Hanno Pevkur: tänased eelarvepoliitilised otsused mõjutavad meid veel aastakümneid

DSC_0101 (3)

  • “Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.”
  • “Praegu on näha, et majanduskasv on päris kenasti kasvanud, kuid sellistes tingimustes hakata kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks.”
  • “Meie opositsiooni minekust ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. “
  • “Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on.”

Sarnaselt sellele, kuidas Reformierakond on opositsioonis oma häälepaelu paljuski kulutanud ehk valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikat kritiseerides, tõdes erakonna esimees Hanno Pevkur, et nende fookus on taas liikumas majandus- ning ettevõtlusküsimuste peale. Suurem osa vestlusest jäi peatuma just nendele teemadele, kuid tõele au andes olid ka intervjuu küsimused juba eelnevalt sinnapoole kaldu.

Opositsioonipingis pakutavate võimaluste üle Pevkur ei kurda, vaid näeb, et ka sealt on võimalik tahte korral poliitikat suunata. Seda nii meediapildis kui õiguslikus ruumis.

Küll aga näeb Pevkur, et õigusruumis peaks olema ametnikkonnal rohkem vabadust kaalutlusõiguseks ning seda, et riik ei peaks rida rida haaval ette ütlema, kuidas peaks käituma. Ühe lahendusena näeb ta karmilt punast linti lõigata ning seadusi hulgikorras vähendada.


Reformierakond on nüüdseks olnud peaaegu et aasta opositsioonis. Nii kriitikud, meedia kui ka teie pooldajad on avaldanud lootust, et see annab ehk Reformierakonnale aega sisekaemuseks. Kas on siis seni sellest kasu ka olnud?

Ma usun, et Reformierakond on seda aega kasutanud väga hästi. Meil on tõesti olnud võimalus tegeleda nii sisekaemusega ning meie erakonna esimees pidas tollal õigeks võtta ka vastutust ning panna amet maha. Erakond valis uue esimehe ja juhatuse ning oleme ka põhikirja muutnud.

Nii et ma usun, et meil on olnud nende kuude jooksul hea võimalus enda ridu korrastada ning saada tugevamaks. Seetõttu on meil ka väga hea minna vastu kohalikele valimistele, kuna meeskonnad on tugevad üle Eesti ning meil on selge arusaam, mida me tahame.

Mis see sisekaemus peegeldanud on? Kui vaadata enesekriitiliselt tagasi, mis viis selle positsioonini.

Eks sellest on väga palju viimase kaheksa kuu jooksul kirjutatud ka ning siin on palju erinevaid faktoreid. Loomulikult peame võtma ka ise teatud vastutuse ja möönma, et võib-olla kõik asjad koalitsioonipartneritega kõige paremini ei läinud. Teisest küljest oli ka koalitsioonipartnerite arusaamatu tung lihtsalt muutusteks ning meie opositsiooni saatmiseks nii suur, teadmata ise, mis ees ootab.

Tänaseks teame, et ees ootasid maksutõusud, astmeline tulumaks ja samamoodi ka põhimõtete muutumine näiteks vene keele ja kodakondsuse küsimustes. Nii et sellest muutusest ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. Nad on pidanud aktsepteerima ja heaks kiitma needsamad kodakondsus- ja keelepoliitika muudatused. Samamoodi on nende poolt varasemalt toetatud ühetaoline tulumaks muutunud tänaseks astmeliseks.

Te olete opositsioonis kõige rohkem lärmi teinud eelkõige maksuküsimustes ning ettevõtluskeskonda puudutavas. Kas see on viide sellele, et Reformierakond on liikumas tagasi eelkõige majandusküsimuste fookuse peale?

Jah. Me kõik mõistame, et ilma majanduskasvuta ja maksutulu suurenemiseta ei ole võimalik rääkida ka sellest, et oleks võimalik rohkem maksta pensione või sotsiaaltoetusi. See tsükkel peab olema ikkagi niipidi, et kõigepealt on majanduskasv ja suuremad sissetulekud ning seejärel saab rääkida ka suurematest toetustest, mida välja maksta. Nii et jah, meie fookus majandusteemadele on väga tugev.

