Välkõppused vajavad õig(l)usselgust

Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee
Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee

Uue õppusteformaadi kasutuselevõtuga on ka vajalik üle vaadata, kas proportsionaalselt on õigustatud riigipoolselt samasugused karistus- ning sunnimehhanismid, mida on seniselt kasutatud pikema etteteatamistähtajaga õppusteks.

Möödunud neljapäevaks kutsus Kaitsevägi Jõhvi linnakusse lisaõppekogunemiseks Okas kohale ligi 700 reservväelast. Sedalaadse õppuse väärtus on iseenesest ilmselge – võrreldes näiteks Kevadtormi või Siiliga toimub kogu asja korraldamine spontaansemalt ning seetõttu annab tunduvalt realistlikuma pildi sellest, milliseid nii logistilisi kui ka kommunikatiivseid raskusi toob endaga kaasa äkilisem olukord. See, et paberil toimib miski õnnestunult, ei tähenda, et reaalsus ka peegeldab seda.

Erakordsusest tingitult on ka inimese jaoks väga suur vahe, kas on teada, et nelja kuu pärast pean olema valmis minema baastõdesid meenutama või see, kui keset päeva saabub SMS, et hiljemalt 19 tunni oodatakse sind mundrisse. See iseenesest peaks muutma ka juba reservistide mõttemaailma, et äkki tuleb ka mul mingi hetk minna ning kuidas peaksin sellisel juhul talitlema.

Esmakordselt aasta tagasi kasutusele võetud formaadi käivitamisel on aga jäetud tähelepanuta reaalsuse teine külg – argipäeva funktsioneerimine. Täpselt samamoodi nagu nõuab ootamatu õppus suuremat pingutust Kaitseväe poolt, vajavad ka reservistid suuremat koordineerimisoskust oma igapäevaelu ümbermängimisel. Seetõttu tekib ka küsimus, kas proportsionaalselt on õigustatud samasugused printsiibid mitteilmumise karistamisele (kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot praeguste normide järgi). Ja mis on ehk veel olulisem, kas võimalikud lahendused on piisavalt läbipaistvad ning arusaadavad – isegi kui Kaitseväe poolne mõistmine on lühema etteteatamise korral inimlikum, siis see peab ka olema nähtav, mis alustel.

Probleem tekib juba alustuseks sellest, et ükski inimene ei ela vaakumis, nii tema kui ka temast sõltub teiste inimeste elu, nii era kui tööalane. Nelja kuu etteteavitamisega saab enamasti sedasi planeerida, et argielu saab rahulikus tempos omasoodu edasi kulgeda, kuid kui arvestus käib tundides, siis sa tahad või ei taha tuleb erandjuhtumeid nii nende arvult kui omaduselt märkimisväärselt rohkem. Need pole võrdelised olukorrad.

Illustratsiooniks võib näite tuua, mida teha siis, kui laps on sel ajal haige, vajab hoolitsust ning ükski alternatiiv lihtsalt ei sobi lahenduseks. Kuidas peaks talitlema eriarst, kelle patsiendid ootavad järgmisel hommikul diagnoosi; rekkamees, kes on poolel teel Poola; kas projektijuht suudab delegeerida piisavalt kiiresti lähipäevade ülesandeid; kas külmetushaigus on piisav, et mitte tulla; kes kompenseerib lennupiletid puhkusele? Neid retoorilisi näiteid võib tuua lõputult, kuna vahe ning mõju lühi- ning pikaajalisel etteteatamisel pole just väike.

Kodanikelt ei saa oodata seda, et planeerimine toimub ühepäevases raamistikus. Uskumus, et kogu elukorralduse ümbermängimine on võimalik vähem kui päeva jooksul on ühiskondlike toimimismehhanismide komplekssust naeruvääristav. Eesti on võrdlemisi väike riik ning efektiivseks majandamiseks pole meil enamasti varuks teist spetsialisti varnast võtta. Inimene ei pea olema ametilt spetsialist, et tema pere- või tööelu lööks kiirõppusele minek kardinaalselt pea peale ning mille mõju ulatuks kaugemale kui õppusel käik. Mõni majanduslikult mitte nii kindlustatud isik võib kartuses trahvi ees ohverdada oma lähedaste heaolu ning igapäevased kohustused. Täpselt nagu õppuse korraldamise puhul, on reservisti jaoks üks asi see, mis paberil kirjas mõistmine lähedastelt, teine asi reaalsuses elu ümberkorraldamine.

