Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 9

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu üheksanda töönädala kohta.

Tänastel arupärimistel vastasid küsimustele peaminister Jüri Ratas, riigihalduse minister Jaak Aab, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ning keskkonnaminister Siim Kiisler.

Jüri Ratas pidi Riigikogu kõnepuldis aru andma selle kohta, kas Eesti riigil on ikkagi ambitsiooni püüelda avalikus sektoris teadus- ja arendustegevuse rahastuses 1%-ni SKP-st 2020. aastaks, kuna järgmise aasta riigieelarve eelnõus oli jäetud see lahtiseks märkides, et rahastus peab tõusma vähemalt paralleelselt SKP-ga. Jüri Ratas selgitas, et see polnud valitsuse enda otsus, vaid teadus- ja arengunõukogu soovitus ning ambitsioonid pole kuhugi kadunud, vaid see on miinimumprogramm.

Ratas peatus veel ühe teemapunktina erasektoril ehk kuidas muuta ettevõtete jaoks teadusesse investeeringuid atraktiivsemaks, kuna need otsused võivad olla tihti kallid, riskantsed ja pikaajalise tasuvusega; samuti sellel, kuidas motiveerida ettevõtteid ka statistikas kajastama oma sellealaseid kulutusi, kuna see nõuab ettevõtetelt eraldi pingutust.

Ratas lausus, et kui viimase 17 aasta jooksul pole Eesti maksupoliitikas kasutatud erisusi, siis tulevikus võib oodata, et nii ei pruugi see jääda. Seda siis selleks, et motiveerida just ettevõtteid panustama teadus- ja arendustegevusse. Peaminister mainis siiski, et konkreetset terviklahendust veel ei ole. Urmas Kruuse maksuerisuste tegemise osas niivõrd optimistlik polnud ning sõnas, et kui ettevõtjad on tabanud, millist kasu need investeeringud kaasa toovad, siis tasub see niivõrdki ära ning erisuste tegemine pole mõistlik ega vajalik.

Krista Aru peatus aga ühel teisel probleemil – nimelt sellel, kas on vajadust ikkagi kontrollida igat 10 senti või eurot, kas on kasutatud seda õigesti või mitte. “Me oleme teaduse peale lasknud ehitada tohutu bürokraatiaarmee. Üks kontrollib ühte asja, teine kontrollib teist, kolmas kontrollib eelmisi kontrollijaid. See on rumal raiskamine ja see sööb tegelikult teaduses jõudu. Rääkimata seda, et ta võtab teadlaselt aega. Ja aega teaduses pole mitte kunagi,” sõnas ta.

Igor Gräzin tundis aga muret selle üle, kui teadusharud koonduvad Eestis ühe koolkonna alla, kuna see piirab edasimineku jõudlust ning domineerima hakkab vaid ühe doktriini õpetus. “Kui me tahame, et Eestis oleksid keeleteadus, etnograafia, ajalugu, majandusteadus, õigusteadus, siis peab kõiki neid aineid õpetama vähemalt kahes kohas, parem oleks kolmes. Ja mida halvemini nad omavahel läbi saaksid, seda parem. Sellepärast, et teaduse viib edasi mitte alandlik nõusolek, vaid teaduse viib edasi see väike tattnina, kes pärast selgub, et on geenius ja kes julgebki öelda.”

Eurostati andmete kohaselt oli 2016. aastal teadus- ja arendustegevuse rahastus Eestis 1,28% SKP-st (seda nii era- kui avalik sektor kokku), Euroopa Liidus keskmiselt 2,03%.

Tänasel istungil haarasid erandkorras suuremas mahus tähelepanu enda peale saared. Tähelepanu jagunes kahe eelnõu vahel – üks väikesaarte, teine suursaarte jaoks. Mandriinimeste sekka oli peitunud ka mõned poliitikud, kes on esindatud volikogudes nii Saaremaal (Enn Eesmaa, Hannes Hanso, Kalle Laanet, Urve Tiidus) kui ka Muhus (Igor Gräzin).

Suurte saarte ehk Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu nimel oli Reformierakond koos kunagise Kuressaare linnapea Urve Tiiduse eestvedamisel algatanud eelnõu, millega saaksid need saared hakata ise korraldama parvlaevade- ning lennuliiklust võttes sellega tulevikus kohustuse üle maanteeametilt.

Korraldamise all mõisteti graafikute tiheduse määramist, sealhulgas kohaldada ise paindlikumat poliitikat, kui on teada, et tulemas on mingisugune rahvarohke sündmus või reisimise tipptund. Urve Tiidus põhjendas, et kõige paremini ja kiiremini suudab vajadusi tunnetada ikkagi olukorrale võimalikult lähedal olevad inimesed. Eelnõus jäeti rahastamise kohustus endiselt riigi kanda, kuid samas kommenteeris Tiidus, et kohustustega koos võib ka kaasa pakkida rahakoti.

Eelnõu pälvis kriitikat selles osas, et see oli algatatud liigselt kiirustatult, mistõttu ei pruugi see täita oma eesmärki. Jaanus Marrandi lausus, et arvestades, et vahetasand maanteeameti ja kohalike omavalitsuste vahel ehk maavalitsus kaob uuest aastast ära, siis on elementaarne, et tuleb leida uus lahendus, kuidas peaks hakkama välja nägema koostöö ühenduste planeerimisel. Samas ei soostunud ta toetama ettepanekut tuues ühe põhjusena välja tehnilise nüansi – eelnõu fraas “võib korraldada” võib põhjustada vastutuse hajumist. Sellega toetuti ka näitel, et hankeid teeks edaspidi siiski ministeerium ning seega sellealane vastutus jääks sinna.

Eelnõu menetlusest väljalangemise poolt hääletas 36 saadikut, vastu 26 ehk sellega leidis ka see oma lõpu.

Menetlusprotseduurika mõistes kulges edukamalt väiksemate saarte eelnõu – teise lugemise läbis seaduseparandus, millega saaks Vabariigi valitsus endale õiguse määrata iga aasta veebruaris, kes kvalifitseerub kirjeldatud parameetrite alusel püsiasustustega väikesaarte sekka, kes mitte. Hetkel peaks nimistu muutmiseks muutma seadust, edaspidi piisab valitsuse määrusest. Uuest aastast on teada, et senisele 11 saarele lisanduvad nimistusse Aegna, Naissaar ja Väike-Pakri.

Peamiste mõõdikutena mõistetaks elanike arvu (minimaalselt viis) ning saare suurust (maksimaalselt 100 ruutkilomeetrit). Põhiseaduskomisjonis arutleti esimese punkti osas, kas need viis inimest peaksid ka elama vähemalt kahel aadressil või mitte, kuid lõpuks jõuti järelduseni, et piisab ühest.

