Artur Talvik: loota, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on naiivne

DSC_0083 (3)

  • “Me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.”
  • “Minu lemmikmõte kohaliku tasandi jaoks on majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.”
  • “Riigikogus toimuvad protsessid on palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline.”
  • “Vabaühenduste rahastamine on liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada.”

Kuigi Artur Talvik ennast päris õige poliitikuna ikkagi veel ei tunne, on ta oma uues rollis Vabaerakonna juhina märkamatult omaks võtnud nii mõnedki poliitikule omased tunnusjooned. Näiteks satub poliitikapositsioonidele viidates üsnagi palju kasutusele erakondlik seisukoht ehk meie-, mitte mina-vorm. Erakonna ja enda positsiooni lahknemisel jäävad need eristused ka märgistatuks.

Nii on ka omaks saanud erakondlik sõnumidistsipliin. Kõneldes Vabaerakonna värskeimaist ideepaketist (riiklike vabaühenduste rahastamise ülevaatamine) kattusid Talviku põhisõnumid erakonnakaaslase Kaul Nurme teisipäeval Kuku raadiole antud intervjuus antud seletustega.

Peamise erakondliku suundumisena loodab Talvik, et veelgi enam tuleks tema juhtimise all rõhku panna kodanikuühiskonna edendamisele ning sellega anda kodanikele suuremat vastutust.


Vabaerakond on teatavasti ainuke Riigikogu erakond, kes kohalike omavalitsuste valimistel oma nimekirjaga välja ei lähe. Kahetsust ei ole?

Ei. Me oleme võtnud kursi, et me tegutseme oma sõnade järgi. Teiste puhul on tihtipeale märgata, et kobisevad küll ühte, aga teevad teistmoodi.

Esiteks oleme kriitilised kahe tooli seaduse suhtes. Me leiame, et see pole õige, et tuntute poliitnägudega meelitatakse kohalikesse omavalitsustesse valimiste ajal hääli juurde ühele seltskonnale. Need tuntud näod tõmbavad sisse vähem tuntud või ka tihtipeale vähem olulisi inimesi. Sellega langeb ka volikogu kvaliteet. See on poliittrikk ning ilmselge on, et enamus neist tipp-poliitikutest kohalikku ellu süvenema ei hakka. Seda mängu ühesõnaga Vabaerakonna saadikud kaasa tegema ei hakka.

Me oleme ka rääkinud väga palju sellest, et kohalik võim peab olema kohalike poolt teostatav ja kritiseerinud seda, et väga tihti lähtuvad sellised kohalikud tülid parteide keskkontoritest tulevate tülidega, mis segab kohaliku elu juhtimist. Kohalik elu pole seotud ideoloogiaga, need on praktilised asjad, haldusjuhtimine – kas park tuleb siia, kas see puu istutatakse siia või sinna, kas teed ning sotsiaalhaldus on korras ja nii edasi. Me toetame valimisliite, seda küll vaid kahjuks moraalselt. Eesti seaduse järgi füüsiliselt või rahadega neid toetada ei saa. Meie seisukoht on ikkagi see, et õige kohalik võim on valimisliitude võim.

Nüüd on küll siin olnud ka neid valimisliite, mis on valimisliitude nime parasjagu ära solkinud, aga see ei tähenda, et me printsiibist enam kinni ei peaks. Eesti poliitikat tervendaks see, mida rohkem valimisliite kohalikul tasandil võimule saaks.

Te olete küll olnud Vabaerakonna juht juba neli kuud, kuid enamus sellest ajast on olnud suvel, kus Riigikogu kontekstis on…

Hapukurgi hooaeg.

Jah. Mis nüüd siis Vabaerakonnas muutub, kui fraktsiooni esimees on Artur Talvik, mitte Andres Herkel?

No ilmselt, kuna ma olen ise sellise kodanikuaktivisti taustaga, siis sellest lähtuvalt pöörame suuremat tähelepanu kodanikuühiskonna peale.

Mis see endast kätkeb?

