palju meelepaha kõikides, kes juba olid selle tarvis pingutanud. Alati saab paremini teha ning seda saab ka tulevikus paremaks muuta. Näiteks soovisid nii mõnedki külad liikuda kuskile loomupärasemasse uute valda, kuid seda ei võimaldatud alati.

Kui aga vaadata, mis siis edasi saab, siis 1. jaanuarist kaovad ära maavalitsused. Eks ta esialgu võib tekitada palju segadust, kuna ollakse harjunud sellega, et maavalitsus on teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu ning olnud riigi käepikendus. 1. jaanuarist hakatakse selle asemel tegema neid niinimetatud riigimajasid, kus inimesed saaksid oma vajalikud toiminguid tehtud, teenused kätte ning seda võimalikult kodu lähedalt. Maavalitsused on oma missiooni ära täitnud. Kui 90ndatel oli neil oluline roll, kus nad täitsid palju rohkem funktsioone, siis täna neid enam pole.

Nagu mainisite külade ebaloomulike asukohtasid, siis kas võib oodata, et neile antakse edaspidi vastavalt mingi võimalus korraldada näiteks rahvahääletust mingi hetk?

Jah, nüüd peaks see uuest aastast võimalik olema, et valitsusel endal on õigus otsustada, kas need külad saaksid võimaluse minna teise piirkonda.


Opositsioonis oli Keskerakond nagu ka juba mainisite vastu haldusreformile ning ka paljudele muudele küsimustele, mille vastu olete valitsusse minnes pidanud tooni maha tõmbama. Kuidas see protsess teil fraktsioonis läbi käis?

Fraktsioonis me väga palju oma suhtumist muutma ei pidanud, kuna oli selge tunnetus, et mille nimel me tööd tegema peame. Alati on neid otsuseid, mis võivad olla ebapopulaarsed, kui sa oled koalitsioonis. Sul on kolm osapoolt ning sa pead ka arvestama sellega, mida ütlevad sulle su kaks partnerit lisaks. Kui näiteks koalitsiooninõukogus tekib kellelgi selline tunne, et me ei saa sellega mingil juhul nõustuda, eks see läheb siis paratamatult lihtsalt laua pealt maha. Teeme neid asju, kus on ühisosa ja mis sobib kõigile.

Meie fraktsiooniliikmed on saanud aru, et opositsioonis ei saanud ju me ühtegi eesmärki ellu viia. Kõik on seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele me saame oma eesmärke täita. Mitte küll kõiki, aga vähemalt osaliselt.

Nii et Teie silmis ei olnud teie fraktsiooniliikmete jaoks niivõrd keeruline hüljata seda, et nad said opositsioonis teravalt kritiseerida teatud teemasid nagu Rail Baltica, e-valimised jne?

Jah, Rail Balticaga oli ka neid, kes ütlesid, et meile see ei sobi. Samas kui sai selgeks tehtud see, et selle eesmärk ei ole rajada seda tohutult suure kasumliku ettevõtmisena, vaid ta on ka sisuliselt teatud määral sotsiaalne objekt, siis inimesed said aru. Tuleb lihtsalt rääkida, arutada ning selgitada, siis tulevad ka lahendused.

Meil on ka sarnaselt teised transpordiühendused dotatsioonidega. See oli tee Euroopasse ning maailma, et inimestel oleksid paremad liikumisvõimalused ning lihtsam kaubavedu. Ka e-valimiste puhul ütleme jätkuvalt, et tuleb tähelepanu pöörata turvalisusele, valimiste ühetaolisusele ning kontrollivõimalusele, et olla kindel, et hääled pole manipuleeritud.

Mis on vastutusega kaasnenud õppetunnid, mida opositsioonis olles ei suutnud tajuda?

Neid õppetunde saame iga päev, et kuidas oleks võinud ühte või teist asja teha. Natukene on hakanud rohkem silma võib-olla see, kui käitutakse väga halvasti. Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult. Seda oli ka küll juba siis kui me opositsioonis olime. Inimestel ei oleks nagu lastetuba. Ma tean aga seda, et me oleme ise alati tuletanud meelde ning sõnu peale lugenud, et igaüks peab kontrollima, kuidas teistega käitutakse. Tuleb käituda kõikide inimestega nii nagu me tahaks, et käitutaks meiega.

Kedagi ei tohi alandada ega sõimata, mis muutus juba vahepeal valdavaks. Käitumiskultuur on hästi oluline ning inimesed peaksid jääma väärikaks. Ma palun ka fraktsiooni liikmeid, et nad tuleksid esmaspäevastele arupärimistele ikkagi kohale ning kui näeme, et asi läheb käest ära ning käitutakse inetult, siis meie fraktsiooni liikmed võtaksid sõna ning kutsuks inimesi väärikalt käituma.

Nii et selles osas on arenemisruumi.

Jah, väga palju. Vahel mõtled, et kas issand küll, et see on kõige kõrgem tasand Riigikogus, kes niimoodi räägib.

Umbes nädal tagasi otsustas Keskerakonna volikogu, et need visatakse välja, kes kandideerivad teistes nimekirjades. Kas Olga Ivanovat peate veel praegu endiselt Keskerakonna fraktsiooni liikmeks või mitte? (toim. – intervjuu leidis aset eelmisel nädalal ehk enne kui Ivanova visati erakonnast välja)

Jah, meil on olukord, kus piirkonnad peavad vastu võtma oma liikmete osas otsused, kas välja arvata need liikmed, kes kandideerivad valimisliitudes, mitte erakonna nimekirjas vastavalt volikogu ettepanekule. Meie põhikirjas on juba sees, et erakonna liikmed, kes lähevad valimisliitudesse kandideerima, siis nad oleksid justkui juba iseennast välja arvanud ning teinud sellega oma valiku. Olga Ivanova osas ootaks ära seisukoha, mida Lasnamäe piirkond otsustab.

Meil on iga inimene väga oluline, kes meiega koos töötavad ning erakonna põhimõtete eest seisab. Ka Ivanova on väga palju tööd teinud korteriühistute ja kaugkütte teemade osas. Vaatame, mida elu näitab, kuid nagu ma ütlesin, et eks need inimesed ole ise otsustanud, kuhu nad ennast arvavad paigutavat.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Ikka selleks, et toetada oma nimekirja ning tänu sellele olen ka rohkem selle eluga kursis, mis kohapeal toimub ning missuguseid samme tuleks astuda, et kohaliku elu arendada. Kuigi ütlen kohe ära, et ma olin kahe tooli seaduse vastu ning kahele toolile istuma ei lähe. Vähemalt senikaua, kuni ma olen siin toimetav. Kui ma näiteks 2019. aastal Riigikogu valimistele ei tule, võib-olla siis läheksin pärast seda volikokku.

Nii et kahe tooli peal istuma ei hakka? – Ei hakka. Mulle ei meeldi kui volikogudesse viiakse riigi poliitikat. Kui ma olin volinik 2002. aastast, siis nägin, et riigikogu liikmed võtsid riiklikud tülid kaasa kohalikule tasandile. Kohalikul tasandil see vastandumine ei toimi, kuna meid on niigi vähe ning kõikide arvamustega tuleb arvestada.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Ma ütleks, et me saame EKREga väga kenasti hakkama. Mulle ausalt öeldes meeldib perekond Helme suur kõneosavus. Ma naudin nende sõnavõttusid, need on kuidagi väga loogiliselt üles ehitatud ehk nad oskavad sõnu seada. Neil on lai silmaring ning nad teevad teemasid omale väga hästi selgeks. Selles mõttes on nad väga asjalikud, neil on palju eluterveid mõtteid. Mulle aga ei meeldi nende juures see liigne ekstreemsus, ühest äärmusest teise minek ning teravad väljaütlemised.

IRL – Kohalikul tasandil oleme väga pikalt ühiselt koos valitsenud ning hindasin neid siis väga kõrgelt. Riigi tasandil meeldib mulle see, et kui me istume koalitsiooninõukogus, siis on meil võimalus teemade üle korralikult arutleda ning asjad saavad selgeks räägitud. Nad on selles suhtes hästi tasakaalukad, vähemalt nende liikmete tasandil, kellega ma kokku olen puutunud. Eraldi tooks välja Aivar Koka, kes püüdis majanduskomisjonis alati leida neid õigeid lahendusi isegi siis kui samu asju tuli arutada kasvõi kaks-kolm korda uuesti läbi. Selline avatus ning lahendame ning teeme ära suhtumine on nende puhul hea.

Reformierakond – Nad on väga pikalt võimul olnud ning sellega omale suutnud kogu selle valitsemise väga põhjalikult selgeks teha kuni detailideni välja. Nad on hästi kaua riigitüüri juures olnud ning seetõttu on neil see kompetentsus kindlasti väga suur. Mäletan, et kui ma olin veel Paide linnapea, siis saime alati riigi tasandil omavahel rääkida ning sain ka neilt maakonda raha ehk nad polnud sellised, et vaataksid, et sa oled riigis opositsioonis ning me ei tee sinust välja ega räägi sinuga seetõttu.

