Välkõppused vajavad õig(l)usselgust

Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee
Õppus Okas. Foto: Siim Verner Teder, mil.ee

Uue õppusteformaadi kasutuselevõtuga on ka vajalik üle vaadata, kas proportsionaalselt on õigustatud riigipoolselt samasugused karistus- ning sunnimehhanismid, mida on seniselt kasutatud pikema etteteatamistähtajaga õppusteks.

Möödunud neljapäevaks kutsus Kaitsevägi Jõhvi linnakusse lisaõppekogunemiseks Okas kohale ligi 700 reservväelast. Sedalaadse õppuse väärtus on iseenesest ilmselge – võrreldes näiteks Kevadtormi või Siiliga toimub kogu asja korraldamine spontaansemalt ning seetõttu annab tunduvalt realistlikuma pildi sellest, milliseid nii logistilisi kui ka kommunikatiivseid raskusi toob endaga kaasa äkilisem olukord. See, et paberil toimib miski õnnestunult, ei tähenda, et reaalsus ka peegeldab seda.

Erakordsusest tingitult on ka inimese jaoks väga suur vahe, kas on teada, et nelja kuu pärast pean olema valmis minema baastõdesid meenutama või see, kui keset päeva saabub SMS, et hiljemalt 19 tunni oodatakse sind mundrisse. See iseenesest peaks muutma ka juba reservistide mõttemaailma, et äkki tuleb ka mul mingi hetk minna ning kuidas peaksin sellisel juhul talitlema.

Esmakordselt aasta tagasi kasutusele võetud formaadi käivitamisel on aga jäetud tähelepanuta reaalsuse teine külg – argipäeva funktsioneerimine. Täpselt samamoodi nagu nõuab ootamatu õppus suuremat pingutust Kaitseväe poolt, vajavad ka reservistid suuremat koordineerimisoskust oma igapäevaelu ümbermängimisel. Seetõttu tekib ka küsimus, kas proportsionaalselt on õigustatud samasugused printsiibid mitteilmumise karistamisele (kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot praeguste normide järgi). Ja mis on ehk veel olulisem, kas võimalikud lahendused on piisavalt läbipaistvad ning arusaadavad – isegi kui Kaitseväe poolne mõistmine on lühema etteteatamise korral inimlikum, siis see peab ka olema nähtav, mis alustel.

Probleem tekib juba alustuseks sellest, et ükski inimene ei ela vaakumis, nii tema kui ka temast sõltub teiste inimeste elu, nii era kui tööalane. Nelja kuu etteteavitamisega saab enamasti sedasi planeerida, et argielu saab rahulikus tempos omasoodu edasi kulgeda, kuid kui arvestus käib tundides, siis sa tahad või ei taha tuleb erandjuhtumeid nii nende arvult kui omaduselt märkimisväärselt rohkem. Need pole võrdelised olukorrad.

Illustratsiooniks võib näite tuua, mida teha siis, kui laps on sel ajal haige, vajab hoolitsust ning ükski alternatiiv lihtsalt ei sobi lahenduseks. Kuidas peaks talitlema eriarst, kelle patsiendid ootavad järgmisel hommikul diagnoosi; rekkamees, kes on poolel teel Poola; kas projektijuht suudab delegeerida piisavalt kiiresti lähipäevade ülesandeid; kas külmetushaigus on piisav, et mitte tulla; kes kompenseerib lennupiletid puhkusele? Neid retoorilisi näiteid võib tuua lõputult, kuna vahe ning mõju lühi- ning pikaajalisel etteteatamisel pole just väike.