Ma isegi ei ütleks, et põhiprobleem on maksutõusud, vaid põhiprobleem on ikkagi eelarvedistsipliin ja eelarvereeglite oluline nõrgemaks muutmine. Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.

Praegu on näha, et majanduskasv on ekspordinõudlusest ja sisetarbimisest tulenevalt päris kenasti kasvanud ning sellistes tingimustes hakata veel kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks. Kui me olime buumiaastatel kogunud reservidesse 6-7 miljardit krooni, siis isegi kriisiaastatel õnnestus meil need reservid säilitada. Seda seetõttu, et meil olid mõistlikud rahanduspoliitilised otsused, kus pigem võeti Euroopa Investeerimispangast madala intressiga laenu ning oma reservid paigutati Põhjala riikide võlakirjadesse, kus intressi tulu oli oluliselt suurem. Majanduslikult ja rahanduslikult tehti sellega mõistlike otsuseid.

Tänasel päeval tundub, et enam ei vaadata absoluutselt seda, kuidas rahanduslikult mõistlike otsuseid teha, vaid kulutatakse kõik need reservid ära, mis on kogutud. Lisaks reservide kulutamisele võetakse pealekauba ka laenu. Nii ei ole võimalik pikaajaliselt toimida. See on väga lühiajaline mõtlemine, mis viib tuleviku kohustused väga kõrgele ning mille tulemused peavad kõik maksumaksjad ühiselt lõpuks kinni maksma.

Nii et valitsuse kriitika puudutab eelkõige eelarvedistsipliini.

Eelarvedistsipliini lõhkumine on kõige suurem majandus- ja rahanduspoliitiline viga, mille tänane valitsus on teinud. Ka Isamaa ja Res Publica liit, kes rääkis veel mõned aastad tagasi sellest, et eelarve tasakaal tuleks kirjutada põhiseadusesse, on tänaseks ise selle heaks kiitnud, et eelarvega minnakse defitsiiti.

Valitsus on seni näidanud, et nad on valmis ka sammu tagasi astuma, kui see on piisavalt põhjendatud. Kuidas te selle enda positsiooni riigikogu töös suudate kehtestada? Kas olete juba opositsiooni nipid selgeks saanud?

Eks me teeme oma tööd ning räägime samu asju, mida peame õigeks sõltumata sellest, kas oleme koalitsioonis või opositsioonis. Ma kordan veel kord üle – eelarvedistsipliini küsimus on äärmiselt oluline. Samamoodi on ka oluline, et tööjõumaksud oleksid madalad ning see, et ettevõtjatel oleks võimalik oma elu võimalikult bürokraatiavabalt ajada. Kui ettevõtjal on piisavalt vabadust, ollakse ka valmis investeerima – see tähendab ka uusi töökohti ning seega ka kõrgemat maksutulu. Nende põhimõtete eest me seisame.

Opositsioonis olles on ühest küljest hea meel, et valitsus on ühtteist õppinud, kuid teisest küljest on ikkagi näha, et kõik need sammud on olnud kiired ja läbimõtlematud. See on päädinud ka vaidlustega kohtus ning president on öelnud, et mõned seadused jäävad välja kuulutamata. Selline läbimõtlematu ja rapsiv käitumine valitsuse poolt on viinud tulemuseni, kus ettevõtjad tänast valitsust absoluutselt ei usalda.

Magustatud jookide maksu puhul oli nagu aru sain presidendi etteheide eelkõige selles, et laevadel ja lennukitel peaks olema magustatud joogid sarnastel alustel maksustatud. See peaks iseenesest menetlusse tagasi tulema.

Eks aeg näitab seda. Igal juhul on seda korduvalt räägitud, tõestatud ja tõendatud, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. See eesmärk ei ole kindlasti mitte sellises mahus rahva tervisega seotud, mida koalitsioon püüab väita, vaid on ikkagi puhtalt seotud riigieelarve tulude saamisega selleks, et katta ebamõistlike kulutusi. Selles mõttes andis president ikkagi väga selge sõnumi, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. Eks siin sügishooaeg näitab, kas ja kuidas koalitsioon kavatseb sellega uuesti parlamendisaali tulla.