SDE – Personaalselt tooks välja Helmen Kütti, kes tohutult südamega oma tööd teeb. Ta on niisugune inimene, kes ei karda käia ka enne arutlemas, kui mingi ülesande või probleemi püstitab, vaid ta tuleb ikka ka siia fraktsiooni ning arutleme need asjad läbi enne kui kuskile on vaja nendega minna.

Vabaerakond – Ma väga hindan Jüri Adamsit – tema kõnedes on alati oma terakene sees. Ta ei lähe lahmima, ta mõistab opositsiooni ja koalitsiooni ning pakub kõikvõimalike paremaid lahendusi välja. Ta on selline intelligentne inimene, kes teab, mida räägib. Mulle meeldib ka Andres Ammas, kes töötab kõik eelnõud enne läbi ning alati on tal kõikide teemade kohta küsimusi ning teeb rahanduskomisjonis ise väga põhjalikult arvutusi. Samuti on Krista Arul alati kõnepulti minnes olemas oma sõnum.

Enda fraktsiooni kriitika – Võib-olla see, et oleme kaua olnud opositsioonis, kuid koalitsioonis tuleb veelgi avaramalt ning ühtsemana näha teemasid. Ma ei leia ka, et see niivõrd puudus on, kuna kõiki teemasid tulebki arutleda väga põhjalikult ning on väga tore, et kui igaüks näeb lahendusi oma vaatenurgast. Ühest küljest on see puudus, teisalt ka positiivne omadus.

Keskerakond saab 2019. aasta Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et vähemalt sama palju kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Mulle ei meeldi väga õhuke riik, pigem paks.

Seadusi on vähe või palju? – Teatud mõttes on palju.

Hanno Pevkur: tänased eelarvepoliitilised otsused mõjutavad meid veel aastakümneid

DSC_0101 (3)

  • “Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.”
  • “Praegu on näha, et majanduskasv on päris kenasti kasvanud, kuid sellistes tingimustes hakata kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks.”
  • “Meie opositsiooni minekust ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. “
  • “Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on.”

Sarnaselt sellele, kuidas Reformierakond on opositsioonis oma häälepaelu paljuski kulutanud ehk valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikat kritiseerides, tõdes erakonna esimees Hanno Pevkur, et nende fookus on taas liikumas majandus- ning ettevõtlusküsimuste peale. Suurem osa vestlusest jäi peatuma just nendele teemadele, kuid tõele au andes olid ka intervjuu küsimused juba eelnevalt sinnapoole kaldu.

Opositsioonipingis pakutavate võimaluste üle Pevkur ei kurda, vaid näeb, et ka sealt on võimalik tahte korral poliitikat suunata. Seda nii meediapildis kui õiguslikus ruumis.

Küll aga näeb Pevkur, et õigusruumis peaks olema ametnikkonnal rohkem vabadust kaalutlusõiguseks ning seda, et riik ei peaks rida rida haaval ette ütlema, kuidas peaks käituma. Ühe lahendusena näeb ta karmilt punast linti lõigata ning seadusi hulgikorras vähendada.


Reformierakond on nüüdseks olnud peaaegu et aasta opositsioonis. Nii kriitikud, meedia kui ka teie pooldajad on avaldanud lootust, et see annab ehk Reformierakonnale aega sisekaemuseks. Kas on siis seni sellest kasu ka olnud?

Ma usun, et Reformierakond on seda aega kasutanud väga hästi. Meil on tõesti olnud võimalus tegeleda nii sisekaemusega ning meie erakonna esimees pidas tollal õigeks võtta ka vastutust ning panna amet maha. Erakond valis uue esimehe ja juhatuse ning oleme ka põhikirja muutnud.

Nii et ma usun, et meil on olnud nende kuude jooksul hea võimalus enda ridu korrastada ning saada tugevamaks. Seetõttu on meil ka väga hea minna vastu kohalikele valimistele, kuna meeskonnad on tugevad üle Eesti ning meil on selge arusaam, mida me tahame.

Mis see sisekaemus peegeldanud on? Kui vaadata enesekriitiliselt tagasi, mis viis selle positsioonini.

Eks sellest on väga palju viimase kaheksa kuu jooksul kirjutatud ka ning siin on palju erinevaid faktoreid. Loomulikult peame võtma ka ise teatud vastutuse ja möönma, et võib-olla kõik asjad koalitsioonipartneritega kõige paremini ei läinud. Teisest küljest oli ka koalitsioonipartnerite arusaamatu tung lihtsalt muutusteks ning meie opositsiooni saatmiseks nii suur, teadmata ise, mis ees ootab.

Tänaseks teame, et ees ootasid maksutõusud, astmeline tulumaks ja samamoodi ka põhimõtete muutumine näiteks vene keele ja kodakondsuse küsimustes. Nii et sellest muutusest ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. Nad on pidanud aktsepteerima ja heaks kiitma needsamad kodakondsus- ja keelepoliitika muudatused. Samamoodi on nende poolt varasemalt toetatud ühetaoline tulumaks muutunud tänaseks astmeliseks.

Te olete opositsioonis kõige rohkem lärmi teinud eelkõige maksuküsimustes ning ettevõtluskeskonda puudutavas. Kas see on viide sellele, et Reformierakond on liikumas tagasi eelkõige majandusküsimuste fookuse peale?

Jah. Me kõik mõistame, et ilma majanduskasvuta ja maksutulu suurenemiseta ei ole võimalik rääkida ka sellest, et oleks võimalik rohkem maksta pensione või sotsiaaltoetusi. See tsükkel peab olema ikkagi niipidi, et kõigepealt on majanduskasv ja suuremad sissetulekud ning seejärel saab rääkida ka suurematest toetustest, mida välja maksta. Nii et jah, meie fookus majandusteemadele on väga tugev.

Ma isegi ei ütleks, et põhiprobleem on maksutõusud, vaid põhiprobleem on ikkagi eelarvedistsipliin ja eelarvereeglite oluline nõrgemaks muutmine. Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.

Praegu on näha, et majanduskasv on ekspordinõudlusest ja sisetarbimisest tulenevalt päris kenasti kasvanud ning sellistes tingimustes hakata veel kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks. Kui me olime buumiaastatel kogunud reservidesse 6-7 miljardit krooni, siis isegi kriisiaastatel õnnestus meil need reservid säilitada. Seda seetõttu, et meil olid mõistlikud rahanduspoliitilised otsused, kus pigem võeti Euroopa Investeerimispangast madala intressiga laenu ning oma reservid paigutati Põhjala riikide võlakirjadesse, kus intressi tulu oli oluliselt suurem. Majanduslikult ja rahanduslikult tehti sellega mõistlike otsuseid.

Tänasel päeval tundub, et enam ei vaadata absoluutselt seda, kuidas rahanduslikult mõistlike otsuseid teha, vaid kulutatakse kõik need reservid ära, mis on kogutud. Lisaks reservide kulutamisele võetakse pealekauba ka laenu. Nii ei ole võimalik pikaajaliselt toimida. See on väga lühiajaline mõtlemine, mis viib tuleviku kohustused väga kõrgele ning mille tulemused peavad kõik maksumaksjad ühiselt lõpuks kinni maksma.

Nii et valitsuse kriitika puudutab eelkõige eelarvedistsipliini.

Eelarvedistsipliini lõhkumine on kõige suurem majandus- ja rahanduspoliitiline viga, mille tänane valitsus on teinud. Ka Isamaa ja Res Publica liit, kes rääkis veel mõned aastad tagasi sellest, et eelarve tasakaal tuleks kirjutada põhiseadusesse, on tänaseks ise selle heaks kiitnud, et eelarvega minnakse defitsiiti.

Valitsus on seni näidanud, et nad on valmis ka sammu tagasi astuma, kui see on piisavalt põhjendatud. Kuidas te selle enda positsiooni riigikogu töös suudate kehtestada? Kas olete juba opositsiooni nipid selgeks saanud?

Eks me teeme oma tööd ning räägime samu asju, mida peame õigeks sõltumata sellest, kas oleme koalitsioonis või opositsioonis. Ma kordan veel kord üle – eelarvedistsipliini küsimus on äärmiselt oluline. Samamoodi on ka oluline, et tööjõumaksud oleksid madalad ning see, et ettevõtjatel oleks võimalik oma elu võimalikult bürokraatiavabalt ajada. Kui ettevõtjal on piisavalt vabadust, ollakse ka valmis investeerima – see tähendab ka uusi töökohti ning seega ka kõrgemat maksutulu. Nende põhimõtete eest me seisame.

Opositsioonis olles on ühest küljest hea meel, et valitsus on ühtteist õppinud, kuid teisest küljest on ikkagi näha, et kõik need sammud on olnud kiired ja läbimõtlematud. See on päädinud ka vaidlustega kohtus ning president on öelnud, et mõned seadused jäävad välja kuulutamata. Selline läbimõtlematu ja rapsiv käitumine valitsuse poolt on viinud tulemuseni, kus ettevõtjad tänast valitsust absoluutselt ei usalda.

Magustatud jookide maksu puhul oli nagu aru sain presidendi etteheide eelkõige selles, et laevadel ja lennukitel peaks olema magustatud joogid sarnastel alustel maksustatud. See peaks iseenesest menetlusse tagasi tulema.

