Kersti Sarapuu: maavalitsused on oma missiooni ära täitnud

DSC_0107 (2)

  • “Eks maavalitsuste kaotamine tekita omajagu segadust, kuna ta on ikkagi teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu. Samas peab nentima, et nad oma missiooni ära täitnud.”
  • “Siin on ka haldusreformi kohta meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning nullist alustamine oleks tekitanud väga palju meelepaha.”
  • “Meie fraktsioonis on kõik seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele saame oma eesmärke täita.”
  • “Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult.”

Sarnaselt haridusministriga jagab riigikogus peaministrifraktsiooni juhtiv Kersti Sarapuu muret selles osas, et kutsekoolidesse ei jätku piisavalt õpilasi ning koolidest väljakukkumise arv on liiga suur.

Võrreldes teiste esimeestega kirjeldab Sarapuu detailsemalt just konkreetsete seadusloome praktikate sisu ehk konkreetseid eelnõusid ning konkreetseid numbreid eelarvereal. Peaministriparteina on samas eelis rääkida täpselt nendest asjadest, mida saab ka teha. Kesksete märksõnadena kipuvad korduma “arutlus” ning “selgeks rääkima”.

Nii sai Sarapuu sõnul ka pärast möödunud aastast rindepoole vahetust fraktsioonis selgeks see, et koalitsioonis tuleb paratamatult riiulile panna teatud teemapunktid, mis enne võisid armsad olla. Selleks, et lõppude lõpuks saaks ikkagi midagi omamoodi tehtud.


Nagu aru saan, oli Teil hiljuti erakonnas suurem kokkusaamine, kus arutleti Keskerakonna tegevuskava väljatöötamist kuni aasta lõpuni. Mis päevakorral oli?

Meil oli juttu nii päevakajalistest teemadest ehk näiteks ID-kaardi turvariskist, kuid peamise asjana tutvustasid kõik meie ministrid edaspidist tegevusplaani – kui palju kellelgi eelnõusid tuleb, mis arengud ministeeriumites toimuvad.

Nii kirjeldas maaeluminister Tarmo Tamm seda, kuidas põllumajandus on hoolimata hilistest saakidest taas liikumas väga suures tõusujoones. Teada on ju, et kui viimastel aastatel maaelule toetusi nii väga ei jagunud, siis esimest aastat said nii põllumehed kui ka piima- ja seafarmid kokku 19,9 miljonit eurot üleminekutoetust.

Kui lähitulevikku vaadata, siis maaeluministeeriumist tullakse välja eelnõuga, mille kohaselt väärtuslikku põllumaad mitte anda nii palju ära kinnisvaratehinguteks, kuhu rajataks elamukvartaleid, vaid vastupidiselt on oluline, et rakendada meetmeid, et see maa läheks eelkõige põllumajandustootjate kätte.

Kõige põhjalikum arutelu puudutas haridus- ja teadusministeeriumi tegemisi. Digipöördega seoses peaks oktoobris välja kuulutatama eri konkursid IT-võimaluste arendamiseks haridusasutustes. Täna on veel erivajaduste laste küsimuses meil omavalitsuste ja riigi vahel tihti vaidlused, kes peaksid nendega tegelema. Nüüd pakutakse välja, et antakse ikkagi raha omavalitsustele, kuna nemad näevad kõige paremini lähemalt.

Siis soovitakse teha, et kutsehariduskeskused saaksid baasraha kommunaalteenusteks, õpetajate palkadeks ja õppevahenditeks ning täiendavalt oleks võimalik boonust saada, kui on näiteks hakatud mingit eriala välja töötama. Mulle endale meeldib näiteks väga Väimela kompetentsikeskus, kus tehakse niivõrd palju sisulist tööd ning kaasatakse õpilasi erinevate niisuguste kaasaegsete uute toodete väljatöötamisel. Kõikide nende teemade puhul muidugi hakkavad arutelud veel toimuma ning need lähevad komisjonidesse.

Komisjonides hakatakse ka arutama seda, kuidasmoodi haridussüsteemis korraldada põhikooli lõpetamist võttes ka vastu erinevaid ettepanekuid. Näiteks, kas need õpilased, kes ei taha gümnaasiumisse minna, peaksid lõpueksameid tegema. Samuti saab olema arutlusel see, milline keskmine hinne peaks olema gümnaasiumi pääsemisel – kokkulepetest oleneb, et kas on kõige otstarbekam seda piiri sättida siis näiteks 3,75 või 3,5 keskmise hinde peale. See oleneb nüüd sellest, kuidas arvamusgrupid omavahel läbi räägivad.

Aga printsipiaalselt on ikkagi mõte selles, et kehtestada seda mingil hetkel või mingil moel.

Jah, nii see peaks olema. Eriti arvestades veel seda, et kutsehariduskoolid on täna küllaltki alatäituvusega ning sellega jäävad mitmed kutsehariduskeskused küllaltki nõrgale tasemele. Pole lihtsalt õpilasi, kuna tahetakse gümnaasiumidesse minna. Meil läheb gümnaasiumidesse ja kõrgkoolidesse väga palju õpilasi, aga kuidas nende õppetegevus seal toimub ja kui palju nendest lõpetab või kui palju tuleb häid spetsialiste, kes oma tööl hakkama saavad, see on omaette küsimus.

Siin on juba viimasel ajal korduvalt näiteks stereotüüpselt välja toodud seda, et poiste seas on väga palju hiliseid tärkajaid, kes näiteks on kolmede peal, kuid hiljem ülikoolis on juba potentsiaalselt tipptasemel teadlased. Kas need kriteeriumid ei hakka välistama ligipääsu?

Ei, ei välista. Kui sa õpid kutsehariduskeskuses, siis see ei välista seda, et sa võiksid sealt kuskile kõrgkooli minna edasi õppima, kui sa leiad endale huvipakkuva eriala. Täna on kõige suurem probleem selles, kui palju langeb koolidest õpilasi välja, kuna see ei paku neile midagi.

Palju on tegelikult selliseid niinimetatud keskmike, kellel mingis aines lööb silma särama. Enamasti teatakse sel puhul juba varakult, et soovitakse hakata inseneriks, õpetajaks või teede ehitajaks. Mõnel tuleb see teadmine alles gümnaasiumiastmes, aga enam-vähem kujunevad need vaated juba enne välja. Kui kutsehariduskeskuses paljud ei tea, mida kohe õppida tahaksid, oleks ühe variandina võimalik esimene aasta pakkuda niisugust laiapõhjalist õpet, kuskohas saaksid mõtelda seda, mis sulle kõige rohkem huvi pakub.


Kui rääkida nüüd sügise põhiteemast ehk eelarvest, siis mille üle selles osas diskussioon keerles?

Diskussioon põhifookus oli, kuidas kõik tulud ja kulud tasakaalu saaksid. Meil on päris mitmeid uusi kulusid. Näiteks on igasugused vajalikud toetused – puuetega inimestele, matusetoetused ning ka ravimitoetused.

Tervishoiusüsteemi läheb tegelikult suur raha järgnevatel aastatel juurde ehk 215 miljonit eurot. Loomulikult tulevad ka õpetajate palgatõusud, kuid ka üks oluline teema puudutas kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kui 2009. aastal kärbiti seda päris korralikult, siis nüüd soovitakse omavalitsusi taas tulumaksumäära tõstmise ning tasandusfondide kaudu aidata.

Need kõik punktid lähevad maksma kokku mitmekümneid miljoneid eurosid ehk need on päris suured summad.

Kas piisavalt katet on?

Praegu pigem paistab, et on. Sellepärast sai ka neid aktsiisimuudatusi tehtud. Päris suure summa raha võtab ka see rahvakeeli niinimetatud põhimõte, et üks pensioniaasta võrdub ühe tööaastaga. Praeguste arvutuste järgi peaks see võtma järgmisest aastast juba kuskil 10 miljonit eurot.

Kõige suurem kulu on muidugi seesama maksuvaba miinimumi tõstmine 500 eurole. Praegu käivad ka vaidlused alampalga osas ning seda, kuidas ametiühingud väga ei taha seda tõsta, kuna sisuliselt hakkavad madalapalgalised saama iga kuu juba umbes 65 eurot rohkem kätte. Sellega soovitakse, et me ei paneks ettevõtjatele suuremat survet peale. Kui me oleks endise graafiku järgselt läinud, oleksime pidanud ootama kuskil 10-15 aastat jõudmaks sinnamaani, et oleks maksuvaba miinimum 500 eurot.

Hanno Pevkur on jätkuvalt väga printsipiaalselt tundnud muret selles osas, kas eelarve läheb defitsiiti või mitte. Kas seda ohtu näete?

Kevadel vastu võetud riigieelarve strateegia arutlusel kõneldi 0,5%-st, kuid ma isegi arvaks, et seda ei tule. Tuletan ka meelde, et vaatame eelarvestrateegiat nelja-aastase perioodina ning eelarve on igal juhul tasakaalus. Täna oleme näinud, et maksutulu on kasvanud, ka isegi õlleaktsiiside arvelt paistab, et käibed on päris jõudsalt kasvanud. Keskmised palgad on kasvanud, inflatsioon on olnud suurem kui arvestasime ehk hakkab jõudma juba sinna kolme protsendini. Selle võrra peaks ka laekuma rohkem käibemaksu. Tundub, et võib ka juhtuda, et seda 0,5%-i puudust ei tekigi ning eelarve jääb tasakaalu.

Kui te mainisite ka juba KOV tulubaaside suurendamist, siis nüüd saab valimistega haldusreformi näol üks riigireformi osadest läbi. Kas on ka selles osas räägitud edasiulatuvalt erinevaid samme, mis suunas liikuda riigireformiga edasi?

Kui rääkida haldusreformist, siis me tegelikult ju hääletasime tookord selle vastu, kuna sellele polnud sisu antud ning seal olid ka teatud kriteeriumid, mida arvan ka täna, et polnud õiged. Siin nii mõnedki vallad polnud seetõttu just väga otstarbekalt moodustunud ning seadust oleks võinud teha natuke paindlikumalt.

Siin on ka sellega seoses meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning kui arvestada seda, et neid rahulolematuid on umbes paarikümnes-kolmekümnes endises omavalitsuses, siis oleks see nullist alustamine tekitanud väga palju meelepaha kõikides, kes juba olid selle tarvis pingutanud. Alati saab paremini teha ning seda saab ka tulevikus paremaks muuta. Näiteks soovisid nii mõnedki külad liikuda kuskile loomupärasemasse uute valda, kuid seda ei võimaldatud alati.

Kui aga vaadata, mis siis edasi saab, siis 1. jaanuarist kaovad ära maavalitsused. Eks ta esialgu võib tekitada palju segadust, kuna ollakse harjunud sellega, et maavalitsus on teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu ning olnud riigi käepikendus. 1. jaanuarist hakatakse selle asemel tegema neid niinimetatud riigimajasid, kus inimesed saaksid oma vajalikud toiminguid tehtud, teenused kätte ning seda võimalikult kodu lähedalt. Maavalitsused on oma missiooni ära täitnud. Kui 90ndatel oli neil oluline roll, kus nad täitsid palju rohkem funktsioone, siis täna neid enam pole.

Nagu mainisite külade ebaloomulike asukohtasid, siis kas võib oodata, et neile antakse edaspidi vastavalt mingi võimalus korraldada näiteks rahvahääletust mingi hetk?

Jah, nüüd peaks see uuest aastast võimalik olema, et valitsusel endal on õigus otsustada, kas need külad saaksid võimaluse minna teise piirkonda.


Opositsioonis oli Keskerakond nagu ka juba mainisite vastu haldusreformile ning ka paljudele muudele küsimustele, mille vastu olete valitsusse minnes pidanud tooni maha tõmbama. Kuidas see protsess teil fraktsioonis läbi käis?

Fraktsioonis me väga palju oma suhtumist muutma ei pidanud, kuna oli selge tunnetus, et mille nimel me tööd tegema peame. Alati on neid otsuseid, mis võivad olla ebapopulaarsed, kui sa oled koalitsioonis. Sul on kolm osapoolt ning sa pead ka arvestama sellega, mida ütlevad sulle su kaks partnerit lisaks. Kui näiteks koalitsiooninõukogus tekib kellelgi selline tunne, et me ei saa sellega mingil juhul nõustuda, eks see läheb siis paratamatult lihtsalt laua pealt maha. Teeme neid asju, kus on ühisosa ja mis sobib kõigile.

Meie fraktsiooniliikmed on saanud aru, et opositsioonis ei saanud ju me ühtegi eesmärki ellu viia. Kõik on seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele me saame oma eesmärke täita. Mitte küll kõiki, aga vähemalt osaliselt.

Nii et Teie silmis ei olnud teie fraktsiooniliikmete jaoks niivõrd keeruline hüljata seda, et nad said opositsioonis teravalt kritiseerida teatud teemasid nagu Rail Baltica, e-valimised jne?

Jah, Rail Balticaga oli ka neid, kes ütlesid, et meile see ei sobi. Samas kui sai selgeks tehtud see, et selle eesmärk ei ole rajada seda tohutult suure kasumliku ettevõtmisena, vaid ta on ka sisuliselt teatud määral sotsiaalne objekt, siis inimesed said aru. Tuleb lihtsalt rääkida, arutada ning selgitada, siis tulevad ka lahendused.

Meil on ka sarnaselt teised transpordiühendused dotatsioonidega. See oli tee Euroopasse ning maailma, et inimestel oleksid paremad liikumisvõimalused ning lihtsam kaubavedu. Ka e-valimiste puhul ütleme jätkuvalt, et tuleb tähelepanu pöörata turvalisusele, valimiste ühetaolisusele ning kontrollivõimalusele, et olla kindel, et hääled pole manipuleeritud.

Mis on vastutusega kaasnenud õppetunnid, mida opositsioonis olles ei suutnud tajuda?

Neid õppetunde saame iga päev, et kuidas oleks võinud ühte või teist asja teha. Natukene on hakanud rohkem silma võib-olla see, kui käitutakse väga halvasti. Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult. Seda oli ka küll juba siis kui me opositsioonis olime. Inimestel ei oleks nagu lastetuba. Ma tean aga seda, et me oleme ise alati tuletanud meelde ning sõnu peale lugenud, et igaüks peab kontrollima, kuidas teistega käitutakse. Tuleb käituda kõikide inimestega nii nagu me tahaks, et käitutaks meiega.

Kedagi ei tohi alandada ega sõimata, mis muutus juba vahepeal valdavaks. Käitumiskultuur on hästi oluline ning inimesed peaksid jääma väärikaks. Ma palun ka fraktsiooni liikmeid, et nad tuleksid esmaspäevastele arupärimistele ikkagi kohale ning kui näeme, et asi läheb käest ära ning käitutakse inetult, siis meie fraktsiooni liikmed võtaksid sõna ning kutsuks inimesi väärikalt käituma.

Nii et selles osas on arenemisruumi.

Jah, väga palju. Vahel mõtled, et kas issand küll, et see on kõige kõrgem tasand Riigikogus, kes niimoodi räägib.

Umbes nädal tagasi otsustas Keskerakonna volikogu, et need visatakse välja, kes kandideerivad teistes nimekirjades. Kas Olga Ivanovat peate veel praegu endiselt Keskerakonna fraktsiooni liikmeks või mitte? (toim. – intervjuu leidis aset eelmisel nädalal ehk enne kui Ivanova visati erakonnast välja)

Jah, meil on olukord, kus piirkonnad peavad vastu võtma oma liikmete osas otsused, kas välja arvata need liikmed, kes kandideerivad valimisliitudes, mitte erakonna nimekirjas vastavalt volikogu ettepanekule. Meie põhikirjas on juba sees, et erakonna liikmed, kes lähevad valimisliitudesse kandideerima, siis nad oleksid justkui juba iseennast välja arvanud ning teinud sellega oma valiku. Olga Ivanova osas ootaks ära seisukoha, mida Lasnamäe piirkond otsustab.

Meil on iga inimene väga oluline, kes meiega koos töötavad ning erakonna põhimõtete eest seisab. Ka Ivanova on väga palju tööd teinud korteriühistute ja kaugkütte teemade osas. Vaatame, mida elu näitab, kuid nagu ma ütlesin, et eks need inimesed ole ise otsustanud, kuhu nad ennast arvavad paigutavat.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Ikka selleks, et toetada oma nimekirja ning tänu sellele olen ka rohkem selle eluga kursis, mis kohapeal toimub ning missuguseid samme tuleks astuda, et kohaliku elu arendada. Kuigi ütlen kohe ära, et ma olin kahe tooli seaduse vastu ning kahele toolile istuma ei lähe. Vähemalt senikaua, kuni ma olen siin toimetav. Kui ma näiteks 2019. aastal Riigikogu valimistele ei tule, võib-olla siis läheksin pärast seda volikokku.