Novembrikuisel komisjoni istungil ei nõustunud Eesti Saarte Kogu esimees Leo Filippov sellega, et aluskriteerium peaks olema viis elanikku, vaid argumenteeris, et saarte taasasustamise protsess algab juba ühest elanikust ning lähtepunktina peaks olema ka garanteeritud usaldus riigi ja kohaliku omavalitsuse vastu.

Marko Pomerants sõnas, et kohalike elanike eest peab KOV vastutama igal juhul hoolimata sellest, kas saar kuulub väikesaare nimistusse või mitte ning kuskile peab siiski selle kriteeriumi paika panema. Kohalikele omavalitsustele, kuhu kuuluvad väikesaared, peaks uue mudeli alusel olema baasrahastusena tagatud 11 000 eurot aastas viieliikmelise grupi kohta, riigihalduse ministri Jaak Aabi hinnangul peaks see kokku moodustama umbes 416 000 eurot.

Kui väikesaarte nimistu peaks tulevikus täienema, siis peaks suurenema ka selle arvelt kogusumma ehk selle arvelt ei peaks hakkama summat jagama rohkema arvu osaliste vahel. Nimistusse lisamise-kustutamise ning rahastamise teostuse vahel hakkaks kehtima aga aastane lõtk – kui saar lisatakse näiteks nimistusse aastal 2019, siis raha hakkaks sealne KOV kätte saama 2020. aastast ning ka vastupidi kustutamise puhul.

Kihnu vallavanem Ingvar Saare tõstatas komisjoni istungil küsimuse, kas kohalikud omavalitsused peaksid eelarves eraldi välja tooma kulud ja tulud, mis väikesaartega seonduvad. Saare pakkus välja, et vastav säte tuleks lisada eelnõusse, kuid mõte toetust ei leidnud.

Täiendavalt annab eelnõu veel õiguse vedada püsiasustustega väikesaartel veoauto kastis või veoseruumis inimesi kiirusega kuni 40km/h, kuid mitte haagistes.

Väikesaarte temaatika leiab ka kajastust kolmapäevases (22.11) Reporteritunnis (kl 14.05 Vikerraadios).

Tänasel täiskogu istungil otsustati kõrgete riigiametnike palkade, vanemahüvitise paindlikuse ning Haigekassa rahastamise saatuse üle. Kui seni on kõrgemate riigiteenijate palgamäär olnud sõltuvuses iga-aastasest indekseerimisest (palgamäära korrigeerimine vastavalt muutujatele), mille väärtus on 50% tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumise aastase muutuse aritmeetilisest keskmisest, siis uue eelnõu kohaselt sõltuks palgamäär indeksist, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust.

Viimasel kolmel aastal on vastav indeks püsinud sarnasel tasemel – selle aasta aprillis oli selleks 1,017, möödunud aasta sama ning 2015. aastal kõrgemgi (1,019). Indeks on seotud kõrgeima palgamääraga, mis on 5200 eurot ehk võrreldes kahe aasta tagusega on palgad ka seetõttu mõnevõrra väiksemad.

Muudatusettepanekuna soovisid kolm Reformierakonna saadikut (Arto Aas, Kalle Laanet ja Lauri Luik) kõrgeimat palgamäära tõsta 6500 euroni, kuid see ei leidnud piisavat toetust. Samuti ei leidnud toetust nende teine ettepanek, millega tõsta Riigikogu lihtliikmete palgakoefitsienti 0,65-lt 0,75-le ning kahe aseesimehe (fraktsiooni ja komisjoni) tegurit 0,75-lt 0,8-le.

Enim vastukaja tekitas saalis aga esinduskulude loomine peaprokurörile, riigikontrolörile, riigisekretärile ning õiguskantslerile. Esinduskuludeks saab olema 20% palgast, mille võimalus on juba loodud riigikohtu esimehele. Jüri Adams sõnas, et esinduskulude näol on tegemist nõukogudeliiduliku nähtusega ning see mõjub võltsnime all palga tõstmisena, kuna ta ei näinud, et sellel oleks mingisugust sihipärast kasutust.

Jürgen Ligi lausus, et temal ei oleks midagi selle vastu, kui senised esinduskulud presidendil ja valitsuse liikmetel kui sellised kaotataks üldse ära ning see summa liidetaks lihtsalt palgaga. Sarnases foonis kommenteeris ka Artur Talvik. “Kui inimesed saavad palka, siis nad saavad palka selle eest ja mingisuguseid ümbernurgahüvesid ei peaks olema. Olgu see palk siis veidi suurem, aga sellised igasugused esinduskulud ja kuluhüvitused ja kogu see muu värk võiks olemata jääda või siis on kompenseeritud väga selgelt ja klaarilt,” lausus Talvik.

Ligi täiendas veel, et konkreetse ettepaneku puhul ei näe ta loogikat kulude juurdekirjutamisel, kuna seda tüüpi kulutused on neil juba niigi kaetud. Samuti tegi ta ettepaneku, et vähendada Riigikogu liikmete kuluhüvitisi 30%-lt 20%-le, aga selle arvelt kaotada ära kõiksugune tšekimajandus.

Esinduskulude muudatusettepanek leidis siiski koalitsiooni toel saadikute piisava toetuse.

Täna arutlusel olnud sotsiaalhoolekandeseaduse muutmise eelnõu kohaselt tunnistatakse uuest aastast kehtetuks riikliku matusetoetuse seadus. Selle asemel hakatakse riigieelarvest eraldama iga surmajuhtumi kohta 250 eurot kohalikele omavalitsustele, kes hakkavad selle raha jagamise üle otsustama. Seniselt maksavad juba niigi umbes pooled omavalitsused omastele matusetoetust.

Universaalne riiklik matusetoetus kaotati 2009. aastal majandussurutise tõttu, riiklikult maksti järgnevatel aastatel kinni vaid tundmatute või omasteta isikute matused. Seetõttu jäi matuste korraldamiseks mõeldud igasugune majanduslik abi kohalike omavalitsuste kanda. 2015. aastast hakkas kehtima süsteem, kus riigi poolset toetust hakkasid saama ka majanduslikult vähekindlustatud inimesed.

Möödunud aastal maksti riiklike matusetoetusi kokku 391 korral, neist 184 korral oli toetus mõeldud tundmatute või omasteta isikute matmiseks ning 207 korral majanduslikult vähekindlustatud inimestele abiks.

Uue süsteemi kohaselt antakse toetuste suuruse ja printsiipide üle otsustusõigus kohalikele omavalitsustele, kes kaalutluskohana saavad valida, kas maksta universaalset toetust ehk kõigile võrdselt või siis võtavad arvesse ka muid asjaolusid, eeldatavasti eelkõige perekonna majandusliku olukorda.