Kui on harjumuspärane, et ühiskonda jaotatakse kolmeks – on ettevõtjad, avalik võim ja kodanikuühiskond, siis me käsitleme tervet ühiskonda just viimase ehk kodanikuühiskonnana. See tähendab seda, et see võim oleks rohkem detsentraliseeritud ja inimesed kohapeal saaksid rohkem oma asjade üle otsustada. Üldiselt võiks rahvas rohkem poliitikas kaasa rääkida.

Me just tulime välja ka kodanikuühiskonna edendamise ettepanekutega, kuna väga palju avalikku võimu on praegu peidetud MTÜde alla ära. Kui statistikat vaadata, on üle poole nendest sisuliselt avaliku võimu teostajad. See on selline varjatud riigipiruka paisumine. Me leiame, et riiklikud MTÜd tuleks vabaühendustest märgistuse poolest eraldada.

Sellega on vabaühenduste rahastamine samuti liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada. Me leiame, et rahastamise aluseks peaks võtma teised printsiibid. Selge on see, et mingid rahad vabaühendustele tulevad ka riigieelarvest, aga näiteks me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.

Kas see on mingisugune alternatiivversioon kaasavast eelarvest?

Jah, aga see on oluliselt suuremate summadega. Seda on ka päris mitmes Euroopa riigis kasutatud. Meie seisukohalt tõstaks ja arendaks see väga palju sellist iseseisvat mõtlemist ning nendest vabaühendustest tekiksid riigiaparaadile partnerid, mitte et nad ei oleks kintsukraapijad.

Ehk siis süsteem oleks rohkem detsentraliseeritud.

Me muudaksime ta selles mõttes vajaduspõhiseks ehk inimesed ise tunnetavad, missugust ühendust on vaja, millist mitte. Umbluu-ühendused, mis on mõeldud selleks, et poliitiku sõbrad saaksid endale hea äraolemise. Selliseid poleks meil põhimõtteliselt vaja.

Samuti on Eestis täiesti käest ära annetuste süsteem, mis pole seetõttu väga laialt levinud, eriti ettevõtete seas. See tuleneb sellest, et maksusüsteem koormab annetajaid ning ühel hetkel hakkad väga palju makse maksma selle eest ehk sind karistatakse kõva maksukoormusega, kui sa mõnele vabaühendusele tahad annetada.

Me saatsime needsamad värsked ettepanekud avatud dokumendina väga paljudele vabaühendustele laiali ning alustame sellega loodetavasti laiemat diskussiooni.

Teise asjana loodame suuremat tähelepanu pöörata laiapindsele riigikaitsele, kus on meie ideoloogia alus isehakkamasaav Eesti, isehakkamasaav kodanik, isehakkamasaav kogukond. Lootma jääda, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on suhteliselt naiivne. Igasugusteks keerulisteks olukordadeks tuleb ise ette valmistuda ning trenni teha. Ettehooldatud ühiskond on läinud liiga kaugele ning see teeb inimesed mugavaks. Inimesed arvavad tihti, et kõik asjad on lahendatavad, kui võtad kätte oma telefoni ja vajutad nuppu, aga ei mõtle selle peale, kui äkki telefoniühendust pole.

Ehk siis rohkem kodaniku vastutust.

Nii kodaniku vastutus kui ka otsustusõigus peaks olema oluliselt suurem ning kohapealse tegutsemise läbimõeldust hädaolukordade puhul. Meil on küll NATO siin, kuid NATO ei sekku igasugustesse vahepealsetesse asjadesse. NATO tuleb mängu alles siis kui on sõda, päris sõda. Kui vaadata, mis Euroopas toimub, on tänasel päeval näha, et on väga palju erinevaid võimalike hädaolukordi.

Ehk siis peaks hakkama soola ja suhkrut keldrisse varuma.

Tasuks selle peale mõelda. Ma ei ütle, et sa peaks kõik oma keldrid asju täis varuma, vaid olulisem on pigem ikkagi see, et tegevused oleks läbimõeldud, kui mingi asi juhtubki. Selleks on vaja inimesi õpetada. See pole nii, et vastused tulevad kuskilt taevast või nagu on meil paljuski harjutud, et kuskil mingis staabis istuvad mingid inimesed ja joonistavad mingisuguseid plaane. Sul pole selle plaaniga midagi teha, kui inimene ise ei tea oma rolli.