Nii et kahe tooli peal istuma ei hakka? – Ei hakka. Mulle ei meeldi kui volikogudesse viiakse riigi poliitikat. Kui ma olin volinik 2002. aastast, siis nägin, et riigikogu liikmed võtsid riiklikud tülid kaasa kohalikule tasandile. Kohalikul tasandil see vastandumine ei toimi, kuna meid on niigi vähe ning kõikide arvamustega tuleb arvestada.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Ma ütleks, et me saame EKREga väga kenasti hakkama. Mulle ausalt öeldes meeldib perekond Helme suur kõneosavus. Ma naudin nende sõnavõttusid, need on kuidagi väga loogiliselt üles ehitatud ehk nad oskavad sõnu seada. Neil on lai silmaring ning nad teevad teemasid omale väga hästi selgeks. Selles mõttes on nad väga asjalikud, neil on palju eluterveid mõtteid. Mulle aga ei meeldi nende juures see liigne ekstreemsus, ühest äärmusest teise minek ning teravad väljaütlemised.

IRL – Kohalikul tasandil oleme väga pikalt ühiselt koos valitsenud ning hindasin neid siis väga kõrgelt. Riigi tasandil meeldib mulle see, et kui me istume koalitsiooninõukogus, siis on meil võimalus teemade üle korralikult arutleda ning asjad saavad selgeks räägitud. Nad on selles suhtes hästi tasakaalukad, vähemalt nende liikmete tasandil, kellega ma kokku olen puutunud. Eraldi tooks välja Aivar Koka, kes püüdis majanduskomisjonis alati leida neid õigeid lahendusi isegi siis kui samu asju tuli arutada kasvõi kaks-kolm korda uuesti läbi. Selline avatus ning lahendame ning teeme ära suhtumine on nende puhul hea.

Reformierakond – Nad on väga pikalt võimul olnud ning sellega omale suutnud kogu selle valitsemise väga põhjalikult selgeks teha kuni detailideni välja. Nad on hästi kaua riigitüüri juures olnud ning seetõttu on neil see kompetentsus kindlasti väga suur. Mäletan, et kui ma olin veel Paide linnapea, siis saime alati riigi tasandil omavahel rääkida ning sain ka neilt maakonda raha ehk nad polnud sellised, et vaataksid, et sa oled riigis opositsioonis ning me ei tee sinust välja ega räägi sinuga seetõttu.

SDE – Personaalselt tooks välja Helmen Kütti, kes tohutult südamega oma tööd teeb. Ta on niisugune inimene, kes ei karda käia ka enne arutlemas, kui mingi ülesande või probleemi püstitab, vaid ta tuleb ikka ka siia fraktsiooni ning arutleme need asjad läbi enne kui kuskile on vaja nendega minna.

Vabaerakond – Ma väga hindan Jüri Adamsit – tema kõnedes on alati oma terakene sees. Ta ei lähe lahmima, ta mõistab opositsiooni ja koalitsiooni ning pakub kõikvõimalike paremaid lahendusi välja. Ta on selline intelligentne inimene, kes teab, mida räägib. Mulle meeldib ka Andres Ammas, kes töötab kõik eelnõud enne läbi ning alati on tal kõikide teemade kohta küsimusi ning teeb rahanduskomisjonis ise väga põhjalikult arvutusi. Samuti on Krista Arul alati kõnepulti minnes olemas oma sõnum.

Enda fraktsiooni kriitika – Võib-olla see, et oleme kaua olnud opositsioonis, kuid koalitsioonis tuleb veelgi avaramalt ning ühtsemana näha teemasid. Ma ei leia ka, et see niivõrd puudus on, kuna kõiki teemasid tulebki arutleda väga põhjalikult ning on väga tore, et kui igaüks näeb lahendusi oma vaatenurgast. Ühest küljest on see puudus, teisalt ka positiivne omadus.

Keskerakond saab 2019. aasta Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et vähemalt sama palju kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Mulle ei meeldi väga õhuke riik, pigem paks.

Seadusi on vähe või palju? – Teatud mõttes on palju.

Hanno Pevkur: tänased eelarvepoliitilised otsused mõjutavad meid veel aastakümneid

DSC_0101 (3)

  • “Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.”
  • “Praegu on näha, et majanduskasv on päris kenasti kasvanud, kuid sellistes tingimustes hakata kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks.”
  • “Meie opositsiooni minekust ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. “
  • “Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on.”

Sarnaselt sellele, kuidas Reformierakond on opositsioonis oma häälepaelu paljuski kulutanud ehk valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikat kritiseerides, tõdes erakonna esimees Hanno Pevkur, et nende fookus on taas liikumas majandus- ning ettevõtlusküsimuste peale. Suurem osa vestlusest jäi peatuma just nendele teemadele, kuid tõele au andes olid ka intervjuu küsimused juba eelnevalt sinnapoole kaldu.

Opositsioonipingis pakutavate võimaluste üle Pevkur ei kurda, vaid näeb, et ka sealt on võimalik tahte korral poliitikat suunata. Seda nii meediapildis kui õiguslikus ruumis.

Küll aga näeb Pevkur, et õigusruumis peaks olema ametnikkonnal rohkem vabadust kaalutlusõiguseks ning seda, et riik ei peaks rida rida haaval ette ütlema, kuidas peaks käituma. Ühe lahendusena näeb ta karmilt punast linti lõigata ning seadusi hulgikorras vähendada.


Reformierakond on nüüdseks olnud peaaegu et aasta opositsioonis. Nii kriitikud, meedia kui ka teie pooldajad on avaldanud lootust, et see annab ehk Reformierakonnale aega sisekaemuseks. Kas on siis seni sellest kasu ka olnud?

Ma usun, et Reformierakond on seda aega kasutanud väga hästi. Meil on tõesti olnud võimalus tegeleda nii sisekaemusega ning meie erakonna esimees pidas tollal õigeks võtta ka vastutust ning panna amet maha. Erakond valis uue esimehe ja juhatuse ning oleme ka põhikirja muutnud.

Nii et ma usun, et meil on olnud nende kuude jooksul hea võimalus enda ridu korrastada ning saada tugevamaks. Seetõttu on meil ka väga hea minna vastu kohalikele valimistele, kuna meeskonnad on tugevad üle Eesti ning meil on selge arusaam, mida me tahame.

Mis see sisekaemus peegeldanud on? Kui vaadata enesekriitiliselt tagasi, mis viis selle positsioonini.

Eks sellest on väga palju viimase kaheksa kuu jooksul kirjutatud ka ning siin on palju erinevaid faktoreid. Loomulikult peame võtma ka ise teatud vastutuse ja möönma, et võib-olla kõik asjad koalitsioonipartneritega kõige paremini ei läinud. Teisest küljest oli ka koalitsioonipartnerite arusaamatu tung lihtsalt muutusteks ning meie opositsiooni saatmiseks nii suur, teadmata ise, mis ees ootab.

Tänaseks teame, et ees ootasid maksutõusud, astmeline tulumaks ja samamoodi ka põhimõtete muutumine näiteks vene keele ja kodakondsuse küsimustes. Nii et sellest muutusest ei kannatanud kõige rohkem lõpuks mitte Reformierakond, vaid Isamaa ja Res Publica liit, kelle toetus tänaseks on langenud alla valimiskünnise. Nad on pidanud aktsepteerima ja heaks kiitma needsamad kodakondsus- ja keelepoliitika muudatused. Samamoodi on nende poolt varasemalt toetatud ühetaoline tulumaks muutunud tänaseks astmeliseks.

Te olete opositsioonis kõige rohkem lärmi teinud eelkõige maksuküsimustes ning ettevõtluskeskonda puudutavas. Kas see on viide sellele, et Reformierakond on liikumas tagasi eelkõige majandusküsimuste fookuse peale?

Jah. Me kõik mõistame, et ilma majanduskasvuta ja maksutulu suurenemiseta ei ole võimalik rääkida ka sellest, et oleks võimalik rohkem maksta pensione või sotsiaaltoetusi. See tsükkel peab olema ikkagi niipidi, et kõigepealt on majanduskasv ja suuremad sissetulekud ning seejärel saab rääkida ka suurematest toetustest, mida välja maksta. Nii et jah, meie fookus majandusteemadele on väga tugev.

Ma isegi ei ütleks, et põhiprobleem on maksutõusud, vaid põhiprobleem on ikkagi eelarvedistsipliin ja eelarvereeglite oluline nõrgemaks muutmine. Eelarve defitsiiti laskmine nii suures mahus ehk kuni poole protsendi ulatuses SKT-st on nii suur ja põhimõtteline muudatus Eesti eelarvepoliitikas ja distsipliinis, et selle tagajärjed ei ole mitte ühe-kahe aasta, vaid pigem paarikümne aastase vinnaga.

Praegu on näha, et majanduskasv on ekspordinõudlusest ja sisetarbimisest tulenevalt päris kenasti kasvanud ning sellistes tingimustes hakata veel kogutud reserve laiali lööma on majanduslikult väga-väga vale samm riigi jaoks. Kui me olime buumiaastatel kogunud reservidesse 6-7 miljardit krooni, siis isegi kriisiaastatel õnnestus meil need reservid säilitada. Seda seetõttu, et meil olid mõistlikud rahanduspoliitilised otsused, kus pigem võeti Euroopa Investeerimispangast madala intressiga laenu ning oma reservid paigutati Põhjala riikide võlakirjadesse, kus intressi tulu oli oluliselt suurem. Majanduslikult ja rahanduslikult tehti sellega mõistlike otsuseid.

Tänasel päeval tundub, et enam ei vaadata absoluutselt seda, kuidas rahanduslikult mõistlike otsuseid teha, vaid kulutatakse kõik need reservid ära, mis on kogutud. Lisaks reservide kulutamisele võetakse pealekauba ka laenu. Nii ei ole võimalik pikaajaliselt toimida. See on väga lühiajaline mõtlemine, mis viib tuleviku kohustused väga kõrgele ning mille tulemused peavad kõik maksumaksjad ühiselt lõpuks kinni maksma.

Nii et valitsuse kriitika puudutab eelkõige eelarvedistsipliini.

Eelarvedistsipliini lõhkumine on kõige suurem majandus- ja rahanduspoliitiline viga, mille tänane valitsus on teinud. Ka Isamaa ja Res Publica liit, kes rääkis veel mõned aastad tagasi sellest, et eelarve tasakaal tuleks kirjutada põhiseadusesse, on tänaseks ise selle heaks kiitnud, et eelarvega minnakse defitsiiti.

Valitsus on seni näidanud, et nad on valmis ka sammu tagasi astuma, kui see on piisavalt põhjendatud. Kuidas te selle enda positsiooni riigikogu töös suudate kehtestada? Kas olete juba opositsiooni nipid selgeks saanud?

Eks me teeme oma tööd ning räägime samu asju, mida peame õigeks sõltumata sellest, kas oleme koalitsioonis või opositsioonis. Ma kordan veel kord üle – eelarvedistsipliini küsimus on äärmiselt oluline. Samamoodi on ka oluline, et tööjõumaksud oleksid madalad ning see, et ettevõtjatel oleks võimalik oma elu võimalikult bürokraatiavabalt ajada. Kui ettevõtjal on piisavalt vabadust, ollakse ka valmis investeerima – see tähendab ka uusi töökohti ning seega ka kõrgemat maksutulu. Nende põhimõtete eest me seisame.

Opositsioonis olles on ühest küljest hea meel, et valitsus on ühtteist õppinud, kuid teisest küljest on ikkagi näha, et kõik need sammud on olnud kiired ja läbimõtlematud. See on päädinud ka vaidlustega kohtus ning president on öelnud, et mõned seadused jäävad välja kuulutamata. Selline läbimõtlematu ja rapsiv käitumine valitsuse poolt on viinud tulemuseni, kus ettevõtjad tänast valitsust absoluutselt ei usalda.

Magustatud jookide maksu puhul oli nagu aru sain presidendi etteheide eelkõige selles, et laevadel ja lennukitel peaks olema magustatud joogid sarnastel alustel maksustatud. See peaks iseenesest menetlusse tagasi tulema.

Eks aeg näitab seda. Igal juhul on seda korduvalt räägitud, tõestatud ja tõendatud, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. See eesmärk ei ole kindlasti mitte sellises mahus rahva tervisega seotud, mida koalitsioon püüab väita, vaid on ikkagi puhtalt seotud riigieelarve tulude saamisega selleks, et katta ebamõistlike kulutusi. Selles mõttes andis president ikkagi väga selge sõnumi, et sellisel kujul suhkrumaks ei tööta. Eks siin sügishooaeg näitab, kas ja kuidas koalitsioon kavatseb sellega uuesti parlamendisaali tulla.

Te mainiste ka seda, et oluline on ettevõtete jaoks bürokraatiat vähendada. Mis lahendusi selles osas näete, mida ei ole juba valitsuses laual?

Ma käisin juba kevadel parlamendi majandusarutelul välja seda, et selliste pehmete ja väikeste sammudega asja paremaks ei muuda. Tuleb seada pikem eesmärk, et Eestis oleks õigusruum poole väiksem kui ta täna on. Seda nii kohalikul tasandil kui riigitasandil kokku ning kõikide õigusaktide lõikes.

Kui võtta lihtsa näite – 25 aastat tagasi, kui võeti vastu uus tsiviilkohtumenetluse seadustik oli selles natuke üle saja paragrahvi. Tänaseks on neid paragrahve ligi 800. Kas selle võrra on tsiviilkohtumenetlus läinud paremaks või kiiremaks? Sellises mahus kindlasti mitte, et oleks seitse korda suurendatud õigusruumi mahtu.

Nii et tegelikult kui me suudame bürokraatiat vähendada ja panna endale julged eesmärgid, et meil oleks poole vähem õigusakte, siis see kindlasti annab ettevõtjatele käitumisvabadust juurde ning samamoodi ka ametnikkonnale otsustusvabadust juurde. Kõik asjad ei pea seaduses kirjas olema täpselt punkti järgi, vaid kaalutlusõigus on midagi sellist, mis on igati loomupärane ja mida võiks olla rohkem.

Milline on Reformierakonna positsioon kolmandatest riikidest tööjõu sissetoomisel? Suve keskel räägiti juba sellest, et tänavu on kvoot täis saanud hoolimata eranditest. Mis lahendust Te näete?

Siin peaks kõigepealt ära klaarima selle, mida Eesti avalikkuses nii EKRE ning veel mõned poliitilised jõud siduda üritanud on ehk sisserändepiirarv oleks justkui kuidagi seotud pagulastega ja ebaseaduslikult Eestisse tulijatega. Ei, ei ole. Sisserändepiirav puudutab puhtalt siia õiguslikult soovida tulijaid, eelkõige tööle tulijaid. Sellist rännet, kus inimesed, soovivad seaduslikult Eestisse tulla ei peaks me kindlasti nii piirama nagu me täna olema teinud. Ükskõik, kas ta soovib siia tulla töötama tööandja kutsel või õppima.

Me peaksime kehtestama selle asemel punktisüsteemi, kus me võtame aluseks palgakriteeriumid, töötukassa nõusoleku, et selles piirkonnas neid töötajaid tõesti ei ole võimalik leida ning loomulikult ka selle, et on olemas tööandja, kes selle inimese siia kutsub. Siis on võimalik sellise punktisüsteemi kaudu lõpetada selline kvoodimajandus ja lähtuda ikkagi tööturu tegelikest vajadustest. Kui töötukassa ütleb, et meil on omal Eesti tööturul olemas inimesed, kes ühte või teist tööd suudavad teha, siis tuleb loomulikult esmajärjekorras enda inimestele ümberõpet ja töökohta pakkuda.

See teema tuleb lahutada pagulasteemast ning siin on mul hästi lihtne sõnum – meie kodu ja meie reeglid. See tähendab, et kõik, kes on siin ebaseaduslikult, peavad Eestist lahkuma ning need, kes siin on, peavad austama Eesti seadusi.

Uus valitsus võttis tagasi ka koheselt mitmed teie maksupoliitilised otsused, näiteks majutusasutuste käibemaksu. Kas nende osas olete vahepeal ümber mõelnud või valitsusse minnes rakendaksite uuesti need põhimõtted?

Oluline on see, et kui Reformierakond peaks uuesti saama võimaluse valitsust moodustada, siis eelkõige vaadatakse tõesti need rahalised võimalused üle, mis riigikassal juba täna olemas on ning siis saab hakata vaatama kulutusi. Kui kellelgi on soovi mingeid uusi kulutusi teha, siis tuleb hakata vaatama seda, kas ja kuidas on võimalik selleks katet leida. Täna ei pea ma aga kindlasti mõistlikuks arutada seda, milline on ühe või teise konkreetse maksu osas meie teoreetiline positsioon.