Eks aeg näitab seda. Igal juhul on seda korduvalt räägitud, tõestatud ja tõendatud, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. See eesmärk ei ole kindlasti mitte sellises mahus rahva tervisega seotud, mida koalitsioon püüab väita, vaid on ikkagi puhtalt seotud riigieelarve tulude saamisega selleks, et katta ebamõistlike kulutusi. Selles mõttes andis president ikkagi väga selge sõnumi, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. Eks siin sügishooaeg näitab, kas ja kuidas koalitsioon kavatseb sellega uuesti parlamendisaali tulla.

Te mainiste ka seda, et oluline on ettevõtete jaoks bürokraatiat vähendada. Mis lahendusi selles osas näete, mida ei ole juba valitsuses laual?

Ma käisin juba kevadel parlamendi majandusarutelul välja seda, et selliste pehmete ja väikeste sammudega asja paremaks ei muuda. Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on. Seda nii kohalikul tasandil kui riigitasandil kokku ning kõikide õigusaktide lõikes.

Kui võtta lihtsa näite – 25 aastat tagasi, kui võeti vastu uus tsiviilkohtumenetluse seadustik oli selles natuke üle saja paragrahvi. Tänaseks on neid paragrahve ligi 800. Kas selle võrra on tsiviilkohtumenetlus läinud paremaks või kiiremaks? Sellises mahus kindlasti mitte, et oleks seitse korda suurendatud õigusruumi mahtu.

Nii et tegelikult kui me suudame bürokraatiat vähendada ja panna endale julged eesmärgid, et meil oleks poole vähem õigusakte, siis see kindlasti annab ettevõtjatele käitumisvabadust juurde ning samamoodi ka ametnikkonnale otsustusvabadust juurde. Kõik asjad ei pea seaduses kirjas olema täpselt punkti järgi, vaid kaalutlusõigus on midagi sellist, mis on igati loomupärane ja mida võiks olla rohkem.

Milline on Reformierakonna positsioon kolmandatest riikidest tööjõu sissetoomisel? Suve keskel räägiti juba sellest, et tänavu on kvoot täis saanud hoolimata eranditest. Mis lahendust Te näete?

Siin peaks kõigepealt ära klaarima selle, mida Eesti avalikkuses nii EKRE ning veel mõned poliitilised jõud siduda üritanud on ehk sisserändepiirarv oleks justkui kuidagi seotud pagulastega ja ebaseaduslikult Eestisse tulijatega. Ei, ei ole. Sisserändepiirav puudutab puhtalt siia õiguslikult soovida tulijaid, eelkõige tööle tulijaid. Sellist rännet, kus inimesed, soovivad seaduslikult Eestisse tulla ei peaks me kindlasti nii piirama nagu me täna olema teinud. Ükskõik, kas ta soovib siia tulla töötama tööandja kutsel või õppima.

Me peaksime kehtestama selle asemel punktisüsteemi, kus me võtame aluseks palgakriteeriumid, töötukassa nõusoleku, et selles piirkonnas neid töötajaid tõesti ei ole võimalik leida ning loomulikult ka selle, et on olemas tööandja, kes selle inimese siia kutsub. Siis on võimalik sellise punktisüsteemi kaudu lõpetada selline kvoodimajandus ja lähtuda ikkagi tööturu tegelikest vajadustest. Kui töötukassa ütleb, et meil on omal Eesti tööturul olemas inimesed, kes ühte või teist tööd suudavad teha, siis tuleb loomulikult esmajärjekorras enda inimestele ümberõpet ja töökohta pakkuda.

See teema tuleb lahutada pagulasteemast ning siin on mul hästi lihtne sõnum – meie kodu ja meie reeglid. See tähendab, et kõik, kes on siin ebaseaduslikult, peavad Eestist lahkuma ning need, kes siin on, peavad austama Eesti seadusi.

Uus valitsus võttis tagasi ka koheselt mitmed teie maksupoliitilised otsused, näiteks majutusasutuste käibemaksu. Kas nende osas olete vahepeal ümber mõelnud või valitsusse minnes rakendaksite uuesti need põhimõtted?

Oluline on see, et kui Reformierakond peaks uuesti saama võimaluse valitsust moodustada, siis eelkõige vaadatakse tõesti need rahalised võimalused üle, mis riigikassal juba täna olemas on ning siis saab hakata vaatama kulutusi. Kui kellelgi on soovi mingeid uusi kulutusi teha, siis tuleb hakata vaatama seda, kas ja kuidas on võimalik selleks katet leida. Täna ei pea ma aga kindlasti mõistlikuks arutada seda, milline on ühe või teise konkreetse maksu osas meie teoreetiline positsioon.

Koalitsioonikõneluste ajal leitakse partneritega võimalike kulutuste ja tulude vahel alati kompromiss. Nagu ma ka juba korduvalt olen öelnud, meie esmane positsioon on loomulikult see, et eelarve peab olema tasakaalus. Me ei saa teha kulutusi üle oma jõu. Täpselt samamoodi ei tee me ka oma kodus kulutusi üle oma jõu või vähemalt ei tohiks teha. Me ei saa võtta SMS laenu kui me ei suuda seda tagasi maksta. Me ei saa ka üldiselt võtta laenu, kui me ei suuda seda tagasi maksta. Eestlastele on ju omane, et võlg on võõra oma ning iga ülekulutus, mida sa üle oma võimete teed tähendab seda, et sa paned kas siis ennast või oma lapsi tulevikuks väga raskesse seisu.

Teie fraktsioonist osaleb peaaegu kõik liikmed KOV valimistel.

Jah, peaaegu kõik.

Selle kõrvalt jääb mahti ka üle riigikogu tööle?

Loomulikult. Riigikogu liikmete põhitöö on ikkagi riigikogus ja kandideerimine on üks osa poliitilisest tegevusest, et olla poliitiliselt aktiivne ja oma valijatele ka tegelikult enda vaateid tutvustada. Mina olen alati toetanud seda, et riigikogu liikmetel peab säilima side oma kogukonnaga.

Ma ei kujuta ette seda, kui inimene on valitud riigikokku, siis ta peaks sulguma Toompea lossi seinte vahele ning jumala eest ei tohiks ta oma valijatega enam suhelda. Vastupidi. Ta peab teadma, mis on kohaliku elu probleemid ning mis kohalike valijaid puudutab. Päeva lõpuks on valdav enamus riigikogu liikmetest valitud mingist piirkonnast just sellepärast, et neil ongi regionaalne printsiip riigikogu mandaatide jaotusel selleks, et ei oleks ainult Tallinnast valitud riigikogu liikmeid, kes paratamatult saavad meedias rohkem sõna. Väiksematest maakondadest valitud saadikutel on samasugune sõnaõigus riigikogu liikmena ning nad peavad selle sama sõna viima ka oma kodukohta tagasi ja sealt kodukohast siis tooma selle teadmise riigikokku.

Kui rääkida konkreetsemalt mis teil sügisel riigikogus plaan on, kas on teil veel mingeid prioriteete lisaks sellele, et rõhutate eelarvedistsipliini küsimust?

Sügisperioodi kõige olulisem teema on paratamatult eelarve. Septembri lõpuks peab olema valitsusel juba ju eelnõu koos ning valmis parlamenti saatmiseks. Nii et eks aeg näitab, kuidas valitsus oma ettepanekuid teeb. Valitsusel on kindlasti tänase seisuga natuke lihtsam, kuna majandusnäitajad on paranenud, aga igal juhul saab see olema meie kõige-kõige olulisem teema.

Te olete riigikogus olnud teoreetiliselt kolm koosseisu, praktikas sisuliselt kaks-kolm aastat (toim. – ülejäänud aja on Pevkur olnud erinevates ministrite ametites), sealhulgas nüüd ka opositsioonis. Nähes teist perspektiivi, kas tunnetate ise seda, et Eesti parlamendis on opositsioonihoovad piisavad?

Opositsioonil on Eesti parlamendis kindlasti võimalik oma nägu näidata. Esiteks on näiteks meil endil väga avatud meediasuhtlus ning oleme alati kättesaadavad nii meediale kui ka meedia ma usun parlamendi liikmetele ehk kui sul on ka midagi öelda, siis küll ka Eesti meedia sellest ka kirjutab. Teiseks on ka juriidiliselt ja õiguslikult piisavalt võimalusi, et oma sõna maksma panna. Seda kuni äärmuslike meetmeteni ehk siis võimalike venitamistaktikate ning ööistungiteni välja.

Eks ta on igal pool riikides nii, et kui koalitsioon püsib ja koalitsioon on tugev, siis on neil võimalik ka oma hääletused läbi viia. Kui koalitsioon on nõrk, nagu ta tänasel päeval on, siis ei õnnestu ka kõiki hääletusi läbi viia. Nagu ka me nägime siin näiteks ju ühe karistusseadustiku muudatuste puhul, kus koalitsioonil polnud piisavalt hääli kohtunike kaalutlusõiguse piiramiseks. Selles mõttes on koalitsioon täna nõrk, kui neil on tänaseks alles jäänud 53 häält ning eks nad seetõttu on veel nõrgemaks muutunud. Sügishooaeg saab kindlasti olema neile piisav väljakutse.