Raha eraldatakse omavalitsustele aasta alguses, summad arvutatakse lähtudes demograafiast ehk kalkuleerides umbes kui palju surmajuhtumeid võiks vastavas omavalitsuses järgmise aasta jooksul oodata. Järgmine aasta on toetussumma kokku 4 miljonit eurot ehk 16 000 toetuseeraldist.

Advertisements

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 8

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kaheksanda töönädala kohta.

Täna sai tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski vastata peamiselt Vabaerakonna saadikute küsimustele, mis puudutasid Haigekassa juhtimist, seal mõeldavaid muudatusi ning ka sellest, kas tulevikus on plaanis võtta midagi ette selle osas, et riik kasutab Haigekassa reserve jooksvate kulude katteks. Viimase asjus kordas Ossinovski õiguskantsleri seisukohta, et praegune olukord pole õiguslikult piisavalt selge ning lisas, et seetõttu on sotsiaal- ja rahandusministeerium valmistamas seadusemuudatust, mis olukorda seaduslikult korrigeeriks. Selles osas, kui kaugel täpsemalt menetlus on, ei osanud minister vastata.

Artur Talvik uuris laiemalt, et kas minister ei näe vastuolu selles, et Haigekassale lisatakse järgnevatel aastatel külge erinevaid tegevusi ja ülesandeid (näiteks kiirabi läheb Haigekassa valitsuse alla) ning seetõttu poleks ta enam justkui tervishoiu kindlustuskeskus. Talvik täiendas, et koht, kus poliitikat kujundatakse ning teostatakse üheskoos võib tekitada tervishoius suurt segadust.

Ossinovski vastas, et selles osas üritataksegi just viia tervishoiupoliitilised otsused ministeeriumisse ning rakenduslikud otsused sinna, kus neid rakendatakse. Selle kohta tõi minister näite, et praegu on sotsiaalministeeriumi, täpsemalt ravimikomisjoni, haldusalas soodusravimite hindamine rahalise efektiivsuse ja meditsiinilise tõenduspõhisuse alusel. Ta sõnas, et see on puhtalt rakenduslik otsus, mis peaks olema Haigekassa halduse all. “Lepitakse kokku väljakirjutamise reeglid, et millistele patsientidele see välja kirjutatakse. Ja siis saadetakse kogu see kupatus tervise- ja tööministrile allkirjastamiseks. Ma kirjutan neid alla kvartalis üle saja. Ma ütlen päris siiralt, ma ei saa sellest mitte midagi aru,” lausus Ossinovski.

Pikemalt peatuti küsimusel, kas ja kuidas peaks Haigekassa nõukogu reformima – varasemalt oli planeeritud vähendada liikmete arvu 15-lt 7-le ning luua juurde nõustavad komisjonid. “Me ei taha teha jututubasid, vaid päriselt olulisi tööorganeid, mis annaksid sisulise sisendi haigekassa nõukogu liikmetele, juhatusele ja ka ministeeriumile,” selgitas plaani Ossinovski.

Vabaerakondlaste seas tekitasid küsimusi nii see, et miks valiti mudel 3 poliitikut, 2 tööandjate esindajat, 1 ametiühingute ja 1 kindlustatute esindaja kui ka see, kuidas peaksid need komisjonid suutma mõjutada reaalseid otsuseid. Seda siis arvestades, et praegugi võib vastavaid komisjone moodustada, ent neid pole loodud.

Tervise- ja tööminister lausus, et et kaheastmeline komisjoni-nõukogu mudel aitab paremini kasutada ära vastava ala kompetentsi seal, kus seda vaja on. “Me oleme olnud olukorras, kus meil on inimesi, kes väga hästi valdavad ühte poolt, aga absoluutselt ei valda teist poolt, kuid otsuseid peavad nad langetama korraga mõlemas ja vastutavad mõlemate vastuste eest ka tegelikult isiklikult ja täielikult vastavalt seadusele.”

Sellega jääks finantsküsimused nõukogu pädevuse alla ning komisjonid võtaksid üle erialaseid teadmisi nõudvad küsimused. “See, kas haigekassa hinnakirjas peaksid südamestendid olema ravimikaetud või ravimikatmata, eeldab hoopis teistsugust kompetentsust, kui eelarve tasakaalustamine,” lisas minister.

Ta tõi veel välja, et plaanis on luua kolm komisjoni – olulisima dokumendina menetleks üks komisjon koos juhatusega tervishoiuteenuste loetelu, teine langetaks otsuseid meditsiiniseadmete ja soodusravimite üle ning kolmas komisjon tegeleks pikema vaatega tervishoiukorralduste muudatuste ettevalmistamisega. “Näiteks hindaksid nad vaktsiinide tõhususe alusel seda, millised vaktsiinidest võtta riiklikule rahastamisele, millised mitte, millistele sihtrühmadele seda teha, millisel viisil laiendada näiteks sõeluuringuid ühele või teisele sihtrühmale.”

Monika Haukanõmm lausus, et peamine probleem puudutab seda, kuidas oleks tagatud nende komisjonide funktsionaalsus: “Enam teebki muret just see, et ei eelnõust ega seletuskirjast selgu täpsemalt, kuidas neid komisjone moodustatakse ja mis on nende komisjonide mõju või siis ka nn otsustuspädevus.”

Haukanõmm lisas, et on küll mõistetav, et praeguses nõukogus võib olla probleeme nii kvoorumi täis saamisega ja seega otsuste täideviimisega, kuid pakutud mudel ei taga Haigekassa nõukogu kompetentsi tõusu, mis võiks eesmärk olla. “Praegu jätab see küll sellise mulje, et kuna otsused venivad ega lähe sellisel moel, nagu on ministeeriumile või haigekassale vajalik, siis üks võimalus ongi öelda, et me ei suuda otsustada, meil puudub teadmine, kogu on liiga suur ja me vajame väiksemat,” sõnas ta.

Lisaks valimisseaduste (KOV, Riigikogu ja europarlamendi oma) muutmise eelnõule oli täna päevakorras õiguskantsler Ülle Madise ettepanek parandada sotsiaalhoolekandeseadust selliselt, et hooldekodudes olevad abivajajad saaksid samaväärselt abivahendite soetamiseks toetust nagu nad saaksid seda kodus elades, lõpetades sellega ära õiguskantsleri hinnangu kohaselt põhiseadusvastane diskrimineerimine.

Madise tõi olukorra illustreerimiseks näite, kuidas hooldekodus olles peaks audiolugeri ehk Daisy-pleieri (nägemispuudega inimeste abivahend) eest välja käima 450 eurot, siis kodus olles oleks õigus taotleda riigipoolset toetust ning saada seesama abivahend 90% soodustusega ehk 45 euro eest.

See olukord soosib aga õiguskantsleri hinnangul skeemitamist, kus inimesed kirjutavad ajutiselt ennast hooldekodust välja, et saada vajalik vahend soodsamalt kätte. “Inimesi pettusele suunata on ebaeetiline ning see ei paku probleemile sobivat lahendust,” märkis õiguskantsler kirjalikus ettepanekus.

