- “Eks maavalitsuste kaotamine tekita omajagu segadust, kuna ta on ikkagi teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu. Samas peab nentima, et nad oma missiooni ära täitnud.”
- “Siin on ka haldusreformi kohta meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning nullist alustamine oleks tekitanud väga palju meelepaha.”
- “Meie fraktsioonis on kõik seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele saame oma eesmärke täita.”
- “Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult.”
Sarnaselt haridusministriga jagab riigikogus peaministrifraktsiooni juhtiv Kersti Sarapuu muret selles osas, et kutsekoolidesse ei jätku piisavalt õpilasi ning koolidest väljakukkumise arv on liiga suur.
Võrreldes teiste esimeestega kirjeldab Sarapuu detailsemalt just konkreetsete seadusloome praktikate sisu ehk konkreetseid eelnõusid ning konkreetseid numbreid eelarvereal. Peaministriparteina on samas eelis rääkida täpselt nendest asjadest, mida saab ka teha. Kesksete märksõnadena kipuvad korduma “arutlus” ning “selgeks rääkima”.
Nii sai Sarapuu sõnul ka pärast möödunud aastast rindepoole vahetust fraktsioonis selgeks see, et koalitsioonis tuleb paratamatult riiulile panna teatud teemapunktid, mis enne võisid armsad olla. Selleks, et lõppude lõpuks saaks ikkagi midagi omamoodi tehtud.
Nagu aru saan, oli Teil hiljuti erakonnas suurem kokkusaamine, kus arutleti Keskerakonna tegevuskava väljatöötamist kuni aasta lõpuni. Mis päevakorral oli?
Meil oli juttu nii päevakajalistest teemadest ehk näiteks ID-kaardi turvariskist, kuid peamise asjana tutvustasid kõik meie ministrid edaspidist tegevusplaani – kui palju kellelgi eelnõusid tuleb, mis arengud ministeeriumites toimuvad.
Nii kirjeldas maaeluminister Tarmo Tamm seda, kuidas põllumajandus on hoolimata hilistest saakidest taas liikumas väga suures tõusujoones. Teada on ju, et kui viimastel aastatel maaelule toetusi nii väga ei jagunud, siis esimest aastat said nii põllumehed kui ka piima- ja seafarmid kokku 19,9 miljonit eurot üleminekutoetust.
Kui lähitulevikku vaadata, siis maaeluministeeriumist tullakse välja eelnõuga, mille kohaselt väärtuslikku põllumaad mitte anda nii palju ära kinnisvaratehinguteks, kuhu rajataks elamukvartaleid, vaid vastupidiselt on oluline, et rakendada meetmeid, et see maa läheks eelkõige põllumajandustootjate kätte.
Kõige põhjalikum arutelu puudutas haridus- ja teadusministeeriumi tegemisi. Digipöördega seoses peaks oktoobris välja kuulutatama eri konkursid IT-võimaluste arendamiseks haridusasutustes. Täna on veel erivajaduste laste küsimuses meil omavalitsuste ja riigi vahel tihti vaidlused, kes peaksid nendega tegelema. Nüüd pakutakse välja, et antakse ikkagi raha omavalitsustele, kuna nemad näevad kõige paremini lähemalt.
Siis soovitakse teha, et kutsehariduskeskused saaksid baasraha kommunaalteenusteks, õpetajate palkadeks ja õppevahenditeks ning täiendavalt oleks võimalik boonust saada, kui on näiteks hakatud mingit eriala välja töötama. Mulle endale meeldib näiteks väga Väimela kompetentsikeskus, kus tehakse niivõrd palju sisulist tööd ning kaasatakse õpilasi erinevate niisuguste kaasaegsete uute toodete väljatöötamisel. Kõikide nende teemade puhul muidugi hakkavad arutelud veel toimuma ning need lähevad komisjonidesse.
Komisjonides hakatakse ka arutama seda, kuidasmoodi haridussüsteemis korraldada põhikooli lõpetamist võttes ka vastu erinevaid ettepanekuid. Näiteks, kas need õpilased, kes ei taha gümnaasiumisse minna, peaksid lõpueksameid tegema. Samuti saab olema arutlusel see, milline keskmine hinne peaks olema gümnaasiumi pääsemisel – kokkulepetest oleneb, et kas on kõige otstarbekam seda piiri sättida siis näiteks 3,75 või 3,5 keskmise hinde peale. See oleneb nüüd sellest, kuidas arvamusgrupid omavahel läbi räägivad.