Koalitsioonikõneluste ajal leitakse partneritega võimalike kulutuste ja tulude vahel alati kompromiss. Nagu ma ka juba korduvalt olen öelnud, meie esmane positsioon on loomulikult see, et eelarve peab olema tasakaalus. Me ei saa teha kulutusi üle oma jõu. Täpselt samamoodi ei tee me ka oma kodus kulutusi üle oma jõu või vähemalt ei tohiks teha. Me ei saa võtta SMS laenu kui me ei suuda seda tagasi maksta. Me ei saa ka üldiselt võtta laenu, kui me ei suuda seda tagasi maksta. Eestlastele on ju omane, et võlg on võõra oma ning iga ülekulutus, mida sa üle oma võimete teed tähendab seda, et sa paned kas siis ennast või oma lapsi tulevikuks väga raskesse seisu.

Teie fraktsioonist osaleb peaaegu kõik liikmed KOV valimistel.

Jah, peaaegu kõik.

Selle kõrvalt jääb mahti ka üle riigikogu tööle?

Loomulikult. Riigikogu liikmete põhitöö on ikkagi riigikogus ja kandideerimine on üks osa poliitilisest tegevusest, et olla poliitiliselt aktiivne ja oma valijatele ka tegelikult enda vaateid tutvustada. Mina olen alati toetanud seda, et riigikogu liikmetel peab säilima side oma kogukonnaga.

Ma ei kujuta ette seda, kui inimene on valitud riigikokku, siis ta peaks sulguma Toompea lossi seinte vahele ning jumala eest ei tohiks ta oma valijatega enam suhelda. Vastupidi. Ta peab teadma, mis on kohaliku elu probleemid ning mis kohalike valijaid puudutab. Päeva lõpuks on valdav enamus riigikogu liikmetest valitud mingist piirkonnast just sellepärast, et neil ongi regionaalne printsiip riigikogu mandaatide jaotusel selleks, et ei oleks ainult Tallinnast valitud riigikogu liikmeid, kes paratamatult saavad meedias rohkem sõna. Väiksematest maakondadest valitud saadikutel on samasugune sõnaõigus riigikogu liikmena ning nad peavad selle sama sõna viima ka oma kodukohta tagasi ja sealt kodukohast siis tooma selle teadmise riigikokku.

Kui rääkida konkreetsemalt mis teil sügisel riigikogus plaan on, kas on teil veel mingeid prioriteete lisaks sellele, et rõhutate eelarvedistsipliini küsimust?

Sügisperioodi kõige olulisem teema on paratamatult eelarve. Septembri lõpuks peab olema valitsusel juba ju eelnõu koos ning valmis parlamenti saatmiseks. Nii et eks aeg näitab, kuidas valitsus oma ettepanekuid teeb. Valitsusel on kindlasti tänase seisuga natuke lihtsam, kuna majandusnäitajad on paranenud, aga igal juhul saab see olema meie kõige-kõige olulisem teema.

Te olete riigikogus olnud teoreetiliselt kolm koosseisu, praktikas sisuliselt kaks-kolm aastat (toim. – ülejäänud aja on Pevkur olnud erinevates ministrite ametites), sealhulgas nüüd ka opositsioonis. Nähes teist perspektiivi, kas tunnetate ise seda, et Eesti parlamendis on opositsioonihoovad piisavad?

Opositsioonil on Eesti parlamendis kindlasti võimalik oma nägu näidata. Esiteks on näiteks meil endil väga avatud meediasuhtlus ning oleme alati kättesaadavad nii meediale kui ka meedia ma usun parlamendi liikmetele ehk kui sul on ka midagi öelda, siis küll ka Eesti meedia sellest ka kirjutab. Teiseks on ka juriidiliselt ja õiguslikult piisavalt võimalusi, et oma sõna maksma panna. Seda kuni äärmuslike meetmeteni ehk siis võimalike venitamistaktikate ning ööistungiteni välja.

Eks ta on igal pool riikides nii, et kui koalitsioon püsib ja koalitsioon on tugev, siis on neil võimalik ka oma hääletused läbi viia. Kui koalitsioon on nõrk, nagu ta tänasel päeval on, siis ei õnnestu ka kõiki hääletusi läbi viia. Nagu ka me nägime siin näiteks ju ühe karistusseadustiku muudatuste puhul, kus koalitsioonil polnud piisavalt hääli kohtunike kaalutlusõiguse piiramiseks. Selles mõttes on koalitsioon täna nõrk, kui neil on tänaseks alles jäänud 53 häält ning eks nad seetõttu on veel nõrgemaks muutunud. Sügishooaeg saab kindlasti olema neile piisav väljakutse.

Kui üks konkurent sõnas sedasi, et kui Reformierakonda sai varem kiita sellega, et sisedistsipliin on väga korralik, siis praegu lausus ta, et enam ei saaks seda päris öelda. Kuidas kirjeldaksite erakonna siseelu?

Ma arvan, et kõik mis puudutab riigikogu hääletusi, siis me lepima alati kokku, milline on Reformierakonna positsioon. Kui kellelgi on mingisugune erijuhtum, siis me ei ole ka seda välistanud, et nad saaksid oma südametunnistuse järgi hääletada. Erakonna siseelu on korras ning meil on tugev meeskond. Ma usun, et kui vaadata täna parlamendi koosseisu, siis Reformierakond on fraktsioonina kindlasti üks tugevamaid ja ühtsemaid fraktsioone.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah.

Miks? – Nagu ma ka juba vastasin, on minu hinnangul äärmiselt oluline, et riigikogu liikmed oleksid kohaliku eluga kursis ja elades Tallinnas on loomulik, et ma Tallinna teemadel sõna võtan. Samamoodi on mul erakonna esimehena moraalne kohustus olla toeks kogu erakonnale ja meie erakonna kandidaatidele üle Eesti. Seetõttu olen ma ka viimased kuu aega tiirutanud mööda Eestimaad, siitki Teiega kohtumiselt sõidan kohe Lääne-Virumaale ja sealt edasi Ida-Virumaale.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Ma olen ausalt välja öelnud, et ma praegu pole plaaninud Tallinna volikokku minemist. Ma toetan meeskonda ja kandideerin meeskonna toetuseks. Samas arvestan ka seda, et riigikogu ja volikogu tsüklid ei ole ühes perioodis ning ega päeva lõpuks lõpuni välistada ei saa, et ma ühel päeval ka selle nelja aasta jooksul olen Tallinna volikogus.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Sarnaselt Reformierakonnaga on nad tugev ja ühtne fraktsioon ning nende hääled peavad.

IRL – Väga raske on midagi positiivset tuua, kuna nad järjest lagunevad. Nende kohta saab positiivset öelda taas siis, kui nad oma maailmavaate jälle üles leiavad. Eks neil täna ole kindlasti raske Keskerakonna venemeelsust, kodakondsuspoliitikat, keelepoliitikat ning maksupoliitikat heaks kiita, kuid neil on veel võimalus paremaks saada.

Keskerakond – Tänane peaministrierakond ning eks nad seetõttu vastutavad kogu selle jama eest, mis nad on kokku keeranud.

SDE – Ma ütleks, et nad on minu arvates neutraalselt vait olnud ja sotsidele paistabki niimoodi, et kui nad on vait, siis nende populaarsus on ka tõusnud. Kui Ossinovski on hakanud rääkima uutest maksudest või uutest piirangutest, mida ta on ka päris palju teinud, siis on ka reiting kohe allapoole kiskunud. Nii et kui sotsid oma päris poliitika letti laovad, siis nad peavad arvestama, et nende reiting langeb ja kui nad on vait, siis nende reiting on pigem tõusu teel.

Vabaerakond – Mulle tundubki, et nad ongi nii vabad, et nende nägu vajab veel kujundamist. Selles mõttes on neil samasugune väljakutse nagu IRLill.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on mõnes küsimuses fraktsioonina kindlasti võimalik veel ühtsemaks saada. Samas liberaalidena ehk vaba eneseteostuse ja mõtte austajatena tuleb seda teinekord arvestada, et erinevatel inimestel on erinevad positsioonid.

Reformierakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Reformierakond on 2019. aasta valimiste võitja ning selle nimel me täna tööd teeme. Kui me suudame säilitada oma tänase kohtade arvu, siis ma oleksin sellega väga rahul.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Palju.

Millal on Reformierakond tagasi valitsuses? – Hiljemalt 2019. aasta märts.

Kalvi Kõva: julgust eksida on poliitikas enam

DSC_0019 (2)

  • “Ütleme nii, et seaduseid on arvuliselt parasjagu, aga tihti aetakse seda seaduse joont liigselt ning inimlik käitumine jäetakse kõrvale. Näiteks kui seadus ütleb, et tuleb teha ühtemoodi, siis kuidagi omavahel silma vaadates teistmoodi teha nagu ei julgeta.”
  • “Muudame riiki paksemaks ning korjame maksudega rohkem raha kokku, et meil oleks päästjad ja politseid igal pool. Näiteks Võrumaalt tuleb seda raha ju vähem kokku, aga päästjaid ja politseinikud on sinna samamoodi tarvis.”
  • “Paljud on küll ütelnud, et mida te teete, olete nagu tuulelipud vehite siia-sinna, aga mina nimetaks seda tugevuseks.”
  • “See ajutrust, kes neid poliitilisi ideid välja mõtleb, välja pakub ning töösse paneb on koalitsioonis sedavõrd suurem ja jõulisem.”

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Kalvi Kõva pole võrreldes ametivendadega laiema avalikkuse silmis just kõige tuntum nägu, kuid viimased kolm riigikogu koosseisu on ta sellest hoolimata esindanud Toompea saalides Kagu-Eestit.

Riigikogu tööd kirjeldades on Kõva paljuski konstateeriv – see, et opositsioon on populistlikum, on loomulik nähtus ning täpselt samamoodi on loomulik, et koalitsioon võtab arvesse opositsiooni poolt neid ideid, mis ei lähe maailmavaateliselt vastuollu valitsuse suunaga. “Tööd on tehtud.”

Kui vaadata tulevat sügist, ootab poliitmaastikul ees üksjagu sündmusi: eelkõige eesistumine ning kohalike omavalitsuste valimised. Eesistumine riigikogu tööd otseselt nii väga ei puuduta, kuid valimised paljuski küll, kuna mitmed saadikud kandideerivad. Ohtu pole, et muud asjad viivad liigselt riigikogu töölt tähelepanu ära?

Ma arvan, et kindlasti mitte. Valimised käivad ju pidevalt. Olgu nendeks kohalikud valimised, Europarlamendi või Riigikogu omad. Riigikogul tuleb oma tööd teha ning loomulikult on tulemas palju tähtsaid ja vajalike eelnõusid ning mina ei näe, et need kaks asja hakkavad üksteist segama. Saadikutel on ju selleks ka ette nähtud ajad, kus nad saavad valijatega kohtuda ja arvan, et need kaks asja suudetakse väga hästi ära teha.

Kui vaadata mitte just kaugele tulevikku ette, siis praegu on veel ehk viimane võimalus selliseks produktiivseks perioodiks, enne kui uued Riigikogu valimised pihta hakkavad. Kas jõuab kõik tahetud asjad ära teha?

Loomulikult on veel ridamisi tähtsaid otsuseid, mida on veel vaja ära teha, kuid see valitsus on teinud väga palju hästi põhimõttelisi samme juba ära. Me räägime tervishoiureformist, pensioni kõikidest reformidest, madalapalgalistele rohkem raha kättesaamisest, lastetoetustest ja nii edasi. Kõik need asjad on ikkagi juba siin majas kas menetluses või menetluse läbinud. Poolteist aastat on veel tihedat tööd ees.

Kui eelkõige tuleva sügise peale vaadata, mis ootab ees? Magusamaks lükati tagasi, tuleb uuesti menetleda…

See on selline väikene nüanss. Kindlasti on sügise ja aastalõpu põhiteema alati olnud eelarve. Väga suured eelarvelised otsused on küll juba ära tehtud enne jaanipäeva. Veel nimetaks eelmainitud pensioni erinevaid reforme ja muudatusi.

Kui suure löögi magusamaksu õigeaegsesse toimesse mitteminek paneb?

Teada on, et magusamaks ei rakendu 1. jaanuarist ning seetõttu eelarvesse tekib hinnanguliselt 4-5 miljoni euro suurune auk. Seda siis, kui me jõuame nüüd selle menetlusse võtta septembri kuu jooksul lähtudes presidendi soovidest-ettepanekutest.

Mis iseenesest pole väga suur summa.

Ei ole suur, aga loomulikult peame selle kohe septembri-oktoobri kuu jooksul vastu võtma.

Mida muutusteta näete selle juhtumi puhul?

Muudatus seisneb eeldatavasti vaid selles, mida president ütles – põhiseadusega polnud kooskõlas, et magustatud jookide maksude jaoks oli erandina toodud teatud transpordivahenditel müüdav kaup. See oli sellise rahvusvahelise kaubanduse üks tavadest. See erand tuleb seega välja võtta ehk lennukites ja laevadel müüdav magustatud joogid hakkavad olema samamoodi maksustatud.

Kui IRLis läks suve alguses kaks liiget fraktsioonist ära ning Keskerakonna puhul on räägitud eri võimalustest, kas sotsidel ei ole seda ohtu, et mõni liige oleks kadumas?

Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonist minu mälu järgi on varasemalt sarnaselt enne valimisperioodi fraktsioonist ning ka siis hiljem laiemast poliitikast lahkunud üks poliitik – Jüri Tamm. See pole meil olnud üldse tavapärane ja täna pole näha mitte mingisuguseidki märke, et keegi liige oma tahet niimoodi sooviks väljendada. Mina küll seda ei ole täheldanud. Meil on väga tubli ja tegus meeskond ning ka üks kõige kokkuhoidvam seltskond siin majas. Me saame omavahel väga hästi läbi ja töömeeleolu on väga-väga töine nii olnud ja kui ka on tänasel päeval.

Kui vaadata oma koalitsioonipartnereid, siis sealt ei tunneta, et oleks oodata, et koalitsioon langeb?

Eks ikka on aegade jooksul valimisperioodi viimastel aastatel erinevatest parteidest inimesi akna alla liikunud, kuid praegusel juhul ma loodan küll, et koalitsiooni fraktsioonid hoiavad kokku ning hoiavad oma liikmeid. Kahe IRLi fraktsiooniliikme lahkumine oli meile loomulikult suur-suur üllatus, eriti arvestades, et üks neist on olnud väga pikalt erakonna esimees. Selles hoolimata ei näe küll, et üldiselt see rahulolematus võiks nii suureks minna.

Kui eristada tinglikult sotside fraktsiooni tööd ning sotside kui valitsuse osa tööd, mida on küll omaette keeruline lahutada, kuid ikkagi mida võib selles riigikogu koosseisus pidada just fraktsiooni töö võiduks?

Eks neid asju ei saa päris lahku vaadata, et mis on valitsuse või mis riigikogu fraktsiooni töö. Valitsusse antakse ka ju sisendit siit fraktsiooni poolt. Võib-olla tooks ehk välja need eelnõud, mida hakatakse eeskätt siin riigikogus väga palju muutma ning mille kallal on valitsuses vähem tööd tehtud. Meie suurimad suunitlused on olnud perede toimetulek, eriti lastega perede ja üksikvanemate toimetulek, sealhulgas elatisraha väljanõudmised. Kõik need asjad, mida on siin viimastel aastatel tehtud, on ju ka ikkagi väga paljus ka olnud meie riigikogu fraktsiooni liikmete suur töö, võitlus ja panus. Vastupidiselt võib väita, et eeskätt valitsuse ja Jevgeni Ossinovski töövõit on olnud Haigekassa ja tervishoiu rahastamist puudutav.

Samuti on sotsiaaldemokraadid pidanud kogu aeg tähtsaks avatust ning kaasatust. Illustreerimaks seda on nüüd viimane aasta olnud kõikidel eelnõudel kohustus kaasata huvigruppe kogu protsessis ja seda siis mitte ainult kooskõlastusringil. See on olnud paljuski riigikogu esimehe Eiki Nestori üks suur idee ja võitlus läbi aastate olnud, ka siis kui ta polnud riigikogu esimees.

Eelmisele valitsusele heideti ühe asjaoluna ette, et ei julgetud eksida. Nagu ka parafraseerides endist peaministrit Taavi Rõivast – öelge üks asi, mida me tegime valesti. Kas nüüd on ka siis tunda rohkem sedalaadset vaimu, et julgetaksegi rohkem õppida läbi eksimuste?

Absoluutselt. Võtame näiteks tänase koalitsioonileppegi, mis pole kivisse raiutud, vaid on avatud ning leppesse kirjutatu võib aja jooksul muutuda. Näiteks võetakse huvigruppidega kohtumisel vajadusel mõnest lubadusest või eesmärgist samm tagasi. Paljud on küll ütelnud selle kohta, et mida te teete, olete nagu tuulelipud vehite siia-sinna, siis mina nimetaks seda tugevuseks. Julgetakse teha otsuseid ning kui otsus on saanud vale, siis julgetakse samamoodi öelda, et jah, see oligi vale, kuna oleme vahepeal suheldes eri sektoritega saanud targemaks.