Kui üks konkurent sõnas sedasi, et kui Reformierakonda sai varem kiita sellega, et sisedistsipliin on väga korralik, siis praegu lausus ta, et enam ei saaks seda päris öelda. Kuidas kirjeldaksite erakonna siseelu?

Ma arvan, et kõik mis puudutab riigikogu hääletusi, siis me lepima alati kokku, milline on Reformierakonna positsioon. Kui kellelgi on mingisugune erijuhtum, siis me ei ole ka seda välistanud, et nad saaksid oma südametunnistuse järgi hääletada. Erakonna siseelu on korras ning meil on tugev meeskond. Ma usun, et kui vaadata täna parlamendi koosseisu, siis Reformierakond on fraktsioonina kindlasti üks tugevamaid ja ühtsemaid fraktsioone.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Nagu ma ka juba vastasin, on minu hinnangul äärmiselt oluline, et riigikogu liikmed oleksid kohaliku eluga kursis ja elades Tallinnas on loomulik, et ma Tallinna teemadel sõna võtan. Samamoodi on mul erakonna esimehena moraalne kohustus olla toeks kogu erakonnale ja meie erakonna kandidaatidele üle Eesti. Seetõttu olen ma ka viimased kuu aega tiirutanud mööda Eestimaad, siitki Teiega kohtumiselt sõidan kohe Lääne-Virumaale ja sealt edasi Ida-Virumaale.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Ma olen ausalt välja öelnud, et ma praegu pole plaaninud Tallinna volikokku minemist. Ma toetan meeskonda ja kandideerin meeskonna toetuseks. Samas arvestan ka seda, et riigikogu ja volikogu tsüklid ei ole ühes perioodis ning ega päeva lõpuks lõpuni välistada ei saa, et ma ühel päeval ka selle nelja aasta jooksul olen Tallinna volikogus.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Sarnaselt Reformierakonnaga on nad tugev ja ühtne fraktsioon ning nende hääled peavad.

IRL – Väga raske on midagi positiivset tuua, kuna nad järjest lagunevad. Nende kohta saab positiivset öelda taas siis, kui nad oma maailmavaate jälle üles leiavad. Eks neil täna ole kindlasti raske Keskerakonna venemeelsust, kodakondsuspoliitikat, keelepoliitikat ning maksupoliitikat heaks kiita, kuid neil on veel võimalus paremaks saada.

Keskerakond – Tänane peaministrierakond ning eks nad seetõttu vastutavad kogu selle jama eest, mis nad on kokku keeranud.

SDE – Ma ütleks, et nad on minu arvates neutraalselt vait olnud ja sotsidele paistabki niimoodi, et kui nad on vait, siis nende populaarsus on ka tõusnud. Kui Ossinovski on hakanud rääkima uutest maksudest või uutest piirangutest, mida ta on ka päris palju teinud, siis on ka reiting kohe allapoole kiskunud. Nii et kui sotsid oma päris poliitika letti laovad, siis nad peavad arvestama, et nende reiting langeb ja kui nad on vait, siis nende reiting on pigem tõusu teel.

Vabaerakond – Mulle tundubki, et nad ongi nii vabad, et nende nägu vajab veel kujundamist. Selles mõttes on neil samasugune väljakutse nagu IRLill.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on mõnes küsimuses fraktsioonina kindlasti võimalik veel ühtsemaks saada. Samas liberaalidena ehk vaba eneseteostuse ja mõtte austajatena tuleb seda teinekord arvestada, et erinevatel inimestel on erinevad positsioonid.

Reformierakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Reformierakond on 2019. aasta valimiste võitja ning selle nimel me täna tööd teeme. Kui me suudame säilitada oma tänase kohtade arvu, siis ma oleksin sellega väga rahul.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Palju.

Millal on Reformierakond tagasi valitsuses? – Hiljemalt 2019. aasta märts.

Kalvi Kõva: julgust eksida on poliitikas enam

DSC_0019 (2)

  • “Ütleme nii, et seaduseid on arvuliselt parasjagu, aga tihti aetakse seda seaduse joont liigselt ning inimlik käitumine jäetakse kõrvale. Näiteks kui seadus ütleb, et tuleb teha ühtemoodi, siis kuidagi omavahel silma vaadates teistmoodi teha nagu ei julgeta.”
  • “Muudame riiki paksemaks ning korjame maksudega rohkem raha kokku, et meil oleks päästjad ja politseid igal pool. Näiteks Võrumaalt tuleb seda raha ju vähem kokku, aga päästjaid ja politseinikud on sinna samamoodi tarvis.”
  • “Paljud on küll ütelnud, et mida te teete, olete nagu tuulelipud vehite siia-sinna, aga mina nimetaks seda tugevuseks.”
  • “See ajutrust, kes neid poliitilisi ideid välja mõtleb, välja pakub ning töösse paneb on koalitsioonis sedavõrd suurem ja jõulisem.”

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Kalvi Kõva pole võrreldes ametivendadega laiema avalikkuse silmis just kõige tuntum nägu, kuid viimased kolm riigikogu koosseisu on ta sellest hoolimata esindanud Toompea saalides Kagu-Eestit.

Riigikogu tööd kirjeldades on Kõva paljuski konstateeriv – see, et opositsioon on populistlikum, on loomulik nähtus ning täpselt samamoodi on loomulik, et koalitsioon võtab arvesse opositsiooni poolt neid ideid, mis ei lähe maailmavaateliselt vastuollu valitsuse suunaga. “Tööd on tehtud.”

Kui vaadata tulevat sügist, ootab poliitmaastikul ees üksjagu sündmusi: eelkõige eesistumine ning kohalike omavalitsuste valimised. Eesistumine riigikogu tööd otseselt nii väga ei puuduta, kuid valimised paljuski küll, kuna mitmed saadikud kandideerivad. Ohtu pole, et muud asjad viivad liigselt riigikogu töölt tähelepanu ära?

Ma arvan, et kindlasti mitte. Valimised käivad ju pidevalt. Olgu nendeks kohalikud valimised, Europarlamendi või Riigikogu omad. Riigikogul tuleb oma tööd teha ning loomulikult on tulemas palju tähtsaid ja vajalike eelnõusid ning mina ei näe, et need kaks asja hakkavad üksteist segama. Saadikutel on ju selleks ka ette nähtud ajad, kus nad saavad valijatega kohtuda ja arvan, et need kaks asja suudetakse väga hästi ära teha.

Kui vaadata mitte just kaugele tulevikku ette, siis praegu on veel ehk viimane võimalus selliseks produktiivseks perioodiks, enne kui uued Riigikogu valimised pihta hakkavad. Kas jõuab kõik tahetud asjad ära teha?

Loomulikult on veel ridamisi tähtsaid otsuseid, mida on veel vaja ära teha, kuid see valitsus on teinud väga palju hästi põhimõttelisi samme juba ära. Me räägime tervishoiureformist, pensioni kõikidest reformidest, madalapalgalistele rohkem raha kättesaamisest, lastetoetustest ja nii edasi. Kõik need asjad on ikkagi juba siin majas kas menetluses või menetluse läbinud. Poolteist aastat on veel tihedat tööd ees.

Kui eelkõige tuleva sügise peale vaadata, mis ootab ees? Magusamaks lükati tagasi, tuleb uuesti menetleda…

See on selline väikene nüanss. Kindlasti on sügise ja aastalõpu põhiteema alati olnud eelarve. Väga suured eelarvelised otsused on küll juba ära tehtud enne jaanipäeva. Veel nimetaks eelmainitud pensioni erinevaid reforme ja muudatusi.

Kui suure löögi magusamaksu õigeaegsesse toimesse mitteminek paneb?

Teada on, et magusamaks ei rakendu 1. jaanuarist ning seetõttu eelarvesse tekib hinnanguliselt 4-5 miljoni euro suurune auk. Seda siis, kui me jõuame nüüd selle menetlusse võtta septembri kuu jooksul lähtudes presidendi soovidest-ettepanekutest.

Mis iseenesest pole väga suur summa.

Ei ole suur, aga loomulikult peame selle kohe septembri-oktoobri kuu jooksul vastu võtma.

Mida muutusteta näete selle juhtumi puhul?

Muudatus seisneb eeldatavasti vaid selles, mida president ütles – põhiseadusega polnud kooskõlas, et magustatud jookide maksude jaoks oli erandina toodud teatud transpordivahenditel müüdav kaup. See oli sellise rahvusvahelise kaubanduse üks tavadest. See erand tuleb seega välja võtta ehk lennukites ja laevadel müüdav magustatud joogid hakkavad olema samamoodi maksustatud.

Kui IRLis läks suve alguses kaks liiget fraktsioonist ära ning Keskerakonna puhul on räägitud eri võimalustest, kas sotsidel ei ole seda ohtu, et mõni liige oleks kadumas?

Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonist minu mälu järgi on varasemalt sarnaselt enne valimisperioodi fraktsioonist ning ka siis hiljem laiemast poliitikast lahkunud üks poliitik – Jüri Tamm. See pole meil olnud üldse tavapärane ja täna pole näha mitte mingisuguseidki märke, et keegi liige oma tahet niimoodi sooviks väljendada. Mina küll seda ei ole täheldanud. Meil on väga tubli ja tegus meeskond ning ka üks kõige kokkuhoidvam seltskond siin majas. Me saame omavahel väga hästi läbi ja töömeeleolu on väga-väga töine nii olnud ja kui ka on tänasel päeval.

Kui vaadata oma koalitsioonipartnereid, siis sealt ei tunneta, et oleks oodata, et koalitsioon langeb?

Eks ikka on aegade jooksul valimisperioodi viimastel aastatel erinevatest parteidest inimesi akna alla liikunud, kuid praegusel juhul ma loodan küll, et koalitsiooni fraktsioonid hoiavad kokku ning hoiavad oma liikmeid. Kahe IRLi fraktsiooniliikme lahkumine oli meile loomulikult suur-suur üllatus, eriti arvestades, et üks neist on olnud väga pikalt erakonna esimees. Selles hoolimata ei näe küll, et üldiselt see rahulolematus võiks nii suureks minna.

Kui eristada tinglikult sotside fraktsiooni tööd ning sotside kui valitsuse osa tööd, mida on küll omaette keeruline lahutada, kuid ikkagi mida võib selles riigikogu koosseisus pidada just fraktsiooni töö võiduks?

Eks neid asju ei saa päris lahku vaadata, et mis on valitsuse või mis riigikogu fraktsiooni töö. Valitsusse antakse ka ju sisendit siit fraktsiooni poolt. Võib-olla tooks ehk välja need eelnõud, mida hakatakse eeskätt siin riigikogus väga palju muutma ning mille kallal on valitsuses vähem tööd tehtud. Meie suurimad suunitlused on olnud perede toimetulek, eriti lastega perede ja üksikvanemate toimetulek, sealhulgas elatisraha väljanõudmised. Kõik need asjad, mida on siin viimastel aastatel tehtud, on ju ka ikkagi väga paljus ka olnud meie riigikogu fraktsiooni liikmete suur töö, võitlus ja panus. Vastupidiselt võib väita, et eeskätt valitsuse ja Jevgeni Ossinovski töövõit on olnud Haigekassa ja tervishoiu rahastamist puudutav.

Samuti on sotsiaaldemokraadid pidanud kogu aeg tähtsaks avatust ning kaasatust. Illustreerimaks seda on nüüd viimane aasta olnud kõikidel eelnõudel kohustus kaasata huvigruppe kogu protsessis ja seda siis mitte ainult kooskõlastusringil. See on olnud paljuski riigikogu esimehe Eiki Nestori üks suur idee ja võitlus läbi aastate olnud, ka siis kui ta polnud riigikogu esimees.

Eelmisele valitsusele heideti ühe asjaoluna ette, et ei julgetud eksida. Nagu ka parafraseerides endist peaministrit Taavi Rõivast – öelge üks asi, mida me tegime valesti. Kas nüüd on ka siis tunda rohkem sedalaadset vaimu, et julgetaksegi rohkem õppida läbi eksimuste?

Absoluutselt. Võtame näiteks tänase koalitsioonileppegi, mis pole kivisse raiutud, vaid on avatud ning leppesse kirjutatu võib aja jooksul muutuda. Näiteks võetakse huvigruppidega kohtumisel vajadusel mõnest lubadusest või eesmärgist samm tagasi. Paljud on küll ütelnud selle kohta, et mida te teete, olete nagu tuulelipud vehite siia-sinna, siis mina nimetaks seda tugevuseks. Julgetakse teha otsuseid ning kui otsus on saanud vale, siis julgetakse samamoodi öelda, et jah, see oligi vale, kuna oleme vahepeal suheldes eri sektoritega saanud targemaks.

Kui kõneleda ühest vastuolulisemast punktist ehk kooseluseadusest. Te ise ei hääletanud ei poolt ega vastu, vaid jäite erapooletuks. Samas, kas Teie fraktsioon kui seaduse ühe eestvedajana ei tunne vastutust, et seadus on sedamoodi õhku jäänud? Pole suudetud ühtepidi piisavalt veenda ning leida toetust, et rakendusaktid suudetaks vastu võtta ega astuda samm tagasi ning leida alternatiivlahendust.

Tänane kooseluseadus rakendub väga hästi. Seda mulli ja juttu on olnud väga palju, et pole rakendusakte, aga tänasel päeval need inimesed, kes on otsustanud oma kooselu registreerida, on saanud seda seaduse raames teha. Õigusruum on selles valguses paika loksunud.

Kui seadust vastu võeti arvati, et Eesti ühiskond muutub sellega totaalselt, miskit moodi tulevad kuskilt teistsugused paradigmad välja ning tavaline peremudel muutub. Kui me vaatame tänast Eesti ühiskonda, siis mis muutunud on? Minu kui tavalise pereinimese, pereisa ning Rõuge koguduse liikme elu ei ole muutunud sellega mitte üks sentimeeter. Seda teemat kipuvad debateerima eeskätt need inimesed, keda see seadus mitte grammivõrdki ei puuduta. Seadusloome toimib ja elu läheb normaalses rajas edasi.


Kuidas kirjeldaksite tänasel päeval riigikogu debatikultuuri?

Kui vaadata maailma laiemalt, siis ma ei ütleks meie parlamendi sõnakasutuse ja töökultuuri kohta üldplaanis ühtegi halba sõna. Samas eks loomulikult ole riigikogu töökultuuris selliseid asju, mida me oma lapsi kasvatades rõhutame – ärge segage teistele vahele, olge üksteise suhtes aupaklikud, suhtuge teistesse nagu tahate, et teisse suhtutakse -, mida omavahelistes debattides poliitikud aeg-ajalt unustavad.

Viimastes Riigikogu Toimetistes toodi ühes vestlusringis välja, et me ei ole ühtepidi ei Põhjamaa debateeriv kultuur ega pole samuti nii teravalt vastanduv nagu võib leida Suurbritanniast. Kui esimese poole kaldu minna, kas pole ohtu, et liigselt kõikide arvamusi arvesse võttes võivad protsessid muutuda väga-väga pikaajaliseks?

Põhimõte on selles, et kui me kõik surume väga raami, siis seda debatti ongi vähem ning järjest vähem tahavad inimesed sinna kõnepulti minna. Oluline on siiski samas, et teiste halvustamistel tuleks ehk natukene tooni maha tõmmata. Nagu ka tõin enne paralleeli sellest, kuidas me lapsi kasvatame, siis me kõik ju õpetame neile, et teiste vastu peaks olema viisakas.

Loomulikult on siin majas 101 inimest, kes kõik on suured isiksused – nad kõik on erinevad, nende lapsetuba on erinev, nende ettekujutus Eesti parlamendist on erinev ja mõnel rohkemal, mõnel vähemal määral need ettekujutused ühtivad. Eks parlament olegi läbilõige Eesti ühiskonnast ja kui mõni parlamendi liige siin kõnepruuki ka natuke teravamalt kasutab, siis tuleb ikkagi arvestada, et ka tema on üks parlamendi liikmetest.

Kas tänasel päeval võib öelda, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni? Näiteks kui EKRE või Vabaerakonna poolt tuleb mõni hea idee, kas võtate hea meelega vastu?

Ma võin küll statistikaga eksida, aga kui õigesti mäletan, siis tänasel päeval võetakse 70% eelnõudest vastu ühehäälselt. Loomulikult võetakse vastu häid ideid, aga samas on ju teada, et kui need head ideed maailmavaateliselt valitsuskoalitsiooniga ei ühti, siis ei leia need paratamatult toetust. Samas kui on küsimus maailmavaadet mitte puudutavates ühes või teises punktis, siis neid muudatusettepanekuid ning eelnõusid on valitsus küllalt arvestanud.

Te olete olnud selles osas olnud mõlemal pool rinnet ehk nii opositsioonis kui koalitsioonis. Mis need erinevused on?

Erinevus on üpriski suur. Kui sa oled koalitsioonis, siis sinu fraktsiooni suurus pole ainult mitte need saadikud, kes riigikogu saalis istuvad, vaid sinna hulka tulevad automaatselt juurde ka ministrid. Seega see ajutrust, kes neid poliitilisi ideid välja mõtleb, välja pakub ning töösse paneb on sedavõrd suurem ja jõulisem.

Opositsioonis olles on sul inimesi sedavõrd vähem ning seetõttu ei suuda sa ka võib-olla nii jõuliselt ideid läbi suruda. Seetõttu tehakse ka rohkem populistlike teemasid. Selle puhul on tihti teisejärguline see, kuidas see rakenduma peaks, kuidas sellele katteks raha leitakse, mida see maksab ning kas see eelnõu keerab pea peale mingi teise süsteemi.

Ehk puudub vastutus.

Täpselt. Näiteks kui sa panustad hästi palju põhiharidusse võib see panustatav rahahulk keerata hoopis pea peale kutseharidussüsteemi.

See on Teil kolmas riigikogu koosseis. Mille poolest on nende töökultuurid olnud erinevad?