Ebaselge õigustatuse protsess teeb ka seetõttu karuteenet riigikaitse mõttele. Isegi kui inimesed soovivad panustada riigikaitsesse väga hea meelega, siis ebaselgus selle osas, kas mul on nii moraalne kui legaalne õigus keelduda tulemast põhjustab frustratsiooni, süütunnet ning pettumust süsteemis. Eriti veel, kui sa pole kindel, kas mitteilmumine põhjusel, mis riigile pole sobiv, aga on endale väljapääsmatu võib tuua kaasa kuni 1200 eurose trahvi. Kui riik nõuab kodanikelt vastutust, siis riigil on samaväärselt kodaniku ees vastutus, et tehtav hinnang on läbipaistev ja arusaadav.

Vaadates aga uuesti õppuse perspektiivist, siis on ilmselge, et kui erand on erandi otsas kinni, siis võib ka kaduda õppuse mõte – kui kohale ei tule piisav arv inimesi, siis pole see ka õppuse nime väärt. Pole inimesi, on probleem. Kui mõne jaoks võib ühel nädalal olla võimatu argipäevast põgeneda, siis teisel nädalal on metsas müttamine õnnistust väärt.

Ühe võimaliku lahendina võib rakendada reservistidele reservüksust, kelle seast vabatahtlikud asendavad neid, kes ei saa tulla. See tähendab, et näiteks sama väeliigi kolm reservüksust saavad kõik koos teavituse, et üks osa on neist need, kes peavad tulema, ja kaks üksust on varus vajaduspõhiselt ning eelkõige just vabatahtlikkuse alusel annavad koheselt märku, et tahe on tulla. Selle üks kõrvalefekt on see, et tekib nõudlus õppusele minekul ehk suurendab tahet reservistide seas. Olin peaaegu et väljavalitu, aga kahjuks seekord ei jäänudki kohti vabaks.

Ilmselgelt nõuaks see lähenemine ka teatud koherentsust ning süsteemset lähenemist – ainult autojuhid või ainult allohvitserid ei anna seda efekti, et kutsutud üksus oleks tervik ning tunneks ennast pädevalt oma rollis.

Vähene aeg muutuks siinkohal täpselt samamoodi uuesti kitsaskohaks, seetõttu peab kahepoolne teavitussüsteem olema võimalikult efektiivne. Nii valmisolek kui mittetulemine peaks olema esmavõimalusel registreeritav. Siin tulevad küll juba mängu riigikaitse turvaelemendid kommunikatsioonis, millega teised elualad ei pea arvestama ning seega ei tea, kas pakutud variandil oleks mingit seost reaalsusega või mitte.

Igal juhul peab olema reservisti jaoks elementaarselt mõistetav, kas karistamise proportsioonid on õigustatult samad; millised on kaalutlusmehhanismid, mille alusel riik otsustab, kas reservistil on moraalne õigus säilitada argielu koos püsimine ning see, kuidas see kõik kahepoolselt kommunikatiivselt välja näeb.

Näiteks võib ka ühe lahenduse osana olla kodanikel sedalaadsetel kogunemistel õigus maksta solidaarsustrahv selleks, et ei peaks kulutama oma aega arutlusele, kas ühemehefirma suudab vahepealse aja koos püsida või mitte.

Reservist on partner riigile ning veelgi täpsemalt riik ise ja see peaks olema ka lähtepunkt omavahelises suhtluses riigi ametlike institutsioonide poolt. Kui tahad, et kodanikud võtaksid vastutust, anna see võimalus.

Algselt ilmunud portaalis ERR uudised.

Advertisements

Riigikogu päev 60 sekundiga: sügisistungjärk vol 10

Riigikogu kroonikad võtab päeva lühiülevaadetes umbes minutiga kokku selle, mida huvitavat või olulist on toimunud Riigikogus, peamiselt keskendudes istungisaalis toimuvale. Siin on tagasivaatavalt kokkuvõtted sügisistungjärgu kümnenda töönädala kohta.

Enne kolmapäevast Haigekassa seaduse muutmise eelnõu kolmandat ehk viimast lugemist andis töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski aru, milliste erialaarstide ravijärjekordade vähendamine on prioriteetsed, kas haiglad oleksid koheselt võimelised tööle rakendama täiendavalt eriarste ning mis võiks alternatiivselt veel aidata järjekordade vähendamisele lisaks raha ja arstide arvu suurendamisele.

Ossinovski vastas, et eriarstide järjekordade vähendamisel lähtutakse Haigekassa juhatuse analüüsist ehk vaadatakse, kus vajab olukord kõige teravamalt sekkumist. Detsembri keskel peaksid need täpsemad valikud jõudma ka laiema avalikkuse kõrvu. Eriarstide koheselt tööle võtmise osas minister muret ei tundnud, kuid märkis, et see teema on tunduvalt laiem.