Kui minna veel valimiste jutu peale tagasi, siis üks asi, mida endiselt loodame veel ära teha on see, et oleks vaja põhjalikult reformida erakonnasüsteem ära. Täna me näeme, et väga palju kriitikat poliitikute suunal tuleneb sellest, et Eestis võetakse poliitikat kui isikliku kasusaamise kohta. Poliitika ja poliitikud on inimeste jaoks suhteliselt ebameeldivaks muutunud. Poliittehnoloogia saab tihti tähtsamaks kui sisu või ideoloogia, mille pärast võideldakse.

Seda tuleb printsipiaalselt muuta selleks, et Eesti poliitika muutukski. See algab sellest samast asjast näiteks, kus üks tuntud tüüp tõmbab teised sisse, kelle hulgas on väga palju selliseid lihtsalt usinaid käetõstjaid, kes oma peaga tihtipeale ei mõtle. Rahvast peaksid esindama ikkagi need, keda rahvas valib.

Kui minna Riigikogu sügisese istungjärgu juurde, siis te mainisite üksjagu teemapunkte. Üks asi on nendest rääkimine, teine asi realiseerimine. Mis Te nende asjade nimel Riigikogus tegema hakkate?

Arvestades, et me oleme opositsioonierakond, siis on üsna vähetõenäoline, et mõni meie eelnõudest läbi läheb. Samas on hea, kui on riiulil valmis eelnõud käepärast, kui peaks kunagi võimule pääsema. Ühe konkreetsema asjana tahaks tulla välja ettepanekutega, kuidas muuta katuserahade süsteemi.

Detsembri lõpus peaks välja tulema elanikkonnakaitse rakkerühma töö lõppraport, mida ootame huviga ning siis vaatame, mis selles sees on. Kui reaalselt poliitikat ellu viia ei saa, siis saame vähemalt ühiskonnale selgitada, miks üks või teine ettepanek vajalik on.

Palju on räägitud sellest, kuidas pärast valitsuse vahetumist möödunud sügisel on valitsuse töökultuur muutunud ning seda, et nad on vastuvõtlikumad teiste ideedele. Te olete olnud mõlema valitsuse ajal opositsioonis, kas on ka olnud tunda siis seda või mitte?

Tegelikult on see retoorika. Nendega on küll lihtsam rääkida ja ülbust on natuke vähem, aga praktikas nad ikka ei võta ideid küll sisse.

Aga kuulavad rohkem?

Vähemalt teevad näo, et kuulavad.


Te olete olnud kriitiline ka haldusreformi suhtes.

Jah, me leiame, et ühest küljest on positiivne, kui vallad lähevad suuremaks ning selle tulemusena tekib uusi tugevaid kogukondi juurde, kuid samas näeme kohe siin väga suurt probleemi selles, et hakkab toimuma ääremaastumine ning seda, et kogukondadel pole sõnaõigust.

Kas see ei ole selles mõttes nüüd lahendamise küsimus. Üks etapp riigireformist on tehtud, nüüd tuleb hakata järgmisi samme ette võtma.

Seda oleme kogu aeg öelnud, et ideaalis võiks olla nii, et selleks, et kogukonnad sõna saaks, peaks vallavolikogu koosnema kogukondade liidritest. Praktikas see päris nii ei ole.

Mida see tähendab liidritest?

Lihtsustatult öeldes on minu lemmikmõte majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.

Nagu Ühendkuningriikides.

Jah, aga seda ainult kohalikul tasandil. Riigi tasandil mitte.

Kas seda ohtu ei näe, et see annab proportsionaalselt suurema hääleõiguse väiksematele kohtadele?

See tasakaal tuleb sealt nagunii välja. Praegu on just vastupidi, et keskuste inimesed on tuntumad ning seetõttu valitakse neid, kuna suurem osa tähelepanu läheb keskustesse. Igal juhul tuleks seda tasandada.

See võiks siis olla riigireformi järgmine diskussioonipunkt.

Seda kindlasti. Teine osa riigireformist on ka seesama kodanikuühiskonna pakett. Peamine probleem on see, et riigimasina suurusest puudub tegelik ülevaade, kuna riik on salamisi liigselt laienenud MTÜdesse. Liiga palju inimesi on sõltuvuses riigiaparaadist ning bürokraatia ja ametkonna osakaal võiks olla oluliselt väiksem.