Kui kõneleda ühest vastuolulisemast punktist ehk kooseluseadusest. Te ise ei hääletanud ei poolt ega vastu, vaid jäite erapooletuks. Samas, kas Teie fraktsioon kui seaduse ühe eestvedajana ei tunne vastutust, et seadus on sedamoodi õhku jäänud? Pole suudetud ühtepidi piisavalt veenda ning leida toetust, et rakendusaktid suudetaks vastu võtta ega astuda samm tagasi ning leida alternatiivlahendust.

Tänane kooseluseadus rakendub väga hästi. Seda mulli ja juttu on olnud väga palju, et pole rakendusakte, aga tänasel päeval need inimesed, kes on otsustanud oma kooselu registreerida, on saanud seda seaduse raames teha. Õigusruum on selles valguses paika loksunud.

Kui seadust vastu võeti arvati, et Eesti ühiskond muutub sellega totaalselt, miskit moodi tulevad kuskilt teistsugused paradigmad välja ning tavaline peremudel muutub. Kui me vaatame tänast Eesti ühiskonda, siis mis muutunud on? Minu kui tavalise pereinimese, pereisa ning Rõuge koguduse liikme elu ei ole muutunud sellega mitte üks sentimeeter. Seda teemat kipuvad debateerima eeskätt need inimesed, keda see seadus mitte grammivõrdki ei puuduta. Seadusloome toimib ja elu läheb normaalses rajas edasi.


Kuidas kirjeldaksite tänasel päeval riigikogu debatikultuuri?

Kui vaadata maailma laiemalt, siis ma ei ütleks meie parlamendi sõnakasutuse ja töökultuuri kohta üldplaanis ühtegi halba sõna. Samas eks loomulikult ole riigikogu töökultuuris selliseid asju, mida me oma lapsi kasvatades rõhutame – ärge segage teistele vahele, olge üksteise suhtes aupaklikud, suhtuge teistesse nagu tahate, et teisse suhtutakse -, mida omavahelistes debattides poliitikud aeg-ajalt unustavad.

Viimastes Riigikogu Toimetistes toodi ühes vestlusringis välja, et me ei ole ühtepidi ei Põhjamaa debateeriv kultuur ega pole samuti nii teravalt vastanduv nagu võib leida Suurbritanniast. Kui esimese poole kaldu minna, kas pole ohtu, et liigselt kõikide arvamusi arvesse võttes võivad protsessid muutuda väga-väga pikaajaliseks?

Põhimõte on selles, et kui me kõik surume väga raami, siis seda debatti ongi vähem ning järjest vähem tahavad inimesed sinna kõnepulti minna. Oluline on siiski samas, et teiste halvustamistel tuleks ehk natukene tooni maha tõmmata. Nagu ka tõin enne paralleeli sellest, kuidas me lapsi kasvatame, siis me kõik ju õpetame neile, et teiste vastu peaks olema viisakas.

Loomulikult on siin majas 101 inimest, kes kõik on suured isiksused – nad kõik on erinevad, nende lapsetuba on erinev, nende ettekujutus Eesti parlamendist on erinev ja mõnel rohkemal, mõnel vähemal määral need ettekujutused ühtivad. Eks parlament olegi läbilõige Eesti ühiskonnast ja kui mõni parlamendi liige siin kõnepruuki ka natuke teravamalt kasutab, siis tuleb ikkagi arvestada, et ka tema on üks parlamendi liikmetest.

Kas tänasel päeval võib öelda, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni? Näiteks kui EKRE või Vabaerakonna poolt tuleb mõni hea idee, kas võtate hea meelega vastu?

Ma võin küll statistikaga eksida, aga kui õigesti mäletan, siis tänasel päeval võetakse 70% eelnõudest vastu ühehäälselt. Loomulikult võetakse vastu häid ideid, aga samas on ju teada, et kui need head ideed maailmavaateliselt valitsuskoalitsiooniga ei ühti, siis ei leia need paratamatult toetust. Samas kui on küsimus maailmavaadet mitte puudutavates ühes või teises punktis, siis neid muudatusettepanekuid ning eelnõusid on valitsus küllalt arvestanud.

Te olete olnud selles osas olnud mõlemal pool rinnet ehk nii opositsioonis kui koalitsioonis. Mis need erinevused on?

Erinevus on üpriski suur. Kui sa oled koalitsioonis, siis sinu fraktsiooni suurus pole ainult mitte need saadikud, kes riigikogu saalis istuvad, vaid sinna hulka tulevad automaatselt juurde ka ministrid. Seega see ajutrust, kes neid poliitilisi ideid välja mõtleb, välja pakub ning töösse paneb on sedavõrd suurem ja jõulisem.

Opositsioonis olles on sul inimesi sedavõrd vähem ning seetõttu ei suuda sa ka võib-olla nii jõuliselt ideid läbi suruda. Seetõttu tehakse ka rohkem populistlike teemasid. Selle puhul on tihti teisejärguline see, kuidas see rakenduma peaks, kuidas sellele katteks raha leitakse, mida see maksab ning kas see eelnõu keerab pea peale mingi teise süsteemi.

Ehk puudub vastutus.

Täpselt. Näiteks kui sa panustad hästi palju põhiharidusse võib see panustatav rahahulk keerata hoopis pea peale kutseharidussüsteemi.

See on Teil kolmas riigikogu koosseis. Mille poolest on nende töökultuurid olnud erinevad?

Viimased kolm koosseisu on olnud suhteliselt sarnased. Kui võrrelda taasiseseisvumise alguse aegadega, siis sel ajal töötatigi siin majas väga palju täiesti uusi eelnõusid, uusi põhimõtteid välja. Ministeeriumite aparaadid olid väikesed, elu polnud paika loksunud, elu siin majas oli suurem. Mina nendes koosseisudes polnud, aga nüüd kõigis nendes kolmes viimases koosseisus, kus ma olen olnud, on töörütm ja tööpraktika olnud suhteliselt sarnane.

Erandina tooks võib-olla välja viimase aasta, kui tuli uus koalitsioon ning avatud koalitsioonilepe. Kui varem Reformierakonna fraktsiooni poolt juhitud koalitsioonide ajal oli sedaviisi, et kui miskit koalitsioonileppes polnud, siis ka fraktsioonis polnud mõtet sellest rääkida, siis nüüd on see debatt läinud ka fraktsioonide sees suuremaks ning on võimalik rohkem välja pakkuda uusi ideid.

Kõrvalt vaadates kas märkasite ka kuidas Keskerakonna fraktsiooni suhtumine muutus, kui nad vahetasid poolt?

Eks ikka on Keskerakonna tööstiil ja suhtumine muutunud ning seda on ka mitmed nende liikmed eraldi välja toonud. Midagi teha pole, opositsioonist koalitsiooni minnes seisukoht muutub. See ongi tavapärane, kuna koalitsioonis tuleb otsuste eest vastutada, tuleb rakendada ning vaadata, kuidas nad mahuvad eelarve raamidesse. Iga hea otsuse juures tuleb tihti teha ka mingi negatiivsem otsus. Need ongi need koalitsioonis olemise võlud ja valud.

Kui konkreetsemalt Teist endist rääkida, siis olete Kagu-Eesti (Võru-, Valga- ja Põlvamaa) valimisringkonna saadik. Kui riigikogu üldiselt spetsiifiliste ringkondade otsustega ei tegele, siis sellest hoolimata küsiks, kas olete midagi suutnud nende inimeste heaks ära teha, keda esindate?

See on selles suhtes meeletult huvitav küsimus, et neid eelnõusid, mis on otseselt puudutanud Võrumaad või Kagu-Eestit ja mitte mingit ühtegi muud Eesti territooriumi, siis minu teada neid eelnõusid on olnud siin riigikogus neli või viis. Ühele sellisele eelnõule olin üksinda riigikogu saalis vastu, mis puudutas kaitseväe harjutusväljakute temaatikat ühes Võrumaa piirkonnas.

Teiseks, kuna Võrumaa mullad on hästi happelised, siis üks mullakaitseseaduse punkt on Võrumaaga otseselt seotud. Mõned üksikud asjad on veel olnud, näiteks keeleseaduses võru keele seadustamist puudutav ning veel piirikaubandust puudutav ehk Euroopa Liitu väljastpoolt sisseveetava alkoholikoguse arutelu. Need on neli, mis meelde tuleb ning mis on otseselt Võrumaaga on seotud.

Samas kui vaadata teisi punkte, mis puudutab kogu Eestit, näiteks madalapalgaliste inimestele tulumaksu suurema osa kätte jätmist – raudselt Võrumaaga seotud. Lastetoetused – raudselt Võrumaaga seotud. Kogu sotsiaaldemokraatlik mõtteviis on sellega seotud ehk muudame riiki paksemaks ning korjame maksudega rohkem raha kokku, et meil oleks päästjad ja politseid igal pool. Võrumaalt tuleb seda raha ju vähem kokku, aga päästjaid ja politseinikud on sinna samamoodi tarvis.

Ise olete rahul enda panusega.

Tööd on tehtud.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ma veel vaatan, aga tõenäoliselt mitte (toim. – intervjuu leidis aset enne valimisnimekirjade kinnitamist).

Miks? – Ma olen olnud pikka aega omavalitsuse juht ning olen tänasel päeval mitmes Rõuge valla komisjonis, juhin Rõuges mitut MTÜd. Mul on seda panust, millega Rõugesse panustan väga palju, kuid meil on Rõuges väga tublid noored inimesed, kes väga hästi valda juhivad. Nad saavad sellega väga hästi hakkama, miks ma peaksin? Eks ma vaatan. Kui Rõuge inimesed ikkagi paluvad, et ma tuleksin ja kandideeriksin, siis ma võib-olla, aga ma ei taha seda päris kindlalt veel öelda.

Kui saate valituks, kahe tooli peal hakkate istuma? – Eks ta raske oleks. Ma ei taha mitte mingil juhul, et Rõuge vallavolikogu oma elurütmi hakkaks minu järgi seadma, aga Rõugest Tallinnasse on umbes 350 kilomeetrit. See tähendab nelja tundi autosõitu ehk kokku kaheksat tundi, et minna volikogu istungile. Eks ma pean kaaluma seda.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Neil on väga karismaatiline juht, nende suurus peitubki nende juhis.

IRL – Jah, ei oskagi päris siiralt nende kohta midagi ütelda. Ütleme nii, et eks nad parajad vigurvändad ole, humoristid.

Keskerakond – Hästi inimlikud inimesed.

Reformierakond – Mõned nende head omadused on viimasel ajal põrmustunud – enam ei saa ütelda, et oleksid hea distsipliiniga. Samas eks neil seda kogemust ole.

Vabaerakond – Nad on hästi koostööaltid ning hästi kõrge riigikogu kultuuriga ja inimliku kultuuriga seltskond.

Enda fraktsiooni kriitika – Me oleme võrreldes teistega natuke liiga aeglased reageerima. See on see meie miinus.

SDE saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et eesmärk võiks olla püüelda ikka sinna paarikümne poole.

Õhuke või paks riik? – Paks ikka.

Eestis on vähe või palju seaduseid? – Ütleme nii, et neid seadusi on parasjagu, aga tihti aetakse seda seaduse joont liigselt ning inimlik käitumine jäetakse kõrvale. Näiteks kui seadus ütleb, et tuleb teha ühtemoodi, siis kuidagi omavahel silma vaadates teistmoodi teha nagu ei julgeta. Kõige tavalisem näide on, kui liikluses on ühel õigus sõita, aga ta kasvõi viipabki käega, et ole hea sõida ära, siis on mul siit parem keerata. Või annab keegi märku, et oota, et sul on küll õigus, aga lase mind enne ära. Seda võiks rohkem olla, et inimesed ise reguleerivad oma elu.

Külakogukonnas ning rohujuuretasandis pole näiteks alati vaja ette öelda mitu korda nädalas peaks prügi ära viima. Las küla ise otsustab, mitu korda prügiauto kohale sõidab, mitte et seadusega on pandud, et üks kord kolme kuu jooksul peab viima. Omavahelisi kokkuleppeid ja paindlikust võiks rohkem olla.

Artur Talvik: loota, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on naiivne

DSC_0083 (3)

  • “Me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.”
  • “Minu lemmikmõte kohaliku tasandi jaoks on majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.”
  • “Riigikogus toimuvad protsessid on palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline.”
  • “Vabaühenduste rahastamine on liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada.”

Kuigi Artur Talvik ennast päris õige poliitikuna ikkagi veel ei tunne, on ta oma uues rollis Vabaerakonna juhina märkamatult omaks võtnud nii mõnedki poliitikule omased tunnusjooned. Näiteks satub poliitikapositsioonidele viidates üsnagi palju kasutusele erakondlik seisukoht ehk meie-, mitte mina-vorm. Erakonna ja enda positsiooni lahknemisel jäävad need eristused ka märgistatuks.

Nii on ka omaks saanud erakondlik sõnumidistsipliin. Kõneldes Vabaerakonna värskeimaist ideepaketist (riiklike vabaühenduste rahastamise ülevaatamine) kattusid Talviku põhisõnumid erakonnakaaslase Kaul Nurme teisipäeval Kuku raadiole antud intervjuus antud seletustega.

Peamise erakondliku suundumisena loodab Talvik, et veelgi enam tuleks tema juhtimise all rõhku panna kodanikuühiskonna edendamisele ning sellega anda kodanikele suuremat vastutust.


Vabaerakond on teatavasti ainuke Riigikogu erakond, kes kohalike omavalitsuste valimistel oma nimekirjaga välja ei lähe. Kahetsust ei ole?

Ei. Me oleme võtnud kursi, et me tegutseme oma sõnade järgi. Teiste puhul on tihtipeale märgata, et kobisevad küll ühte, aga teevad teistmoodi.

Esiteks oleme kriitilised kahe tooli seaduse suhtes. Me leiame, et see pole õige, et tuntute poliitnägudega meelitatakse kohalikesse omavalitsustesse valimiste ajal hääli juurde ühele seltskonnale. Need tuntud näod tõmbavad sisse vähem tuntud või ka tihtipeale vähem olulisi inimesi. Sellega langeb ka volikogu kvaliteet. See on poliittrikk ning ilmselge on, et enamus neist tipp-poliitikutest kohalikku ellu süvenema ei hakka. Seda mängu ühesõnaga Vabaerakonna saadikud kaasa tegema ei hakka.

Me oleme ka rääkinud väga palju sellest, et kohalik võim peab olema kohalike poolt teostatav ja kritiseerinud seda, et väga tihti lähtuvad sellised kohalikud tülid parteide keskkontoritest tulevate tülidega, mis segab kohaliku elu juhtimist. Kohalik elu pole seotud ideoloogiaga, need on praktilised asjad, haldusjuhtimine – kas park tuleb siia, kas see puu istutatakse siia või sinna, kas teed ning sotsiaalhaldus on korras ja nii edasi. Me toetame valimisliite, seda küll vaid kahjuks moraalselt. Eesti seaduse järgi füüsiliselt või rahadega neid toetada ei saa. Meie seisukoht on ikkagi see, et õige kohalik võim on valimisliitude võim.

Nüüd on küll siin olnud ka neid valimisliite, mis on valimisliitude nime parasjagu ära solkinud, aga see ei tähenda, et me printsiibist enam kinni ei peaks. Eesti poliitikat tervendaks see, mida rohkem valimisliite kohalikul tasandil võimule saaks.

Te olete küll olnud Vabaerakonna juht juba neli kuud, kuid enamus sellest ajast on olnud suvel, kus Riigikogu kontekstis on…

Hapukurgi hooaeg.

Jah. Mis nüüd siis Vabaerakonnas muutub, kui fraktsiooni esimees on Artur Talvik, mitte Andres Herkel?

No ilmselt, kuna ma olen ise sellise kodanikuaktivisti taustaga, siis sellest lähtuvalt pöörame suuremat tähelepanu kodanikuühiskonna peale.

Mis see endast kätkeb?

Kui on harjumuspärane, et ühiskonda jaotatakse kolmeks – on ettevõtjad, avalik võim ja kodanikuühiskond, siis me käsitleme tervet ühiskonda just viimase ehk kodanikuühiskonnana. See tähendab seda, et see võim oleks rohkem detsentraliseeritud ja inimesed kohapeal saaksid rohkem oma asjade üle otsustada. Üldiselt võiks rahvas rohkem poliitikas kaasa rääkida.

Me just tulime välja ka kodanikuühiskonna edendamise ettepanekutega, kuna väga palju avalikku võimu on praegu peidetud MTÜde alla ära. Kui statistikat vaadata, on üle poole nendest sisuliselt avaliku võimu teostajad. See on selline varjatud riigipiruka paisumine. Me leiame, et riiklikud MTÜd tuleks vabaühendustest märgistuse poolest eraldada.