Veel uuriti selle kohta, kui pikalt see olukord on kehtinud ning kui palju sedalaadne tingimus on riigile raha kokku hoidnud. Määrus, mis kehtestas mainitud sätte, jõustus 2000. aastal ning seadusesse kirjutati see möödunud aastal. Raha kokkuhoiu osas andmed puudusid.

Ettepanek leidis 78 Riigikogu liikme toetuse ning sellega sai sotsiaalkomisjon ülesandeks vastav eelnõu algatada.

—–

*Videos sai ekslikult märgitud justkui mahuks 16 ruutmeetrist plakatit ühele bussipaviljoni reklaampinnale, kui ilmselgelt nii see pole. Esitatud mõte jääb siiski üldjoontes samaks.

Täna läbis Riigikogus teise lugemise järgmise aasta riigieelarve eelnõu hoolimata opositsiooni püüdlustest teine lugemine katkestada ehk sellega anda valitsusele aega eelarve üle järele mõtlemiseks. Täpselt nii nagu rahanduskomisjon otsustas, siis ükski 50st opositsiooni poolt tehtud muudatusettepanekutest toetust ei leidnud.

Muudatusettepanekutes nägid opositsioonipoliitikud peamiste kärpekohtadena riigisektori töö- ja majandamiskulude vähendamist, üürikorterite rajamise programmi 37 miljonit eurot ning Rail Balticut. Viimase osas nägid EKRE saadikud vajalikuks peatada investeeringud täielikult (31 miljonit eurot), Vabaerakond aga pakkus välja osalist kärpimist (5,4 miljonit eurot). Nii EKRE kui Vabaerakond pakkusid samuti mõlemad välja vähendada erakondade riigieelarvelist toetust poole võrra ehk umbes 2,7 miljoni euro ulatuses.

Vabaerakond oleks sealt vabaneva raha suunanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile ning mesindusse, EKRE jättis selle lahtiseks. Kui Vabaerakond soovis veel osa vabanevast rahast suunata teadusesse (nii baasfinantseerimisse kui doktorantide toetuseks), siis EKRE ettepanek oli toetada PPA palgafondi ning anda ikalduse kriisiabiks. Liina Kersna nägi aga vajalikuks, et rohkem raha tuleks suunata alustatavatele õpetajatele.

Eelarve üle vaidlemine jäi korduvalt pidama küsimusele, milliseid eksperte usaldada. Rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin pidas seda usu küsimuseks ning märkis, et eelarve struktuurses tasakaalus hoidmine on muutunud liigselt kinnisideeks. Opositsiooni poliitikud väljendasid aga endiselt uskumatust, et valitsus ei taha kuulata Eesti Panga, Euroopa Nõukogu, eelarvenõukogu ja Riigikontrolli nõu. Stalnuhhin kui Kersti Sarapuu tõid kaitseks välja, et rahvusvaheline reitinguagentuur Fitch parandas hiljuti Eesti riigireitingut stabiilselt positiivseks.

Riigieelarve jääb nüüd uuesti ootama muudatusettepanekuid, mis peaksid laekuma hiljemalt 29. novembriks.

Täna läbis esimese lugemise Reformierakonna algatatud eelnõu, millega antaks kooli töötajaile rohkem õigusi keelatud (tubakas, alkohol, külmrelvad), turvalisust ohustavate (harpuunid, rakulkad, puhkpüssid) või vara rikkumiseks kohandatud (žiletiterad, saeketid) esemete eemaldamiseks ning hoiule võtmiseks. Kui seni on selle jaoks olnud vajalik politsei sekkumine, siis eelnõu kohaselt saaksid kooli töötajad õiguse ohtlikud esemed hoiule võtta.

Seda ka juhtudel, kui neid ei ole veel koolis kasutatud. Turvakontrolli käigus antakse õigus vaadelda ja kombata temaga kaasas olevaid (pinal, kott, taskud) või kasutuses olevaid (lauasahtel, kapp) esemeid. Seda aga mitte piiramatult, näiteks ei tohi kasutada metallidetektoreid ning selle tarvis koolitatud loomi. Samuti ei sisalda turvakontroll õigust teostada isiklikku läbivaatust ning tegevust tuleb protokollida. Täiendavat meedet ehk vahetut sundi (vähimail määral füüsilise jõu kasutamine, mis võimalik) võivad kasutada vaid need isikud, kes on koolitatud selleks, on samast soost kontrollitavaga ning samuti ei tohi riivata õpilase eneseväärikust.

Eelnõu algatajate seas oli kaks endist haridus- ja teadusministrit ehk Jürgen Ligi ning Maris Lauri. Mõlemad põhjendasid algatust sellega, et kui nende ministri oleku ajal oli juba eelnõu menetluses, siis aeg näitas, et sellega pole mindud edasi ehk nähti põhjust see ise lauale tuua. Niisiis, nagu vahepeal on selgunud, on ka valitsusel siiski plaanis analoogse eelnõuga peagi välja tulla. Seetõttu ka valitsus eelnõud ei toetanud.

Sellest hoolimata õnnestus eelnõul esimene lugemine läbida. Otsustavaks kaalukeeleks sai koalitsiooni poolt Viktoria Ladõnskaja, kes kultuurikomisjonis jäi erapoolikuks nii eelnõu tagasilükkamise kui esimese lugemise lõpetamise osas, mis tingis olukorra, et komisjon kumbagi otsust vastu ei võtnud (4 häält poolt ja 4 häält vastu mõlemal juhul). Lähtudes töö- ja kodukorraseadusest tähendas aga see seda, et automaatselt ilma hääletuseta sai sellega esimene lugemine lõpetatud.

Eelnõu osas väljendas pessimistliku tooni Eesti Õpilasesinduse Liit, kes pidas nii mõndagi punkti privaatsfääri tungimiseks ning samuti muretsesid selle üle, et kuidas tagatakse punktide teostamine. Jürgen Ligi argumenteeris vastu, et eelnõuga ei võeta ühtegi õpilaste õigust ära, vaid vastupidiselt kaitstakse neid turvalisuse tagamisel otsides tasakaalu õpilaste ja koolitöötajate õiguste vahel. Ligi lisas, et 2015. aastal oli liidu juhatuse arvamus temaga kohtudes rahulikum.

Eesti Haridustöötajate Liit pidas aga antud eelnõu vajalikuks selleks, et suurendada õpetajate ja kooli võimekust reageerida ohuolukordadeks väljendades sealjuures muret, et praegune situatsioon ei anna koolile praktiliselt piisavalt õiguseid tagada koolis turvalisus ilma korrakaitse organeid kasutamata. Siiski märkisid nad riskidena, et turvakontrollid ei tohiks muutuda õpetajate tööülesanneteks ehk seetõttu tuleks see anda kahe valitud töötaja halduse alla, kes oleksid eri soost. Samuti peeti väga oluliseks sealjuures väljaõppe tagamist.