Kodanikelt ei saa oodata seda, et planeerimine toimub ühepäevases raamistikus. Uskumus, et kogu elukorralduse ümbermängimine on võimalik vähem kui päeva jooksul on ühiskondlike toimimismehhanismide komplekssust naeruvääristav. Eesti on võrdlemisi väike riik ning efektiivseks majandamiseks pole meil enamasti varuks teist spetsialisti varnast võtta. Inimene ei pea olema ametilt spetsialist, et tema pere- või tööelu lööks kiirõppusele minek kardinaalselt pea peale ning mille mõju ulatuks kaugemale kui õppusel käik. Mõni majanduslikult mitte nii kindlustatud isik võib kartuses trahvi ees ohverdada oma lähedaste heaolu ning igapäevased kohustused. Täpselt nagu õppuse korraldamise puhul, on reservisti jaoks üks asi see, mis paberil kirjas mõistmine lähedastelt, teine asi reaalsuses elu ümberkorraldamine.

Ebaselge õigustatuse protsess teeb ka seetõttu karuteenet riigikaitse mõttele. Isegi kui inimesed soovivad panustada riigikaitsesse väga hea meelega, siis ebaselgus selle osas, kas mul on nii moraalne kui legaalne õigus keelduda tulemast põhjustab frustratsiooni, süütunnet ning pettumust süsteemis. Eriti veel, kui sa pole kindel, kas mitteilmumine põhjusel, mis riigile pole sobiv, aga on endale väljapääsmatu võib tuua kaasa kuni 1200 eurose trahvi. Kui riik nõuab kodanikelt vastutust, siis riigil on samaväärselt kodaniku ees vastutus, et tehtav hinnang on läbipaistev ja arusaadav.

Vaadates aga uuesti õppuse perspektiivist, siis on ilmselge, et kui erand on erandi otsas kinni, siis võib ka kaduda õppuse mõte – kui kohale ei tule piisav arv inimesi, siis pole see ka õppuse nime väärt. Pole inimesi, on probleem. Kui mõne jaoks võib ühel nädalal olla võimatu argipäevast põgeneda, siis teisel nädalal on metsas müttamine õnnistust väärt.

Ühe võimaliku lahendina võib rakendada reservistidele reservüksust, kelle seast vabatahtlikud asendavad neid, kes ei saa tulla. See tähendab, et näiteks sama väeliigi kolm reservüksust saavad kõik koos teavituse, et üks osa on neist need, kes peavad tulema, ja kaks üksust on varus vajaduspõhiselt ning eelkõige just vabatahtlikkuse alusel annavad koheselt märku, et tahe on tulla. Selle üks kõrvalefekt on see, et tekib nõudlus õppusele minekul ehk suurendab tahet reservistide seas. Olin peaaegu et väljavalitu, aga kahjuks seekord ei jäänudki kohti vabaks.

Ilmselgelt nõuaks see lähenemine ka teatud koherentsust ning süsteemset lähenemist – ainult autojuhid või ainult allohvitserid ei anna seda efekti, et kutsutud üksus oleks tervik ning tunneks ennast pädevalt oma rollis.

Vähene aeg muutuks siinkohal täpselt samamoodi uuesti kitsaskohaks, seetõttu peab kahepoolne teavitussüsteem olema võimalikult efektiivne. Nii valmisolek kui mittetulemine peaks olema esmavõimalusel registreeritav. Siin tulevad küll juba mängu riigikaitse turvaelemendid kommunikatsioonis, millega teised elualad ei pea arvestama ning seega ei tea, kas pakutud variandil oleks mingit seost reaalsusega või mitte.

Igal juhul peab olema reservisti jaoks elementaarselt mõistetav, kas karistamise proportsioonid on õigustatult samad; millised on kaalutlusmehhanismid, mille alusel riik otsustab, kas reservistil on moraalne õigus säilitada argielu koos püsimine ning see, kuidas see kõik kahepoolselt kommunikatiivselt välja näeb.

Näiteks võib ka ühe lahenduse osana olla kodanikel sedalaadsetel kogunemistel õigus maksta solidaarsustrahv selleks, et ei peaks kulutama oma aega arutlusele, kas ühemehefirma suudab vahepealse aja koos püsida või mitte.

