- “Me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima.”
- “Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest ning läbi viivatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana?”
- “Haldusreformi lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.”
- “Meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika.”
Kui IRLi värske esimehe Helir-Valdor Seederi sõnul ei minda ainult EKREle kaotatud valijaid tagasi otsima, siis sellest hoolimata pöördus vestlus paljuski just nende peale. Rõhutatud olid eelkõige sõnad alalhoidlikus ning terviklik rahvuslus.
Pärast Tsahkna ja Mihkelsoni lahkumist olevat IRL sättinud oma poliitilise kompassi taas kaugemale oma koalitsioonipartneritest. Reitingute päästmiseks koalitsioonist lahkumise peale ei mõelda, aga samas otsitakse sirgemat selga, et tugevamalt kehtestada oma poliitikat ning sõnumeid. Oodatavalt just maksupoliitikas, kuid ka ehk haldusreformi järellainete osas.
Kohalikel valimistel Seeder osaleb ning vastupidiselt paljudelele ei oponeeri ta kahel toolil istumist, vaid näeb silmakirjalikkust selle terminoloogia kasutamisel.
Te olete juba mõned kuud olnud erakonna juht, kuid enamus sellest ajast on jäänud suveperioodile. Kui nüüd hakkab Riigikogu tööperiood uuesti pihta, kas on oodata mingisuguseid suuremaid suunamuutusi fraktsiooni vaadetes, tööpraktikas või milleski kolmandas?
Revolutsioonilisi suunamuudatusi ei tule ega ka pole ka vajadust. Laias laastus võib meie tööd liigitada kaheks – tehniline pool ning poliitika kujundamine. Korraldusliku poole pealt eks kindlasti ühtteist muutub – kuidas ehitame üles oma koosolekuid, kuidas me jagame tööülesandeid fraktsioonis ja nii edasi. See võiks olla täpsemini korraldatud. Vastutus võiks olla selgemini määratletud, et oleks teada, kes mida teeb, kuidas ja mis ajaks; koosolekud paremini ette valmistatud ja palju muid pisiasju. See aga ei torka silma ega peegeldu otseselt kuidagi väljaspoole.
Teine pool riigikogu tööst on reaalse poliitika kujundamine läbi fraktsiooni ja fraktsiooni töö. Paljud olulisemad teemad on juba ette teada: kindlasti riigieelarve ja maksuseaduste pakett. Maksupaketi arutelu jäi koalitsioonis pärast minu esimeheks valimisi teatud mõttes pooleli, president lükkas samuti magustatud jookide maksu eelnõu parlamendile tagasi. Veel kerkib ilmselt esile immigratsiooni teema, mille kohta on siseminister Anveltil omad ettepanekud ja eelnõugi valmis, kus tõenäoliselt koalitsiooni sees on eri arvamusi ja erinevad seisukohad. EKRE on esitanud taas kooselu tühistamise seaduse eelnõu, mis vastavalt seadusele peab Riigikogu suurde saali tulema ning mis kindlasti kütab kirgi ja leiab hästi palju tähelepanu. Need on teada, et tulevad ning need on suured poliitilised teemad.
Mis aga puudutab IRLi poliitika kujundamist, siis paar asja muutub kindlasti. Kõigepealt peame olema konkreetsemad ja väljendama ennast selgemalt. Me oleme olnud natuke hägusad, mida ütlesin ka esimeheks kandideerides. Teine asi on see, et me ei saa jätta alalhoidliku maailmavaate elluviimise monopoli EKREle, mis praegu on minu arvates veidi ekslikult ühiskonnas jäänud domineerima. EKRE on ise väga lihtsalt, löövalt, sirgjooneliselt, aga kõvahäälselt kuulutanud asju, mida IRL on varem teinud tunduvalt tasakaalukamalt ja pikema perioodi jooksul. Meedia on ka sellele hästi palju tähelepanu pööranud ja seetõttu jääb mulje justkui, et meil on ainult üks siuke alalhoidlik erakond EKRE näol. See pole nii ning me peame ka ennast seetõttu selgemalt väljendama.
Teine asi on veel minu arvates see, et Eesti poliitilisel maastikul on jäänud unarusse tõeline rahvuslus ehk eestluse kandmine läbi erinevate eelnõude ja poliitikate. EKRE on ka sellele järjest vähem tähelepanu pööranud, kogu aur on läinud siin niisugustele loosungitele.