Viimased kolm koosseisu on olnud suhteliselt sarnased. Kui võrrelda taasiseseisvumise alguse aegadega, siis sel ajal töötatigi siin majas väga palju täiesti uusi eelnõusid, uusi põhimõtteid välja. Ministeeriumite aparaadid olid väikesed, elu polnud paika loksunud, elu siin majas oli suurem. Mina nendes koosseisudes polnud, aga nüüd kõigis nendes kolmes viimases koosseisus, kus ma olen olnud, on töörütm ja tööpraktika olnud suhteliselt sarnane.

Erandina tooks võib-olla välja viimase aasta, kui tuli uus koalitsioon ning avatud koalitsioonilepe. Kui varem Reformierakonna fraktsiooni poolt juhitud koalitsioonide ajal oli sedaviisi, et kui miskit koalitsioonileppes polnud, siis ka fraktsioonis polnud mõtet sellest rääkida, siis nüüd on see debatt läinud ka fraktsioonide sees suuremaks ning on võimalik rohkem välja pakkuda uusi ideid.

Kõrvalt vaadates kas märkasite ka kuidas Keskerakonna fraktsiooni suhtumine muutus, kui nad vahetasid poolt?

Eks ikka on Keskerakonna tööstiil ja suhtumine muutunud ning seda on ka mitmed nende liikmed eraldi välja toonud. Midagi teha pole, opositsioonist koalitsiooni minnes seisukoht muutub. See ongi tavapärane, kuna koalitsioonis tuleb otsuste eest vastutada, tuleb rakendada ning vaadata, kuidas nad mahuvad eelarve raamidesse. Iga hea otsuse juures tuleb tihti teha ka mingi negatiivsem otsus. Need ongi need koalitsioonis olemise võlud ja valud.

Kui konkreetsemalt Teist endist rääkida, siis olete Kagu-Eesti (Võru-, Valga- ja Põlvamaa) valimisringkonna saadik. Kui riigikogu üldiselt spetsiifiliste ringkondade otsustega ei tegele, siis sellest hoolimata küsiks, kas olete midagi suutnud nende inimeste heaks ära teha, keda esindate?

See on selles suhtes meeletult huvitav küsimus, et neid eelnõusid, mis on otseselt puudutanud Võrumaad või Kagu-Eestit ja mitte mingit ühtegi muud Eesti territooriumi, siis minu teada neid eelnõusid on olnud siin riigikogus neli või viis. Ühele sellisele eelnõule olin üksinda riigikogu saalis vastu, mis puudutas kaitseväe harjutusväljakute temaatikat ühes Võrumaa piirkonnas.

Teiseks, kuna Võrumaa mullad on hästi happelised, siis üks mullakaitseseaduse punkt on Võrumaaga otseselt seotud. Mõned üksikud asjad on veel olnud, näiteks keeleseaduses võru keele seadustamist puudutav ning veel piirikaubandust puudutav ehk Euroopa Liitu väljastpoolt sisseveetava alkoholikoguse arutelu. Need on neli, mis meelde tuleb ning mis on otseselt Võrumaaga on seotud.

Samas kui vaadata teisi punkte, mis puudutab kogu Eestit, näiteks madalapalgaliste inimestele tulumaksu suurema osa kätte jätmist – raudselt Võrumaaga seotud. Lastetoetused – raudselt Võrumaaga seotud. Kogu sotsiaaldemokraatlik mõtteviis on sellega seotud ehk muudame riiki paksemaks ning korjame maksudega rohkem raha kokku, et meil oleks päästjad ja politseid igal pool. Võrumaalt tuleb seda raha ju vähem kokku, aga päästjaid ja politseinikud on sinna samamoodi tarvis.

Ise olete rahul enda panusega.

Tööd on tehtud.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ma veel vaatan, aga tõenäoliselt mitte (toim. – intervjuu leidis aset enne valimisnimekirjade kinnitamist).

Miks? – Ma olen olnud pikka aega omavalitsuse juht ning olen tänasel päeval mitmes Rõuge valla komisjonis, juhin Rõuges mitut MTÜd. Mul on seda panust, millega Rõugesse panustan väga palju, kuid meil on Rõuges väga tublid noored inimesed, kes väga hästi valda juhivad. Nad saavad sellega väga hästi hakkama, miks ma peaksin? Eks ma vaatan. Kui Rõuge inimesed ikkagi paluvad, et ma tuleksin ja kandideeriksin, siis ma võib-olla, aga ma ei taha seda päris kindlalt veel öelda.

Kui saate valituks, kahe tooli peal hakkate istuma? – Eks ta raske oleks. Ma ei taha mitte mingil juhul, et Rõuge vallavolikogu oma elurütmi hakkaks minu järgi seadma, aga Rõugest Tallinnasse on umbes 350 kilomeetrit. See tähendab nelja tundi autosõitu ehk kokku kaheksat tundi, et minna volikogu istungile. Eks ma pean kaaluma seda.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Neil on väga karismaatiline juht, nende suurus peitubki nende juhis.

IRL – Jah, ei oskagi päris siiralt nende kohta midagi ütelda. Ütleme nii, et eks nad parajad vigurvändad ole, humoristid.

Keskerakond – Hästi inimlikud inimesed.

Reformierakond – Mõned nende head omadused on viimasel ajal põrmustunud – enam ei saa ütelda, et oleksid hea distsipliiniga. Samas eks neil seda kogemust ole.

Vabaerakond – Nad on hästi koostööaltid ning hästi kõrge riigikogu kultuuriga ja inimliku kultuuriga seltskond.

Enda fraktsiooni kriitika – Me oleme võrreldes teistega natuke liiga aeglased reageerima. See on see meie miinus.

SDE saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et eesmärk võiks olla püüelda ikka sinna paarikümne poole.

Õhuke või paks riik? – Paks ikka.

Eestis on vähe või palju seaduseid? – Ütleme nii, et neid seadusi on parasjagu, aga tihti aetakse seda seaduse joont liigselt ning inimlik käitumine jäetakse kõrvale. Näiteks kui seadus ütleb, et tuleb teha ühtemoodi, siis kuidagi omavahel silma vaadates teistmoodi teha nagu ei julgeta. Kõige tavalisem näide on, kui liikluses on ühel õigus sõita, aga ta kasvõi viipabki käega, et ole hea sõida ära, siis on mul siit parem keerata. Või annab keegi märku, et oota, et sul on küll õigus, aga lase mind enne ära. Seda võiks rohkem olla, et inimesed ise reguleerivad oma elu.

Külakogukonnas ning rohujuuretasandis pole näiteks alati vaja ette öelda mitu korda nädalas peaks prügi ära viima. Las küla ise otsustab, mitu korda prügiauto kohale sõidab, mitte et seadusega on pandud, et üks kord kolme kuu jooksul peab viima. Omavahelisi kokkuleppeid ja paindlikust võiks rohkem olla.

Artur Talvik: loota, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on naiivne

DSC_0083 (3)

  • “Me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.”
  • “Minu lemmikmõte kohaliku tasandi jaoks on majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.”
  • “Riigikogus toimuvad protsessid on palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline.”
  • “Vabaühenduste rahastamine on liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada.”

Kuigi Artur Talvik ennast päris õige poliitikuna ikkagi veel ei tunne, on ta oma uues rollis Vabaerakonna juhina märkamatult omaks võtnud nii mõnedki poliitikule omased tunnusjooned. Näiteks satub poliitikapositsioonidele viidates üsnagi palju kasutusele erakondlik seisukoht ehk meie-, mitte mina-vorm. Erakonna ja enda positsiooni lahknemisel jäävad need eristused ka märgistatuks.

Nii on ka omaks saanud erakondlik sõnumidistsipliin. Kõneldes Vabaerakonna värskeimaist ideepaketist (riiklike vabaühenduste rahastamise ülevaatamine) kattusid Talviku põhisõnumid erakonnakaaslase Kaul Nurme teisipäeval Kuku raadiole antud intervjuus antud seletustega.

Peamise erakondliku suundumisena loodab Talvik, et veelgi enam tuleks tema juhtimise all rõhku panna kodanikuühiskonna edendamisele ning sellega anda kodanikele suuremat vastutust.


Vabaerakond on teatavasti ainuke Riigikogu erakond, kes kohalike omavalitsuste valimistel oma nimekirjaga välja ei lähe. Kahetsust ei ole?

Ei. Me oleme võtnud kursi, et me tegutseme oma sõnade järgi. Teiste puhul on tihtipeale märgata, et kobisevad küll ühte, aga teevad teistmoodi.

Esiteks oleme kriitilised kahe tooli seaduse suhtes. Me leiame, et see pole õige, et tuntute poliitnägudega meelitatakse kohalikesse omavalitsustesse valimiste ajal hääli juurde ühele seltskonnale. Need tuntud näod tõmbavad sisse vähem tuntud või ka tihtipeale vähem olulisi inimesi. Sellega langeb ka volikogu kvaliteet. See on poliittrikk ning ilmselge on, et enamus neist tipp-poliitikutest kohalikku ellu süvenema ei hakka. Seda mängu ühesõnaga Vabaerakonna saadikud kaasa tegema ei hakka.