Te mainiste ka seda, et oluline on ettevõtete jaoks bürokraatiat vähendada. Mis lahendusi selles osas näete, mida ei ole juba valitsuses laual?

Ma käisin juba kevadel parlamendi majandusarutelul välja seda, et selliste pehmete ja väikeste sammudega asja paremaks ei muuda. Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on. Seda nii kohalikul tasandil kui riigitasandil kokku ning kõikide õigusaktide lõikes.

Kui võtta lihtsa näite – 25 aastat tagasi, kui võeti vastu uus tsiviilkohtumenetluse seadustik oli selles natuke üle saja paragrahvi. Tänaseks on neid paragrahve ligi 800. Kas selle võrra on tsiviilkohtumenetlus läinud paremaks või kiiremaks? Sellises mahus kindlasti mitte, et oleks seitse korda suurendatud õigusruumi mahtu.

Nii et tegelikult kui me suudame bürokraatiat vähendada ja panna endale julged eesmärgid, et meil oleks poole vähem õigusakte, siis see kindlasti annab ettevõtjatele käitumisvabadust juurde ning samamoodi ka ametnikkonnale otsustusvabadust juurde. Kõik asjad ei pea seaduses kirjas olema täpselt punkti järgi, vaid kaalutlusõigus on midagi sellist, mis on igati loomupärane ja mida võiks olla rohkem.

Milline on Reformierakonna positsioon kolmandatest riikidest tööjõu sissetoomisel? Suve keskel räägiti juba sellest, et tänavu on kvoot täis saanud hoolimata eranditest. Mis lahendust Te näete?

Siin peaks kõigepealt ära klaarima selle, mida Eesti avalikkuses nii EKRE ning veel mõned poliitilised jõud siduda üritanud on ehk sisserändepiirarv oleks justkui kuidagi seotud pagulastega ja ebaseaduslikult Eestisse tulijatega. Ei, ei ole. Sisserändepiirav puudutab puhtalt siia õiguslikult soovida tulijaid, eelkõige tööle tulijaid. Sellist rännet, kus inimesed, soovivad seaduslikult Eestisse tulla ei peaks me kindlasti nii piirama nagu me täna olema teinud. Ükskõik, kas ta soovib siia tulla töötama tööandja kutsel või õppima.

Me peaksime kehtestama selle asemel punktisüsteemi, kus me võtame aluseks palgakriteeriumid, töötukassa nõusoleku, et selles piirkonnas neid töötajaid tõesti ei ole võimalik leida ning loomulikult ka selle, et on olemas tööandja, kes selle inimese siia kutsub. Siis on võimalik sellise punktisüsteemi kaudu lõpetada selline kvoodimajandus ja lähtuda ikkagi tööturu tegelikest vajadustest. Kui töötukassa ütleb, et meil on omal Eesti tööturul olemas inimesed, kes ühte või teist tööd suudavad teha, siis tuleb loomulikult esmajärjekorras enda inimestele ümberõpet ja töökohta pakkuda.

See teema tuleb lahutada pagulasteemast ning siin on mul hästi lihtne sõnum – meie kodu ja meie reeglid. See tähendab, et kõik, kes on siin ebaseaduslikult, peavad Eestist lahkuma ning need, kes siin on, peavad austama Eesti seadusi.

Uus valitsus võttis tagasi ka koheselt mitmed teie maksupoliitilised otsused, näiteks majutusasutuste käibemaksu. Kas nende osas olete vahepeal ümber mõelnud või valitsusse minnes rakendaksite uuesti need põhimõtted?

Oluline on see, et kui Reformierakond peaks uuesti saama võimaluse valitsust moodustada, siis eelkõige vaadatakse tõesti need rahalised võimalused üle, mis riigikassal juba täna olemas on ning siis saab hakata vaatama kulutusi. Kui kellelgi on soovi mingeid uusi kulutusi teha, siis tuleb hakata vaatama seda, kas ja kuidas on võimalik selleks katet leida. Täna ei pea ma aga kindlasti mõistlikuks arutada seda, milline on ühe või teise konkreetse maksu osas meie teoreetiline positsioon.