Oskate ehk tuua maailmast mingisugust mudelit, mis on Teie jaoks ideaalne?

Kaks näidet on Šveits ja Island, kellest võiks eeskuju võtta ning kelle mudeleid võiks kombineerida. Šveitsil on selles mõttes tohutu pikk demokraatia kogemus, kuid eks ka nemad on mõne asjaga seal liiale läinud. Praktiliselt iga seaduse puhul pole ka vaja otsedemokraatiat ning rahvahääletust, aga iseenesest Šveitsi mudel mulle väga meeldib.

Te olete nagu aru saan otsedemokraatia suur toetaja.

Mina isiklikult olen, kuigi meil on ka erakonnas otsedemokraatia suhtes kriitilisemaid tüüpe.

Kas seda ohtu ei näe, et paljuski taandub rahvahääletuste küsimus sellele, kes paremini reklaami teeb?

Vabandust väga, aga parteide puhul on ju samamoodi. Siin küsimuses taandume taas parteide rahastamise juurde ehk see, kellel on vastav raha, see pääseb võimule paremini ligi.

2011. aastal Te roheliste ridades Riigikokku ei pääsenud, küll aga saite sisse 2015. aastal. Nüüd olete kõigele lisaks ka erakonna ja fraktsiooni juht. Kas nüüd on siis Artur Talvikust saanud karjääripoliitik?

Ma ei tea, kas ma tavamõistes poliitik olen. Ütleme niimoodi, et mind huvitavad ikkagi ühiskond ise palju rohkem, kui minu enda isiklik karjäär. Kogu mu karjäär on ka täiesti ebastandardne olnud, et hakkad plakatikleepijast pihta ja siis poed õigetele inimestele ja jõuad kuhugi. Ei, aga poliitikas on huvitav ja Eesti on selline kihvt maa, kus võiks asju palju kihvtimalt teha. Kogu seda riiki võiks palju kihvtimalt juhtida.

Kui võrrelda seda pilti, mis avanes väljaspoolt Riigikogu ning võrrelda sellega, kui töötate nüüd juba üksjagu aega Riigikogus, mis on selles pildis teistmoodi?

Kindlasti on protsessid palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline. Selleks peab häid lahendusi olema.

Demokraatia võtab aega.

Demokraatia juba iseenesest on sihuke närvesööv asi ning asjade saavutamiseks on aega vaja. Õnneks on mul taust filmitegijana ning filmid ei sünni ka kiiresti, eriti mängufilmid. Sul võib aastaid minna selleni, kuni sa tulemuseni jõuad. Iseenesest sellist pikka vaadet mul on, see mind ei heiduta.

Seega plaanite kandideerida ka edasi Riigikogusse? Praegu on küll veel vara rääkida.

Seda on võib-olla jah vara rääkida, aga ütleme niimoodi, et ma arvan, et meie missioon Vabaerakonnaga laiemalt pole veel täidetud. Samas ma väga ei taha, et Vabaerakonnast tuleks selline tavaline kartellierakond. Tuleb loota, et me suudame oma nägu hoida ega lase ennast tõmmata sinna samasse potti, kus teised on ning seeläbi tuua Eesti poliitilisse kultuuri muutusi. See on päris raske vägikaikavedu, aga kui oleme sihikindlad, äkki siis õnnestub.

Nagu aru saan, siis on poliitilise kultuuri juures eelkõige probleem kuulamiskultuuris.

Ma ei tea. Ma ütleks ikkagi, et peamine jama on see, et selline teerulli poliitika on nii tavaliseks asjaajamise osaks saanud.

Kas see ei taandu ka inimeste ja valijate ootuste peale? Rahva ootus on see, et kui sinu valitud esindajad on sinna saanud, siis nad viivad ellu oma poliitikat, mida nad on lubanud teha, sealhulgas paratamatult ei võta seetõttu niivõrd opositsiooni arvesse. Kas see pole meie endi ja meie ootuste poolt kujundada?