Me oleme ka rääkinud väga palju sellest, et kohalik võim peab olema kohalike poolt teostatav ja kritiseerinud seda, et väga tihti lähtuvad sellised kohalikud tülid parteide keskkontoritest tulevate tülidega, mis segab kohaliku elu juhtimist. Kohalik elu pole seotud ideoloogiaga, need on praktilised asjad, haldusjuhtimine – kas park tuleb siia, kas see puu istutatakse siia või sinna, kas teed ning sotsiaalhaldus on korras ja nii edasi. Me toetame valimisliite, seda küll vaid kahjuks moraalselt. Eesti seaduse järgi füüsiliselt või rahadega neid toetada ei saa. Meie seisukoht on ikkagi see, et õige kohalik võim on valimisliitude võim.

Nüüd on küll siin olnud ka neid valimisliite, mis on valimisliitude nime parasjagu ära solkinud, aga see ei tähenda, et me printsiibist enam kinni ei peaks. Eesti poliitikat tervendaks see, mida rohkem valimisliite kohalikul tasandil võimule saaks.

Te olete küll olnud Vabaerakonna juht juba neli kuud, kuid enamus sellest ajast on olnud suvel, kus Riigikogu kontekstis on…

Hapukurgi hooaeg.

Jah. Mis nüüd siis Vabaerakonnas muutub, kui fraktsiooni esimees on Artur Talvik, mitte Andres Herkel?

No ilmselt, kuna ma olen ise sellise kodanikuaktivisti taustaga, siis sellest lähtuvalt pöörame suuremat tähelepanu kodanikuühiskonna peale.

Mis see endast kätkeb?

Kui on harjumuspärane, et ühiskonda jaotatakse kolmeks – on ettevõtjad, avalik võim ja kodanikuühiskond, siis me käsitleme tervet ühiskonda just viimase ehk kodanikuühiskonnana. See tähendab seda, et see võim oleks rohkem detsentraliseeritud ja inimesed kohapeal saaksid rohkem oma asjade üle otsustada. Üldiselt võiks rahvas rohkem poliitikas kaasa rääkida.

Me just tulime välja ka kodanikuühiskonna edendamise ettepanekutega, kuna väga palju avalikku võimu on praegu peidetud MTÜde alla ära. Kui statistikat vaadata, on üle poole nendest sisuliselt avaliku võimu teostajad. See on selline varjatud riigipiruka paisumine. Me leiame, et riiklikud MTÜd tuleks vabaühendustest märgistuse poolest eraldada.

Sellega on vabaühenduste rahastamine samuti liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada. Me leiame, et rahastamise aluseks peaks võtma teised printsiibid. Selge on see, et mingid rahad vabaühendustele tulevad ka riigieelarvest, aga näiteks me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.

Kas see on mingisugune alternatiivversioon kaasavast eelarvest?

Jah, aga see on oluliselt suuremate summadega. Seda on ka päris mitmes Euroopa riigis kasutatud. Meie seisukohalt tõstaks ja arendaks see väga palju sellist iseseisvat mõtlemist ning nendest vabaühendustest tekiksid riigiaparaadile partnerid, mitte et nad ei oleks kintsukraapijad.

Ehk siis süsteem oleks rohkem detsentraliseeritud.

Me muudaksime ta selles mõttes vajaduspõhiseks ehk inimesed ise tunnetavad, missugust ühendust on vaja, millist mitte. Umbluu-ühendused, mis on mõeldud selleks, et poliitiku sõbrad saaksid endale hea äraolemise. Selliseid poleks meil põhimõtteliselt vaja.

Samuti on Eestis täiesti käest ära annetuste süsteem, mis pole seetõttu väga laialt levinud, eriti ettevõtete seas. See tuleneb sellest, et maksusüsteem koormab annetajaid ning ühel hetkel hakkad väga palju makse maksma selle eest ehk sind karistatakse kõva maksukoormusega, kui sa mõnele vabaühendusele tahad annetada.

Me saatsime needsamad värsked ettepanekud avatud dokumendina väga paljudele vabaühendustele laiali ning alustame sellega loodetavasti laiemat diskussiooni.

Teise asjana loodame suuremat tähelepanu pöörata laiapindsele riigikaitsele, kus on meie ideoloogia alus isehakkamasaav Eesti, isehakkamasaav kodanik, isehakkamasaav kogukond. Lootma jääda, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on suhteliselt naiivne. Igasugusteks keerulisteks olukordadeks tuleb ise ette valmistuda ning trenni teha. Ettehooldatud ühiskond on läinud liiga kaugele ning see teeb inimesed mugavaks. Inimesed arvavad tihti, et kõik asjad on lahendatavad, kui võtad kätte oma telefoni ja vajutad nuppu, aga ei mõtle selle peale, kui äkki telefoniühendust pole.

Ehk siis rohkem kodaniku vastutust.

Nii kodaniku vastutus kui ka otsustusõigus peaks olema oluliselt suurem ning kohapealse tegutsemise läbimõeldust hädaolukordade puhul. Meil on küll NATO siin, kuid NATO ei sekku igasugustesse vahepealsetesse asjadesse. NATO tuleb mängu alles siis kui on sõda, päris sõda. Kui vaadata, mis Euroopas toimub, on tänasel päeval näha, et on väga palju erinevaid võimalike hädaolukordi.

Ehk siis peaks hakkama soola ja suhkrut keldrisse varuma.

Tasuks selle peale mõelda. Ma ei ütle, et sa peaks kõik oma keldrid asju täis varuma, vaid olulisem on pigem ikkagi see, et tegevused oleks läbimõeldud, kui mingi asi juhtubki. Selleks on vaja inimesi õpetada. See pole nii, et vastused tulevad kuskilt taevast või nagu on meil paljuski harjutud, et kuskil mingis staabis istuvad mingid inimesed ja joonistavad mingisuguseid plaane. Sul pole selle plaaniga midagi teha, kui inimene ise ei tea oma rolli.

Kui minna veel valimiste jutu peale tagasi, siis üks asi, mida endiselt loodame veel ära teha on see, et oleks vaja põhjalikult reformida erakonnasüsteem ära. Täna me näeme, et väga palju kriitikat poliitikute suunal tuleneb sellest, et Eestis võetakse poliitikat kui isikliku kasusaamise kohta. Poliitika ja poliitikud on inimeste jaoks suhteliselt ebameeldivaks muutunud. Poliittehnoloogia saab tihti tähtsamaks kui sisu või ideoloogia, mille pärast võideldakse.

Seda tuleb printsipiaalselt muuta selleks, et Eesti poliitika muutukski. See algab sellest samast asjast näiteks, kus üks tuntud tüüp tõmbab teised sisse, kelle hulgas on väga palju selliseid lihtsalt usinaid käetõstjaid, kes oma peaga tihtipeale ei mõtle. Rahvast peaksid esindama ikkagi need, keda rahvas valib.

Kui minna Riigikogu sügisese istungjärgu juurde, siis te mainisite üksjagu teemapunkte. Üks asi on nendest rääkimine, teine asi realiseerimine. Mis Te nende asjade nimel Riigikogus tegema hakkate?

Arvestades, et me oleme opositsioonierakond, siis on üsna vähetõenäoline, et mõni meie eelnõudest läbi läheb. Samas on hea, kui on riiulil valmis eelnõud käepärast, kui peaks kunagi võimule pääsema. Ühe konkreetsema asjana tahaks tulla välja ettepanekutega, kuidas muuta katuserahade süsteemi.

Detsembri lõpus peaks välja tulema elanikkonnakaitse rakkerühma töö lõppraport, mida ootame huviga ning siis vaatame, mis selles sees on. Kui reaalselt poliitikat ellu viia ei saa, siis saame vähemalt ühiskonnale selgitada, miks üks või teine ettepanek vajalik on.

Palju on räägitud sellest, kuidas pärast valitsuse vahetumist möödunud sügisel on valitsuse töökultuur muutunud ning seda, et nad on vastuvõtlikumad teiste ideedele. Te olete olnud mõlema valitsuse ajal opositsioonis, kas on ka olnud tunda siis seda või mitte?

Tegelikult on see retoorika. Nendega on küll lihtsam rääkida ja ülbust on natuke vähem, aga praktikas nad ikka ei võta ideid küll sisse.

Aga kuulavad rohkem?

Vähemalt teevad näo, et kuulavad.


Te olete olnud kriitiline ka haldusreformi suhtes.

Jah, me leiame, et ühest küljest on positiivne, kui vallad lähevad suuremaks ning selle tulemusena tekib uusi tugevaid kogukondi juurde, kuid samas näeme kohe siin väga suurt probleemi selles, et hakkab toimuma ääremaastumine ning seda, et kogukondadel pole sõnaõigust.

Kas see ei ole selles mõttes nüüd lahendamise küsimus. Üks etapp riigireformist on tehtud, nüüd tuleb hakata järgmisi samme ette võtma.

Seda oleme kogu aeg öelnud, et ideaalis võiks olla nii, et selleks, et kogukonnad sõna saaks, peaks vallavolikogu koosnema kogukondade liidritest. Praktikas see päris nii ei ole.

Mida see tähendab liidritest?