Märt Sults baseerus oma sõnavõtus oma koolijuhtimise kogemusel ning nõustus Jürgen Ligi selle punktiga, et palkade tõstmine pole see, mis tagab õpetajate töö väärikust. Samas märkis ta, et ükski seadus ei pane paika seda, kuidas õpetaja oma klassiga hakkama saab, vaid see taandub ikkagi õpetaja autoriteedile. Sarnases toonis märkis Tarmo Kruusimäe, et seadusesse pole võimalik kirjutada Tamagotchit ega MP3-mängijaid ehk kaasas käia sellega, mis parasjagu õpilaste tähelepanuvõimega konkureerivad.

Pärast esimest lugemist jääb nüüd oodata valitsuse reaktsiooni, kas üritatakse üheskoos teisel lugemisel muudatusettepanekutega uuendatud nägu ette luua või plaanitakse siiski eraldi eelnõuga välja tulla ning see eelnõu põhja lasta. Urmas Reinsalu kommenteeris seda oktoobris, et eesmärk on siiski haridusministeeriumi ettepanekuga lagedale tulla, kuid kiitis algatust. Muudatusettepanekute tähtajaks on 30. november.

 

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 7

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu seitsmenda töönädala kohta.

Pärast nädalast pausi jätkus istungisaali töö arupärimistega – Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni kirjeldustega Eesti Panga seisukohtades riigieelarve kohta ning välisministri Sven Mikseri jätkuvate selgitustega Kataloonia kriisi valguses.

Hansson lausus küsimustele vastates, et riigipoolsed suuremad investeeringud olukorras, kus tööjõupõud on suur, pole küll katastroofiline, kuid pikemas perspektiivis pigem kasu ei too. Nii-öelda majanduse elavnemise pani Eesti Panga president eelkõige selle arvele, et meie partnermaades ning ka laiemalt Euroopas on samasugused arengud toimunud ning majanduskasv kiireneb üle Euroopa suuremas tempos kui prognoositud.

Erisusena tõi Hansson välja, et võrreldes muu euroalaga paistab Eesti silma märgatavalt suurema palgakasvuga – kui meil on see umbes 7%, siis üldiselt on selleks 1%-1,5%. Hansson meenutas siiski, et viimase 15-20 aasta jooksul on Eesti keskmine majanduskasv olnud natuke rohkem kui 4% aastas olukorras, kus kasvuruumi ning kasutamata potentsiaali oli vaesema ning areneva majanduse tõttu tunduvalt rohkem.

*Meeldetuletuseks, struktuurne eelarvetasakaal võtab arvesse riigieelarve ajutised kulud ja tulud ning majanduskeskkonnast tingitud mõjud.

Täna oli istungisaalis arutelul kaks eelnõu. Esimene neist puudutas olümpiavõitjatele riikliku toetuse fikseerimist keskmise palgaga. Kui opositsiooni poolt algselt pakutu asemel suudeti vahepeal kompromiss leida ehk võrdsustada tava- ja paraolümpiavõitjate tasud, siis täna ei leidnud toetust kaks täiendavat ettepanekut. Andres Ammas avaldas lootust, et kuigi malet ei klassifitseerida seaduse mõistes spordina, siis võiks ehk maleolümpiavõitjaid siiski samamoodi saada ka riigi poolt sätestatud kuutasu.

Jüri Jaanson oli muudatusettepanekuna soovitanud seaduses muuta terminit “paraolümpiamängud” ehk kaotada sealt täht “O”. See oli ajendatud sellest, et ilma o-ta paralümpiat kasutab alates selle aasta algusest nii Eestis olev vastav spordikomitee (Eesti Paralümpia Komitee ehk EPK) kui ka rahvusvaheliselt on võetud sedalaadne praktika kokku lepitud. Ettepanek toetust ei leidnud.

—————

Teine päevakorrapunkt ehk EKRE fraktsiooni eelnõu kitsendada välismaalastele kinnisasjade (eelkõige põllu- ja metsamaade) ostmist toetust ei leidnud. Eelnõu kohaselt oleks muutunud keelenõuded maa ostmisel keerulisemaks ehk oleks vajalik kas B1 tasemel eesti keele oskuse tõestus või isiklikult eesti keeles ametnikule maaostusoovi põhjendamine. Samuti oleks maaostul olnud vajalik omada ning tõestada põllumajandusalaseid oskusi või teadmisi. Toetuspunktina kasutati analoogseid seadusi Lätist ja Taanist.

Maaelukomisjoni ettekandja Igor Gräzin märkis, et ühe peamise põhjusena oli selleks mitmed vastuolud seletuskirja ning eelnõu enda vahel ehk need polnud omavahel päris kooskõlas. Samas märkis ta, et komisjon nõustus, et seda teemat võiks ka hiljem maaelukomisjonis arutleda.

Jaanus Marrandi meenutas, et ligi 20 aastat tagasi sajandivahetuse paiku oli ta ise samalaadset eelnõu ise ka kaitsnud ning ka 2002. aastal põllumajandusministrina analoogse seaduseparanduse vastu võtnud. Siiski märkis ta, et need varasemad eelnõud ei piiranud sisuliselt suurt midagi ning tänane pakutu veel vähemgi, kui just ei otsustataks piirata müüki juriidilistele isikutele. “Ma natuke kahtlen selles, et 2017. aastal võiks keegi tulla lagedale mõttega, et keelame ära juriidilistel isikutel maa ostmise üldse,” sõnas Marrandi.

Inara Luigas tuletas meelde, et ka juba praeguse seaduse järgi kehtivad ranged regulatsioonid välismaiste spekulantide vastu ehk kolmanda riigi kodanikud peavad maa ostmiseks esitama tegevuskava; tõestama, et tal on maaharimiseks olemas vajalikud vahendid ning finantsvõimekus.

Vaidluseks läks veel selle üle, kas Vabadussõtta mindi selleks, et endale maad ja talu kätte võidelda või võidelda punaste vastu. Samuti seadis Jürgen Ligi kahtluse alla, kas antud eelnõu põhjal peab EKRE ennast ikkagi parempoolseks või mitte, kuna üritatakse turgu regulatsioonide ja väravatega piirata. Martin Helme vastas, et jah, ollakse ikkagi parempoolsed, kuid mitte liberaalsed.

Jaanus Marrandi kiitis veel Mart Helme näitlemisoskust: “Eelnõu on tehtud populaarsetel kaalutlustel, selleks et näidata, kuidas me oleme sinimustvalged ja võitleme. See võitluse protsess on tähtis. Need paatoslikud kõned, need sõnavõtud siin on tähtsad, mida just eelkõneleja välja mängis tõelise näitlejameisterlikkusega.”

