Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 9

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu üheksanda töönädala kohta.

Tänastel arupärimistel vastasid küsimustele peaminister Jüri Ratas, riigihalduse minister Jaak Aab, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ning keskkonnaminister Siim Kiisler.

Jüri Ratas pidi Riigikogu kõnepuldis aru andma selle kohta, kas Eesti riigil on ikkagi ambitsiooni püüelda avalikus sektoris teadus- ja arendustegevuse rahastuses 1%-ni SKP-st 2020. aastaks, kuna järgmise aasta riigieelarve eelnõus oli jäetud see lahtiseks märkides, et rahastus peab tõusma vähemalt paralleelselt SKP-ga. Jüri Ratas selgitas, et see polnud valitsuse enda otsus, vaid teadus- ja arengunõukogu soovitus ning ambitsioonid pole kuhugi kadunud, vaid see on miinimumprogramm.

Ratas peatus veel ühe teemapunktina erasektoril ehk kuidas muuta ettevõtete jaoks teadusesse investeeringuid atraktiivsemaks, kuna need otsused võivad olla tihti kallid, riskantsed ja pikaajalise tasuvusega; samuti sellel, kuidas motiveerida ettevõtteid ka statistikas kajastama oma sellealaseid kulutusi, kuna see nõuab ettevõtetelt eraldi pingutust.

Ratas lausus, et kui viimase 17 aasta jooksul pole Eesti maksupoliitikas kasutatud erisusi, siis tulevikus võib oodata, et nii ei pruugi see jääda. Seda siis selleks, et motiveerida just ettevõtteid panustama teadus- ja arendustegevusse. Peaminister mainis siiski, et konkreetset terviklahendust veel ei ole. Urmas Kruuse maksuerisuste tegemise osas niivõrd optimistlik polnud ning sõnas, et kui ettevõtjad on tabanud, millist kasu need investeeringud kaasa toovad, siis tasub see niivõrdki ära ning erisuste tegemine pole mõistlik ega vajalik.

Krista Aru peatus aga ühel teisel probleemil – nimelt sellel, kas on vajadust ikkagi kontrollida igat 10 senti või eurot, kas on kasutatud seda õigesti või mitte. “Me oleme teaduse peale lasknud ehitada tohutu bürokraatiaarmee. Üks kontrollib ühte asja, teine kontrollib teist, kolmas kontrollib eelmisi kontrollijaid. See on rumal raiskamine ja see sööb tegelikult teaduses jõudu. Rääkimata seda, et ta võtab teadlaselt aega. Ja aega teaduses pole mitte kunagi,” sõnas ta.

Igor Gräzin tundis aga muret selle üle, kui teadusharud koonduvad Eestis ühe koolkonna alla, kuna see piirab edasimineku jõudlust ning domineerima hakkab vaid ühe doktriini õpetus. “Kui me tahame, et Eestis oleksid keeleteadus, etnograafia, ajalugu, majandusteadus, õigusteadus, siis peab kõiki neid aineid õpetama vähemalt kahes kohas, parem oleks kolmes. Ja mida halvemini nad omavahel läbi saaksid, seda parem. Sellepärast, et teaduse viib edasi mitte alandlik nõusolek, vaid teaduse viib edasi see väike tattnina, kes pärast selgub, et on geenius ja kes julgebki öelda.”

Eurostati andmete kohaselt oli 2016. aastal teadus- ja arendustegevuse rahastus Eestis 1,28% SKP-st (seda nii era- kui avalik sektor kokku), Euroopa Liidus keskmiselt 2,03%.

Tänasel istungil haarasid erandkorras suuremas mahus tähelepanu enda peale saared. Tähelepanu jagunes kahe eelnõu vahel – üks väikesaarte, teine suursaarte jaoks. Mandriinimeste sekka oli peitunud ka mõned poliitikud, kes on esindatud volikogudes nii Saaremaal (Enn Eesmaa, Hannes Hanso, Kalle Laanet, Urve Tiidus) kui ka Muhus (Igor Gräzin).

Suurte saarte ehk Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu nimel oli Reformierakond koos kunagise Kuressaare linnapea Urve Tiiduse eestvedamisel algatanud eelnõu, millega saaksid need saared hakata ise korraldama parvlaevade- ning lennuliiklust võttes sellega tulevikus kohustuse üle maanteeametilt.

Korraldamise all mõisteti graafikute tiheduse määramist, sealhulgas kohaldada ise paindlikumat poliitikat, kui on teada, et tulemas on mingisugune rahvarohke sündmus või reisimise tipptund. Urve Tiidus põhjendas, et kõige paremini ja kiiremini suudab vajadusi tunnetada ikkagi olukorrale võimalikult lähedal olevad inimesed. Eelnõus jäeti rahastamise kohustus endiselt riigi kanda, kuid samas kommenteeris Tiidus, et kohustustega koos võib ka kaasa pakkida rahakoti.