Sellega on vabaühenduste rahastamine samuti liialt poliitikute või ministeeriumite keskne ehk kui sa oled mingisuguse ministeeriumi alluvuses, saab nende rahahoobadega sind väga palju suukorvistada. Me leiame, et rahastamise aluseks peaks võtma teised printsiibid. Selge on see, et mingid rahad vabaühendustele tulevad ka riigieelarvest, aga näiteks me tooks ühe lahendusena sisse 1% seaduse, mis tähendaks seda, et iga kodanik võiks saada võimaluse suunata ühe protsendi oma tulumaksust temale meelepärastele vabaühendustele.

Kas see on mingisugune alternatiivversioon kaasavast eelarvest?

Jah, aga see on oluliselt suuremate summadega. Seda on ka päris mitmes Euroopa riigis kasutatud. Meie seisukohalt tõstaks ja arendaks see väga palju sellist iseseisvat mõtlemist ning nendest vabaühendustest tekiksid riigiaparaadile partnerid, mitte et nad ei oleks kintsukraapijad.

Ehk siis süsteem oleks rohkem detsentraliseeritud.

Me muudaksime ta selles mõttes vajaduspõhiseks ehk inimesed ise tunnetavad, missugust ühendust on vaja, millist mitte. Umbluu-ühendused, mis on mõeldud selleks, et poliitiku sõbrad saaksid endale hea äraolemise. Selliseid poleks meil põhimõtteliselt vaja.

Samuti on Eestis täiesti käest ära annetuste süsteem, mis pole seetõttu väga laialt levinud, eriti ettevõtete seas. See tuleneb sellest, et maksusüsteem koormab annetajaid ning ühel hetkel hakkad väga palju makse maksma selle eest ehk sind karistatakse kõva maksukoormusega, kui sa mõnele vabaühendusele tahad annetada.

Me saatsime needsamad värsked ettepanekud avatud dokumendina väga paljudele vabaühendustele laiali ning alustame sellega loodetavasti laiemat diskussiooni.

Teise asjana loodame suuremat tähelepanu pöörata laiapindsele riigikaitsele, kus on meie ideoloogia alus isehakkamasaav Eesti, isehakkamasaav kodanik, isehakkamasaav kogukond. Lootma jääda, et riiklikud jõustruktuurid teevad kõik sinu eest ära on suhteliselt naiivne. Igasugusteks keerulisteks olukordadeks tuleb ise ette valmistuda ning trenni teha. Ettehooldatud ühiskond on läinud liiga kaugele ning see teeb inimesed mugavaks. Inimesed arvavad tihti, et kõik asjad on lahendatavad, kui võtad kätte oma telefoni ja vajutad nuppu, aga ei mõtle selle peale, kui äkki telefoniühendust pole.

Ehk siis rohkem kodaniku vastutust.

Nii kodaniku vastutus kui ka otsustusõigus peaks olema oluliselt suurem ning kohapealse tegutsemise läbimõeldust hädaolukordade puhul. Meil on küll NATO siin, kuid NATO ei sekku igasugustesse vahepealsetesse asjadesse. NATO tuleb mängu alles siis kui on sõda, päris sõda. Kui vaadata, mis Euroopas toimub, on tänasel päeval näha, et on väga palju erinevaid võimalike hädaolukordi.

Ehk siis peaks hakkama soola ja suhkrut keldrisse varuma.

Tasuks selle peale mõelda. Ma ei ütle, et sa peaks kõik oma keldrid asju täis varuma, vaid olulisem on pigem ikkagi see, et tegevused oleks läbimõeldud, kui mingi asi juhtubki. Selleks on vaja inimesi õpetada. See pole nii, et vastused tulevad kuskilt taevast või nagu on meil paljuski harjutud, et kuskil mingis staabis istuvad mingid inimesed ja joonistavad mingisuguseid plaane. Sul pole selle plaaniga midagi teha, kui inimene ise ei tea oma rolli.

Kui minna veel valimiste jutu peale tagasi, siis üks asi, mida endiselt loodame veel ära teha on see, et oleks vaja põhjalikult reformida erakonnasüsteem ära. Täna me näeme, et väga palju kriitikat poliitikute suunal tuleneb sellest, et Eestis võetakse poliitikat kui isikliku kasusaamise kohta. Poliitika ja poliitikud on inimeste jaoks suhteliselt ebameeldivaks muutunud. Poliittehnoloogia saab tihti tähtsamaks kui sisu või ideoloogia, mille pärast võideldakse.

Seda tuleb printsipiaalselt muuta selleks, et Eesti poliitika muutukski. See algab sellest samast asjast näiteks, kus üks tuntud tüüp tõmbab teised sisse, kelle hulgas on väga palju selliseid lihtsalt usinaid käetõstjaid, kes oma peaga tihtipeale ei mõtle. Rahvast peaksid esindama ikkagi need, keda rahvas valib.

Kui minna Riigikogu sügisese istungjärgu juurde, siis te mainisite üksjagu teemapunkte. Üks asi on nendest rääkimine, teine asi realiseerimine. Mis Te nende asjade nimel Riigikogus tegema hakkate?

Arvestades, et me oleme opositsioonierakond, siis on üsna vähetõenäoline, et mõni meie eelnõudest läbi läheb. Samas on hea, kui on riiulil valmis eelnõud käepärast, kui peaks kunagi võimule pääsema. Ühe konkreetsema asjana tahaks tulla välja ettepanekutega, kuidas muuta katuserahade süsteemi.

Detsembri lõpus peaks välja tulema elanikkonnakaitse rakkerühma töö lõppraport, mida ootame huviga ning siis vaatame, mis selles sees on. Kui reaalselt poliitikat ellu viia ei saa, siis saame vähemalt ühiskonnale selgitada, miks üks või teine ettepanek vajalik on.

Palju on räägitud sellest, kuidas pärast valitsuse vahetumist möödunud sügisel on valitsuse töökultuur muutunud ning seda, et nad on vastuvõtlikumad teiste ideedele. Te olete olnud mõlema valitsuse ajal opositsioonis, kas on ka olnud tunda siis seda või mitte?

Tegelikult on see retoorika. Nendega on küll lihtsam rääkida ja ülbust on natuke vähem, aga praktikas nad ikka ei võta ideid küll sisse.

Aga kuulavad rohkem?

Vähemalt teevad näo, et kuulavad.


Te olete olnud kriitiline ka haldusreformi suhtes.

Jah, me leiame, et ühest küljest on positiivne, kui vallad lähevad suuremaks ning selle tulemusena tekib uusi tugevaid kogukondi juurde, kuid samas näeme kohe siin väga suurt probleemi selles, et hakkab toimuma ääremaastumine ning seda, et kogukondadel pole sõnaõigust.

Kas see ei ole selles mõttes nüüd lahendamise küsimus. Üks etapp riigireformist on tehtud, nüüd tuleb hakata järgmisi samme ette võtma.

Seda oleme kogu aeg öelnud, et ideaalis võiks olla nii, et selleks, et kogukonnad sõna saaks, peaks vallavolikogu koosnema kogukondade liidritest. Praktikas see päris nii ei ole.

Mida see tähendab liidritest?

Lihtsustatult öeldes on minu lemmikmõte majoritaarne süsteem ehk vallas oleks täpselt nii palju valimispiirkondi kui on seal volikogus kohti. Iga valimispiirkond valib välja ühe inimese.

Nagu Ühendkuningriikides.

Jah, aga seda ainult kohalikul tasandil. Riigi tasandil mitte.

Kas seda ohtu ei näe, et see annab proportsionaalselt suurema hääleõiguse väiksematele kohtadele?

See tasakaal tuleb sealt nagunii välja. Praegu on just vastupidi, et keskuste inimesed on tuntumad ning seetõttu valitakse neid, kuna suurem osa tähelepanu läheb keskustesse. Igal juhul tuleks seda tasandada.

See võiks siis olla riigireformi järgmine diskussioonipunkt.

Seda kindlasti. Teine osa riigireformist on ka seesama kodanikuühiskonna pakett. Peamine probleem on see, et riigimasina suurusest puudub tegelik ülevaade, kuna riik on salamisi liigselt laienenud MTÜdesse. Liiga palju inimesi on sõltuvuses riigiaparaadist ning bürokraatia ja ametkonna osakaal võiks olla oluliselt väiksem.

Oskate ehk tuua maailmast mingisugust mudelit, mis on Teie jaoks ideaalne?

Kaks näidet on Šveits ja Island, kellest võiks eeskuju võtta ning kelle mudeleid võiks kombineerida. Šveitsil on selles mõttes tohutu pikk demokraatia kogemus, kuid eks ka nemad on mõne asjaga seal liiale läinud. Praktiliselt iga seaduse puhul pole ka vaja otsedemokraatiat ning rahvahääletust, aga iseenesest Šveitsi mudel mulle väga meeldib.

Te olete nagu aru saan otsedemokraatia suur toetaja.

Mina isiklikult olen, kuigi meil on ka erakonnas otsedemokraatia suhtes kriitilisemaid tüüpe.

Kas seda ohtu ei näe, et paljuski taandub rahvahääletuste küsimus sellele, kes paremini reklaami teeb?

Vabandust väga, aga parteide puhul on ju samamoodi. Siin küsimuses taandume taas parteide rahastamise juurde ehk see, kellel on vastav raha, see pääseb võimule paremini ligi.

2011. aastal Te roheliste ridades Riigikokku ei pääsenud, küll aga saite sisse 2015. aastal. Nüüd olete kõigele lisaks ka erakonna ja fraktsiooni juht. Kas nüüd on siis Artur Talvikust saanud karjääripoliitik?

Ma ei tea, kas ma tavamõistes poliitik olen. Ütleme niimoodi, et mind huvitavad ikkagi ühiskond ise palju rohkem, kui minu enda isiklik karjäär. Kogu mu karjäär on ka täiesti ebastandardne olnud, et hakkad plakatikleepijast pihta ja siis poed õigetele inimestele ja jõuad kuhugi. Ei, aga poliitikas on huvitav ja Eesti on selline kihvt maa, kus võiks asju palju kihvtimalt teha. Kogu seda riiki võiks palju kihvtimalt juhtida.

Kui võrrelda seda pilti, mis avanes väljaspoolt Riigikogu ning võrrelda sellega, kui töötate nüüd juba üksjagu aega Riigikogus, mis on selles pildis teistmoodi?

Kindlasti on protsessid palju keerukamad kui nad väljaspoolt vaadates tunduvad. Need on sellised põim- või komplekssüsteemid ja neid muuta on väga keeruline. Selleks peab häid lahendusi olema.

Demokraatia võtab aega.

Demokraatia juba iseenesest on sihuke närvesööv asi ning asjade saavutamiseks on aega vaja. Õnneks on mul taust filmitegijana ning filmid ei sünni ka kiiresti, eriti mängufilmid. Sul võib aastaid minna selleni, kuni sa tulemuseni jõuad. Iseenesest sellist pikka vaadet mul on, see mind ei heiduta.

Seega plaanite kandideerida ka edasi Riigikogusse? Praegu on küll veel vara rääkida.

Seda on võib-olla jah vara rääkida, aga ütleme niimoodi, et ma arvan, et meie missioon Vabaerakonnaga laiemalt pole veel täidetud. Samas ma väga ei taha, et Vabaerakonnast tuleks selline tavaline kartellierakond. Tuleb loota, et me suudame oma nägu hoida ega lase ennast tõmmata sinna samasse potti, kus teised on ning seeläbi tuua Eesti poliitilisse kultuuri muutusi. See on päris raske vägikaikavedu, aga kui oleme sihikindlad, äkki siis õnnestub.

Nagu aru saan, siis on poliitilise kultuuri juures eelkõige probleem kuulamiskultuuris.

Ma ei tea. Ma ütleks ikkagi, et peamine jama on see, et selline teerulli poliitika on nii tavaliseks asjaajamise osaks saanud.

Kas see ei taandu ka inimeste ja valijate ootuste peale? Rahva ootus on see, et kui sinu valitud esindajad on sinna saanud, siis nad viivad ellu oma poliitikat, mida nad on lubanud teha, sealhulgas paratamatult ei võta seetõttu niivõrd opositsiooni arvesse. Kas see pole meie endi ja meie ootuste poolt kujundada?

See on muidugi oluline, et kes võimu teostab teostaks ka seda omamoodi, aga sinu tarkus ei pruugi alati olla lõplik tarkus. Tasub nüanside ja detailide peale mõelda ja võttes näiteks sellesama haldusreformi – oleks võinud juba kohe sisse mõelda, mismoodi need samad kogukonnad sõnaõigust saaksid. Seda poleks üldse keeruline olnud sisse panna. Näiteks võiks olla süsteem kahetasandiline ehk lisaks vallavalitsustele oleksid mingid kogukondade kogud, kellel oleks ka mingi õigus otsustada oma piirkonna asju.

Kas sisulist kaklemist on Riigikogu tasandil piisavalt?

Meil on Riigikogu tasandil hästi palju formaalsust. Ei teagi, kuidas nüüd öelda selle kohta – debati teesklemine. Sa võid tarkade mõtetega välja tulla, aga kahetsusväärselt neid ei arvestata ja sellise väikse riigi puhul on selline opositsiooni-koalitsiooni jäik vastandumine suhteliselt lühinägelik.

Vabaerakonna puhul on ka palju olnud juttu maailmavaatest. Algul heideti ette, et teil pole seda. Viimasel ajal olete kasutanud fraasi vaba konservatism. Kui palju reflekteerib see erakonna siseelu? Kas on ka olemas mingid eri suunad, näiteks nii-öelda vaba liberalism? See on küll juba iseenesest teatud mõttes sõnakordus.

See on selge, et meil on konservatiivsemaid inimesi ja liberaalsemaid inimesi. Tegelikult iseloomustab see vaba konservatism väga palju eestilikku mõtlemist, Eesti on kogu aeg olnud nagu kaks Eestit – on sisemaa-Eesti ja rannamaa-Eesti. Sisemaa-Eesti on paiksem, rohkem juurtes kinni ja ranna-Eesti võtab ette hullemaid asju, julgeb horisondi taha minna.

Iseenesest on see justkui meie ürgloomuses. Ma tajun üsna tihti, et sisemaa inimesed on kuidagi palju alalhoidlikumad, ei julge nii palju riske võtta. See pole iseenesest halb ning seetõttu võikski sellise tasakaalu hoidmine olla kogu Eesti poliitika eesmärk, mitte lihtsalt võtta mingeid võõraid ideoloogiaid sisse ja ratsutada nende najal.

Ehk siis pidev tasakaalu otsimine.

Jah, aga tasakaal tähendab ka seda, et on vaja testida ära ka ääred. See pendel ei peaks väga väikse amplituudiga liikuma, vaid tegema ikkagi suuri amplituute.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Ei

Miks? – Põhjus on see, et me oleme kahe tooli seaduse vastu ja me leiame, et inimesi ei peaks petma sellega, et tuntud poliitnäod veavad vähemtuntuid poliitinägusid volikogudesse tehes sellega kohalikele omavalitsustele liiga.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – See on keeruline küsimus. Eks nad oskavad müristada. Kas müristamisega nõus olla või kas see müristamine on õige, see on teine küsimus. Aga müristada nad oskavad.

IRL – See on nüüd küll pähkel, paned mind ikka kahvlisse. Tänast IRLi on võib-olla kõige raskem iseloomustada. Väga positiivne on ehk see, et nad hääbuvad rahulikult.

Keskerakond – Raske on ühist sõnumit leida, kuna seal on erinevaid gruppe ja mõni grupp on üsnagi sümpaatne. Positiivne on see, et nad ei oska ülbed olla.

Reformierakond – Ülbus ise, aga kutsun neid spordierakonnaks. Väga palju on suuri spordihuvilised, kes ise jooksevad või ujuvad või teevad ma ei tea midagi kolmandat.

SDE – Ma ei tea, ehk käivad hästi riides ning oskavad ka veiniklaasi hästi käes hoida.

Enda fraktsiooni kriitika – Meil on väga erineva taustaga inimesi, mis on ühtepidi nagu pluss, aga ka teisiti miinus. Teinekord võtab mingite asjade kohaleviimine palju rohkem aega, kui võiks, kuna selle ühise keele leidmine on väga erineva tausta tõttu keeruline.

Vabaerakond saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Seda ma ei oska öelda, aga loodan, et rohkem kui praegu.

Õhuke või paks riik? – Õhuke.

Seadusi on vähe või palju? – Seadusi on palju. Neid peaks olema vähem ja isikliku vastutust oluliselt rohkem.

Helir-Valdor Seeder: Eesti elu korraldamine on läinud juba aastaid üha enam valitsuse keskseks

DSC_0032 (2)

  • “Me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima.”
  • “Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest ning läbi viivatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana?”
  • “Haldusreformi lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.”
  • “Meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika.”