Mart Helme ise toetus oma fraktsiooni nimel ettekandes sellele, et välismaiste inimeste eest tuleks maaostu üha rohkem piirata, kuna haritav maa ning puhas vesi muutub maailmas üha enam defitsiitsemaks ning seetõttu muutub meie maa järjest väärtuslikumaks.

Maaeluministeeriumi andmete kohaselt kuulub välismaalastele Eestis kokku 213 835 ha maatulundusmaad ehk 5,6% kogu hallatavast alast. Viis aastat tagasi oli vastav protsent 4,7%. Eelnõu menetlusse jätmise poolt hääletas 9 saadikut.

Täna andis Alar Karis viimast korda riigikontrolörina aastase ülevaate riigi varade kasutamisest ja säilimisest. Tuleva aasta kevadel asub ta juba juhtima ERMi.

Peamiste teemadena peatus riigikontrolör näiteks riigieelarve arusaadavusel ja jätkusuutlikusel; ning sellel, mis saab riigieelarvest edasi pärast 2020. aastat ehk kui väheneb eurorahade panus. Karis pidas tagasivaatavalt aga üheks Riigikontrolli viimaste aastate peamiseks töövõiduks bürokraatia vähendamist – möödunud aastal jõustus riigieelarve seaduse muutus, mis vabastas ministeeriumid ja põhiseaduslikud institutsioonid raamatupidamisaruannete iga-aastasest eraldi koostamisest.

Suurim mure puudutas siiski eurorahade vähenemist, seda nii kontrolöri kui riigikogu liikmete sõnades. Karis tõi paralleeliks, et kui rahandusministeeriumi hinnangul võib meile eraldatava raha hulk väheneda umbes 150-200 miljonit eurot aastas, siis see läheb umbes sama kalliks riigile maksma kui tuleval aastal rakenduv tulumaksuvaba miinimumi tõus.

Karis märkis, et sealjuures paistab silma teatud lühinägelikkust: “Kui Riigikontroll küsis ministeeriumiametnikelt, kust ja kuidas seda kõike euroraha vähenemisel või puudumisel finantseerida, olid kaks põhilist vastust: “ei tea” või “riigieelarvest”. Kust ja kuidas raha riigieelarvesse peaks saama, Riigikontroll enam küsima ei hakanud.”

Samuti tõi ta välja, et üsnagi suur osa riigieelarvest on meil juba fikseeritud ning see vaikselt kasvab: möödunud aastal oli 78% kuludest fikseeritud, 2020. aastal peaks see ulatuma 80%-ni. Samuti on kasvamas sotsiaal- ja tervishoiukulude osakaal riigieelarvest ehk rahandusministeeriumi hinnangul peaks 2020. aastal jõudma see pooleni riigi rahakotist. “Arenguks jääb igal aastal raha proportsionaalselt üha vähemaks,” lausus selle peale Karis.

Tulevane ERMi kantseldaja sõnas veel, et eurorahade osas tuleb silmas pidada, et mitmed valdkonnad on tugevalt sõltuvuses just eurorahadest, näiteks ettevõtluse ja regionaalarengu rahaline toetamine toimub ca 85%-90% ulatuses Euroopa Liidu fondidest, riigi teedevõrgu arendamise finantseerimine on olnud sõltuvuses umbes kolmandiku osas.

Riigieelarve koostamise kohta tõdes ta, et see võib olla isegi Riigikogu liikmetele raskesti mõistetav ning vajab süvitsi raamatupidamise tundmist, rahandus- ja majandusterminitest aru saamist ning meeletult aega, et kogu materjali analüüsides selgeks saada. Aivar Sõerd täiendas, et riigieelarves pole mitte lihtsalt keeruline orienteeruda, vaid tihtipeale pole seal vajaliku informatsiooni, milles orienteeruda.

Sõerd tõi sellega näite detailsuste vastandlikkuse kohta: “Rahandusministeeriumi all on üksikasjalikult öeldud, et on vahendid kahe Töötukassa ja ühe Riigimetsa Majandamise Keskuse töötaja õppelaenu kustutamiseks, aga samas, kui hakata otsima informatsiooni sellest, kui palju näiteks järgmise aasta Tallinna Sadama IPO-ga (aktsiate esmane avalik pakkumine – toim.) seoses eelarvesse vahendeid juurde tuleb, sellest infot ei leia.”

Sama tendentsi oli täheldanud ka riigikontrolör. “On paraku juhtumeid, kus seletuskirjas on küll selgitatud marginaalseid tulusid summades 140 või 300 eurot, kuid näiteks ligi 33 miljoni euro kohta pole mingit selgitust, mis selle tehingu sisu on ja miks seda vaja on.”

Samas nentis ta, et võim olukorda parandada on just parlamendi enda kätes ning parlament saaks väga selgelt valitsusele öelda, missugusel viisil peab olema eelarve esitatud, et iga maksumaksja saaks seda kätte võttes aru, mida tema raha eest tehakse, kuhu raha kulub ja kust see raha tuleb.

———

Täna andis veel lisaks ametivande Rein Randver (SDE), kes pääses asendusliikmena Riigikokku seetõttu, et Marju Lauristin liigub Tartu volikokku ning Ivari Padar läheb tema asemikuna europarlamenti. Endisel keskkonnaministril Randveril pole see aga esimene taoline juhtum – pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi otsustas Ivari Padar mitte Riigikokku tulla ehk jääda europarlamendi saadikuks ning seetõttu pääses asendusliikmena sisse jällegi Randver. Randver on endine Valga maavanem ning Eesti Kepikõnni liidu president.

Tänane Riigikogu istung kestis kõigest 11 minutit, kui teise lugemise läbis eelnõu, mis peaks vähendama halduskohtude ülekoormust.

Seletuskirjas märgitakse, et üks ülekoormuse olulisemaid põhjuseid on vangidelt saadud suur hulk eri kaebuseid, keda samas mõistetakse kui ühiskonna riskigrupina, kelle õiguste kaitse vajab kõrgendatud tähelepanu. Ülemöödunud aastal esitasid vangid 1216 kaebust ehk 36% halduskohtu kaebuste koguarvust. Nende arvu tõstab märkimisväärselt nii-öelda sarikaebajad – näiteks sellel samal 2015. aastal esitasid kümme kõige aktiivsemat vangi, kes olid ka üleüldiselt aktiivseimad kaebajad, kokku 349 kaebust ehk seega juba iseenesest kümnendiku üldarvust.