Mille poolest eristub IRLi rahvuslus siis EKRE rahvuslusest?
See on hea küsimus selles mõttes, et meil kõigil on üks suur küsimus, et mida kujutab endast ette üldse EKRE poliitika. Väga raske on anda hinnangut nende tegelikule poliitikale, kuna nad on erakond, kes pole päevagi Eestis võimu teostanud. See ei ole isegi etteheide neile, vaid konstateering. Hinnangut saab anda ikkagi siis, kui üks või teine erakond võimu teostab. Seetõttu ma ei tea, mis on EKRE tegelik poliitika, ma tean ainult neid loosungeid.
Kui aga laias laastus vaadata, on meie poliitika esiteks realistlikum, sest me peame koalitsiooni osapoolena tegelikult otsuseid langetama, tegelikult eelnõusid vastu võtma ning ka ellu viima. Sealjuures peame arvestama tegeliku reaalsusega. Teiseks on meie poliitika kindlasti terviklikum kui on EKRE poliitika käsitledes erinevaid valdkondi. Alates hariduspoliitikast lõpetades majanduspoliitikaga või alates sotsiaalteemadest lõpetades riigikaitse teemadega. Meie poliitika on palju sügavuti minevam, sealhulgas võttes arvesse loomulikult inimesi, kes kannavad kompetentsi.
Täna on IRLis need inimesed olemas, eriti kui rääkida rahvusluse või riiklusega seotud teemadel nagu välispoliitika, diplomaatia, rahvusvahelised suhted, riigikaitse, hariduspoliitika. Need inimesed on teada ning on teada, mida nad mõtlevad-teevad. EKRE puhul ma ei tea. Ma ei oska neid inimesi nimetada. Võib-olla on nad kuskil olemas.
Nii et eelneva jutu põhjal võib oletada, et poliitika vormilises kujus üritate suurt rõhku panna EKRE käest valijate tagasi saamisele?
Ei, kindlasti mitte. See on väga kitsas ambitsioon meile, et seaksime eesmärgiks EKRE valijate tagasi võitmise. Kindlasti on olnud meie toetajaid ja valijaid, kes on meie tagant läinud EKRE taha. Laiemalt vaadates arvan, et rahvusliku alalhoidliku erakonna toetuskond on tavaolukorras Eestis umbes 20-25%. See aga ei tähenda ainult EKRE valijaskonna tagasi võitmist. IRLi potentsiaalsete valijate hulka kuuluvad nii osa praeguseid Vabaerakonna valijaid, Reformierakonna valijaid, kuid ka julgen öelda, et need, kes on valinud varem Isamaaliitu või Isamaad, võib-olla ka IRLi, kuid mingil hetkel on jäänud passiivselt kõrvale ja täna üldse valimistele ei lähe. Nende valimiskastide juurde toomine on meie üks soov ja eesmärk. EKRE valijate peale keskendumine on liiga tagasihoidlik väljakutse.
Kui mainisite, et EKRE saab opositsioonis tema rollile kohaselt ilma vastutuseta lubadusi ja seisukohti esitada, siis kas vaadates IRLi reitingut pole sellist mõtet läbi käinud, et strateegilises plaanis peaks ka mingi hetk opositsioonipinki üle kolima? Riigikogu valimisteni on jäänud küll veel üksjagu aega, kuid juhul kui reiting jääb nii madalaks nagu ta praegu on.
Ei, kindlasti mitte. Erakonna eesmärk minna opositsiooni ei tundu mulle väga mõistlikuna. Opositsiooni jäädakse, mitte ei minda. Kui on tegelik soov poliitikat kujundada, siis on poliitilisel erakonnal soov olla eelkõige koalitsioonis, et saada asjades kaasa rääkida. See on juhul kui on soov poliitikas osaleda, mitte lihtsalt võimu teostada. Sel juhul oleks see loogiline, kuna vastandumise kaudu saab alati leida neid hääli, mis on ühe või teise valitsuskoalitsiooni suhtes kriitilised ja neid inimesi jätkub demokraatlikus riigis alati.
Eesmärki teadlikult opositsiooni minna meil kindlasti ei ole, mis ei tähenda, et me iga hinna eest hoiame võimust kinni ja oleme valmis tegema ükskõik mida, et olla koalitsioonis. Eesmärk on viia ellu oma poliitikat nii palju kui see on võimalik, andes väga hästi aru, et praeguses koalitsioonis on olnud vaja teha kompromisse, mida on tehtud minu arvates lubamatult palju. Oleme kaugenenud oma poliitikast.