Eelnõu pälvis kriitikat selles osas, et see oli algatatud liigselt kiirustatult, mistõttu ei pruugi see täita oma eesmärki. Jaanus Marrandi lausus, et arvestades, et vahetasand maanteeameti ja kohalike omavalitsuste vahel ehk maavalitsus kaob uuest aastast ära, siis on elementaarne, et tuleb leida uus lahendus, kuidas peaks hakkama välja nägema koostöö ühenduste planeerimisel. Samas ei soostunud ta toetama ettepanekut tuues ühe põhjusena välja tehnilise nüansi – eelnõu fraas “võib korraldada” võib põhjustada vastutuse hajumist. Sellega toetuti ka näitel, et hankeid teeks edaspidi siiski ministeerium ning seega sellealane vastutus jääks sinna.

Eelnõu menetlusest väljalangemise poolt hääletas 36 saadikut, vastu 26 ehk sellega leidis ka see oma lõpu.

Menetlusprotseduurika mõistes kulges edukamalt väiksemate saarte eelnõu – teise lugemise läbis seaduseparandus, millega saaks Vabariigi valitsus endale õiguse määrata iga aasta veebruaris, kes kvalifitseerub kirjeldatud parameetrite alusel püsiasustustega väikesaarte sekka, kes mitte. Hetkel peaks nimistu muutmiseks muutma seadust, edaspidi piisab valitsuse määrusest. Uuest aastast on teada, et senisele 11 saarele lisanduvad nimistusse Aegna, Naissaar ja Väike-Pakri.

Peamiste mõõdikutena mõistetaks elanike arvu (minimaalselt viis) ning saare suurust (maksimaalselt 100 ruutkilomeetrit). Põhiseaduskomisjonis arutleti esimese punkti osas, kas need viis inimest peaksid ka elama vähemalt kahel aadressil või mitte, kuid lõpuks jõuti järelduseni, et piisab ühest.

Novembrikuisel komisjoni istungil ei nõustunud Eesti Saarte Kogu esimees Leo Filippov sellega, et aluskriteerium peaks olema viis elanikku, vaid argumenteeris, et saarte taasasustamise protsess algab juba ühest elanikust ning lähtepunktina peaks olema ka garanteeritud usaldus riigi ja kohaliku omavalitsuse vastu.

Marko Pomerants sõnas, et kohalike elanike eest peab KOV vastutama igal juhul hoolimata sellest, kas saar kuulub väikesaare nimistusse või mitte ning kuskile peab siiski selle kriteeriumi paika panema. Kohalikele omavalitsustele, kuhu kuuluvad väikesaared, peaks uue mudeli alusel olema baasrahastusena tagatud 11 000 eurot aastas viieliikmelise grupi kohta, riigihalduse ministri Jaak Aabi hinnangul peaks see kokku moodustama umbes 416 000 eurot.

Kui väikesaarte nimistu peaks tulevikus täienema, siis peaks suurenema ka selle arvelt kogusumma ehk selle arvelt ei peaks hakkama summat jagama rohkema arvu osaliste vahel. Nimistusse lisamise-kustutamise ning rahastamise teostuse vahel hakkaks kehtima aga aastane lõtk – kui saar lisatakse näiteks nimistusse aastal 2019, siis raha hakkaks sealne KOV kätte saama 2020. aastast ning ka vastupidi kustutamise puhul.

Kihnu vallavanem Ingvar Saare tõstatas komisjoni istungil küsimuse, kas kohalikud omavalitsused peaksid eelarves eraldi välja tooma kulud ja tulud, mis väikesaartega seonduvad. Saare pakkus välja, et vastav säte tuleks lisada eelnõusse, kuid mõte toetust ei leidnud.

Täiendavalt annab eelnõu veel õiguse vedada püsiasustustega väikesaartel veoauto kastis või veoseruumis inimesi kiirusega kuni 40km/h, kuid mitte haagistes.

Väikesaarte temaatika leiab ka kajastust kolmapäevases (22.11) Reporteritunnis (kl 14.05 Vikerraadios).

Tänasel täiskogu istungil otsustati kõrgete riigiametnike palkade, vanemahüvitise paindlikuse ning Haigekassa rahastamise saatuse üle. Kui seni on kõrgemate riigiteenijate palgamäär olnud sõltuvuses iga-aastasest indekseerimisest (palgamäära korrigeerimine vastavalt muutujatele), mille väärtus on 50% tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumise aastase muutuse aritmeetilisest keskmisest, siis uue eelnõu kohaselt sõltuks palgamäär indeksist, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust.