Lihtsustatult öeldes on minu lemmikmõte majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.

Nagu Ühendkuningriikides.

Jah, aga seda ainult kohalikul tasandil. Riigi tasandil mitte.

Kas seda ohtu ei näe, et see annab proportsionaalselt suurema hääleõiguse väiksematele kohtadele?

See tasakaal tuleb sealt nagunii välja. Praegu on just vastupidi, et keskuste inimesed on tuntumad ning seetõttu valitakse neid, kuna suurem osa tähelepanu läheb keskustesse. Igal juhul tuleks seda tasandada.

See võiks siis olla riigireformi järgmine diskussioonipunkt.

Seda kindlasti. Teine osa riigireformist on ka seesama kodanikuühiskonna pakett. Peamine probleem on see, et riigimasina suurusest puudub tegelik ülevaade, kuna riik on salamisi liigselt laienenud MTÜdesse. Liiga palju inimesi on sõltuvuses riigiaparaadist ning bürokraatia ja ametkonna osakaal võiks olla oluliselt väiksem.

Oskate ehk tuua maailmast mingisugust mudelit, mis on Teie jaoks ideaalne?

Kaks näidet on Šveits ja Island, kellest võiks eeskuju võtta ning kelle mudeleid võiks kombineerida. Šveitsil on selles mõttes tohutu pikk demokraatia kogemus, kuid eks ka nemad on mõne asjaga seal liiale läinud. Praktiliselt iga seaduse puhul pole ka vaja otsedemokraatiat ning rahvahääletust, aga iseenesest Šveitsi mudel mulle väga meeldib.

Te olete nagu aru saan otsedemokraatia suur toetaja.

Mina isiklikult olen, kuigi meil on ka erakonnas otsedemokraatia suhtes kriitilisemaid tüüpe.

Kas seda ohtu ei näe, et paljuski taandub rahvahääletuste küsimus sellele, kes paremini reklaami teeb?

Vabandust väga, aga parteide puhul on ju samamoodi. Siin küsimuses taandume taas parteide rahastamise juurde ehk see, kellel on vastav raha, see pääseb võimule paremini ligi.

2011. aastal Te roheliste ridades Riigikokku ei pääsenud, küll aga saite sisse 2015. aastal. Nüüd olete kõigele lisaks ka erakonna ja fraktsiooni juht. Kas nüüd on siis Artur Talvikust saanud karjääripoliitik?

Ma ei tea, kas ma tavamõistes poliitik olen. Ütleme niimoodi, et mind huvitavad ikkagi ühiskond ise palju rohkem, kui minu enda isiklik karjäär. Kogu mu karjäär on ka täiesti ebastandardne olnud, et hakkad plakatikleepijast pihta ja siis poed õigetele inimestele ja jõuad kuhugi. Ei, aga poliitikas on huvitav ja Eesti on selline kihvt maa, kus võiks asju palju kihvtimalt teha. Kogu seda riiki võiks palju kihvtimalt juhtida.

Kui võrrelda seda pilti, mis avanes väljaspoolt Riigikogu ning võrrelda sellega, kui töötate nüüd juba üksjagu aega Riigikogus, mis on selles pildis teistmoodi?

Kindlasti on protsessid palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline. Selleks peab häid lahendusi olema.

Demokraatia võtab aega.

Demokraatia juba iseenesest on sihuke närvesööv asi ning asjade saavutamiseks on aega vaja. Õnneks on mul taust filmitegijana ning filmid ei sünni ka kiiresti, eriti mängufilmid. Sul võib aastaid minna selleni, kuni sa tulemuseni jõuad. Iseenesest sellist pikka vaadet mul on, see mind ei heiduta.

Seega plaanite kandideerida ka edasi Riigikogusse? Praegu on küll veel vara rääkida.

Seda on võib-olla jah vara rääkida, aga ütleme niimoodi, et ma arvan, et meie missioon Vabaerakonnaga laiemalt pole veel täidetud. Samas ma väga ei taha, et Vabaerakonnast tuleks selline tavaline kartellierakond. Tuleb loota, et me suudame oma nägu hoida ega lase ennast tõmmata sinna samasse potti, kus teised on ning seeläbi tuua Eesti poliitilisse kultuuri muutusi. See on päris raske vägikaikavedu, aga kui oleme sihikindlad, äkki siis õnnestub.

Nagu aru saan, siis on poliitilise kultuuri juures eelkõige probleem kuulamiskultuuris.

Ma ei tea. Ma ütleks ikkagi, et peamine jama on see, et selline teerulli poliitika on nii tavaliseks asjaajamise osaks saanud.

Kas see ei taandu ka inimeste ja valijate ootuste peale? Rahva ootus on see, et kui sinu valitud esindajad on sinna saanud, siis nad viivad ellu oma poliitikat, mida nad on lubanud teha, sealhulgas paratamatult ei võta seetõttu niivõrd opositsiooni arvesse. Kas see pole meie endi ja meie ootuste poolt kujundada?

See on muidugi oluline, et kes võimu teostab teostaks ka seda omamoodi, aga sinu tarkus ei pruugi alati olla lõplik tarkus. Tasub nüanside ja detailide peale mõelda ja võttes näiteks sellesama haldusreformi – oleks võinud juba kohe sisse mõelda, mismoodi need samad kogukonnad sõnaõigust saaksid. Seda poleks üldse keeruline olnud sisse panna. Näiteks võiks olla süsteem kahetasandiline ehk lisaks vallavalitsustele oleksid mingid kogukondade kogud, kellel oleks ka mingi õigus otsustada oma piirkonna asju.

Kas sisulist kaklemist on Riigikogu tasandil piisavalt?

Meil on Riigikogu tasandil hästi palju formaalsust. Ei teagi, kuidas nüüd öelda selle kohta – debati teesklemine. Sa võid tarkade mõtetega välja tulla, aga kahetsusväärselt neid ei arvestata ja sellise väikse riigi puhul on selline opositsiooni-koalitsiooni jäik vastandumine suhteliselt lühinägelik.

Vabaerakonna puhul on ka palju olnud juttu maailmavaatest. Algul heideti ette, et teil pole seda. Viimasel ajal olete kasutanud fraasi vaba konservatism. Kui palju reflekteerib see erakonna siseelu? Kas on ka olemas mingid eri suunad, näiteks nii-öelda vaba liberalism? See on küll juba iseenesest teatud mõttes sõnakordus.

See on selge, et meil on konservatiivsemaid inimesi ja liberaalsemaid inimesi. Tegelikult iseloomustab see vaba konservatism väga palju eestilikku mõtlemist, Eesti on kogu aeg olnud nagu kaks Eestit – on sisemaa-Eesti ja rannamaa-Eesti. Sisemaa-Eesti on paiksem, rohkem juurtes kinni ja ranna-Eesti võtab ette hullemaid asju, julgeb horisondi taha minna.

Iseenesest on see justkui meie ürgloomuses. Ma tajun üsna tihti, et sisemaa inimesed on kuidagi palju alalhoidlikumad, ei julge nii palju riske võtta. See pole iseenesest halb ning seetõttu võikski sellise tasakaalu hoidmine olla kogu Eesti poliitika eesmärk, mitte lihtsalt võtta mingeid võõraid ideoloogiaid sisse ja ratsutada nende najal.

Ehk siis pidev tasakaalu otsimine.

Jah, aga tasakaal tähendab ka seda, et on vaja testida ära ka ääred. See pendel ei peaks väga väikse amplituudiga liikuma, vaid tegema ikkagi suuri amplituute.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ei

Miks? – Põhjus on see, et me oleme kahe tooli seaduse vastu ja me leiame, et inimesi ei peaks petma sellega, et tuntud poliitnäod veavad vähemtuntuid poliitinägusid volikogudesse tehes sellega kohalikele omavalitsustele liiga.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – See on keeruline küsimus. Eks nad oskavad müristada. Kas müristamisega nõus olla või kas see müristamine on õige, see on teine küsimus. Aga müristada nad oskavad.

IRL – See on nüüd küll pähkel, paned mind ikka kahvlisse. Tänast IRLi on võib-olla kõige raskem iseloomustada. Väga positiivne on ehk see, et nad hääbuvad rahulikult.

Keskerakond – Raske on ühist sõnumit leida, kuna seal on erinevaid gruppe ja mõni grupp on üsnagi sümpaatne. Positiivne on see, et nad ei oska ülbed olla.

Reformierakond – Ülbus ise, aga kutsun neid spordierakonnaks. Väga palju on suuri spordihuvilised, kes ise jooksevad või ujuvad või teevad ma ei tea midagi kolmandat.

SDE – Ma ei tea, ehk käivad hästi riides ning oskavad ka veiniklaasi hästi käes hoida.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on väga erineva taustaga inimesi, mis on ühtepidi nagu pluss, aga ka teisiti miinus. Teinekord võtab mingite asjade kohaleviimine palju rohkem aega, kui võiks, kuna selle ühise keele leidmine on väga erineva tausta tõttu keeruline.

Vabaerakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Seda ma ei oska öelda, aga loodan, et rohkem kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Seadusi on palju. Neid peaks olema vähem ja isikliku vastutust oluliselt rohkem.