Mis täpsemalt?
Üks on see, et me oleme kaldunud oma poliitika tegemisel liiga vasakule, näiteks terve rea uute maksude kehtestamisel, mis olid koalitsioonilepingus kokku lepitud.
See on siis pakendiaktsiisi maks, panditulumaks…
Jah, seal on veel magustatud jookide maks, kokku kolm uut maksu. Lisaks nagu alalhoidlikule konservatiivsele erakonnale kohaselt on oluline pereväärtused ning seega abikaasade ühisdeklaratsiooni ära kaotamine polnud õige. Tänaseks me olemegi püüdnud uues olukorras seda enam-vähem endises mahus taastada, võttes arvesse, et vahepeal on tulumaksuseadus muutunud. Kõrvale on kaldutud lubamatult palju.
Võrreldes EKREga oleme löönud ebaproportsionaalselt vähe lärmi selle taga ja pole seda kõvahäälselt reklaaminud, aga need sammud on koalitsiooni sees järjest astutud. Teine asi on veel kodakondsusseaduse muutmine, mille aluspõhimõtteid me muuta ei saa. Koalitsioonilepingusse on pehmelt sisse kirjutatud teatud võimalused seda teha, aga me ei lähe kindlasti sellega kaasa ega tee järelandmisi.
Kolmas tundlik teema on eesti keele õppimises gümnaasiumitele erandi tegemine, mida kehtiv seadus võimaldab. Tallinna linnas on linnavolikogu kolmele koolile taotlenud 60/40 eesti- ja venekeelse õppe printsiibile erandi tegemist, kuid sellist erandit meie silmis teha ei saa. Pärast seda kui endine esimees Tsahkna ja aseesimees Mihkelson lahkusid, oleme oma poliitilist kompassi kohandanud ja ma arvan, et sättinud rahvuslik-alalhoidlikule poliitikale omaselt õigemas suunas.
Kui Mihkelson ja Tsahkna juba jutuks tuli, oli see üllatus, et nad lahkusid?
Nii ja naa. Selles mõttes oli üllatus, et nad ise mulle seda ei avaldanud ja teatanud. Ei kirjalikult ega suusõnaliselt, kuigi ma nende endiga vahetult enne ju kohtusin. Rääkisime nii erakonna tulevikust kui nende poliitilisest tulevikust ja võimalikust koostööst. Nad olid valmis aruteludeks ja rääkisid erakonna muredest ja probleemidest. Sõnagi polnud sellest, et nad lahkuvad. Selles mõttes oli ta küll üllatus nagu välk selgest taevast, et nad nii käitusid pärast seda kui üks ei saanud ministriks ja teine enam ei olnud minister.
Samas tundes mõlemat inimest juba aastaid ja teades nende ambitsioone poliitikas ja erakonnas, siis ma olin tegelikult selliseks käiguks valmis. Seda, et selline samm tuleb, võis oodata.
Saan aru, et saite meedia vahendusel teada lahkumistest?
Mina sain formaalselt nende otsusest teada meedia vahendusel.
Seoses Savisaare nimekirjaga on päevakorda tekkinud ka küsimus, kas fraktsioonil jätkub edaspidi hääli või mitte. Peeter Ernits on viidanud aga seda, et tema nii väga Keskerakonna häälte pärast ei muretseks, vaid tunduvalt tõenäolisem on, et IRList võiks ka veel mõned liikmed lahkuda. Ise Te ei tunne seda ohtu, et kedagi võiks veel minna?
Ei, meie fraktsioonist küll ma ei näe, et oleks lahkujaid. Teiste erakondade nimel ma ei julgeks rääkida, kuna ma ei tea, mis neis toimub. Meie fraktsioonis on 12 liiget ja 12 liiget ka edasi tegutsevad.
Haldusreform on olnud teema, mida ajalooliselt on vedanud juba Isamaaliit. Te olete aga olnud ise kriitiline kogu protsessi suhtes, sealhulgas selles osas, kuidas seadus välja kujunes. Kas nüüd on oodata ka seda, et pärast KOV valimisi tõstatate selle kuidagi jõulisemalt lauale?