Ühe probleemse näitena tõi ta välja psühhiaatrite puuduse ning märkis, et isegi kui haigla finantsiline seis lubaks erialast lepingukohustust vastu võtta, siis pole lihtsalt arste, keda võtta. Teise probleemse näitena märkis Ossinovski õdede puuduse, millele on ka oodata lähiaastatel suuremat koolitustellimust. Ta lisas, et isegi kui praegused palgad on meil võrreldes OECD keskmistega samal tasemel (arstid 2 keskmist palka, õed keskmine palk ning hooldajad 60% õdede palgast), siis Soome mõju moonutab selles osas turgu ning seetõttu peab ka tervishoiutöötajate palku tõstma ennaktempos.

Moonika Haukanõmm sõnas, et finantsilise poole pealt pakub küsitavusi haiglate võrdlemisi kiire amortiseerumise arvestus. Haukanõmm lisas, et teenuste hinnas on võimalik kokku hoida niinimetatud võidurelvastumise arvelt. Samuti märkis ta, et jääb lootma, et ministri sõnad selle kohta, et ravijuhtude arv suureneb kümnetes tuhandes suudavad ka järgmisel aastal vastata reaalsusele.

Täna andsid eesistumise senistest tulemustest ning vajakajäämistest aru peaminister Jüri Ratas ning Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Toomas Vitsut.

Kui peaminister lausus, et võib rahuliku südamega juhthoovad peagi Bulgaariale üle anda, siis tõsisema proovikivina oleks võinud suuremat edasiminekut loota ELi ühise varjupaigasüsteemi reformimisel. Eesistumise lõpusirge üks olulisemaid kohtumisi saab olema järgmise nädala lõpus Brüsselis toimuv Ülemkogu, kus loodetakse selgust saada Brexiti asjus kodanike õiguste, tuleviku finantskohustuste ning Iirimaa küsimustes ehk liikuda läbirääkimistel järgmisesse faasi. Ratas nentis, et esmaspäeval May-Junckeri kohtumiselt saadud sõnumid polnud just väga julgustavad edasiminekuks.

Tänastes aruteludes ei tunnistanud koalitsiooni-opositsiooni rindepiiri ametnike rollile hinnangute andmine ehk poliitikud saali eri otstes jagasid hulgaliselt kiidusõnu 1300 eesistumist vedava ametniku suunas.

Tänane päev tähistas lõppu koguni 11 eelnõule. Seaduse jõustumist jäävad nüüd ootama muudatused näiteks Haigekassa (eri teenuste Haigekassa alla viimine, samuti riigipoolse eraldise lisamine eelarvesse pensionärite eest), sotsiaalhoolekande (laste suvine töötamine ei mõjuta toimetulekutoetuse saamist, matusetoetuse andmine KOVidele 250 eurot surmajuhtumi kohta), perehüvitise (pikem isapuhkus) ning ravikindlustuse (soodusravimite eest hüvitiste maksmise piirmäärade langetamine 200 euro võrra) seadustes.

Samuti leidis toetust Tsernobõli veterane puudutav seadusepügala muutmine – kui seni saavad tuumakatastroofi likvideerima läinud inimesed toetust 192 euro ulatuses, siis uuest aastast küündib see 230 euroni aastas. Lisaks laiendatakse toetuse saajate arvu neile Eesti kodanikele, keda saadeti sinna sunniviisiliselt Eestist, kuid kes on seni jäänud ilma sellest seetõttu, et nende vanemad polnud ei Eesti riigi kodanikud ega õiguspärased mittekodanikud Eestis 1940. aasta 16. juuni seisuga.

Ajal, mil kombainid varuvad talveunes energiat uuteks väljakutseteks koguneti möödunud neljapäeval Toompeale, et arutleda, mida peaks tegema juhul kui loodus jääb saagi ohverdamisel kadedaks või naftahinnad otsustavad kõrgustesse ronida. Põllumajanduse riske käsitlev päevakorrapunkt kandis uhkemas kõneviisis nimetust “Olulise tähtsusega riiklik küsimus – Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?”.

Meenutuseks – olulise tähtsusega riiklik küsimus on Riigikogu töö formaat, kus komisjonid või fraktsioonid saavad aega kasutada selleks, et pöörata ühele või teisele teemale laiemat tähelepanu. Sügisistungjärgul on toimunud seni neli OTRK-i: „Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed“ (algatajaks SDE), „Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsiooni rakendamine“, „Ida-Virumaa tulevikuperspektiivid“ (algatajaks Keskerakond) ning nüüd „Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?“ (algatajaks EKRE).