Kui IRLi värske esimehe Helir-Valdor Seederi sõnul ei minda ainult EKREle kaotatud valijaid tagasi otsima, siis sellest hoolimata pöördus vestlus paljuski just nende peale. Rõhutatud olid eelkõige sõnad alalhoidlikus ning terviklik rahvuslus.

Pärast Tsahkna ja Mihkelsoni lahkumist olevat IRL sättinud oma poliitilise kompassi taas kaugemale oma koalitsioonipartneritest. Reitingute päästmiseks koalitsioonist lahkumise peale ei mõelda, aga samas otsitakse sirgemat selga, et tugevamalt kehtestada oma poliitikat ning sõnumeid. Oodatavalt just maksupoliitikas, kuid ka ehk haldusreformi järellainete osas.

Kohalikel valimistel Seeder osaleb ning vastupidiselt paljudelele ei oponeeri ta kahel toolil istumist, vaid näeb silmakirjalikkust selle terminoloogia kasutamisel.


Te olete juba mõned kuud olnud erakonna juht, kuid enamus sellest ajast on jäänud suveperioodile. Kui nüüd hakkab Riigikogu tööperiood uuesti pihta, kas on oodata mingisuguseid suuremaid suunamuutusi fraktsiooni vaadetes, tööpraktikas või milleski kolmandas?

Revolutsioonilisi suunamuudatusi ei tule ega ka pole ka vajadust. Laias laastus võib meie tööd liigitada kaheks – tehniline pool ning poliitika kujundamine. Korraldusliku poole pealt eks kindlasti ühtteist muutub – kuidas ehitame üles oma koosolekuid, kuidas me jagame tööülesandeid fraktsioonis ja nii edasi. See võiks olla täpsemini korraldatud. Vastutus võiks olla selgemini määratletud, et oleks teada, kes mida teeb, kuidas ja mis ajaks; koosolekud paremini ette valmistatud ja palju muid pisiasju. See aga ei torka silma ega peegeldu otseselt kuidagi väljaspoole.

Teine pool riigikogu tööst on reaalse poliitika kujundamine läbi fraktsiooni ja fraktsiooni töö. Paljud olulisemad teemad on juba ette teada: kindlasti riigieelarve ja maksuseaduste pakett. Maksupaketi arutelu jäi koalitsioonis pärast minu esimeheks valimisi teatud mõttes pooleli, president lükkas samuti magustatud jookide maksu eelnõu parlamendile tagasi. Veel kerkib ilmselt esile immigratsiooni teema, mille kohta on siseminister Anveltil omad ettepanekud ja eelnõugi valmis, kus tõenäoliselt koalitsiooni sees on eri arvamusi ja erinevad seisukohad. EKRE on esitanud taas kooselu tühistamise seaduse eelnõu, mis vastavalt seadusele peab Riigikogu suurde saali tulema ning mis kindlasti kütab kirgi ja leiab hästi palju tähelepanu. Need on teada, et tulevad ning need on suured poliitilised teemad.

Mis aga puudutab IRLi poliitika kujundamist, siis paar asja muutub kindlasti. Kõigepealt peame olema konkreetsemad ja väljendama ennast selgemalt. Me oleme olnud natuke hägusad, mida ütlesin ka esimeheks kandideerides. Teine asi on see, et me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima. EKRE on ise väga lihtsalt, löövalt, sirgjooneliselt, aga kõvahäälselt kuulutanud asju, mida IRL on varem teinud tunduvalt tasakaalukamalt ja pikema perioodi jooksul. Meedia on ka sellele hästi palju tähelepanu pööranud ja seetõttu jääb mulje justkui, et meil on ainult üks siuke alalhoidlik erakond EKRE näol. See pole nii ning me peame ka ennast seetõttu selgemalt väljendama.

Teine asi on veel minu arvates see, et Eesti poliitilisel maastikul on jäänud unarusse tõeline rahvuslus ehk eestluse kandmine läbi erinevate eelnõude ja poliitikate. EKRE on ka sellele järjest vähem tähelepanu pööranud, kogu aur on läinud siin niisugustele loosungitele.

Mille poolest eristub IRLi rahvuslus siis EKRE rahvuslusest?

See on hea küsimus selles mõttes, et meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika. Väga raske on anda hinnangut nende tegelikule poliitikale, kuna nad on erakond, kes pole päevagi Eestis võimu teostanud. See ei ole isegi etteheide neile, vaid konstateering. Hinnangut saab anda ikkagi siis, kui üks või teine erakond võimu teostab. Seetõttu ma ei tea, mis on EKRE tegelik poliitika, ma tean ainult neid loosungeid.

Kui aga laias laastus vaadata, on meie poliitika esiteks realistlikum, sest me peame koalitsiooni osapoolena tegelikult otsuseid langetama, tegelikult eelnõusid vastu võtma ning ka ellu viima. Sealjuures peame arvestama tegeliku reaalsusega. Teiseks on meie poliitika kindlasti terviklikum kui on EKRE poliitika käsitledes erinevaid valdkondi. Alates hariduspoliitikast lõpetades majanduspoliitikaga või alates sotsiaalteemadest lõpetades riigikaitse teemadega. Meie poliitika on palju sügavuti minevam, sealhulgas võttes arvesse loomulikult inimesi, kes kannavad kompetentsi.

Täna on IRLis need inimesed olemas, eriti kui rääkida rahvusluse või riiklusega seotud teemadel nagu välispoliitika, diplomaatia, rahvusvahelised suhted, riigikaitse, hariduspoliitika. Need inimesed on teada ning on teada, mida nad mõtlevad-teevad. EKRE puhul ma ei tea. Ma ei oska neid inimesi nimetada. Võib-olla on nad kuskil olemas.

Nii et eelneva jutu põhjal võib oletada, et poliitika vormilises kujus üritate suurt rõhku panna EKRE käest valijate tagasi saamisele?

Ei, kindlasti mitte. See on väga kitsas ambitsioon meile, et seaksime eesmärgiks EKRE valijate tagasi võitmise. Kindlasti on olnud meie toetajaid ja valijaid, kes on meie tagant läinud EKRE taha. Laiemalt vaadates arvan, et rahvusliku alalhoidliku erakonna toetuskond on tavaolukorras Eestis umbes 20-25%. See aga ei tähenda ainult EKRE valijaskonna tagasi võitmist. IRLi potentsiaalsete valijate hulka kuuluvad nii osa praeguseid Vabaerakonna valijaid, Reformierakonna valijaid, kuid ka julgen öelda, et need, kes on valinud varem Isamaaliitu või Isamaad, võib-olla ka IRLi, kuid mingil hetkel on jäänud passiivselt kõrvale ja täna üldse valimistele ei lähe. Nende valimiskastide juurde toomine on meie üks soov ja eesmärk. EKRE valijate peale keskendumine on liiga tagasihoidlik väljakutse.

Kui mainisite, et EKRE saab opositsioonis tema rollile kohaselt ilma vastutuseta lubadusi ja seisukohti esitada, siis kas vaadates IRLi reitingut pole sellist mõtet läbi käinud, et strateegilises plaanis peaks ka mingi hetk opositsioonipinki üle kolima? Riigikogu valimisteni on jäänud küll veel üksjagu aega, kuid juhul kui reiting jääb nii madalaks nagu ta praegu on.

Ei, kindlasti mitte. Erakonna eesmärk minna opositsiooni ei tundu mulle väga mõistlikuna. Opositsiooni jäädakse, mitte ei minda. Kui on tegelik soov poliitikat kujundada, siis on poliitilisel erakonnal soov olla eelkõige koalitsioonis, et saada asjades kaasa rääkida. See on juhul kui on soov poliitikas osaleda, mitte lihtsalt võimu teostada. Sel juhul oleks see loogiline, kuna vastandumise kaudu saab alati leida neid hääli, mis on ühe või teise valitsuskoalitsiooni suhtes kriitilised ja neid inimesi jätkub demokraatlikus riigis alati.

Eesmärki teadlikult opositsiooni minna meil kindlasti ei ole, mis ei tähenda, et me iga hinna eest hoiame võimust kinni ja oleme valmis tegema ükskõik mida, et olla koalitsioonis. Eesmärk on viia ellu oma poliitikat nii palju kui see on võimalik, andes väga hästi aru, et praeguses koalitsioonis on olnud vaja teha kompromisse, mida on tehtud minu arvates lubamatult palju. Oleme kaugenenud oma poliitikast.

Mis täpsemalt?

Üks on see, et me oleme kaldunud oma poliitika tegemisel liiga vasakule, näiteks terve rea uute maksude kehtestamisel, mis olid koalitsioonilepingus kokku lepitud.

See on siis pakendiaktsiisi maks, panditulumaks…

Jah, seal on veel magustatud jookide maks, kokku kolm uut maksu. Lisaks nagu alalhoidlikule konservatiivsele erakonnale kohaselt on oluline pereväärtused ning seega abikaasade ühisdeklaratsiooni ära kaotamine polnud õige. Tänaseks me olemegi püüdnud uues olukorras seda enam-vähem endises mahus taastada, võttes arvesse, et vahepeal on tulumaksuseadus muutunud. Kõrvale on kaldutud lubamatult palju.

Võrreldes EKREga oleme löönud ebaproportsionaalselt vähe lärmi selle taga ja pole seda kõvahäälselt reklaaminud, aga need sammud on koalitsiooni sees järjest astutud. Teine asi on veel kodakondsusseaduse muutmine, mille aluspõhimõtteid me muuta ei saa. Koalitsioonilepingusse on pehmelt sisse kirjutatud teatud võimalused seda teha, aga me ei lähe kindlasti sellega kaasa ega tee järelandmisi.

Kolmas tundlik teema on eesti keele õppimises gümnaasiumitele erandi tegemine, mida kehtiv seadus võimaldab. Tallinna linnas on linnavolikogu kolmele koolile taotlenud 60/40 eesti- ja venekeelse õppe printsiibile erandi tegemist, kuid sellist erandit meie silmis teha ei saa. Pärast seda kui endine esimees Tsahkna ja aseesimees Mihkelson lahkusid, oleme oma poliitilist kompassi kohandanud ja ma arvan, et sättinud rahvuslik-alalhoidlikule poliitikale omaselt õigemas suunas.

Kui Mihkelson ja Tsahkna juba jutuks tuli, oli see üllatus, et nad lahkusid?

Nii ja naa. Selles mõttes oli üllatus, et nad ise mulle seda ei avaldanud ja teatanud. Ei kirjalikult ega suusõnaliselt, kuigi ma nende endiga vahetult enne ju kohtusin. Rääkisime nii erakonna tulevikust kui nende poliitilisest tulevikust ja võimalikust koostööst. Nad olid valmis aruteludeks ja rääkisid erakonna muredest ja probleemidest. Sõnagi polnud sellest, et nad lahkuvad. Selles mõttes oli ta küll üllatus nagu välk selgest taevast, et nad nii käitusid pärast seda kui üks ei saanud ministriks ja teine enam ei olnud minister.

Samas tundes mõlemat inimest juba aastaid ja teades nende ambitsioone poliitikas ja erakonnas, siis ma olin tegelikult selliseks käiguks valmis. Seda, et selline samm tuleb, võis oodata.

Saan aru, et saite meedia vahendusel teada lahkumistest?

Mina sain formaalselt nende otsusest teada meedia vahendusel.

Seoses Savisaare nimekirjaga on päevakorda tekkinud ka küsimus, kas fraktsioonil jätkub edaspidi hääli või mitte. Peeter Ernits on viidanud aga seda, et tema nii väga Keskerakonna häälte pärast ei muretseks, vaid tunduvalt tõenäolisem on, et IRList võiks ka veel mõned liikmed lahkuda. Ise Te ei tunne seda ohtu, et kedagi võiks veel minna?

Ei, meie fraktsioonist küll ma ei näe, et oleks lahkujaid. Teiste erakondade nimel ma ei julgeks rääkida, kuna ma ei tea, mis neis toimub. Meie fraktsioonis on 12 liiget ja 12 liiget ka edasi tegutsevad.

Haldusreform on olnud teema, mida ajalooliselt on vedanud juba Isamaaliit. Te olete aga olnud ise kriitiline kogu protsessi suhtes, sealhulgas selles osas, kuidas seadus välja kujunes. Kas nüüd on oodata ka seda, et pärast KOV valimisi tõstatate selle kuidagi jõulisemalt lauale?

Mina olen selle haldusreformi suhtes mitte kriitiline, vaid väga kriitiline. Seda olnud nii seaduse ideoloogia kui tehnilises mõttes välja töötamise vastu. Ma arvan, et see sunniviisiline-vabatahtlik ühinemine on olnud süsteemitu ja soovitud tulemust kokkuvõttes ei anna. Ta tekitab terve rea uusi probleeme ja uusi pingeid Eesti ühiskonnas, mis võivad jääda aastakümneteks. Ma olen seda lahanud enne seaduse võtmist, olen olnud kogu selle perioodi jooksul kriitiline, seega pole see selles mõttes tagantjärgi tarkus. Kui uued omavalitsused tulevad, siis saame näha, et paljuski on mul õigus.

Kui rääkida riigi ümber korraldamist, siis seda ju õieti tehtud pole. Tõsise riigireformini jõutud pole ega see koalitsioon ka selleni jõua. Määramatust ja segadust on juurde külvanud maavalitsuste ära kaotamine. Selle lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.

Samas on IRL olnud mõlemas valitsuses, kus haldusreform on läbi viidud. Kas siis erakonna sees ei ole Teie nii-öelda kriitikameel piisavalt kajama hakanud?

Ei, erakonna sees on päris hästi kajanud.

Miks see pole siis edasi jõudnud?

IRLi seisukoht on olnud läbi erinevate koalitsioonide suhteliselt muutumatu. Me oleme valmis kompromissideks, kuid meie seisukoht on olnud juba varasemast, et omavalitsused kasvaksid välja ja kujundataks maakondadest. See on see mudel. See ei tähenda, et tuleks päris 15 omavalitsust, sest siin on teatud nüansid, kuna mõned piirkonnad on veidi keerulisemad. Kompaktselt ei saa öelda, et Ida-Virumaa ongi üks omavalitsus tänastes piirides kõigi oma linnadega. Siin on mõned piirkonnad, mis on spetsiifilised ja keerulised.

Teiseks oleks see pidanud toimima keskvõimu initsiatiivil ja vastutusel, et ta oleks süsteemne ja terviklik. See tagaks ka enam-vähem ühtlase teovõimega omavalitsuste tekke Eestis.

Suurim kompromiss, mida me ise omal nimel tegime oli nii-öelda Kiisleri reformipakett või seaduse eelnõu, mis oli tõmbekeskuste Eesti. Selle kohaselt oli neid tõmbekeskusi rohkem kui 15 maakonda. See oli kompromiss, kuna maakondlike omavalitsuste tekke toetamiseks toetust Riigikogus polnud. See aga paratamatult koalitsioonipartnerite heakskiitu ei leidnud – ei reformierakondlaste, sotsiaaldemokraatide ega keskerakondlaste. See on põhjus, miks me pole suutnud oma suunda realiseerida. Pean möönma, et ka erakonna sees on olnud erinevaid arvamusi, kuid eks see ole kõigil nii.

Kui minna natuke IRList kaugemale, siis möödunud sügisel vahetasid kaks suurt erakonda kohad. Kui vaadata nende fraktsiooni poliitikute käitumist, kas toimus ka selline niiöelda vahetumine, et see kuidas Keskerakonna poliitikud olid opositsioonis, nüüd käituvad Reformierakonna omad samamoodi. Kuidas märkasite nende käitumismallide muutust kõrvalt vaadates?

Eks ta ikka on muutunud, aga see on teatud mõttes oodatav seaduspära. Ühtepidi võime seda ju hinnata kui populistliku käitumist kui erakond räägib opositsioonis üht ja võimu teostades tegutseb teistmoodi. See oleks justkui valijate petmine. Vastupidiselt on erakond, kes võimu teostades on rääkinud üht ja sattudes opositsiooni leiab, et kui valesti kõik riigis on ja mida kõike peab riigis teistmoodi tegema. Seal on iseenesest omajagu tõde, kuna objektiivselt ongi nii, et kui sa oled opositsioonis, siis sa saad kuulutada ainult oma sõnumit ja sa ei pea arvestama teiste erakondadega. Sa saad rääkida seda, mida sa terviklikult ise mõtled, ka erakonnana. Saad esitada eelnõusid, mis on kooskõlas ainult sinu enda erakonna arusaamaga riigi korraldamisest ja programmiliste seisukohtadega. Sa ei pea arvestama teiste erakondadega.

Kui sa lähed koalitsiooni, siis sa ei saa enam kuulutada oma programmilist tõde ja olukord muutubki objektiivselt. See ongi asjade loomulik käik. Koalitsioonis peab arvestama teiste erakondade seisukohtadega ja tuleb teha kompromisse, mitmetest asjadest loobuma. Mõne asjaga juhtub välja nii nagu haldusreformiga juhtus, mis tegelikult pole ühegi Eesti parlamendis esindatud erakonna nägu. Keegi ei soovinud sellist seadust nagu vastu võeti.