Aga printsipiaalselt on ikkagi mõte selles, et kehtestada seda mingil hetkel või mingil moel.
Jah, nii see peaks olema. Eriti arvestades veel seda, et kutsehariduskoolid on täna küllaltki alatäituvusega ning sellega jäävad mitmed kutsehariduskeskused küllaltki nõrgale tasemele. Pole lihtsalt õpilasi, kuna tahetakse gümnaasiumidesse minna. Meil läheb gümnaasiumidesse ja kõrgkoolidesse väga palju õpilasi, aga kuidas nende õppetegevus seal toimub ja kui palju nendest lõpetab või kui palju tuleb häid spetsialiste, kes oma tööl hakkama saavad, see on omaette küsimus.
Siin on juba viimasel ajal korduvalt näiteks stereotüüpselt välja toodud seda, et poiste seas on väga palju hiliseid tärkajaid, kes näiteks on kolmede peal, kuid hiljem ülikoolis on juba potentsiaalselt tipptasemel teadlased. Kas need kriteeriumid ei hakka välistama ligipääsu?
Ei, ei välista. Kui sa õpid kutsehariduskeskuses, siis see ei välista seda, et sa võiksid sealt kuskile kõrgkooli minna edasi õppima, kui sa leiad endale huvipakkuva eriala. Täna on kõige suurem probleem selles, kui palju langeb koolidest õpilasi välja, kuna see ei paku neile midagi.
Palju on tegelikult selliseid niinimetatud keskmike, kellel mingis aines lööb silma särama. Enamasti teatakse sel puhul juba varakult, et soovitakse hakata inseneriks, õpetajaks või teede ehitajaks. Mõnel tuleb see teadmine alles gümnaasiumiastmes, aga enam-vähem kujunevad need vaated juba enne välja. Kui kutsehariduskeskuses paljud ei tea, mida kohe õppida tahaksid, oleks ühe variandina võimalik esimene aasta pakkuda niisugust laiapõhjalist õpet, kuskohas saaksid mõtelda seda, mis sulle kõige rohkem huvi pakub.
Kui rääkida nüüd sügise põhiteemast ehk eelarvest, siis mille üle selles osas diskussioon keerles?
Diskussioon põhifookus oli, kuidas kõik tulud ja kulud tasakaalu saaksid. Meil on päris mitmeid uusi kulusid. Näiteks on igasugused vajalikud toetused – puuetega inimestele, matusetoetused ning ka ravimitoetused.
Tervishoiusüsteemi läheb tegelikult suur raha järgnevatel aastatel juurde ehk 215 miljonit eurot. Loomulikult tulevad ka õpetajate palgatõusud, kuid ka üks oluline teema puudutas kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kui 2009. aastal kärbiti seda päris korralikult, siis nüüd soovitakse omavalitsusi taas tulumaksumäära tõstmise ning tasandusfondide kaudu aidata.
Need kõik punktid lähevad maksma kokku mitmekümneid miljoneid eurosid ehk need on päris suured summad.
Kas piisavalt katet on?
Praegu pigem paistab, et on. Sellepärast sai ka neid aktsiisimuudatusi tehtud. Päris suure summa raha võtab ka see rahvakeeli niinimetatud põhimõte, et üks pensioniaasta võrdub ühe tööaastaga. Praeguste arvutuste järgi peaks see võtma järgmisest aastast juba kuskil 10 miljonit eurot.
Kõige suurem kulu on muidugi seesama maksuvaba miinimumi tõstmine 500 eurole. Praegu käivad ka vaidlused alampalga osas ning seda, kuidas ametiühingud väga ei taha seda tõsta, kuna sisuliselt hakkavad madalapalgalised saama iga kuu juba umbes 65 eurot rohkem kätte. Sellega soovitakse, et me ei paneks ettevõtjatele suuremat survet peale. Kui me oleks endise graafiku järgselt läinud, oleksime pidanud ootama kuskil 10-15 aastat jõudmaks sinnamaani, et oleks maksuvaba miinimum 500 eurot.
Hanno Pevkur on jätkuvalt väga printsipiaalselt tundnud muret selles osas, kas eelarve läheb defitsiiti või mitte. Kas seda ohtu näete?