See on muidugi oluline, et kes võimu teostab teostaks ka seda omamoodi, aga sinu tarkus ei pruugi alati olla lõplik tarkus. Tasub nüanside ja detailide peale mõelda ja võttes näiteks sellesama haldusreformi – oleks võinud juba kohe sisse mõelda, mismoodi need samad kogukonnad sõnaõigust saaksid. Seda poleks üldse keeruline olnud sisse panna. Näiteks võiks olla süsteem kahetasandiline ehk lisaks vallavalitsustele oleksid mingid kogukondade kogud, kellel oleks ka mingi õigus otsustada oma piirkonna asju.

Kas sisulist kaklemist on Riigikogu tasandil piisavalt?

Meil on Riigikogu tasandil hästi palju formaalsust. Ei teagi, kuidas nüüd öelda selle kohta – debati teesklemine. Sa võid tarkade mõtetega välja tulla, aga kahetsusväärselt neid ei arvestata ja sellise väikse riigi puhul on selline opositsiooni-koalitsiooni jäik vastandumine suhteliselt lühinägelik.

Vabaerakonna puhul on ka palju olnud juttu maailmavaatest. Algul heideti ette, et teil pole seda. Viimasel ajal olete kasutanud fraasi vaba konservatism. Kui palju reflekteerib see erakonna siseelu? Kas on ka olemas mingid eri suunad, näiteks nii-öelda vaba liberalism? See on küll juba iseenesest teatud mõttes sõnakordus.

See on selge, et meil on konservatiivsemaid inimesi ja liberaalsemaid inimesi. Tegelikult iseloomustab see vaba konservatism väga palju eestilikku mõtlemist, Eesti on kogu aeg olnud nagu kaks Eestit – on sisemaa-Eesti ja rannamaa-Eesti. Sisemaa-Eesti on paiksem, rohkem juurtes kinni ja ranna-Eesti võtab ette hullemaid asju, julgeb horisondi taha minna.

Iseenesest on see justkui meie ürgloomuses. Ma tajun üsna tihti, et sisemaa inimesed on kuidagi palju alalhoidlikumad, ei julge nii palju riske võtta. See pole iseenesest halb ning seetõttu võikski sellise tasakaalu hoidmine olla kogu Eesti poliitika eesmärk, mitte lihtsalt võtta mingeid võõraid ideoloogiaid sisse ja ratsutada nende najal.

Ehk siis pidev tasakaalu otsimine.

Jah, aga tasakaal tähendab ka seda, et on vaja testida ära ka ääred. See pendel ei peaks väga väikse amplituudiga liikuma, vaid tegema ikkagi suuri amplituute.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ei

Miks? – Põhjus on see, et me oleme kahe tooli seaduse vastu ja me leiame, et inimesi ei peaks petma sellega, et tuntud poliitnäod veavad vähemtuntuid poliitinägusid volikogudesse tehes sellega kohalikele omavalitsustele liiga.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – See on keeruline küsimus. Eks nad oskavad müristada. Kas müristamisega nõus olla või kas see müristamine on õige, see on teine küsimus. Aga müristada nad oskavad.

IRL – See on nüüd küll pähkel, paned mind ikka kahvlisse. Tänast IRLi on võib-olla kõige raskem iseloomustada. Väga positiivne on ehk see, et nad hääbuvad rahulikult.

Keskerakond – Raske on ühist sõnumit leida, kuna seal on erinevaid gruppe ja mõni grupp on üsnagi sümpaatne. Positiivne on see, et nad ei oska ülbed olla.

Reformierakond – Ülbus ise, aga kutsun neid spordierakonnaks. Väga palju on suuri spordihuvilised, kes ise jooksevad või ujuvad või teevad ma ei tea midagi kolmandat.

SDE – Ma ei tea, ehk käivad hästi riides ning oskavad ka veiniklaasi hästi käes hoida.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on väga erineva taustaga inimesi, mis on ühtepidi nagu pluss, aga ka teisiti miinus. Teinekord võtab mingite asjade kohaleviimine palju rohkem aega, kui võiks, kuna selle ühise keele leidmine on väga erineva tausta tõttu keeruline.

Vabaerakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Seda ma ei oska öelda, aga loodan, et rohkem kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Seadusi on palju. Neid peaks olema vähem ja isikliku vastutust oluliselt rohkem.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s