Kas olete kõrvalt vaadates näinud, et Keskerakonna Riigikogu liikmed on õppinud rohkem arvestama sellega, mis on realistlik, mis mitte?

Ma arvan, et siin ei tasuks üldistada. Me ei saa rääkida 27-st Keskerakonna liikmest kui ühtsest tervikust. Mõni on pärast koalitsiooni minemist olnud oma väljaütlemistega ettevaatlikum, väljapeetum ja tasakaalukam. Mõni on pikemalt jätkanud sama plaati, mida ta on opositsioonis kedranud. Samas võib välja tuua, et Kesknädala ja Tallinna Televisiooni hoiak on valitsuse kajastamisel muutunud oluliselt positiivsemaks pärast seda kui Keskerakond sai võimule.

Kui rääkida üldisemalt poliitilisest kultuurist, siis üks osa sellest on vormiline pool ehk kuidas väljendatakse oma sõnumeid. Teine osa on aga seadusloomeprotsesside kulg. Te olete näinud Riigikogu tööd lähemalt nelja koosseisu jooksul. Kuidas on selles suhtes just viimane osa aja jooksul muutunud?

Ma olen kahes koosseisus olnud poolitatult, kuna olin valitud küll Riigikogu liikmeks, kuid parlamendis ma tegelikult ei olnud (toim. – Seeder oli põllumajandusminister 2007-2014). Eks ma samas olen ikkagi seda parlamendi tööd nii seestpoolt kui valitsusliikmena kõrvalt näinud.

Üldiselt võib öelda, et ajapikku on samm-sammult parlamendi roll vähenenud ning Eesti elu korraldamine muutunud järjest rohkem täitevvõimu ehk valitsuse keskseks. See on olnud paratamatus mingis ulatuses, kuna elu nõuab järjest kiiremat tegutsemist, kiiremat otsustamist, kuid sellega kaasnevad omad ohud. Tugev parlament ja tugev valitsus peavad üksteist tasakaalustama.

Eks väike riik ilmselt peabki maksma lõivu selle arvelt, et me ei suuda üles ehitada sellist klassikalist parlamentaarset demokraatiat, kus erakondadel oleks teovõimeline, pädev ja kompetentne aparaat ja poliitikad. See eeldab, et parlamendis oleks kõikidel fraktsioonidel ja komisjonides piisav ressurss ja inimesed, et teostada järelvalvet valitsuse ja ministeeriumite üle. Meil ei ole neid inimesi, seda raha ega ressurssi.

Parlament ja erakonnad on paratamatult nõrgemad ja see on tasakaalust väljas. Me teame, et riik ei saa toimida ilma täitevvõimuta. Meie peamine ressurss ongi aga kogunenud valitsusse ja ministeeriumitesse, kus on ametkonnad, kus on informatsioon ja pädevus. See protsess on koosseisust koosseisu kaldunud järjest üha rohkem täitevvõimu kasuks.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah

Miks? – See on igati mõistlik, kuna ma olen Viljandi linna põline elanik, seal sündinud ja kasvanud. Mu pere elab seal, mu sõbrad elavad seal, kogu minu elu ja tegevus on Viljandi linnas. Ma olen pidanud olema praktiliselt aastast 2003 selle linna juhtimisest kõrval, kuna ma olen töötanud sellistel ametikohtadel, kust ma ei saa kaasa rääkida. Ma võin kõrvalt kiibitseda ja avaldada arvamust, aga ma ei saa võtta vastutust ja ma ei saa otsustamisprotsessides legaalselt osaleda. Mina toetan seda, et inimene saaks kohalikus poliitikas kaasa rääkida seal, kus ta elab ja see on ka nii enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma tahan oma kodukandi omavalitsuse elus kaasa rääkida ja ka selle kaasa rääkimise eest vastutada ning ma lähen ka kohalikku volikokku kui osutun valituks.

Seega hakkate kahe tooli peal istuma? – Ma ei nimetaks seda kahe tooli peale minekuks, vaid ikkagi ühe tooli peal olekuks. Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest läbiviidavatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana? Ja mina parlamendi liikmena istun kahel toolil. Ei ole. Minu arvates on see juba kujundlikult täiesti vale. Minu arvates on see täiesti eksitav ja väga kitsarinnaline lähenemine. Nii vaadates istuvad enamus kohalike volikogude inimesi kahel toolil või lausa kolmel või neljal toolil.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

EKRE – Ütleme nii, et nende puhul on positiivne otsekohesus, julgus ja selgus.

Keskerakond – Võime kohaneda ja muutuda ja seda mitte irooniliselt mõelduna. Elu eeldab seda, et peame suutma kohaneda, mida nende fraktsioon on teatud ulatuses kindlasti suutnud teha. Seda tunnustan.

Reformierakond – Nende puhul tuleb välja tuua sama asja, mis EKRE puhulgi ehk nende jõulisus väärib tunnustamist. Nad on veel lisaks väga head oma poliitika turustajad, sõnumi kohaleviijad ja väga head meediaga suhtlejad.

SDE – Ideoloogiliselt on nad kõige kaugem erakond meile maailmavaateliselt, aga ma ütleks, et nad on fraktsiooni sees suutnud tasakaalukalt säilitada kodurahu ja üksmeelt. Nad on ühtne meeskond, mis paistab ka väljapoole ja kindlasti lihtsustab nende poliitika tegemist.

Vabaerakond – Vaba inimene, vaba poliitika. Nad on tõepoolest jätnud ja andnud vabaduse kõikidele fraktsiooniliikmetele olla nemad ise kuni lõpuni välja, mis on sellise vaba inimese mentaliteedina kindlasti omaette väärtus. See samas võib teha organisatsioonina toimimise ülimalt keeruliseks.

Enda fraktsiooni kriitika – Üks meie suuremaid probleeme on olnud liiga suur ebamäärasus oma poliitika kujundamisel ja sõnumite väljastamisel. Me oleme jätnud oma püsivalija tähelepanuta ning arvanud, et nad on meie taga nii kui nii. Me oleme kaldunud kõrvale sellisest niisugusest rahvusliku alalhoidliku maailmavaate elluviimisest, muutunud natuke liiga liberaalseks. Ma arvan, et see on meie kõige suurem probleem ja sellega peame lähitulevikus kõige rohkem tegelema.

IRL saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Kindlasti ei hakka ma prognoosima, aga me oleme esindatud ja meie fraktsiooni suurus ma loodan on suurem kui praegune.

Õhuke või paks riik? – Kui me mõistame riigiaparaati, siis kindlasti peaks see olema õhem. Kui me mõistame riiki laiemalt ehk mis puudutab tervishoidu, regionaalpoliitikat, riigi kohalolekut mitmete poliitikate tegemisel, siis ütleks, et oleks vaja rohkem riiki. Mitte ainult läbi raha ja keeldude ja käskude, vaid läbi seadusandliku ruumi ja regulatsiooni. Nii et nii ja naa.

Seaduseid on vähe või palju? – Seaduseid on kindlasti liiga palju.

Kas järgmise aasta riigieelarve saab olema tasakaalus? – Vara on veel vastata, eks seda näitab riigieelarve menetlus. IRL soovib kindlasti, et ta oleks tasakaalus ning me oleme selle eest seisnud pikki aastaid. Täna on koalitsioonis küll kokku lepitud, et on ka võimalus, et riigi eelarve pole tasakaalus. Nii et sõltub majandusprognoosist ning sellest, milles me suudame koalitsioonis kokku leppida.

Kas järgmistel Riigikogu valimistel tuleb Marko Mihkelson ja/või Margus Tsahkna välja uue erakonnaga? – Seda peaks nende käest küsima.

Martin Helme: kui poliitikas on madala kvaliteediga inimesed, teeb see kahju kõigile

DSC_0072 (4)

  • “Ilma piirikontrolli taastamiseta ei lähe me ühtegi valitsusse.”
  • “Sa ei saa rääkida, kuidas sa oled õudne pereväärtuste kaitsja ja samal ajal kooseluseaduse tühistamist ei toeta.”
  • “Aur on kogu aeg üleval, väga palju on ajude ja suude liigutamist.”
  • “Poliitik peab kõikidel valimistel kaasa tegema, need karastavad. Pead astuma valijatele tänaval ligi ja saama sõimata kui vaja.”

EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme pole just tuntud oma seisukohtade ambivalentsuse poolest ning antud usutlus polnud selles osas sugugi erinev. Kaevikujooned on paljudes küsimustes selgelt välja joonistunud, vaenlasi otsida EKRE ei karda. Nii pole näiteks EKRE saadiku sõnul islami näol tegemist religiooniga, vaid parimal juhul kultusega ning seetõttu ei peaks usuvabadus umbes kuuendikule maailmale laienema.

Samuti ratsutatakse endiselt teema otsas, mis neid ka Riigikokku tõi – Helme usub, et seekord läheb kõik teistmoodi ehk lõpuks õnnestub neil kooseluseadus tühistada. Optimismi toovat valimiste tulek, erakondade esimeeste ning samuti mitmete Riigikogu liikmete vahetus. Viimatine Eesti Ekspressi poolt tehtud küsitlus sarnaseid lootusi otseselt ei jaganud, kuid absoluudis pole seal veel midagi selget. Uute liitlastena selles küsimuses näeb Helme reformierakondlasi ning uusi keskerakondlasi.

Kui teisi fraktsioone kiitma sundides (vt lõpuküsimusi) tuli paratamatult paralleelselt paitustega sekka ikkagi kaasa laitused, siis vähemalt ühe hea sõna suutis ta välja pigistada igat konkurenti kirjeldades, sealhulgas ka ideoloogilist vastandit SDE fraktsiooni mõtestades.

Esimest koosseisu Riigikogus olev Helme ennast vähemalt sõnades igipõlise parlamentäärina ei näe, kuid samas eristab, et poliitikute tagasivalimisel on oma point olemas.


Kevadel algatas Teie fraktsioon eelnõu, millega muutuks välismaalaste jaoks metsa- ja põllumaa ostmine keerulisemaks. Nagu aru saan, siis võib seda pidada EKRE üheks lähituleviku prioriteediks.

Jah, see on üks meie programmilistest lubadustest. Majanduslikus mõttes on see Eestile väga oluline teema, kuna see surub välja kodumaist ettevõtmist ning seega on selgelt praktiline probleem. Eestis ostavad metsa ja maad kokku suured Lääne-Euroopa firmad või rahvusvahelised fondid, mis pikas plaanis tähendab, et eestlased ei saa enam olla oma maa peremehed.

Maa on see, mis seob rahvast riigiga ning omanik või peremees on ikkagi see, kes asjadest hoolib. Tulu on see, mida omanik võtab. Kui räägime eurorahadest, siis need antakse ka ju sisuliselt maa järgi omanikule, mitte rentnikule.

Need piirangud on siis mõeldud nii juriidilistele kehadele kui eraisikutele?

Jah, mõlemaile. Iva on selles, et Euroopa Liidu tingimustes ei saa ütelda otse, et me keelame mittekodanikel maad omada, sest ülejäänud EL liikmesriikide kodanikud kui ka ettevõtted peavad olema võrdselt koheldud Eesti omadega. Me saame aga teha kõigile põhimõtteliselt samasugused tingimused, mis tegelikult kaitseks Eesti inimesi – keelepiirang, paiksustsensus, haridusteemaline piirang. Näiteks peab Taanis maa ostmisel olema ees kas varasem tegevus selles valdkonnas või vastava eriala haridus. Sedasi ei oleks niimoodi võimalik, et mingisugune välismaa fond, kellel on lihtsalt vaja raha kuhugi paigutada tuleb ja ostab maad kokku ning tambib kõik välja sellelt turult.

Kas see ei või tuua kaasa just skeemitamist, otsitakse mõni variisik ja lihtsalt…

Skeemitamise vastu tuleb võidelda ning karistada, täpselt samamoodi nagu maksude puhulgi. Majandusloogika on väga lihtne – nii kui sa tekitad mingeid barjääre või tõkkeid, muudad sa äritehingu ebaatraktviisemaks. Mida rohkem tõkkeid on, seda vähem atraktiivsem ta on. Kui on piisavad karistused või sanktsioonid, siis peab sel juhul olema juba nii suur kasu taga, et need riskid üle kaalutleks, nagu on näiteks narko või inimkaubanduse puhul. Maa ja metsa kokkuostmine puhul ei saa aga need riskid kunagi olema üle kaalutletud, et oleks sellel mõtet.

Kui vaadata laiemat pilti, kas see on asi omaette või võtate kõigepealt ette põllumaad-metsad, seejärel midagi teist või kolmandat?

Iseenesest ei meeldi meile kinnisvara müük välja üleüldse. Näeme, kuidas Ida-Virumaal kui ka Tallinnas ostetakse Vene kapitali poolt lihtsalt trepikodade kaupa kortereid kokku. See on julgeolekurisk meile.

Siin ei ole targem teha eristusi Euroopa Liidu ja Venemaa vahel?

Printsiibis ei ole ju vahet. Meie eesmärk ei ole ühte või teist kuidagi karistada või välja tõrjuda, vaid hoolitseda selle eest, et Eestis oleks eestlasel võimalik olla peremees. Sakslased on näiteks eestlastest laias laastus neli korda rikkamad või samamoodi soomlased. Nende jaoks pole mingi probleem Eesti kinnisvarasse raha parkida olukorras, kus meil on null- või miinusintressid. Selle tulemus on see, et noored pered ei saa Eestis kinnisvara osta, sest hinnad on üles aetud.

Seda ei näe, et see võiks peletada eemale väliskapitali, investoreid.

Aga see ei ole investeering ju, see pole investor. Investor on see, kes tuleb siia, paneb raha ja hakkab selle raha pealt tulu teenima, mitte ei lähe ta siit võimalikult kiiresti välja. Iga investor ei ole meile vajalik investor. Me ju räägime sellest, et meie majandus peaks targaks muutuma, mingisugused prioriteedid seadma. Hakkame siis sihtima. Eesti majandus on nii väike, meile piisab viiest või kümnest hästi sihitust korralikust investeeringust mingisse prioriteetsesse valdkonda, kuhu on loodud tuhanded või sajad kõrgepalgalised töökohad.

Kõigele lisaks on umbes viimased viis aastat investeeringud Eestisse olnud negatiivsed, mis on eriti lõbus lugu arvestades seda, et meile reklaamiti ning lubati, et eurot on vaja, et investeeringuid tuleksid. Euro tuli ja pärast euro tulekut on investeeringud hakkanud minema rohkem välja, mitte sisse. Investeeringute väljavoolamise põhjus on tegelikult see, et pangad viivad välja laenutulu. Laenasid raha, saavad intressid ja viivad siit välja. Mahud on suured, päris investeeringuid pole tehtud pikka aega.


Eelnõude menetlusi vaadates torkas ka silma juba midagi väga tuttavat ning nähtud stsenaariumi – kooseluseaduse tühistamise ettepanek. Kas selle mõte on taas näidata oma valijale, et huvitute endiselt teemast ning pakute lihtsalt mänguilu või siiralt usute, et seekord on midagi teistmoodi?

Jah, seekord usun, et on teistmoodi. Me ei pea oma valijatele midagi tõestama, vaid peame näitama teiste erakondade valijatele seda, mida nemad siin teevad. Pärast seda kui Reformierakonnal vahetus esimees hakkasid nad rääkima, kuidas nemad on ka vaata et konservatiivid ja vaata et rahvuslased. Seda retoorikat tuleb häältega katta. Sa ei saa rääkida, kuidas sa oled õudne pereväärtuste kaitsja ja samal ajal kooseluseaduse tühistamist ei toeta. Täpselt sama asi on Vabaerakonna puhul. Nende jutt vabakonservatismist või avatud konservatismist – see on sisuliselt liberalism.

Kooseluseadus ehk kogu see homosuhete temaatika on veelahkme küsimus ühiskonna jaoks. See, kuidas selles küsimuses hääletatakse, kuidas selles küsimuses seistakse defineerib ära inimese väga paljus. Igasugune mula ja retoorika sinna juurde kaotab igasuguse tähenduse, kui sa selle eelnõu puhul ei vajuta nuppu õigesti. Kõike muud on täiesti mõttetu rääkida. Kui ei poolda kooseluseaduse tühistamist, siis lisaks sellele, et sa oled halva õigusloome elushoidja, oled sa näidanud, et sa oled progressivist vasakpoolne liberaal. Las siis vabaerakondlased, reformierakondlased, keskerakondlased näitavad seda, valimised on tulemas.