Enamasti need kaebused aga rahuldatud ei saa. 2014. aastal õnnestus see kas täielikult või osaliselt vaid 6% juhtumitest. Samas kaebuste tagastamiseks või menetlusse võtmise keeldumiseks kulub juba iseenesest keskmiselt 74 päeva. Seetõttu on ka sellesama eelnõu eesmärk kasutada rohkem lihtmenetlust seal, kus vähegi võimalik. Tagajärgedena nähakse siiski, et see võib kaasa tuua mõningase kaebuste arvu kasvu, kus kinnipeetavad pöörduvad Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Seletuskirjas väidetakse, et senise kohtupraktika põhjal pole enamus kaebuste puhul õiguslik riive suur ning puudutasid näiteks selliseid teemasid nagu kambri- ja jalutusboksi tingimused (ebapiisav kambripind, õhuvahetus, valgustus jne), töö ja õppimine, kinnipeetava läbiotsimine.

Lihtmenetlused on paindlikumad, kuna näiteks menetlusosalisi võib kohtunik ära kuulata telefoni teel, pole vajadust kohtuistungiteks ning dokumendi vorminõuded pole nii karmid. Lihtmenetluste soodustamiseks tõsteti ka rahalist piirmäära ehk seda, kui kalli vaidlusalase vara korral oleks sedalaadne menetlus võimalik. Kui varem oli selleks summaks 200 eurot, siis uuest aastast juba 1000 eurot. Tartu Ringkonnakohtu poolt esitatud arvamuse kohaselt on üldse küsitav, kas rahalise kahju kaudu saab üldse otsustada, kas miski õigusriivamine on olnud oluline või mitte.

Lisaks antakse kohtutele juurde täiendavaid õigusi kaebuste tagastamiseks ja trahvida neid, kes kirjalikes avaldustes ebasündsalt kellegi poole pöörduvad ning samuti seatakse piiranguid kui palju mingit kaebust võib esitada.

Teisalt parandatakse ka menetlusabi kättesaadavust. Hetkel saavad inimesed menetlusabi juhul, kui menetluskulud ületavad kahe kuu sissetulekut, sealjuures arvestatakse arvutusel maha maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustusest tingitud kulud ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Eelnõu kohaselt lisandub täiendava punktina mahaarvestusse juurde muud vältimatud kulud kuni 75% ulatuses miinimumpalgast. Uuel aastal võrdub see seega kuni 375 euroga.

Eelnõu initsiatiiv tuli halduskohtunikelt.

 

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 6

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kuuenda töönädala kohta.

Tänasel Riigikogu aseesimeeste valimistel tekitas elevust eelkõige kaks asjaolu. Kui varem oli teada Reformierakonna juhi Hanno Pevkuri kandideerimisest, siis täna esitasid oma kandidaadi ka Vabaerakond, kelleks oli Krista Aru.

Teiseks pidasid Eiki Nestor ning Enn Eesmaa vajalikuks kommenteerida valimiste järgsel pressikonverentsil Indrek Tarandi sotsiaalmeediapostitust, kus ta väljendas imestust, mispärast pidi kandideerima Rõivase tagasiastumisel ka uuesti Enn Eesmaa. Nestor lausus, et selle taga peitub loogika, et opositsioon ei jääks ilma positsioonita Riigikogu juhatuses. “Vastasel korral, kui me oleks täna ühe aseesimehe tagasi astumise korral saanud valida ühte aseesimeest, oleks võinud juhtuda nii, et Riigikogu enamus oleks võtnud kõik kolm kohta juhatuses, aga seda ei soovi ka meie Ennuga,” märkis spiiker.

Valituks osutusid 52 häälega Eesmaa ning 33 häälega Pevkur. Aru kogus 9 häält.

Hanno Pevkur lausus pressikonverentsil, et loodab eeskätt juhatuses olles aidata leida õiget tasakaalu parlamendi ja valitsuse vahel. “Ärgem siiski unustagem, et Eesti on parlamentaarne riik. Parlamendi käes on need juhtohjad, kuidas ka näiteks riigieelarve välja paistab ja kui on vajadust teha siin korrektuure valitsuse töös, siis seda on varasemalt tehtud ja kindlasti tehakse ka edaspidi,” sõnas ta.

Täna üritasid muuhulgas reformierakondlased veenda ülejäänud saadikuid selles, et tuleks taastada abikaasadele mõeldud ühine tuludeklaratsioon, mille uus valitsus otsustas tühistada. Põhiarutelu käis Aivar Sõerdi ja Mihhail Stalnuhhini vahel, kes ei suutnud omavahel nõustuda, kumma valitsuse rakendatud tulumaksusüsteem on inimestele parem, kas eelmise või tänase valitsuse oma. Just nimelt laieneski teema üsnagi koheselt ka laiemalt maksusüsteemi printsiipide peale.

Rahandusministeeriumi andmete kohaselt oleks ühisdeklaratsioonide taastamise mõju 2018. aasta riigieelarvele hinnanguliselt 18,6 miljonit eurot kulu. Eelnõu siiski läbi ei läinud, kui puudu jäi 5 häält – hääletustulemus 42 vs 37.

Täna toimus Riigikogus teatud mõttes refleksioon endasse kui ka ministeeriumitesse ehk justiitsminister Urmas Reinsalu tutvustas õiguspoliitika arengusuundasid. Peamise murekohana märgiti seda, et enamus eelnõudest ei kätke endas eelnevalt tehtud väljatöötamiskavatsusi (lühend VTK) – justiitsministeeriumi poolt tänavu läbi vaadatud 76st eelnõust hõlmas VTK-d umbes veerand (20). Peamiselt põhjendatakse VTK puudumist sellega, et tegemist on EL-i õiguse või välislepinguga; või sellega, et eelnõud on vaja kiireloomuliselt menetleda.

VTK etapis sõnastatakse probleem ja võimalikud lahendusteed ning selgub ka, kas vastavat õigusnormi on üldse vaja ehk sellega välistatakse ka üleliigset seadusloomet.

Üleliigsel seadusloomel peatus ka Hanno Pevkur, kes lausus, et võiks võtta eesmärgi, et mõne aja pärast võikski Eestis olla poole vähem õigusloomet kui praegu. Samuti märkis Pevkur, et rohkem vaeva tuleks näha seaduste selgusega: “Kui me loome õigust, mille keel on nii keeruline, et sellest tõesti saabki aru ainult jurist või lausa advokaat, siis tegelikult see ei peaks see tee olema, vaid ka tavalised inimesed peaksid ka aru saama seadustest.”

Külliki Kübarsepp kritiseeris seda korda, kuidas tihtipeale menetletakse Euroopa Liidust tulevaid direktiive. Nimelt heitis Kübarsepp ette, et sageli jõuavad neist lähtuvad eelnõud Riigikokku palju hiljem kui rakendamistähtaeg ette näeb ning seetõttu pannakse Riigikogu sundolukorda, kus tuleb neid menetleda kiiremas korras. “See tähendab seda, et meie õiguskvaliteet langeb, sest meil ei ole aega aru saada ega menetleda, millest üldse jutt on, kuna tähtaeg on kukkunud,” lausus ta.