Mina olen selle haldusreformi suhtes mitte kriitiline, vaid väga kriitiline. Seda olnud nii seaduse ideoloogia kui tehnilises mõttes välja töötamise vastu. Ma arvan, et see sunniviisiline-vabatahtlik ühinemine on olnud süsteemitu ja soovitud tulemust kokkuvõttes ei anna. Ta tekitab terve rea uusi probleeme ja uusi pingeid Eesti ühiskonnas, mis võivad jääda aastakümneteks. Ma olen seda lahanud enne seaduse võtmist, olen olnud kogu selle perioodi jooksul kriitiline, seega pole see selles mõttes tagantjärgi tarkus. Kui uued omavalitsused tulevad, siis saame näha, et paljuski on mul õigus.
Kui rääkida riigi ümber korraldamist, siis seda ju õieti tehtud pole. Tõsise riigireformini jõutud pole ega see koalitsioon ka selleni jõua. Määramatust ja segadust on juurde külvanud maavalitsuste ära kaotamine. Selle lõpptulemus on võimu tsentraliseerumine väiksema ringi inimeste kätte ning bürokraatia ja keskvõimuametkonna kasv. Ministeeriumites ülesanded ja inimeste arv selle arvelt kasvab.
Samas on IRL olnud mõlemas valitsuses, kus haldusreform on läbi viidud. Kas siis erakonna sees ei ole Teie nii-öelda kriitikameel piisavalt kajama hakanud?
Ei, erakonna sees on päris hästi kajanud.
Miks see pole siis edasi jõudnud?
IRLi seisukoht on olnud läbi erinevate koalitsioonide suhteliselt muutumatu. Me oleme valmis kompromissideks, kuid meie seisukoht on olnud juba varasemast, et omavalitsused kasvaksid välja ja kujundataks maakondadest. See on see mudel. See ei tähenda, et tuleks päris 15 omavalitsust, sest siin on teatud nüansid, kuna mõned piirkonnad on veidi keerulisemad. Kompaktselt ei saa öelda, et Ida-Virumaa ongi üks omavalitsus tänastes piirides kõigi oma linnadega. Siin on mõned piirkonnad, mis on spetsiifilised ja keerulised.
Teiseks oleks see pidanud toimima keskvõimu initsiatiivil ja vastutusel, et ta oleks süsteemne ja terviklik. See tagaks ka enam-vähem ühtlase teovõimega omavalitsuste tekke Eestis.
Suurim kompromiss, mida me ise omal nimel tegime oli nii-öelda Kiisleri reformipakett või seaduse eelnõu, mis oli tõmbekeskuste Eesti. Selle kohaselt oli neid tõmbekeskusi rohkem kui 15 maakonda. See oli kompromiss, kuna maakondlike omavalitsuste tekke toetamiseks toetust Riigikogus polnud. See aga paratamatult koalitsioonipartnerite heakskiitu ei leidnud – ei reformierakondlaste, sotsiaaldemokraatide ega keskerakondlaste. See on põhjus, miks me pole suutnud oma suunda realiseerida. Pean möönma, et ka erakonna sees on olnud erinevaid arvamusi, kuid eks see ole kõigil nii.
Kui minna natuke IRList kaugemale, siis möödunud sügisel vahetasid kaks suurt erakonda kohad. Kui vaadata nende fraktsiooni poliitikute käitumist, kas toimus ka selline niiöelda vahetumine, et see kuidas Keskerakonna poliitikud olid opositsioonis, nüüd käituvad Reformierakonna omad samamoodi. Kuidas märkasite nende käitumismallide muutust kõrvalt vaadates?
Eks ta ikka on muutunud, aga see on teatud mõttes oodatav seaduspära. Ühtepidi võime seda ju hinnata kui populistliku käitumist kui erakond räägib opositsioonis üht ja võimu teostades tegutseb teistmoodi. See oleks justkui valijate petmine. Vastupidiselt on erakond, kes võimu teostades on rääkinud üht ja sattudes opositsiooni leiab, et kui valesti kõik riigis on ja mida kõike peab riigis teistmoodi tegema. Seal on iseenesest omajagu tõde, kuna objektiivselt ongi nii, et kui sa oled opositsioonis, siis sa saad kuulutada ainult oma sõnumit ja sa ei pea arvestama teiste erakondadega. Sa saad rääkida seda, mida sa terviklikult ise mõtled, ka erakonnana. Saad esitada eelnõusid, mis on kooskõlas ainult sinu enda erakonna arusaamaga riigi korraldamisest ja programmiliste seisukohtadega. Sa ei pea arvestama teiste erakondadega.