Meil on põhimõtteliselt propagandamaterjalil kujundus valmis, et enne kohalike valimisi meelde tuletada, kuidas teised erakonnad selles küsimuses ennast positsioneerivad. Hääletusel, mitte sõnavõttudes. See on meie jaoks nii sügavuti minev filosoofiline küsimus õigest ja valest, heast ja halvast ning me lihtsalt ei jäta seda. Mõned inimesed arvavad, et me teeme tsirkust, see ei ole see. Mitte ühtegi valitsust pole võimalik meiega teha, et me valitsuses kogu aeg pressingut peal ei hoiaks, et see teema oleks lahendatud.

Kuidas suhtute Vabaerakonna ideesse paarkonnaseaduse eelnõusse?

Negatiivselt, aga ses mõttes on see nii palju parem seadus, et ta on aus, aga ta on sama asi. Kooseluseadusega valetati, et see ei ole homotsiviilpartnerlus, aga ta on. Paarkonna seadus on kõige ehedam tsiviilpartnerlus, aga me ei pea vajalikuks ega õigeks samasooliste suhete riikliku reguleerimist.

Loodate siis seetõttu, et seekord on teistmoodi see, et tulemas on valimised ning see avaldab survet.

Siin on mitu asja. Kõikidel teistel erakondadel on esimehed vahetanud, välja arvatud sotsidel. Keskerakonnal on ka saadikuid vahetunud terve ports, peaaegu 10 saadikut. Seal läksid põhiliberaalid valitsusse – Reps, Ratas ja Simson. Ratas neist kõige vähem, aga Reps ja Simson olid ikkagi kooseluseaduse pooldajad ja nad ei teinud fraktsioonis mitte midagi selle jaoks, et fraktsioon toetaks seaduse tühistamist. Nüüd on asemele tulnud terve hulk saadikuid, kellest osad on venelased, osad maapiirkondadest. Venelased on selles küsimuses väga kompromissitud ning sealt tuleb osa hääli juurde. Samuti on IRLis esimees vahetunud, kelle jaoks on see samamoodi põhimõtteline küsimus. Tsahkna jaoks see ei olnud nii. Käis ja hädaldas, et me sellega pilli lõhki ei ajaks. IRLi jaoks on praegu see parim asi, millega pilli lõhki ajada üldse, see oleks pääsemine valitsusest ja ses mõttes IRLi hääled läheksid jalutama.

Pääsemine valitsusest tähendaks sisuliselt ju kas uusi valimisi või Keskerakonna ja Reformierakonna valitsust.

Ei tähenda. Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse juttu ei võta ma ausalt öeldes tõsiselt. Ei ühes ega teises pole erakonna sees sellist toetust, et sellist valitsust kokku panna. Kummaltki poolelt läheks liiga palju hääli jalutama.

Nii et siis pill lõhki ja uued valimised.

Üks variant on uued valimised, mida IRL kindlasti ei taha. Teise variandina on laias laastus Eestis võimalik teha kahte sorti koalitsioone. Üks on see, kus koondutakse Keskerakonna ümber; teine, kus on keskne Reformierakond. Keskerakond lasi ajaloolise võimaluse käest, kui ta tegi koalitsiooni sotsidega. Neile küll õudselt meeldib omavahel, nad on väga sarnased. Venemeelsed ja vasakpoolsed, aga kummalegi pole sellest kasu olnud. Sotside asemel oleks tulnud võtta meid ja Vabaerakonda. Me poleks lasknud Keskerakonnal teha selliseid kannapöördeid nagu nad tegid. Me olime varem sarnastel seisukohtadel, kuid valitsusse minnes hakkasid nad ajama sisuliselt sama poliitikat, mis Reformierakond, kuid käpardlikumalt ning nad on venemeelsemad.

Teine variant on, et koondutakse Reformierakonna ümber. Kui me nendega mingisugustki valitsuse plaani hakkaksime heietama, oleks kooseluseadus esimene asi, millega kaklema hakkaksime. Seetõttu usun ka praegu, et kui nad opositsioonis istumise ajal ei vastuta millegi eest, siis lastakse see hingusele. Polegi vaja, et nad kõik vastu hääletaks, vaid piisab kui mitte ajada kõiki oma saadikuid selleks ajaks saali. Kui mänguruumi tahavad avardada, siis tuleb sel seadusel lasta ära surra.

Kui juba sellest juttu tuli, kas seda ei karda, et üks hetk kui EKRE peaks vastutust hakkamagi võtma, siis vanad sõnumid tulevad kummitama? Seni olete paljuski tänu väga resoluutsetele sõnavõttudele suutnud meediapildis ennast kehtestada ning olla proportsionaalselt tunduvalt suurem kui seitsmeliikmelisest fraktsioonist arvata. Näiteks on ju Reformierakond rohkem kui neli korda suuremalt esindatud.

Iga päev võimleme selle nimel, et olla pildis. Aga ei karda, kuna me ei lähe valitsusse, kui me ei saa oma poliitikat ellu viia. Saame aru küll, et on koalitsioonivalitsused ning kõige väiksem fraktsioon ei saa kõike oma tahtmisi, aga meie jaoks on olemas mingisugused põhimõttelised teemad, kus me kompromisse ei näe.

Nii et sisuliselt tähendab seda, et senikaua kuni Keskerakond ja Reformierakond domineerivad ning toetatakse kooseluseadust, siis EKRE on igati pidi opositsioonis.

Ma arvan, et nende jaoks ei ole see seadus nii väärtuslik kui meie jaoks. Ma ei näe ühtegi teist erakonda peale meie ja SDE, kelle jaoks on see maailmavaateliselt nii tähtis. See pole samas ainus teema. Meie jaoks on tänasel päeval täiesti vältimatu, et kõikidel piiridel tuleb Eestis taastada piirikontroll, nii sadamates kui lennujaamades. See pole sama, mis on piiride sulgemine, Eesti müüri taha panemine. Turvalisus, mida selle arvelt saame on kordumatu ning hindamatu. Ilma selleta ei lähe me ühtegi valitsusse.

Julgeolekuteemad on olnud üsnagi palju üheks EKRE lemmikteemaks, kuid seni on jäänud vähemalt minu jaoks vastamata üks küsimus teie poliitika positsioneerimisel. Nimelt, kas näete, et julgeolekuküsimustes on vajadusel õigustatud inimeste vabaduste ja privaatsuse piiramine?

Vastupidi. Üks põhilisi asju, mis häirib mind kogu selle terrorismijura juures on, et Suur Vend kasvab kogu aeg selle asemel, et teha neid elementaarseid asju, mis hoiaksid ära terrorismi. Illegaalid välja, islamistid välja ning tagasi sinna põrguauku, kust nad tulid. Kui me ei lase sisse ja meil on piir olemas, siis on ära hoitav sõnavabaduse, usuvabaduse piiramine. Küll ei tohi enam jõulunäidendeid teha pooltes Euroopa riikides, küll ei tohi lihavõtte mune enam koksida, sest häirib moslemeid, lõpetage ära. See, kuidas immigratsioonikriis kiirmarsil jooksutab kokku vaba ühiskonda on selle asja kõige õudsemaid külgi, mida veel inimesed ei taju ega märka. Kuula ükskõik mis poliitikut, kui on terrorirünnak, mis on nende lahendus – rohkem Suurt Venda, rohkem vahetada infot, rohkem jälgida ja pealt kuulata, rohkem andmebaase. Sisuliselt ehitatakse meile Suure Venna ühiskonda. Suur Vend on väga suur Ühendkuningriikides, Prantsusmaal, Saksamaal, aga ikka toimusid asjad.

Te mainisite usuvabadust, aga nagu aru saan, siis tärniga. Selles suhtes, et usuvabadus kristliku elu puhul, aga mitte usuvabadust islami.

Islam pole usk, islam on poliitiline ideoloogia. Agressiivne, vaenulik, Euroopat deklareerivalt hävitada sooviv ideoloogia, kes teeskleb, et ta on usk. Parimal juhul saab teda nimetada mingisuguseks kultuseks. Nii palju peab inimestel olema tervet mõistust, et tehakse vahet, et kui on üks seltskond, kellel on selge mõrvarlik ideoloogia, siis sellele ei saa anda samu vabadusi, kui teistele. See on sama, kui isoleerime kurjategijad.

Nii et kuuendik maailmast on teie arvates…

Mõrvarliku ideoloogia küüsis. Ja see on väga õudne, mitte ainult meie jaoks, vaid ka nende jaoks, kes neis ühiskondades elavad.


Minnes natuke kaugemale, olete Riigikogus esimest koosseisu ja kui võrrelda sellega, mis väljast paistis ja kuidas töö nüüd ise on, mis kardinaalselt erineb?

Jah, erinevus on väga selge. Seda maailma, mis siin toimub oli väga raske ette kujutada väljast poolt. Seesama Toompea maja – see on elevandiluutorn. Inimesed ei saa aru, mis toimub mujal maailmas, väljaspool seda poliitilist mulli. Siin pole väga suurt vahet, kas on tegu igipõliste parlamentääridega või inimestega, kes on kuu aega olnud asendusliikmena. Reaalsusest irdumine käib siin väga kiiresti. Sellest mullist tuleb ennast kogu aeg välja suruda.

Nii et võib oletada, et Te olete mingi x arv Riigikogu koosseise ja rohkem ei ole.

Iseenesest on õige mõte, et sa oleksid teatud arv koosseise Riigikogus sarnaselt sellega, mis on Ameerikas term limit. Ta ei peaks olema selline, et igal juhul lõppebki seejärel võimalus kandideerida ära, aga mingi vahe tuleb vahele teha. Eesti häda on selles, et igas eluvaldkonnas on kvaliteetseid inimesi raske leida, ükskõik kas räägime akadeemiast või tööstusest. Samamoodi on ka lihtsama töö puhul, näiteks kassapidajaid.

Poliitika selles osas ei erine, aga kui poliitikas on sul madala kvaliteediga inimesed, mõjutab see ning teeb kahju kõigile. Kui kassapidaja ei saa oma tööga hakkama, siis päeva lõpus kassa ei klapi. Kui Riigikogu või valitsus oma tööga hakkama ei saa, siis ei klapi enam riigieelarve. Mõõtkavad on nagu erinevad.

Sunnitud vahetumistega on küll omad riskid. Näiteks kui oled kaks koosseisu ära ning siis pead jalgu puhkama, võib tekkida olukord, kus siin Riigikogus on veel madalam kvaliteet. Võib ka juhtuda, et seda ei teki, vaid vastupidi annab see võimaluse tulla värsketel inimestel uutel talentidel peale ning see tekitaks suuremat vereringlust poliitikas. Üldiselt ma pooldan seda, aga ei näe poliitilist tahet, et see rakenduks.

Kui veel võrrelda, mille poolest erineb Riigikogu töö väljastpoolt ning seest vaadates – väljastpoolt tundus, et Riigikogus on jube lõdva elu. Iseenesest kui sa tööd teha ei viitsi, siis on see võimalik väga hästi. Näiteks antakse mõne suure kartellierakonna keskmise või tagumise otsa liikmel fraktsiooni koosolekul tabel ette, kuidas hääletada ja on korras. Piisab sellest, kui oled oma ringkonnas pildil ning kasutad oma vaba aega, et inimestega seal suhelda. Teed nii-öelda kohvi ja koogi õhtuid, kuid eks need ole ka vajalikud. See ei ole raske, kui vähegi viitsid.

Kui aga teed oma tööd pühendumuse ja võitlusega, siis on tööpäevad ikka jube pikad, nädalavahetuseti on veel alati midagi juures. Sa pead sõnavõtte tegema, eelnõud läbi lugema, komisjoni istungid on pikad ning lisame juurde veel partei töö. Samamoodi on pidevalt meediapilti pääsemisega – see on ainult töö ja töö. Iga päev pead punnitama ja ragistama ajusid selle tarvis. Kevadine istungjärk oli näiteks jõhker, kui peaaegu iga päev läks hilja õhtuni või ööni välja ja niimoodi nädalast nädalasse. Aur on kogu aeg üleval, väga palju on ajude ja suude liigutamist.

Samuti on iva selles olemas, kui minnakse oma ringkonda tagasi ning öeldakse, et valige mind tagasi, kuna ma tean, kuidas see töö käib. Kui me kõik valgete lehtedena Riigikogusse tulime üritati jõle jõhkralt meil mitmel korral mütsi pähe tõmmata mingi protseduurikaga. Seda tuli väga kiiresti käigu pealt õppida, osad kiiremini, osad aeglasemalt. Sellel tööl on omad knihvid.


Lõpuküsimused

KOV valimistel kandideerite? – Jah

Miks? – Sellepärast, et poliitik peab kõikidel valimistel kaasa tegema, need karastavad. Pead astuma valijatele tänaval ligi ja saama sõimata kui vaja. Siit kabinetist on jõle hea targutada, kuidas võib või kuidas ei või, aga kui lähen Nõmme turule või Magistrali kaubanduskeskusesse, siis saan vahetult teada, mida inimesed tahavad, et me teeks või ütleks. Valimistel saad tuleristsed.

Kahe tooli peal hakkate istuma? – Tallinna volikogu saal pole siit kaugel, mul pole seda probleemi. Aga selle vastu oleme endiselt. See on halb seadus, halb praktika.

Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.

IRL – üleüldiselt on meil IRLi saadikutega maailmavaateliselt kõige kergem klappida, kuid mitte kõigiga. Raivo Aegiga ma ei oska millestki rääkida. Maire Aunastega on väga tore suhelda, kuna ta on hästi soe ja sümpaatne inimene, aga poliitikast pole temaga väga palju rääkida. Poliitiliselt saab näiteks rääkida Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka või Mart Nuttiga. Parteipoliitiliselt ei vala ma ühtegi pisarat, kui IRL peaks ära kaduma, aga häälte mõttes on see keeruline olukord. Ikkagi fraktsioon, mis koosneb küll peamiselt pehmodest, aga maailmavaateliselt oleme samal leheküljel.

Keskerakond – opositsioonis olles saime väga hästi läbi, meil oli väga palju kokkupuutepunkte nii valitsuse vastu kriitikas kui ka positiivse programmi osas. Olgu selleks presidendi otsevalimised, e-hääletus, Rail Baltica või haldusreformi kriitika. Ainult, et valitsusse minnes hülgasid nad need seisukohad. Seal on ka väga pulle tegelasi, keski venelastega on meil täiesti võimalik rääkida, kuna nad on väga konservatiivsed. Näiteks kooseluseaduse või immigratsiooni küsimuste osas on nad väga samameelsed nagu meie. Majanduspoliitikas ja rahvusküsimustes on meil suhteliselt suured erinevused.

Reformierakond – Nende kohta võib öelda, et neil on ikkagi olemas sellist sir-humphreylikku valitsemiskogemust. Iseküsimus on, et neil ei ole erilist maailmavaadet. Liberalism tähendab sisuliselt seda, et neil on kõigest poogen ja lähevad kõige lihtsamat vastupanu teed. Pean ka ütlema, et fraktsiooni kvaliteet kasvas kohe kui ministrid tulid Riigikogusse tagasi. Seal on inimesed, kes oskavad küsida küsimusi uutelt ministritelt, näha eelarves kahe rea vahele ja nii edasi ja edasi. Professionaalsus ning masinavärk on neil väga muljet avaldav.

SDE – üldiselt on sotsid kõige pöörasem seltskond, seal on põlevate silmadega hulle päris palju. Tegelikult on nad kõige radikaalsemad ja äärmuslikumad inimesed Eesti poliitikas. Põlevate silmade kohta ütleks küll, et mulle meeldivad fanaatikud ehk inimesed, kellel on mingid veendumused, mille nimel ollakse valmis võitlema selliselt, et tükid on taga. Sotside puhul imetlen, et neil on valmisolek võtta sisse poliitilist kahju, et ära teha omad asjad. Nad on valmis ohverdama viis protsendipunkti, et mingi asi läbi suruda, küll need punktid tagasi tulevad. Neil pole seda käte väristamist, mis mujal näen.

Vabaerakond – kõik toredad inimesed, aga poliitiliselt täiesti mõttetu seltskond.

Enda fraktsiooni kriitika – Mul ei ole väga suuri etteheiteid meie saadikutele, aga ütleme, et osad on ju sellised inimesed, kes sisuliselt pensionil olles said ju Riigikogusse ehk neil ei ole pikka plaani, et saada ministriks või istuda pikalt siin Riigikogus. See paneb asjale teise templi, kuna ei tehta sellise põlemisega tööd nagu mina või Jaak, kellel on väga selge ambitsioon silme ees.

EKRE saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Mart (Helme) on välja kuulutanud, et 51, aga realistlikult hinnates võiks olla seal 20 ringis.

Õhuke või paks riik – õhuke, aga tugev, sest ta on praegu paks ja nõrk, nagu paksud ikka.

Seaduseid on vähe või palju – pööraselt palju. 200 000 lehekülge seaduseid, millest me keegi ei tea, kui palju me igapäevaselt rikume. Suurem osa tuleb neist Brüsselist, mille puhul meie fraktsioon hääletab kõigele vastu. Liiga palju on seaduseid, liiga palju määruseid, liiga palju makse.