Kevadel vastu võetud riigieelarve strateegia arutlusel kõneldi 0,5%-st, kuid ma isegi arvaks, et seda ei tule. Tuletan ka meelde, et vaatame eelarvestrateegiat nelja-aastase perioodina ning eelarve on igal juhul tasakaalus. Täna oleme näinud, et maksutulu on kasvanud, ka isegi õlleaktsiiside arvelt paistab, et käibed on päris jõudsalt kasvanud. Keskmised palgad on kasvanud, inflatsioon on olnud suurem kui arvestasime ehk hakkab jõudma juba sinna kolme protsendini. Selle võrra peaks ka laekuma rohkem käibemaksu. Tundub, et võib ka juhtuda, et seda 0,5%-i puudust ei tekigi ning eelarve jääb tasakaalu.
Kui te mainisite ka juba KOV tulubaaside suurendamist, siis nüüd saab valimistega haldusreformi näol üks riigireformi osadest läbi. Kas on ka selles osas räägitud edasiulatuvalt erinevaid samme, mis suunas liikuda riigireformiga edasi?
Kui rääkida haldusreformist, siis me tegelikult ju hääletasime tookord selle vastu, kuna sellele polnud sisu antud ning seal olid ka teatud kriteeriumid, mida arvan ka täna, et polnud õiged. Siin nii mõnedki vallad polnud seetõttu just väga otstarbekalt moodustunud ning seadust oleks võinud teha natuke paindlikumalt.
Siin on ka sellega seoses meilt küsitud, et miks me seda ära ei tühistanud – tegelikult on selle seadusega väga palju tööd ja vaeva nähtud ning kui arvestada seda, et neid rahulolematuid on umbes paarikümnes-kolmekümnes endises omavalitsuses, siis oleks see nullist alustamine tekitanud väga palju meelepaha kõikides, kes juba olid selle tarvis pingutanud. Alati saab paremini teha ning seda saab ka tulevikus paremaks muuta. Näiteks soovisid nii mõnedki külad liikuda kuskile loomupärasemasse uute valda, kuid seda ei võimaldatud alati.
Kui aga vaadata, mis siis edasi saab, siis 1. jaanuarist kaovad ära maavalitsused. Eks ta esialgu võib tekitada palju segadust, kuna ollakse harjunud sellega, et maavalitsus on teatud määral koordineerinud ikkagi seda piirkonna elu ning olnud riigi käepikendus. 1. jaanuarist hakatakse selle asemel tegema neid niinimetatud riigimajasid, kus inimesed saaksid oma vajalikud toiminguid tehtud, teenused kätte ning seda võimalikult kodu lähedalt. Maavalitsused on oma missiooni ära täitnud. Kui 90ndatel oli neil oluline roll, kus nad täitsid palju rohkem funktsioone, siis täna neid enam pole.
Nagu mainisite külade ebaloomulike asukohtasid, siis kas võib oodata, et neile antakse edaspidi vastavalt mingi võimalus korraldada näiteks rahvahääletust mingi hetk?
Jah, nüüd peaks see uuest aastast võimalik olema, et valitsusel endal on õigus otsustada, kas need külad saaksid võimaluse minna teise piirkonda.
Opositsioonis oli Keskerakond nagu ka juba mainisite vastu haldusreformile ning ka paljudele muudele küsimustele, mille vastu olete valitsusse minnes pidanud tooni maha tõmbama. Kuidas see protsess teil fraktsioonis läbi käis?
Fraktsioonis me väga palju oma suhtumist muutma ei pidanud, kuna oli selge tunnetus, et mille nimel me tööd tegema peame. Alati on neid otsuseid, mis võivad olla ebapopulaarsed, kui sa oled koalitsioonis. Sul on kolm osapoolt ning sa pead ka arvestama sellega, mida ütlevad sulle su kaks partnerit lisaks. Kui näiteks koalitsiooninõukogus tekib kellelgi selline tunne, et me ei saa sellega mingil juhul nõustuda, eks see läheb siis paratamatult lihtsalt laua pealt maha. Teeme neid asju, kus on ühisosa ja mis sobib kõigile.
Meie fraktsiooniliikmed on saanud aru, et opositsioonis ei saanud ju me ühtegi eesmärki ellu viia. Kõik on seda meelt, et me ei saa lasta sel valitsusel kukkuda, kuna vaid tänu sellele me saame oma eesmärke täita. Mitte küll kõiki, aga vähemalt osaliselt.
Nii et Teie silmis ei olnud teie fraktsiooniliikmete jaoks niivõrd keeruline hüljata seda, et nad said opositsioonis teravalt kritiseerida teatud teemasid nagu Rail Baltica, e-valimised jne?