Koalitsioonikõneluste ajal leitakse partneritega võimalike kulutuste ja tulude vahel alati kompromiss. Nagu ma ka juba korduvalt olen öelnud, meie esmane positsioon on loomulikult see, et eelarve peab olema tasakaalus. Me ei saa teha kulutusi üle oma jõu. Täpselt samamoodi ei tee me ka oma kodus kulutusi üle oma jõu või vähemalt ei tohiks teha. Me ei saa võtta SMS laenu kui me ei suuda seda tagasi maksta. Me ei saa ka üldiselt võtta laenu, kui me ei suuda seda tagasi maksta. Eestlastele on ju omane, et võlg on võõra oma ning iga ülekulutus, mida sa üle oma võimete teed tähendab seda, et sa paned kas siis ennast või oma lapsi tulevikuks väga raskesse seisu.

Teie fraktsioonist osaleb peaaegu kõik liikmed KOV valimistel.

Jah, peaaegu kõik.

Selle kõrvalt jääb mahti ka üle riigikogu tööle?

Loomulikult. Riigikogu liikmete põhitöö on ikkagi riigikogus ja kandideerimine on üks osa poliitilisest tegevusest, et olla poliitiliselt aktiivne ja oma valijatele ka tegelikult enda vaateid tutvustada. Mina olen alati toetanud seda, et riigikogu liikmetel peab säilima side oma kogukonnaga.

Ma ei kujuta ette seda, kui inimene on valitud riigikokku, siis ta peaks sulguma Toompea lossi seinte vahele ning jumala eest ei tohiks ta oma valijatega enam suhelda. Vastupidi. Ta peab teadma, mis on kohaliku elu probleemid ning mis kohalike valijaid puudutab. Päeva lõpuks on valdav enamus riigikogu liikmetest valitud mingist piirkonnast just sellepärast, et neil ongi regionaalne printsiip riigikogu mandaatide jaotusel selleks, et ei oleks ainult Tallinnast valitud riigikogu liikmeid, kes paratamatult saavad meedias rohkem sõna. Väiksematest maakondadest valitud saadikutel on samasugune sõnaõigus riigikogu liikmena ning nad peavad selle sama sõna viima ka oma kodukohta tagasi ja sealt kodukohast siis tooma selle teadmise riigikokku.

Kui rääkida konkreetsemalt mis teil sügisel riigikogus plaan on, kas on teil veel mingeid prioriteete lisaks sellele, et rõhutate eelarvedistsipliini küsimust?

Sügisperioodi kõige olulisem teema on paratamatult eelarve. Septembri lõpuks peab olema valitsusel juba ju eelnõu koos ning valmis parlamenti saatmiseks. Nii et eks aeg näitab, kuidas valitsus oma ettepanekuid teeb. Valitsusel on kindlasti tänase seisuga natuke lihtsam, kuna majandusnäitajad on paranenud, aga igal juhul saab see olema meie kõige-kõige olulisem teema.

Te olete riigikogus olnud teoreetiliselt kolm koosseisu, praktikas sisuliselt kaks-kolm aastat (toim. – ülejäänud aja on Pevkur olnud erinevates ministrite ametites), sealhulgas nüüd ka opositsioonis. Nähes teist perspektiivi, kas tunnetate ise seda, et Eesti parlamendis on opositsioonihoovad piisavad?

Opositsioonil on Eesti parlamendis kindlasti võimalik oma nägu näidata. Esiteks on näiteks meil endil väga avatud meediasuhtlus ning oleme alati kättesaadavad nii meediale kui ka meedia ma usun parlamendi liikmetele ehk kui sul on ka midagi öelda, siis küll ka Eesti meedia sellest ka kirjutab. Teiseks on ka juriidiliselt ja õiguslikult piisavalt võimalusi, et oma sõna maksma panna. Seda kuni äärmuslike meetmeteni ehk siis võimalike venitamistaktikate ning ööistungiteni välja.

Eks ta on igal pool riikides nii, et kui koalitsioon püsib ja koalitsioon on tugev, siis on neil võimalik ka oma hääletused läbi viia. Kui koalitsioon on nõrk, nagu ta tänasel päeval on, siis ei õnnestu ka kõiki hääletusi läbi viia. Nagu ka me nägime siin näiteks ju ühe karistusseadustiku muudatuste puhul, kus koalitsioonil polnud piisavalt hääli kohtunike kaalutlusõiguse piiramiseks. Selles mõttes on koalitsioon täna nõrk, kui neil on tänaseks alles jäänud 53 häält ning eks nad seetõttu on veel nõrgemaks muutunud. Sügishooaeg saab kindlasti olema neile piisav väljakutse.