Viimasel kolmel aastal on vastav indeks püsinud sarnasel tasemel – selle aasta aprillis oli selleks 1,017, möödunud aasta sama ning 2015. aastal kõrgemgi (1,019). Indeks on seotud kõrgeima palgamääraga, mis on 5200 eurot ehk võrreldes kahe aasta tagusega on palgad ka seetõttu mõnevõrra väiksemad.

Muudatusettepanekuna soovisid kolm Reformierakonna saadikut (Arto Aas, Kalle Laanet ja Lauri Luik) kõrgeimat palgamäära tõsta 6500 euroni, kuid see ei leidnud piisavat toetust. Samuti ei leidnud toetust nende teine ettepanek, millega tõsta Riigikogu lihtliikmete palgakoefitsienti 0,65-lt 0,75-le ning kahe aseesimehe (fraktsiooni ja komisjoni) tegurit 0,75-lt 0,8-le.

Enim vastukaja tekitas saalis aga esinduskulude loomine peaprokurörile, riigikontrolörile, riigisekretärile ning õiguskantslerile. Esinduskuludeks saab olema 20% palgast, mille võimalus on juba loodud riigikohtu esimehele. Jüri Adams sõnas, et esinduskulude näol on tegemist nõukogudeliiduliku nähtusega ning see mõjub võltsnime all palga tõstmisena, kuna ta ei näinud, et sellel oleks mingisugust sihipärast kasutust.

Jürgen Ligi lausus, et temal ei oleks midagi selle vastu, kui senised esinduskulud presidendil ja valitsuse liikmetel kui sellised kaotataks üldse ära ning see summa liidetaks lihtsalt palgaga. Sarnases foonis kommenteeris ka Artur Talvik. “Kui inimesed saavad palka, siis nad saavad palka selle eest ja mingisuguseid ümbernurgahüvesid ei peaks olema. Olgu see palk siis veidi suurem, aga sellised igasugused esinduskulud ja kuluhüvitused ja kogu see muu värk võiks olemata jääda või siis on kompenseeritud väga selgelt ja klaarilt,” lausus Talvik.

Ligi täiendas veel, et konkreetse ettepaneku puhul ei näe ta loogikat kulude juurdekirjutamisel, kuna seda tüüpi kulutused on neil juba niigi kaetud. Samuti tegi ta ettepaneku, et vähendada Riigikogu liikmete kuluhüvitisi 30%-lt 20%-le, aga selle arvelt kaotada ära kõiksugune tšekimajandus.

Esinduskulude muudatusettepanek leidis siiski koalitsiooni toel saadikute piisava toetuse.

Täna arutlusel olnud sotsiaalhoolekandeseaduse muutmise eelnõu kohaselt tunnistatakse uuest aastast kehtetuks riikliku matusetoetuse seadus. Selle asemel hakatakse riigieelarvest eraldama iga surmajuhtumi kohta 250 eurot kohalikele omavalitsustele, kes hakkavad selle raha jagamise üle otsustama. Seniselt maksavad juba niigi umbes pooled omavalitsused omastele matusetoetust.

Universaalne riiklik matusetoetus kaotati 2009. aastal majandussurutise tõttu, riiklikult maksti järgnevatel aastatel kinni vaid tundmatute või omasteta isikute matused. Seetõttu jäi matuste korraldamiseks mõeldud igasugune majanduslik abi kohalike omavalitsuste kanda. 2015. aastast hakkas kehtima süsteem, kus riigi poolset toetust hakkasid saama ka majanduslikult vähekindlustatud inimesed.

Möödunud aastal maksti riiklike matusetoetusi kokku 391 korral, neist 184 korral oli toetus mõeldud tundmatute või omasteta isikute matmiseks ning 207 korral majanduslikult vähekindlustatud inimestele abiks.

Uue süsteemi kohaselt antakse toetuste suuruse ja printsiipide üle otsustusõigus kohalikele omavalitsustele, kes kaalutluskohana saavad valida, kas maksta universaalset toetust ehk kõigile võrdselt või siis võtavad arvesse ka muid asjaolusid, eeldatavasti eelkõige perekonna majandusliku olukorda.

Raha eraldatakse omavalitsustele aasta alguses, summad arvutatakse lähtudes demograafiast ehk kalkuleerides umbes kui palju surmajuhtumeid võiks vastavas omavalitsuses järgmise aasta jooksul oodata. Järgmine aasta on toetussumma kokku 4 miljonit eurot ehk 16 000 toetuseeraldist.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s