Jah, Rail Balticaga oli ka neid, kes ütlesid, et meile see ei sobi. Samas kui sai selgeks tehtud see, et selle eesmärk ei ole rajada seda tohutult suure kasumliku ettevõtmisena, vaid ta on ka sisuliselt teatud määral sotsiaalne objekt, siis inimesed said aru. Tuleb lihtsalt rääkida, arutada ning selgitada, siis tulevad ka lahendused.
Meil on ka sarnaselt teised transpordiühendused dotatsioonidega. See oli tee Euroopasse ning maailma, et inimestel oleksid paremad liikumisvõimalused ning lihtsam kaubavedu. Ka e-valimiste puhul ütleme jätkuvalt, et tuleb tähelepanu pöörata turvalisusele, valimiste ühetaolisusele ning kontrollivõimalusele, et olla kindel, et hääled pole manipuleeritud.
Mis on vastutusega kaasnenud õppetunnid, mida opositsioonis olles ei suutnud tajuda?
Neid õppetunde saame iga päev, et kuidas oleks võinud ühte või teist asja teha. Natukene on hakanud rohkem silma võib-olla see, kui käitutakse väga halvasti. Mind on väga häirinud see, kui ministrid tulevad infotundidesse ning nende suhtes käitutakse üleolevalt ja näotult. Seda oli ka küll juba siis kui me opositsioonis olime. Inimestel ei oleks nagu lastetuba. Ma tean aga seda, et me oleme ise alati tuletanud meelde ning sõnu peale lugenud, et igaüks peab kontrollima, kuidas teistega käitutakse. Tuleb käituda kõikide inimestega nii nagu me tahaks, et käitutaks meiega.
Kedagi ei tohi alandada ega sõimata, mis muutus juba vahepeal valdavaks. Käitumiskultuur on hästi oluline ning inimesed peaksid jääma väärikaks. Ma palun ka fraktsiooni liikmeid, et nad tuleksid esmaspäevastele arupärimistele ikkagi kohale ning kui näeme, et asi läheb käest ära ning käitutakse inetult, siis meie fraktsiooni liikmed võtaksid sõna ning kutsuks inimesi väärikalt käituma.
Nii et selles osas on arenemisruumi.
Jah, väga palju. Vahel mõtled, et kas issand küll, et see on kõige kõrgem tasand Riigikogus, kes niimoodi räägib.
Umbes nädal tagasi otsustas Keskerakonna volikogu, et need visatakse välja, kes kandideerivad teistes nimekirjades. Kas Olga Ivanovat peate veel praegu endiselt Keskerakonna fraktsiooni liikmeks või mitte? (toim. – intervjuu leidis aset eelmisel nädalal ehk enne kui Ivanova visati erakonnast välja)
Jah, meil on olukord, kus piirkonnad peavad vastu võtma oma liikmete osas otsused, kas välja arvata need liikmed, kes kandideerivad valimisliitudes, mitte erakonna nimekirjas vastavalt volikogu ettepanekule. Meie põhikirjas on juba sees, et erakonna liikmed, kes lähevad valimisliitudesse kandideerima, siis nad oleksid justkui juba iseennast välja arvanud ning teinud sellega oma valiku. Olga Ivanova osas ootaks ära seisukoha, mida Lasnamäe piirkond otsustab.
Meil on iga inimene väga oluline, kes meiega koos töötavad ning erakonna põhimõtete eest seisab. Ka Ivanova on väga palju tööd teinud korteriühistute ja kaugkütte teemade osas. Vaatame, mida elu näitab, kuid nagu ma ütlesin, et eks need inimesed ole ise otsustanud, kuhu nad ennast arvavad paigutavat.
Lõpuküsimused
KOV valimistel kandideerite? – Jah.
Miks? – Ikka selleks, et toetada oma nimekirja ning tänu sellele olen ka rohkem selle eluga kursis, mis kohapeal toimub ning missuguseid samme tuleks astuda, et kohaliku elu arendada. Kuigi ütlen kohe ära, et ma olin kahe tooli seaduse vastu ning kahele toolile istuma ei lähe. Vähemalt senikaua, kuni ma olen siin toimetav. Kui ma näiteks 2019. aastal Riigikogu valimistele ei tule, võib-olla siis läheksin pärast seda volikokku.