Kui üks konkurent sõnas sedasi, et kui Reformierakonda sai varem kiita sellega, et sisedistsipliin on väga korralik, siis praegu lausus ta, et enam ei saaks seda päris öelda. Kuidas kirjeldaksite erakonna siseelu?

Ma arvan, et kõik mis puudutab riigikogu hääletusi, siis me lepima alati kokku, milline on Reformierakonna positsioon. Kui kellelgi on mingisugune erijuhtum, siis me ei ole ka seda välistanud, et nad saaksid oma südametunnistuse järgi hääletada. Erakonna siseelu on korras ning meil on tugev meeskond. Ma usun, et kui vaadata täna parlamendi koosseisu, siis Reformierakond on fraktsioonina kindlasti üks tugevamaid ja ühtsemaid fraktsioone.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Nagu ma ka juba vastasin, on minu hinnangul äärmiselt oluline, et riigikogu liikmed oleksid kohaliku eluga kursis ja elades Tallinnas on loomulik, et ma Tallinna teemadel sõna võtan. Samamoodi on mul erakonna esimehena moraalne kohustus olla toeks kogu erakonnale ja meie erakonna kandidaatidele üle Eesti. Seetõttu olen ma ka viimased kuu aega tiirutanud mööda Eestimaad, siitki Teiega kohtumiselt sõidan kohe Lääne-Virumaale ja sealt edasi Ida-Virumaale.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Ma olen ausalt välja öelnud, et ma praegu pole plaaninud Tallinna volikokku minemist. Ma toetan meeskonda ja kandideerin meeskonna toetuseks. Samas arvestan ka seda, et riigikogu ja volikogu tsüklid ei ole ühes perioodis ning ega päeva lõpuks lõpuni välistada ei saa, et ma ühel päeval ka selle nelja aasta jooksul olen Tallinna volikogus.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Sarnaselt Reformierakonnaga on nad tugev ja ühtne fraktsioon ning nende hääled peavad.

IRL – Väga raske on midagi positiivset tuua, kuna nad järjest lagunevad. Nende kohta saab positiivset öelda taas siis, kui nad oma maailmavaate jälle üles leiavad. Eks neil täna ole kindlasti raske Keskerakonna venemeelsust, kodakondsuspoliitikat, keelepoliitikat ning maksupoliitikat heaks kiita, kuid neil on veel võimalus paremaks saada.

Keskerakond – Tänane peaministrierakond ning eks nad seetõttu vastutavad kogu selle jama eest, mis nad on kokku keeranud.

SDE – Ma ütleks, et nad on minu arvates neutraalselt vait olnud ja sotsidele paistabki niimoodi, et kui nad on vait, siis nende populaarsus on ka tõusnud. Kui Ossinovski on hakanud rääkima uutest maksudest või uutest piirangutest, mida ta on ka päris palju teinud, siis on ka reiting kohe allapoole kiskunud. Nii et kui sotsid oma päris poliitika letti laovad, siis nad peavad arvestama, et nende reiting langeb ja kui nad on vait, siis nende reiting on pigem tõusu teel.

Vabaerakond – Mulle tundubki, et nad ongi nii vabad, et nende nägu vajab veel kujundamist. Selles mõttes on neil samasugune väljakutse nagu IRLill.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on mõnes küsimuses fraktsioonina kindlasti võimalik veel ühtsemaks saada. Samas liberaalidena ehk vaba eneseteostuse ja mõtte austajatena tuleb seda teinekord arvestada, et erinevatel inimestel on erinevad positsioonid.

Reformierakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Reformierakond on 2019. aasta valimiste võitja ning selle nimel me täna tööd teeme. Kui me suudame säilitada oma tänase kohtade arvu, siis ma oleksin sellega väga rahul.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Palju.

Millal on Reformierakond tagasi valitsuses? – Hiljemalt 2019. aasta märts.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s