Riskide maandamiseks nähti erinevate lahendustena toodete kohapealset väärindamist (eelkõige juttu piimast), suuremat ühistegevust, riskide teadvustamist, põllumeeste koolitamist ning vastavalt kas siis investeerimist riskifondidesse või saagikindlustusse.

Viimase osas sõnas Jaanus Marrandi, et kuna Eesti turg on niivõrd väikene, siis selleks, et kindlustusmaksed ei muutuks üleliia suureks eeldaks see koostööd mitte lihtsalt Eesti tasandil, vaid Baltikumis. Ta lisas, et teada on, et sellisel juhul on kindlustamisest huvi tundnud üks Saksa ühistulise taustaga kindlustusettevõtte.

Monika Haukanõmm lausus, et riigi ja põllumeeste koostöös tuleb otsustada, kas tulevikus jäävadki riskid suuremalt jaolt põllumajandustootjate enda kanda või suudetakse kokku leppida, et headel aegadel paigutada osa raha riskifondidesse selleks, et oleks suurem kindlustunne probleemide ilmnemisel.

Tänavu aastal jäi kehvade ilmaolude tõttu koristamata 15% põllukultuuride kogupinnast. Kõige enam kannatasid põlduba (69% saagist koristamata) ja hernes (55%). Teravilja kaod olid 8%, rapsil 5%, kartulil 21% ning köögiviljadel 27%.

Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik märkis, et lisaks tootmisriskidele (põud, üleujutused, sademete rohkus, kahjurite ja haiguste puhangud) tuleb arvestada ka turu riskidega (müügihindade volatiilsus, sisendi hindade muutumine, valuutakursi muudatused) ning ärikeskkonnast tulenevate riskidega (regulatsioonid, infrastruktuuriga seonduv ning poliitiline keskkond). Kõige aluseks on aga riskide teadlikkus ehk selleks, et riske hallata peab olema aimdust, mida nad ennast kätkevad, mida saab teha, et neid maandada ning koguda võimalikult laiapindselt informatsiooni, et oleks võimalik valmistuda tulevasteks kriisideks.

Urmas Kruuse rõhutas, et see saal ei saa lubada seda, et nii tahtlikult kui tahtmatult poleks informatsioon võrdselt kättesaadav, näiteks toetuste taotlemiseks. Poliitikute poole vaadati samuti selles osas, et riik peab tagama võimalikult stabiilse keskkonna selleks, et poliitilised mängud ei lisaks riskide sekka täiendavat ootamatust. “Põllumajanduses on paraku nii, et kui me teeme ühe vea kevadel, siis seda viga me parandada saame alles järgmisel kevadel, seetõttu on ka stabiilsus meile väga vajalik,” lausus Saaremaa Tootjate liidu juht Tõnu Post. Teema algataja ehk EKRE esindajana rõhutas Mart Helme just sedasama ehk need otsused, mida tehakse täna võivad mõjutada vähemalt minimaalselt mõne aasta perspektiivi, kuid mõjud võivad ulatuda ka kaugemasse tulevikku.

Valgamaa põllumeese liidu juhataja Kalle Kits sõnas, et kogu riskidega toimetulek algab põllumehe enda peast ehk mentaalse maailma muutmisest – põllumees peab aru saama, et riskide eest vastutab eelkõige ikkagi tema ise. Ta lisas, et riskide juhtimiseks on vaja eri instrumente, sh nõustamissüsteemi arendamist ehk terviklike lahendusi riskide ennetamiseks, reageerimiseks ja planeerimiseks.

Peaaegu kõik esinejad laususid ühest suust, et toetustest sõltumine pole põllumeeste jaoks kindlasti eesmärk omaette, vaid paratamatus, mis tuleneb Euroopa Liidu turutingimustest – kui kõik teised saavad toetusi, siis pole võimalik konkureerida ilma nendeta. Jaanus Marrandi sõnas, et samas võimaldab Euroopa Liit põllumajanduses avada vabakaubanduslepete kaudu uksi turgudele, mis muidu jääksid kättepääsmatuks.

Tõnu Post avaldas lootust, et piimasektoris kasutatakse hetke olukord ära ning suudetakse lõpuks ennast koondada ühe ühistu katuse alla. See võimaldaks oma toodet nii paremini müüa kui ka lisandväärtust toota. Nagu maaeluminister Tarmo Tamm sõnas, siis igapäevaselt kingime Lätti ja Leetu 600 tonni toorpiima. Urmas Kruuse lisas, et kui see pole mitte päris kuritegelik, siis vähemalt midagi sarnast.