Kui sa lähed koalitsiooni, siis sa ei saa enam kuulutada oma programmilist tõde ja olukord muutubki objektiivselt. See ongi asjade loomulik käik. Koalitsioonis peab arvestama teiste erakondade seisukohtadega ja tuleb teha kompromisse, mitmetest asjadest loobuma. Mõne asjaga juhtub välja nii nagu haldusreformiga juhtus, mis tegelikult pole ühegi Eesti parlamendis esindatud erakonna nägu. Keegi ei soovinud sellist seadust nagu vastu võeti.
Kas olete kõrvalt vaadates näinud, et Keskerakonna Riigikogu liikmed on õppinud rohkem arvestama sellega, mis on realistlik, mis mitte?
Ma arvan, et siin ei tasuks üldistada. Me ei saa rääkida 27-st Keskerakonna liikmest kui ühtsest tervikust. Mõni on pärast koalitsiooni minemist olnud oma väljaütlemistega ettevaatlikum, väljapeetum ja tasakaalukam. Mõni on pikemalt jätkanud sama plaati, mida ta on opositsioonis kedranud. Samas võib välja tuua, et Kesknädala ja Tallinna Televisiooni hoiak on valitsuse kajastamisel muutunud oluliselt positiivsemaks pärast seda kui Keskerakond sai võimule.
Kui rääkida üldisemalt poliitilisest kultuurist, siis üks osa sellest on vormiline pool ehk kuidas väljendatakse oma sõnumeid. Teine osa on aga seadusloomeprotsesside kulg. Te olete näinud Riigikogu tööd lähemalt nelja koosseisu jooksul. Kuidas on selles suhtes just viimane osa aja jooksul muutunud?
Ma olen kahes koosseisus olnud poolitatult, kuna olin valitud küll Riigikogu liikmeks, kuid parlamendis ma tegelikult ei olnud (toim. – Seeder oli põllumajandusminister 2007-2014). Eks ma samas olen ikkagi seda parlamendi tööd nii seestpoolt kui valitsusliikmena kõrvalt näinud.
Üldiselt võib öelda, et ajapikku on samm-sammult parlamendi roll vähenenud ning Eesti elu korraldamine muutunud järjest rohkem täitevvõimu ehk valitsuse keskseks. See on olnud paratamatus mingis ulatuses, kuna elu nõuab järjest kiiremat tegutsemist, kiiremat otsustamist, kuid sellega kaasnevad omad ohud. Tugev parlament ja tugev valitsus peavad üksteist tasakaalustama.
Eks väike riik ilmselt peabki maksma lõivu selle arvelt, et me ei suuda üles ehitada sellist klassikalist parlamentaarset demokraatiat, kus erakondadel oleks teovõimeline, pädev ja kompetentne aparaat ja poliitikad. See eeldab, et parlamendis oleks kõikidel fraktsioonidel ja komisjonides piisav ressurss ja inimesed, et teostada järelvalvet valitsuse ja ministeeriumite üle. Meil ei ole neid inimesi, seda raha ega ressurssi.
Parlament ja erakonnad on paratamatult nõrgemad ja see on tasakaalust väljas. Me teame, et riik ei saa toimida ilma täitevvõimuta. Meie peamine ressurss ongi aga kogunenud valitsusse ja ministeeriumitesse, kus on ametkonnad, kus on informatsioon ja pädevus. See protsess on koosseisust koosseisu kaldunud järjest üha rohkem täitevvõimu kasuks.
Lõpuküsimused
KOV valimistel kandideerite? – Jah
Miks? – See on igati mõistlik, kuna ma olen Viljandi linna põline elanik, seal sündinud ja kasvanud. Mu pere elab seal, mu sõbrad elavad seal, kogu minu elu ja tegevus on Viljandi linnas. Ma olen pidanud olema praktiliselt aastast 2003 selle linna juhtimisest kõrval, kuna ma olen töötanud sellistel ametikohtadel, kust ma ei saa kaasa rääkida. Ma võin kõrvalt kiibitseda ja avaldada arvamust, aga ma ei saa võtta vastutust ja ma ei saa otsustamisprotsessides legaalselt osaleda. Mina toetan seda, et inimene saaks kohalikus poliitikas kaasa rääkida seal, kus ta elab ja see on ka nii enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma tahan oma kodukandi omavalitsuse elus kaasa rääkida ja ka selle kaasa rääkimise eest vastutada ning ma lähen ka kohalikku volikokku kui osutun valituks.