Liisa Oviir lõpetas oma ettekande pilguheiduga tulevikku ehk sellel, et tuleva aasta mais jõustub Euroopa andmekaitse üldmäärus. Oviir lootis, et justiitsministeerium saadab kõikvõimalikud vastavat määrust puudutavad eelnõud aegsasti kooskõlastamistele ning ka Riigikokku selleks, et mahukad seadusemuudatused saaksid piisavalt tähelepanu. Määrus peaks tooma muutusi eelkõige isikuandmete kaitse seadusele, kuid ka teistele andmekaitset puudutavatele seadustele.

1. jaanuari seisuga oli Eestis 379 seadust ning sellest ajast peale on muudetud 237 seadust.

Tänane päev piirdus peamiselt vaid üksikute formaalsustega nagu rahapesu tõkestamise eelnõu viimase lugemisega ning Balti assamblee isikkoosseisu muudatuste vastuvõtmisega. Esimese lugemise läbis samuti eelnõu, mis põhines juba 2015. aastal õiguskantsleri poolt tehtud etteheitel, et on põhiseadusvastane, et äriühingute juhid ei saa pärast koondamist ennast töötuna arvele võtta.

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 5

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu viienda töönädala kohta.

Valimiste järgsel päeval said pärast peaaegu kuu pikkust pausi vastata arupärimistele ministrid: sedapuhku peaminister Jüri Ratas ning haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Nagu ka juba korduvalt on sügise jooksul teemat meelde tuletanud, uurisid Reformierakonna saadikud, milline on täpsemalt valitsuse poliitika 60-40 keeleprintsiibi tagamisel (ehk õpe peab olema vähemalt 60% ulatuses eesti keeles) ning kas erandeid lubatakse või mitte.

Andres Herkeli eesvedamisel oli samuti jätkuvalt päevakorras Eestit eriti teravalt puudutanud Aserbaidžaani üleeuroopaline rahapesu, kus raha käis läbi just Danske panga Eesti filiaali. Samal teemal jätkab Riigikogu juba kolmapäeval, kui teisel lugemisel on rahapesu tõkestamise eelnõu, mis puudutab peamiselt muudatusi äriregistris.

Lisaks kooseluseaduse tühistamise eelnõule oli täna korduva nähtusena Riigikogu istungisaalis samuti uuesti arutamisel presidendi poolt tagasi lükatud magustatud jookide maksu seadus. Marko Pomerants märkis, et septembris toimunud põhiseaduskomisjoni istungil leiti, et enamus pole nõus presidendi hinnanguga selles osas, et laevadel ja lennukitel tehtav erisus poleks põhiseaduspärane, kuid nagu valitsus riigieelarvet kokku pannes otsustas, siis siiski sel aastal seadus ei jõustu.

Hääletus lähtus ka sellest ning 62 vastuhäälega otsustati seadust mitte uuesti vastu võtta. Sellega aga ei lange eelnõu menetlusest välja, vaid jääb ootama oma edasist tulevikku.

“Paljudel Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole, kuid paljudel on. Aivar Sõerd, palun!”

Nii tutvustas Riigikogu aseesimees Enn Eesmaa sisse küsimustevooru, kus rahandusminister Toomas Tõniste pidi riigieelarve kohta parlamendiliikmete arupärimistele vastama. Seda ka Tõniste hulganisti teha sai. Kui kolm opositsioonipoliitikut kiitsid Tõnistet ausa tooni eest, siis enamasti pidi rahandusminister kriitikanooli tagasi tõrjuma. Seda eelkõige reformierakondlaste poolt selles osas, et elatakse üle jõu ajal, kui võiks majanduse hea seisu tõttu reserve koguda.

Tõniste nentis aktsiisipoliitikat kommenteerides, et võib-olla on tõusud läinud üle piiri või kohe jõudmas piiri lähedale ning vajadusel tuleks sellele mingi hetk ka reageerima hakata. “Täna jälgime seda olukorda ja kui me näeme, et tulu sellest aktsiisitõusust ei tule, siis on igal juhul aeg midagi ette võtta ja kindlasti me ka võtame,” lausus minister.

Andres Herkel kutsus rahandusministrit üles “enneolematule sammule Eesti poliitika ajaloos” pakkudes, et nad võiksid kõik koos leida need puuduvad 61 miljonit eurot üles ning viia eelarve tasakaalu. Tõniste vastas, et jääb ettepanekuid ootama.

Mitmed Riigikogu liikmed pöörasid tähelepanu sellele, et teadus ei paista eelarvest justkui prioriteetse valdkonna. Anne Sulling lausus, et teadmistepõhise Eesti strateegia näeb ette, et aastaks 2020 tõstetakse avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaalu 1%-ni SKT-st, kuid see põhimõte ei kattu riigieelarves välja tooduga. “Riigieelarve seaduse eelnõu sätestab, et aastani 2021 kavandatakse teadus- ja arendustegevuse rahastamise kasvu vähemalt SKT-ga samas tempos. See tähendab, et teadus- ja arendustegevuse kulutused jäävad järgmise nelja aasta jooksul suurusjärku 0,8% SKT-st.”

Samal teemal andis Reformierakond ka istungi algul üle arupärimise peaministrile. Sulling lisas veel hiljem, et samuti kaitsevaldkonna teadus- ja arendustegevuse kulutusteks on kavandatud rohkem kui kümme korda vähem kui Euroopa Kaitseagentuuris ühiselt olid liikmesriigid eesmärgiks seadnud.

Martin Helme kirjeldas pakutut kui jõuluvanaeelarvet: “Majandus kasvab, maksulaekumised on muinasjutuliselt head ja seda raha saab kõigile jagada. Ja hoolimata sellest, et seda raha saab kõigile jagada, jagatakse ikkagi rohkem, kui raha on, ehk lastakse eelarve miinusesse.”

Eelarve läbis siiski esimese lugemise ning jääb ootama teiseks lugemiseks muudatusettepanekuid kuni 1. novembrini.

Kui eile oli päeva keskmes rahandusteemad, siis täna oli selleks haridus. Esmalt tutvustas haridus- ja teadusminister Mailis Reps parlamendile eelnõud, millega muudetaks hariduslike erivajadustega õpilaste tugiteenuste (eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid) korraldamise vastutust seniselt KOV ja riigi vaheliselt jaotuselt omavalitsuse peale. Selleks eraldatakse ka järgmisel aastal 6 miljonit eurot tugispetsialistide jaoks, kellest küll paraku on üleriiklikult koolides puudus.

Veel kaitses Reps eelnõud, mille kohaselt saaksid eraüldhariduskoolid taotleda tegevuskulude jaoks toetust juhul kui koolil on tähtajatu tegevusluba; koolis pole õppemaksu või on õppemaks teatud piirmäärani; kasum investeeritakse õppetegevusse.