Nii et kahe tooli peal istuma ei hakka? – Ei hakka. Mulle ei meeldi kui volikogudesse viiakse riigi poliitikat. Kui ma olin volinik 2002. aastast, siis nägin, et riigikogu liikmed võtsid riiklikud tülid kaasa kohalikule tasandile. Kohalikul tasandil see vastandumine ei toimi, kuna meid on niigi vähe ning kõikide arvamustega tuleb arvestada.
Kui üldiselt jõuab meediapilti arvamused, kus teiste erakondade tööd positiivses valguses ei näidata, siis osa lõpuküsimustikust on tuua välja lühidalt midagi positiivset iga konkureeriva fraktsiooni kohta ning midagi negatiivset või kriitilist enda fraktsiooni kohta.
EKRE – Ma ütleks, et me saame EKREga väga kenasti hakkama. Mulle ausalt öeldes meeldib perekond Helme suur kõneosavus. Ma naudin nende sõnavõttusid, need on kuidagi väga loogiliselt üles ehitatud ehk nad oskavad sõnu seada. Neil on lai silmaring ning nad teevad teemasid omale väga hästi selgeks. Selles mõttes on nad väga asjalikud, neil on palju eluterveid mõtteid. Mulle aga ei meeldi nende juures see liigne ekstreemsus, ühest äärmusest teise minek ning teravad väljaütlemised.
IRL – Kohalikul tasandil oleme väga pikalt ühiselt koos valitsenud ning hindasin neid siis väga kõrgelt. Riigi tasandil meeldib mulle see, et kui me istume koalitsiooninõukogus, siis on meil võimalus teemade üle korralikult arutleda ning asjad saavad selgeks räägitud. Nad on selles suhtes hästi tasakaalukad, vähemalt nende liikmete tasandil, kellega ma kokku olen puutunud. Eraldi tooks välja Aivar Koka, kes püüdis majanduskomisjonis alati leida neid õigeid lahendusi isegi siis kui samu asju tuli arutada kasvõi kaks-kolm korda uuesti läbi. Selline avatus ning lahendame ning teeme ära suhtumine on nende puhul hea.
Reformierakond – Nad on väga pikalt võimul olnud ning sellega omale suutnud kogu selle valitsemise väga põhjalikult selgeks teha kuni detailideni välja. Nad on hästi kaua riigitüüri juures olnud ning seetõttu on neil see kompetentsus kindlasti väga suur. Mäletan, et kui ma olin veel Paide linnapea, siis saime alati riigi tasandil omavahel rääkida ning sain ka neilt maakonda raha ehk nad polnud sellised, et vaataksid, et sa oled riigis opositsioonis ning me ei tee sinust välja ega räägi sinuga seetõttu.
SDE – Personaalselt tooks välja Helmen Kütti, kes tohutult südamega oma tööd teeb. Ta on niisugune inimene, kes ei karda käia ka enne arutlemas, kui mingi ülesande või probleemi püstitab, vaid ta tuleb ikka ka siia fraktsiooni ning arutleme need asjad läbi enne kui kuskile on vaja nendega minna.
Vabaerakond – Ma väga hindan Jüri Adamsit – tema kõnedes on alati oma terakene sees. Ta ei lähe lahmima, ta mõistab opositsiooni ja koalitsiooni ning pakub kõikvõimalike paremaid lahendusi välja. Ta on selline intelligentne inimene, kes teab, mida räägib. Mulle meeldib ka Andres Ammas, kes töötab kõik eelnõud enne läbi ning alati on tal kõikide teemade kohta küsimusi ning teeb rahanduskomisjonis ise väga põhjalikult arvutusi. Samuti on Krista Arul alati kõnepulti minnes olemas oma sõnum.
Enda fraktsiooni kriitika – Võib-olla see, et oleme kaua olnud opositsioonis, kuid koalitsioonis tuleb veelgi avaramalt ning ühtsemana näha teemasid. Ma ei leia ka, et see niivõrd puudus on, kuna kõiki teemasid tulebki arutleda väga põhjalikult ning on väga tore, et kui igaüks näeb lahendusi oma vaatenurgast. Ühest küljest on see puudus, teisalt ka positiivne omadus.
Keskerakond saab 2019. aasta Riigikogu valimistel nii mitu mandaati? – Ma arvan, et vähemalt sama palju kui praegu.
Õhuke või paks riik? – Mulle ei meeldi väga õhuke riik, pigem paks.
Seadusi on vähe või palju? – Teatud mõttes on palju.
