Välkõppused vajavad õig(l)usselgust

Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee
Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee

Uue õppusteformaadi kasutuselevõtuga on ka vajalik üle vaadata, kas proportsionaalselt on õigustatud riigipoolselt samasugused karistus- ning sunnimehhanismid, mida on seniselt kasutatud pikema etteteatamistähtajaga õppusteks.

Möödunud neljapäevaks kutsus Kaitsevägi Jõhvi linnakusse lisaõppekogunemiseks Okas kohale ligi 700 reservväelast. Sedalaadse õppuse väärtus on iseenesest ilmselge – võrreldes näiteks Kevadtormi või Siiliga toimub kogu asja korraldamine spontaansemalt ning seetõttu annab tunduvalt realistlikuma pildi sellest, milliseid nii logistilisi kui ka kommunikatiivseid raskusi toob endaga kaasa äkilisem olukord. See, et paberil toimib miski õnnestunult, ei tähenda, et reaalsus ka peegeldab seda.

Erakordsusest tingitult on ka inimese jaoks väga suur vahe, kas on teada, et nelja kuu pärast pean olema valmis minema baastõdesid meenutama või see, kui keset päeva saabub SMS, et hiljemalt 19 tunni oodatakse sind mundrisse. See iseenesest peaks muutma ka juba reservistide mõttemaailma, et äkki tuleb ka mul mingi hetk minna ning kuidas peaksin sellisel juhul talitlema.

Esmakordselt aasta tagasi kasutusele võetud formaadi käivitamisel on aga jäetud tähelepanuta reaalsuse teine külg – argipäeva funktsioneerimine. Täpselt samamoodi nagu nõuab ootamatu õppus suuremat pingutust Kaitseväe poolt, vajavad ka reservistid suuremat koordineerimisoskust oma igapäevaelu ümbermängimisel. Seetõttu tekib ka küsimus, kas proportsionaalselt on õigustatud samasugused printsiibid mitteilmumise karistamisele (kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot praeguste normide järgi). Ja mis on ehk veel olulisem, kas võimalikud lahendused on piisavalt läbipaistvad ning arusaadavad – isegi kui Kaitseväe poolne mõistmine on lühema etteteatamise korral inimlikum, siis see peab ka olema nähtav, mis alustel.

Probleem tekib juba alustuseks sellest, et ükski inimene ei ela vaakumis, nii tema kui ka temast sõltub teiste inimeste elu, nii era kui tööalane. Nelja kuu etteteavitamisega saab enamasti sedasi planeerida, et argielu saab rahulikus tempos omasoodu edasi kulgeda, kuid kui arvestus käib tundides, siis sa tahad või ei taha tuleb erandjuhtumeid nii nende arvult kui omaduselt märkimisväärselt rohkem. Need pole võrdelised olukorrad.

Illustratsiooniks võib näite tuua, mida teha siis, kui laps on sel ajal haige, vajab hoolitsust ning ükski alternatiiv lihtsalt ei sobi lahenduseks. Kuidas peaks talitlema eriarst, kelle patsiendid ootavad järgmisel hommikul diagnoosi; rekkamees, kes on poolel teel Poola; kas projektijuht suudab delegeerida piisavalt kiiresti lähipäevade ülesandeid; kas külmetushaigus on piisav, et mitte tulla; kes kompenseerib lennupiletid puhkusele? Neid retoorilisi näiteid võib tuua lõputult, kuna vahe ning mõju lühi- ning pikaajalisel etteteatamisel pole just väike.

Kodanikelt ei saa oodata seda, et planeerimine toimub ühepäevases raamistikus. Uskumus, et kogu elukorralduse ümbermängimine on võimalik vähem kui päeva jooksul on ühiskondlike toimimismehhanismide komplekssust naeruvääristav. Eesti on võrdlemisi väike riik ning efektiivseks majandamiseks pole meil enamasti varuks teist spetsialisti varnast võtta. Inimene ei pea olema ametilt spetsialist, et tema pere- või tööelu lööks kiirõppusele minek kardinaalselt pea peale ning mille mõju ulatuks kaugemale kui õppusel käik. Mõni majanduslikult mitte nii kindlustatud isik võib kartuses trahvi ees ohverdada oma lähedaste heaolu ning igapäevased kohustused. Täpselt nagu õppuse korraldamise puhul, on reservisti jaoks üks asi see, mis paberil kirjas mõistmine lähedastelt, teine asi reaalsuses elu ümberkorraldamine.