Seega hakkate kahe tooli peal istuma? – Ma ei nimetaks seda kahe tooli peale minekuks, vaid ikkagi ühe tooli peal olekuks. Mis tähendab kahe tooli peal olek? Kohalik ettevõtja sõltub palju rohkem kohalikust omavalitsusest läbiviidavatest hangetest, kehtestavatest reeglitest ja planeeringutest kui minu tegevus Riigikogu liikmena. Kas tema istub siis ühel toolil ettevõtjana? Ja mina parlamendi liikmena istun kahel toolil. Ei ole. Minu arvates on see juba kujundlikult täiesti vale. Minu arvates on see täiesti eksitav ja väga kitsarinnaline lähenemine. Nii vaadates istuvad enamus kohalike volikogude inimesi kahel toolil või lausa kolmel või neljal toolil.
Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.
EKRE – Ütleme nii, et nende puhul on positiivne otsekohesus, julgus ja selgus.
Keskerakond – Võime kohaneda ja muutuda ja seda mitte irooniliselt mõelduna. Elu eeldab seda, et peame suutma kohaneda, mida nende fraktsioon on teatud ulatuses kindlasti suutnud teha. Seda tunnustan.
Reformierakond – Nende puhul tuleb välja tuua sama asja, mis EKRE puhulgi ehk nende jõulisus väärib tunnustamist. Nad on veel lisaks väga head oma poliitika turustajad, sõnumi kohaleviijad ja väga head meediaga suhtlejad.
SDE – Ideoloogiliselt on nad kõige kaugem erakond meile maailmavaateliselt, aga ma ütleks, et nad on fraktsiooni sees suutnud tasakaalukalt säilitada kodurahu ja üksmeelt. Nad on ühtne meeskond, mis paistab ka väljapoole ja kindlasti lihtsustab nende poliitika tegemist.
Vabaerakond – Vaba inimene, vaba poliitika. Nad on tõepoolest jätnud ja andnud vabaduse kõikidele fraktsiooniliikmetele olla nemad ise kuni lõpuni välja, mis on sellise vaba inimese mentaliteedina kindlasti omaette väärtus. See samas võib teha organisatsioonina toimimise ülimalt keeruliseks.
Enda fraktsiooni kriitika – Üks meie suuremaid probleeme on olnud liiga suur ebamäärasus oma poliitika kujundamisel ja sõnumite väljastamisel. Me oleme jätnud oma püsivalija tähelepanuta ning arvanud, et nad on meie taga nii kui nii. Me oleme kaldunud kõrvale sellisest niisugusest rahvusliku alalhoidliku maailmavaate elluviimisest, muutunud natuke liiga liberaalseks. Ma arvan, et see on meie kõige suurem probleem ja sellega peame lähitulevikus kõige rohkem tegelema.
IRL saab 2019. Riigikogu valimistel nii mitu mandaati – Kindlasti ei hakka ma prognoosima, aga me oleme esindatud ja meie fraktsiooni suurus ma loodan on suurem kui praegune.
Õhuke või paks riik? – Kui me mõistame riigiaparaati, siis kindlasti peaks see olema õhem. Kui me mõistame riiki laiemalt ehk mis puudutab tervishoidu, regionaalpoliitikat, riigi kohalolekut mitmete poliitikate tegemisel, siis ütleks, et oleks vaja rohkem riiki. Mitte ainult läbi raha ja keeldude ja käskude, vaid läbi seadusandliku ruumi ja regulatsiooni. Nii et nii ja naa.
Seaduseid on vähe või palju? – Seaduseid on kindlasti liiga palju.
Kas järgmise aasta riigieelarve saab olema tasakaalus? – Vara on veel vastata, eks seda näitab riigieelarve menetlus. IRL soovib kindlasti, et ta oleks tasakaalus ning me oleme selle eest seisnud pikki aastaid. Täna on koalitsioonis küll kokku lepitud, et on ka võimalus, et riigi eelarve pole tasakaalus. Nii et sõltub majandusprognoosist ning sellest, milles me suudame koalitsioonis kokku leppida.
Kas järgmistel Riigikogu valimistel tuleb Marko Mihkelson ja/või Margus Tsahkna välja uue erakonnaga? – Seda peaks nende käest küsima.