Reservist on partner riigile ning veelgi täpsemalt riik ise ja see peaks olema ka lähtepunkt omavahelises suhtluses riigi ametlike institutsioonide poolt. Kui tahad, et kodanikud võtaksid vastutust, anna see võimalus.

Algselt ilmunud portaalis ERR uudised.

Parlamendi tuultes

Priit Pokk
Foto: Hendrik Osula/EPL

Sügistuuled toovad endaga kaasa nagu ikka uusi puhanguid poliitilisel maastikul. Kui mullu haaras kogu avalikkuse tähelepanu endale riigipea valimine ning hilissügisesed personalivahetused Stenbocki majas, siis tänavu võib oodata iile teistelt ilmakaartelt. Pärast augustikuist vaikusehetke tuleb taas olla valmis suuremaks laineharjaks edela suunalt – lennukite kaupa voorivad 1500 versta kauguselt Brüsselist ning mujaltki Euroopast kohale kõikvõimalikud eurotegelased. Eesistumine jõuab sellega taas nii inimeste teadvustesse kui ka Tallinna liiklussõlmedesse. Kui Eesti sai juba juulis oma esimesed tuleristsed Euroopa Liidu juhtimishoobade kontrollimises, siis suurem torm ootab ees.

Kui eesistumine jääb enamasti Tallinna keskseks (ulatudes samuti üle Euroopa laiali), siis vähemalt sama jõudsalt kerkib areenile meid vähekene lähemalt puudutavad asjaajamised. Piirid võivad esialgu tunduda võõrana, kuid aeg näitab, kas uus kogukond saab olema nii südamelähedane kui vana. Kui mitte, siis tuleb see teha koduseks. Enne valimisi saab igaüks meist ise tõestada, et tema valitsemise all vetruks kõrvaltänava teeaukudes asfalt kõige paremini. Enamus meist sellele rindepoole trügima ei kipu, kuid õigus kohut mõista jääb sombustel oktoobrikuu päevadel meil kõigil alles.

Nende kahe tasandi, Euroopa ja Alutaguse, vahel peitub institutsioon, mis oma suuremat tähesära peab ootama veel rohkem kui mitu aastaaega. Institutsioon, mis seab meile ette printsiibid, kuidas me ühiskondlikult koos peaksime eksisteerima. Printsiibid, mis määravad, mis on tabu, mis mitte. Institutsioon, mida võib pidada meie ühiskonnakorralduse üheks alustalaks.

Kahe eelmainitud sündmuse varjus tuleb eeldatavasti arvestada, et seadusandliku võimu tegemistesse avalikkusel nii palju tähelepanu ei jagu, kuna meil lihtsalt pole seda lõpmata hulgana varus. Igal inimesel on eri valulävend, kui palju poliitilist õhku nende kopsumaht suudab sisse hingata ning juba võib tunda, et lämbumisoht on olemas.

Sellest hoolimata on ellu ärganud portaal Riigikogu kroonikad, mis alates sügisesest istungjärgust hakkab talletama eri vormides kõikvõimalike eelnõude menetluste protsesside sisekaemust. Peamiselt ajakirjanduslikus kastmes, kuid paratamatult tuleb ka ilmselt sekka meediailminguid. Loodetavasti on mu võimuses teha ka kõige keerukamad juriidikanüansid seeditavaks nii mulle endale kui lugejatele-vaatajatele. Seda, kas see ka õnnestub, näitab vaid aeg. Informeerituna on meil võimalik olla nii paremad kodanikud kui ka teha adekvaatsemaid etteheiteid Riigikogu praktikatele ning poliitilistele valikutele.

Sügisese istungjärguni on jäänud veel üsnagi täpselt kaks nädalat, vaid mõned hetked vähem. Soojendusena ilmub järgneva kahe nädala jooksul antud portaalis usutlused fraktsiooni esimeestega, avalöögina ilmub juba täna lavale Riigikogu väikseima võimu esindajana Martin Helme. Etteruttavalt võib öelda, et tänast seitset häält loodab ta uutel valimistel umbkaudu kolmekordistada.