Ebaselge õigustatuse protsess teeb ka seetõttu karuteenet riigikaitse mõttele. Isegi kui inimesed soovivad panustada riigikaitsesse väga hea meelega, siis ebaselgus selle osas, kas mul on nii moraalne kui legaalne õigus keelduda tulemast põhjustab frustratsiooni, süütunnet ning pettumust süsteemis. Eriti veel, kui sa pole kindel, kas mitteilmumine põhjusel, mis riigile pole sobiv, aga on endale väljapääsmatu võib tuua kaasa kuni 1200 eurose trahvi. Kui riik nõuab kodanikelt vastutust, siis riigil on samaväärselt kodaniku ees vastutus, et tehtav hinnang on läbipaistev ja arusaadav.

Vaadates aga uuesti õppuse perspektiivist, siis on ilmselge, et kui erand on erandi otsas kinni, siis võib ka kaduda õppuse mõte – kui kohale ei tule piisav arv inimesi, siis pole see ka õppuse nime väärt. Pole inimesi, on probleem. Kui mõne jaoks võib ühel nädalal olla võimatu argipäevast põgeneda, siis teisel nädalal on metsas müttamine õnnistust väärt.

Ühe võimaliku lahendina võib rakendada reservistidele reservüksust, kelle seast vabatahtlikud asendavad neid, kes ei saa tulla. See tähendab, et näiteks sama väeliigi kolm reservüksust saavad kõik koos teavituse, et üks osa on neist need, kes peavad tulema, ja kaks üksust on varus vajaduspõhiselt ning eelkõige just vabatahtlikkuse alusel annavad koheselt märku, et tahe on tulla. Selle üks kõrvalefekt on see, et tekib nõudlus õppusele minekul ehk suurendab tahet reservistide seas. Olin peaaegu et väljavalitu, aga kahjuks seekord ei jäänudki kohti vabaks.

Ilmselgelt nõuaks see lähenemine ka teatud koherentsust ning süsteemset lähenemist – ainult autojuhid või ainult allohvitserid ei anna seda efekti, et kutsutud üksus oleks tervik ning tunneks ennast pädevalt oma rollis.

Vähene aeg muutuks siinkohal täpselt samamoodi uuesti kitsaskohaks, seetõttu peab kahepoolne teavitussüsteem olema võimalikult efektiivne. Nii valmisolek kui mittetulemine peaks olema esmavõimalusel registreeritav. Siin tulevad küll juba mängu riigikaitse turvaelemendid kommunikatsioonis, millega teised elualad ei pea arvestama ning seega ei tea, kas pakutud variandil oleks mingit seost reaalsusega või mitte.

Igal juhul peab olema reservisti jaoks elementaarselt mõistetav, kas karistamise proportsioonid on õigustatult samad; millised on kaalutlusmehhanismid, mille alusel riik otsustab, kas reservistil on moraalne õigus säilitada argielu koos püsimine ning see, kuidas see kõik kahepoolselt kommunikatiivselt välja näeb.

Näiteks võib ka ühe lahenduse osana olla kodanikel sedalaadsetel kogunemistel õigus maksta solidaarsustrahv selleks, et ei peaks kulutama oma aega arutlusele, kas ühemehefirma suudab vahepealse aja koos püsida või mitte.

Reservist on partner riigile ning veelgi täpsemalt riik ise ja see peaks olema ka lähtepunkt omavahelises suhtluses riigi ametlike institutsioonide poolt. Kui tahad, et kodanikud võtaksid vastutust, anna see võimalus.

Algselt ilmunud portaalis ERR uudised.

One Reply to “Välkõppused vajavad õig(l)usselgust”

  1. Neid määrusi ja trahve mõtlevad välja meie “targad ja ümarad valitsejad”kes enamuses pole kunagi püssiall olnud.Noored mehed on tänu nende tegevustusele sunnitud leiba teenima naaberriikides.Siit edasi patriotismile ja kodumaa kaitsmisele on ruumi küll ja veel.

    Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s